Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti Keele 10.Klassi Viimane Töö". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
öeldis, tegusõna, silpi, liitlause, osalause, lauses, täishäälik, lihtlause, täishääliku, kelles, lauseliikmed, sihitis, rindlause, lauset, lauselühend, kaashäälik, tuletusliide, vokaal, raaf, koop, ramm, nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad, öeldistäide, puududa, põimlause, lihtlauses, osalaused, siduvad, tegin, homonüümid, sünonüümid1. Mõisted Homonüümid-samakirjapildiga aga eri tähendusega sõnad Sünonüümid-samatähenduslikud sõnad Antonüümid-vastandtähenduslikud sõnad 2. Häälikute liigitus. 3. Silbitamise reeglid. 1.üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1
LIHTLAUSE - Lihtlauses on üks öeldis, puuduvad korduvad lauseliikmed. Nt. Ta avas silmad. KOONDLAUSE - Lause, milles on korduvad lauseliikmed. ( üks öeldis ) Nt. Tüdrukul olid punased, sinised ja kollased seelikud. LIITLAUSE - Moodustub kahest või enamast lihtlausest, mida nimetame osalauseiks. Nt. Ta oli kurb, sest tal polnud lapsi. Liitlause jaguneb: RINDLAUSE - Liitlause, mis koosneb mitmest osalausest. Need osalaused on üksteisest sõltumatud, ST. Rindlausest saab teha mitu lihtlauset. Nt. Tasa sõuad, kaugele jõuad. ( kaks või enam öeldist ) Siduvad sõnad: ja, ning, ega, või, kuid, aga, ent. PÕIMLAUSE - Liitlause, mille üks osalause on teised osalaused endale allutanud. Allutavat lauset nimetatakse pealauseks, sellega liitunud lauseid aga kõrvallauseteks. Nt. Tegin akna lahti, sest oli umbne. ( kaks või enam öeldist )
järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks. Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4
Boheemlasest dirigent otsis almanahhist aforisme, leidis aga huvitava artikli psühholoogia vallast. Kuulus akadeemik rääkis stiihia mõjust monarhi psüühikale. Kotlet oli parkettpõrandale kukkunud, taburet oli ümber tõugatud, kustutamata sigaret vedeles kristalselt helklevas tuhatoosis. Silbitamine ja poolitamine Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: · üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; · kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kas-sas-se, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; · (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui- tu-nud; · kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: a-va-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide;
poisse, võitlevad ateistid, loetavamaid teoseid, kuid ni, na, ta, ga käänetes on ühildumine osaline halli kivini. On täiendeid, mis ei ühildu vilunud töölised, sõstrakarva silmades, plikaohtu piigat (st laadi, karva, värki, ohtu, asesõnadest mis, kogu, oma). Muus vormis täiendid- kiri sõpradelt, valjusti hüüdmine. LAUSELIIKMED Lauseliikmeteks kutsutakse lause osalidi. Lause pealiikmeteks on alus ja öeldis. · Öeldis väljendab lause tegevust, on tegusõna. · Alus väljendab tegijat või olijat. · Sihitis väljendab objekti kellele või millele tegevus on suunatud. · Öeldise täide annab edasi alusele iseloomulikku · Määrus väljendab tegevuse aega, viisi, kohta või vahendit. LAUSE MOODUSTAJAD Lausemoodustajad on omavahel grammatiliselt seotud. Grammatilise seose liike on kolm: alistus, rinnastus, predikatsioon. Rinnastus seob samaväärseid moodustajaid. Rinnastus seos esineb siis, kui on tegemist loeteluga
Maailmas on ka keel, kus rõhk võib sõnas liikuda. Näide: ó, ó; tráktorist (ta tuli traktorist), traktoríst (kes? traktorist). Kõnetakt Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. Kõnetakt moodustab rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eesti keele sõnad koosnevad 3 tüüpi taktidest: 1. Rõhulisele silbile järgneb rõhuta silp. Näide: e-ma, ko-du. 2. Kõnetakt, kus rõhulisele silbile järgneb 2 rõhuta silpi. Näide: ta'|ha|vad, lä'|he| vad. 3. Mis koosneb ühe silbilistest sõnadest. Näide: mis on. Ühesõnaslised silbid moodustavad võõrsõnades : a. Kus silpi alustab rõhutu ja millele järgneb rõhuline. Näide: pankett. b. Sõna alustab 2 rõhuta ja millele järgneb rõhuline. Näide: a|nar|hist. c. Üks rõhuta, sellele järgneb rõhuline ja järgmine on rõhuta. Näide: or| kes|ter.
