Innovatsioonipoliitika (1)

SISSEJUHATUS
Euroopa Liit on poliitiline, majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne liit, mis ühendab Euroopa riike. ELi kuulub praegu 27 liikmesriiki. Euroopa Liidus elab umbes 500 mln inimesi.
Liit seab endale järgmised eesmärgid:
– edendada majanduslikku ja sotsiaalset progressi , kõrget tööhõive taset ning saavutada tasakaalustatud ja püsiv areng, eriti sisepiirideta ala loomise, majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ning ühisraha hõlmava majandus- ja rahaliidu loomise kaudu;
– kinnitada oma identiteeti rahvusvahelisel tasandil eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kaudu, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni,
– tugevdada liikmesriikide kodanike õiguste ja huvide kaitset liidu kodakondsuse sisseseadmise kaudu,
– säilitada ja arendada liidus vabadust, turvalisust ja õigust
– säilitada täiel määral acquis communautaire ja arendada seda edasi, silmas pidades, mil määral kasutuselevõetud poliitika ja koostöövormid võiksid vajada revideerimist, selleks et tagada ühenduse mehhanismide ja institutsioonide tõhusus. Acquis communautaire on prantsusekeelne termin, mille umbkaudne tähendus on „see, mille ühendus on saanud/ saavutanud”. Terminit kasutatakse ELi kõikide õigusaktide üldnimetajana, st see hõlmab kõike alates asutamislepingutest kuni direktiivide, Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse, deklaratsioonide ja rahvusvaheliste lepinguteni jne. Eesti keeles on sõnapaari tähistamiseks välja pakutud termin „ühenduse õigustik”.
Selles referaadis tahaksin pöörata Teie tähelepanu Euroopa Liidu innovatsiooni poliitika aspektile. Majanduslik globalisatsioon muutus maailma majanduslikku korda, tuues uusi võimalusi ja muutusi. Innovatsiooni roll muutub üha tähtsamaks kaasaegses maailmas.
MIKS INNOVATSIOONIPOLIITIKAT EL REGIONAALPOLIITIKAS VAJA ON?
Maailm on viimastel aastatel oluliset muutunud:
- tehnoloogiate roll on suurenenud;
-konkurents muutus teadmistepõhiseks, mis tähendab seda et majanduse areng on võimatu ilma innovatsioonitehnoloogia arenguta.
Nüüd innovatsioon on kasvu ja arengu tagaja.
Lisaks sellele, viimaste aastakümnete jooksul on muutunud innovatsiooni kontseptsioon . Uue kontseptsiooni kohaselt, innovatsioon ei ole enam ühe firma tegevus, vaid sotsiaalne protsess paljude osalejatega ( turg , ostjad-müüjad, riik, ettevõtted, teadlased).
Kuna innovatsioon on muutunud keerukamaks, suurenes vajadus selle koordineerimise järele valitsuse poolt.
Eespool öeldud tulemusena, muutus kogu regionaalpoliitika paradigma: kui varem selle eesmärk oli sotsiaalne võrdsus ja ümberjaotamine, siis praegu on eesmärgiks regionaalne konkurentsivõime, majanduskasv ja tööhõive.
Muutused innovatsiooni rollis EL regionaalpoliitikas
Nagu on teada, peamine EL regionaalpoliitika vahend on struktuurifondid.
Esimeses (1989 - 1993) programmperioodis eraldati innovatsioonile vähe vahendeid, peamised kulutused olid füüsilisele infrastruktuurile.
Teises (1994 - 1999) programmperioodis on kulutused suurenenud (lisaks infrastruktuurile, hakati eraldama vahendeid keskkonnatehnoloogiate ja teadmiste arendamisele, raha hakati eraldama innovatsiooniga tegelevatele ettevõtetele, kuid visioon innovatsiooni osas ei olnud veel strateegiline).
Üleminek uuele, põhjalikule ja strateegilisele innovatsioonipoliitikale toimus 2000. aasta alguses. Landabaso ja Reid iseloomustavad seda nagu:
“opening minds rather than roads, and developing social capital and relational infrastructure rather than physical infrastructure” (Pellegrin, 2008 viidatud Landabaso & Reid, 1999)
Tegelikud väljamaksed EL struktuurfondidelt aastal 2004
Allikas: Rahandusministeerium , 2005
Neljanda programmperioodi (2007-2013) strateegilised prioriteedid (New Strategic Guidelines) tuginevad uuenenud Lissaboni strateegiale. Uuenenud Lissaboni strateegia rõhutab eelkõige majanduskasvu ning uute töökohtade loomise vajadust.
Üks peamistest neljanda programmperioodi prioriteetidest on toetada teadmistepõhise ühiskonna teket ja levikut ning innovatsiooni kui majanduskasvu allikat:
• tõsta ja parandada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse;
• edendada innovatsiooni ning ettevõtlust;
• edendada infouhiskonna teket kõigi jaoks;
• parandada ligipääsu vajalikele finantsidele .
Ka on väga tähtis lihtsustada struktuurivahendite rakendussüsteemi. See on vaja selleks, et vähendada vahendite haldamisega kaasnevat halduskoormust.
Olulisemad muudatused:

• Muudetud on struktuurivahendite üldmäärust 1083/2006 – alla 1 miljoni euro suurused projektid ning kõik Euroopa Sotsiaalfondi projektid vabastati väga ulatuslikust finantsanalüüsi kohustusest EK metoodika alusel. Probleem seisnes eeskätt selles, et enamus taotlejatest ei oleks olnud suutelised seda finantsanalüüsi ilma konsultantide abita tegema, samuti oleks enamus rakendusüksused suutnud seda kõrvalise abita kontrollida. Muudatus võimaldab riigil paindlikumalt läheneda väikestele projektidele, mille eeldatav tulusus ei ole väga suur. Tegemist ei ole niivõrd halduskulude vähendamisega, kuivõrd nende olulise kasvu vältimisega.
  
• Muudetud on ERDF ja ESF määrused, millega muudeti kulude hüvitamise põhimõtteid. Pikas perspektiivis on tegu väga olulise muudatusega, sest iga kulu ei pea dokumentide abil tõendama. See tähendab, et väheneb aruandluse, kontrolli ja kuludokumentide säilitamise kohustusega kaasnev koormus. Nii toetuse saaja kui riik saavad vabastada ressursse tegelemaks projekti sisulise elluviimisega ning pöörata põhitähelepanu raha efektiivsele kasutamisele. Uued põhimõtted viiakse sisse siseriiklikesse õigusaktidesse mais-juunis eesmärgiga jõustada need 1. juulist 2009.
  
• Liikmesriigid saavad ilma riigihangeteta sõlmida lepinguid Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondiga.
  

• Liikmesriigid saavad 2009. a suurema ettemakse kui oli algselt planeeritud – Eesti saab üle 700 miljoni krooni rohkem, kui esialgu oli ette nähtud.
  
• Liikmesriikidel on alates kevadest 2009 võimalik deklareerida veel EK poolt heakskiitmata suurprojektide kulusid ning need kulud hüvitatakse. See võimaldab riikidel saada kiiresti raha suurprojektidele (keskkonnasektoris üle 25 miljoni euro ja teistes sektorites üle 50 miljoni euro suurused projektid) väljamakstud summade hüvitamiseks.
  