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi,
11. Rajav Kelleni? Milleni? Tüdrukuni Tüdrukuteni käänded 12. Olev Kellena? Millena? Tüdrukuna Tüdrukutena 13. Ilmaütlev Kelleta? Milleta? Tüdrukuta Tüdrukuteta 14. Kaasaütlev Kellega? Millega? Tüdrukuga Tüdrukutega 7.Tegusõna vormistik a) Tegusõna käändelised vormid. ma-tegevusnimi da-tegevusnimi Kesksõnad Teonimi Tegija -ma -maks -da (-ta, -a) -v -nud -mine -ja (jooksja) -mas -mata -des (-tes, -es) -tav (-dav) (jooksmine) -mast -tud (-dud)
v-kesksõna: tegev,jooksev da-tegevusnimi: lugeda Alus(lauseliikmed) - tegija, olija. Nimetav(kes?mis?) omastav(kelle?mille?) osastav(keda?mida?) Aluse puudumine 1) Umbisikuline tegumood olevik - tehakse ( ei tehta) lihtminevik - tehti täisminevik - on tehtud enneminevik - oli tehtud 2) Pöördelõpp ütleb tegija Oleme koos ( meie ) Saan raha ( mina ) Sihitis - näitab, millele tegevus on sihitud Nõuab sihilist tegusõna. Tegevus: 1) tulemus 2) vaheprodukt Osastavas käänes(keda?mida?) Öeldistäide Kuulub sõna "olema" juurde. Nt: on, oli, oleme, olid jne. ÖT näitab, kes keegi on või missugune ta on. Nt: Getter on õpilane, Stella on unine. Kohamäärus Muutumatud sõnad näitavad tegevuste aega, kohta, viisi ja hulka. Kus?kuhu?kust? sisseütlev,seesütlev,seestütlev,alaleütlev,alalütlev,alaltütlev. Täiend Nimisõna täiendus Nt: alus, õeldis kelle?mille?missugune? enamasti omadussõna.
silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline. Tavaliselt võib sama häälikulise koosseisuga silpe hääldada kas tavalise rõhuga (II vältes) või ekstra rõhuga (III vältes). II välde III välde Nt lau-lu lau-lu kas-ti kas-ti SILP LÜHIKE PIKK
LIHTLAUSE Lihtlause on lause, mille koosseisu ei kuulu osalauseid. Lihtlause väljendab erinevalt liitlausest ühte tegevust, seisundit või olukorda, näiteks Laps laulis valjult. Lihtlause tuum on öeldis, millega seostuvad ülejäänud lauseliikmed, näiteks Koer (alus)lamas (öeldis) põõsa all. Öeldise leksikaalne ja grammatiline tähendus määrab ära lihtlause ehituse põhijooned. Lihtlause liigid Koondlause Koondlause on lihtlause, mis sisaldab vähemalt kahte ühele ja samale küsimusele vastavat, s.o ühe ja sama lauseliikmena käituvat lause moodustajat, mis on rinnastusseoses näiteks Silvi (kes?, alus), Pilvi (kes?, alus) ja Milvi (kes?, alus) läksid seenele. Verbikeskne lihtlause Verbikeskne lihtlause on lihtlause, mis sisaldab ainult tegusõnast sõltuvaid sõnu või fraase. Laiendatud verbikeskne lihtlause Laiendatud verbikeskne lihtlause on lihtlause, mis sisaldab tegusõnast sõltuvate
- Eeslisandit komaga ei eraldata - Lisand eraldatakse põhisõnast koma(de)ga ainult siis, kui ta asub põhisõna järel - Kui järellisand on omastavas käändes, siis pannakse koma ainult lisandi ette - Komaga ei eraldata järellisandit järgmistel juhtudel: - lisand on olevas käändes(Ants korrapidajana) - kui-lisandit(tema kui professionaal) - Kaks tavalist lause alguse tüüpi: - alus-öeldis - sihitis või määrus- öeldis- alus - Lihtlauset, milles on kõrvuti mitu samale küsimusele vastavat sõna(ühendit)- mitu alust, sihitist või määrust-, nim. koondlauseks. Koondlause korduvad lauseliikmed eraldame üksteisest koma, sidesõna või koma ja sidesõnaga. - Koondlauses ei panda koma sidesõnade ja, ning, ega, või, ehk, nii..kui ka ette. - Koondlauses pannakse koma sidesõnade kuid, aga, vaid, ent ette.
harutama, iilid hiilid, irv hirv, õng hõng; almanahh, kasahh, tsehh, tsehh, epohh, aitäh. Õ lk 103. i ja j õigekiri. Nt materjal materiaalne, müüma müüja, maias maja, saiu, vaiu, ojja, majja. Õ lk 105. Hääliku pikkus. Nt kabi kapi kappi. Selle dusi, seda dussi. Võõrsõnad ! Kokku käivad dz ja ts (dzemm ja tsempion). Poolitamine: liitsõnad sõnapiirilt (pann-kook, plekk-pott); üksik kaashäälik alustab uut silpi (ru-ma-la-te-le- gi); kui sõnas on mitu kaashäälikut järjest, siis uuele reale viiakse ainult viimane (vintsk-leb, korst-na); üksikut tähte ei jäeta rea lõppu ega viida uue rea lagusesse (ei saa a-la, lai-a). Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID:
2.KÕNEVIIS - (4) kindel-tunnuseta, tingiv-ks, käskiv-gu,ge,ku,ke, kaudne-vat 3.AEG - (2) olevik, minevik- lihtmin.-1.sõna, täismin.-olen -nud, ennemin-olin -nud 4.ARV (2) ainsus, mitmus 5.PÖÖRE ma,sa,ta me,te,nad 6.KÕNE eitav-ära, ei, jaatav-tunnuseta *Olevik ja kõik min.vormid on ainult kindlal kõneviisil,teistel ainult olevik või täisminevik. (nt.oli hüpanud- isikuline,kindel,enneminevik,A3.pööre, jaatav) 13.Fraasid ja lauseliikmed *Fraas on sõnaühend,mis täidab lauses mingit kindlat rolli(nt alus,sihitis,määrus,täiend v öeldistäide)Põhisõna on alati tähtsam kui teised.(nt, Kaks väikest tüdrukut.) *Lauseliikmed on alus, öeldis,sihitis,määrus ja öeldistäide.Öeldistäidet kasut. siis, kui tahetakse lausega väljendada mingit alusel olevat tunnust: kass on kollane.Öeldistäide esineb koos öeldisega olema. (nt. Haige lamas rahulikult- alus,öeldis,määrus. Juba varakevadel kasvas metsas sinililli ja
KÕNE jutumärkidega. (!?)" ,,Palun vabandust, (!?)" lausus Ain. ,,Palun vabandust," lausus Ain, ,,et end oodata lasin.(!?)" 5. KAUD- KÕNE 6. LAUSE- Lauselühendis on kõrvallause öeldis LÜHEN asendunud verbi käändelise või D puudub hoopis. Komaga eraldatakse: a)verbita lauselühend Isa seisis, rihm käes, ja vaatas poisile kurjalt otsa. b) määruslikud nud- ja tud-lühendid Võtnud rihma kätte (millal?), (küsimus millal?) vaatas isa poisile kurjalt otsa.