EL innovatsioonipoliitika rakendamisega seotud probleemid Eestis
Peamised probleemid mis takistavad innovatsioonipoliitikat Eestis edukalt ellu viia.
1) Innovatsiooni roll alahinnatakse;
2) Vahendid on kontsentreeritud keskvalitsuse tasandil; st et KOV roll struktuurivahendite ümberjaotamises on väike.
3) Nõrk koordimerimine KOV tasandil.
Omavalitsustel on raskusi edukate projektide ettevalmistamisega, kuna puuduvad vajalikud rahalised vahendid ning ka inimressurss ; toetuste taotlemine on seotud liigse bürokraatiaga, projektide ettevalmistusprotsess on liiga kulukas ( programmid nõuavad põhjalikku eeltööd, mille maksumus on kümned tuhandeid kroone). Enamuses KOV-des puuduvad arendusprojektidega tegelevad ametikohad. 2005. aastal läbiviidud uuringust selgus, et vaid 11% omavalitsustest on loonud ametikoha, mis tegeleb arendusprojektide käivitamise ja elluviimisega. Sama uuring on näidanud, et projekti ettevalmistuse kulukus on 21% juhtudelt on põhjus miks projekt jääb teostamata.
4) Nõrk koordimerimine erasektori tasandil. Kuna firmad on peamised innovatsiooni edendajad, nende roll on eriti oluline. Probleem on selles, et firmade aktiivsust innovatsiooni valdkonnas on raske ning erasektori kulutused teadus- ja arendustegevusele on väikesed, sest innovatsioon on kallis tegevus. Seepärast Eesti innovatsioonipoliitika peab rohkem tegelema erasektori probleemidega ning peab suutma alandada Eesti ettevõtete jaoks neid kulusid, mis on seotud innovatsiooniga.
5) Puudub seos üldiste strateegiate ja struktuurifondide vahel (riikliku arengukava koostamisel ei arvestatud suurel määral strateegiliste dokumentidega).
6) Puuduvad konkreetsed tehnoloogilised programmid. Struktuurivahendid kasutatakse ja jagatakse paljudes valdkondades. Selle tulemusena, osutuvad innovatsiooni meetmed liiga üldisteks.
KOKKUVÕTE
Lahendused, mida võiks pakkuda olukorra muutmiseks:
1) Peab rohkem tegelema erasektori probleemidega.
2) Tuleb parandada koordineerimise mehhanism. Nagu oli varem öeldud, innovatsioon on protsess paljude osalejatega. St et osalejad – kõigepealt firmad ja erinevate tasandite valitsuse esindajad - peavad olema protsessi kaasatud ning nende vahel peab olema tagatud koostöö.
3) Kuna tänased innovatsiooni meetmed on liiga üldised, riik peab seadma prioriteete, valima tähtsamaid võtmevaldkondi ning neid arendama.
4) 25. jaanuaril 2006.a. avaldas Euroopa Komisjon Eesti ametiasutuste koostatud riikliku tegevuskava analüüsi. Komisjoni arenguaruandes soovitatakse Eestile pöörata edaspidi tähelepanu suurematele uurimis- ja arendustegevusse tehtavatele erainvesteeringutele ning välja töötada mitmekülgsem aktiivse tööturu poliitika.
KASUTATUD ALLIKAD:
Euroopa Liidust: www.europa.eu.int
Vaba entsüklopeedia: www.wikipedia.org
SEB Ühispank, Innopolis Konsultatsioonid AS, ”Kohalike omavalitsuste ootused ja vajadused Euroopa Liidu struktuurifondide rakendamise programmperioodil 2007-2013”, Tallinn, 2005, kättesaadav: www.seb.ee/kovuuring
Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika instrumendid ja eesmärgid, www.fin.ee
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION Cohesion Policy in Support of Growth and Jobs : Community Strategic Guidelines, 2007–2013, Brussels , 05.07.2005, kättesaadav: www.ec.europa.eu/regional_policy/sources/docoffic/2007/osc/050706osc_en.pdf
Poliitikauuringute keskus PRAXIS, Tallinn, 2005, kättesaadav: http://www.praxis.ee/data/PRAXIS_IKT_haridus_2005.pdf
“Euroopa Komisjoni hinnang Eesti majanduskasvu ja töökohti kasitleva riikliku tegevuskava kohta”, pressiteade, 18.11.08, kättesaadav:
http://struktuurifondid.ee/?id=5030&highlight=arendustegevusse
10