Koondlause on korduvate lauseliikmetega (vastavad ühele ja samale küsimusele) lihtlause. Korduda võivad alused: Fille ja Rulle on Vaasalinna vargad; täiendid: Turul müüdi lõunamaiseid, põhjamaiseid ja idamaiseid maiustusi; sihitised: Karlsson armastab torti, sokolaadi ja komme; määrused: Päeval ega ööl ei andnud mõte talle rahu; öeldistäited: Öö oli vaikne, soe ja tähine. Sidesõnata koondlauses eraldatakse korduvad lauseliikmed koma(de)ga: Armastan päikest, tuuli, soojust, merd. Sidesõnadest. Ja ja ning on ühendavad sidesõnad, samuti nii ... kui ka, kuid see võimaldab mingit sõna enam rõhutada: Nii Fille kui ka Rulle tahtsid pirukaid. Ega kasutatakse üksnes eitavas lauses: Ei Fille ega Rulle osanud tonti karta. Ehk samastab loetelu liikmed: Kõige keskmisem päev on kolmapäev ehk kesknädal. Või välistab ühe loetelu liikme: Tuli süüa pirukaid või kotlette.
6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik · Vokaalid moodustatakse väljahingamisel, aga koos häälepaelte vibreerimisega · Nt: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü 8. Konsonandi mõiste, konsonantide moodutsamine! · Konsonandid- kaashäälikud ( sulghäälikud ja ashtushäälikud) · Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d
reema, fookus, tuntud tundmatu. MOODUSTAJATE SÜNTAKTILISED FUNKTSIOONID: LAUSELIIKMED Öeldis e. grammatiline predikaat finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb, Lapsed kirjutavad kirjandit. Alus e. grammatiline subjekt nimisõna(fraas) nominatiivis või partitiivis (küsimus kes? mis? keda? mida?), väljendab tegijat või olijat, nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi. Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke. Alus ja öeldis on lause pealiikmed. Sihitis e. grammatiline objekt verbist sõltuv nimisõnafraas partitiivis, genitiivis või nominatiivis, mis väljendab tegevuse objekti, nt. Lapsed kirjutavad kirjandit. Öeldistäide e. predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõnafraas nimetavas või osastavas käändes, mis näita, kes, mis või missugune on alusega tähistatu, nt. Peeter on õpetaja, Kass on koduloom, Taevas on sinine, Jüri on meie aktiivsemaid tudengeid.
kõneleja hakkab rääkima. d. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. e. Moodustaja - (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. f. Transitiivne lause/verb - Sihilisus ehk transitiivsus on tegusõna omadus väljendada sihilist, suunatud tegevust ja siduda endaga grammatiline objekt ehk sihitis. Transitiivsus kuulub öeldise leksikaalsete kategooriate hulka. Laused, mille öeldist laiendab sihitis, on transitiivlaused. Verbid, mis tavaliselt esinevad koos sihitisega, on sihilised tegusõnad ehk transitiivverbid: arvama, mõistma, usaldama, petma, üllatama. g
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
9. Homonüümia samakõlalisus, nt tee (jook), tee (rada), tee (käsk) Kui tähendused on mõisteliselt lähedased, siis on tegu polüseemiaga, kui aga täiesti seostamatud, siis homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks. Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused.
KÄÄNDED KÄÄNE KÜSIMUS AINSUS MITMUS 1. Nimetav kes? mis? raamat raamatu / d 2. Omastav kelle? mille? raamatu raamatu / te 3. Osastav keda? mida? raamatut raamatu / i / d 4. Sisseütlev kellesse? millesse? kuhu? raamatusse raamatu / te / sse 5. Seesütlev kelles? milles? kus? raamatus raamatu / te / s 6. Seestütlev kellest? millest? kust? raamatust raamatu / te / st 7. Alaleütlev kellele? millele? kuhu? raamatule raamatu / te / le 8. Alalütlev kellel? millel? kus? raamatul raamatu / te / l 9. Alaltütlev kellelt? millelt? kust? raamatult raamatu / te / lt 10. Saav kelleks? milleks
lugenud, loetud. 14 käänet: nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, seesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev Sõnaliigid · käändsõnad · nimisõna (ehk substantiiv): loom, kivi, Mart · omadussõna (ehk adjektiiv): hea, kollane, suur · asesõna (ehk pronoomen): mina, selline, mis · arvsõna (ehk numeraal): üks, seitseteist, neljas · pöördsõnad · tegusõna (ehk verb): tahtma, käima, mõtlema · muutumatud sõnad · määrsõna (ehk adverb): hästi, täna, vara · hüüdsõna (ehk interjektsioon): oh, aitäh, hurraa · sidesõna (ehk konjunktsioon): ja, või, ega · kaassõna (ehk adpositsioon): peal, järgi, üle Lauseliikmed alus kes? mis? (tegija) öeldis mida tegema? Jne sihitis keda? mida? (harva: kelle? Mille?)
5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks.
näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav. 2. Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled. Aglutinatsioon. Fleksioon (fusioon). Eesti kirjakeele flektiivsed jooned (4). Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. a) analüütilised keeled Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse sõnajärge ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled
kauplus, vähe kasutatud õmblusmasin, hästi hoitud auto, vähem tuntud helitöö, viimati nimetatud asjaolu, vast alanud meistrivõistlused, kergesti süttivad ained, raskesti jälgitav tekst. Kui ühend- ja väljendtegusõnade oleviku kesksõnad esinevad lauses täiendina või öeldistäitena ja mineviku kesksõnad ning mata- vormtäiendina, siis võib nende osi kas kokku või lahku kirjutada. Nt äraminev külaline ~ ära minev külaline, eemalseisev võõras ~ eemal seisev võõras, kätteantavad raamatud ~ kätte antavad raamatud, halvakspandav komme ~ halvaks pandav komme; jalgratas on lahtivõetav ~ jalgratas on lahti võetav, lehed on ärarebitavad ~ lehed on ära rebitavad; mahamurdunud puu ~ maha murdunud puu,
Maja on ilus, korras ja hubane. Minu aadress on Kelgu tänav 4, Keila, Harjumaa. (MIS?) Aga (Ma elan Kelgu tänavas Keilas Harjumaal) (KUS?) Rindlause on lause, kus on vähemalt kaks öeldist ja mille osalausete vahel on rinnastusseos. Rinnastatud osalaused on omavahel seotud kas sidesõnade või komadega. Päike paistab, ilm on soe. Päike paistab ja ilm on soe Päike paistab, aga õues on külm. Koolon pannakse rindlause osalausete vahele, kui järgnev osalause seletab eelmist või järeldab midagi eelmisest. Kõlasid tuttavad helid: algas viimane vaatus. Järeldusseost märkivate sõnade (järelikult, seega, niisiis, seetõttu) ette käib koma: Peaminister astus tagasi, järelikult oli ta siiski milleski süüdi. Põimlause on liitlause, mille osalaused on alistusseoses. Kõrvallause täpsustab pealause või teise, kõrgema astme kõrvallause mõnd lauseliiget. Tädi Maali korjas maasikaid ja ostis poest
· Muutumise alusel · Tähenduse järgi Muutmisviisi alusel jagunevad sõnad 3 liiki: 1. Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes 2. Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms 3. Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu Abisõnad Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1. Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2. Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena Iseseisvad Sõnad Numbrite õigekeelsus · Põhiarvud kirjutatakse araabia numbritega, nt 9 kuud, punktis 2 ehk p-s 2, aastal 1930, aastail 1945 - 1953, 15 kr ehk 15 krooni. · Järgarvud kirjutatakse araabia numbritega, mille järel on punkt, või Rooma numbritega, nt 14. kohal, 50
5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele
Sõnu liigitatakse kahel põhimõttel: · Muutumise alusel · Tähenduse järgi Muutmisviisi alusel jagunevad sõnad 3 liiki: 1. Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes 2. Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms 3. Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1. Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2. Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena Abisõnad Iseseisvad Sõnad Numbrite õigekeelsus · Põhiarvud kirjutatakse araabia numbritega, nt 9 kuud, punktis 2 ehk p-s 2, aastal 1930, aastail 1945 - 1953, 15 kr ehk 15 krooni. · Järgarvud kirjutatakse araabia numbritega, mille järel on punkt, või Rooma numbritega, nt 14. kohal, 50
Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees:
tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm
Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid Diftongid: kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv häälikute kombinatsioon. Afrikaat on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hoordumisest samas häälduskoha. Maailma keelis on koige tavalisemad afrikaadid klusiilist ja sibilandist koosnevad: palataalalveolaarset afrikaati /t/ esineb umbes 45 protsendis maailma keelist ja küllaltki tavaline on ka dentaalse voi alveolaarse
annaabi.ee 
