Eesti haridus NSV Liidus (1)

5
Eesti haridus nõukogude perioodil.
Eesti oli Nõukogude Sotsialistlik Vabariik aastatel 1940-1991. Koolihariduse alged Eesti linnades ulatuvad 13.-14. saj-sse, millal vaimulike ja ametnike järelkasvu tagamiseks asutati toomkirikute ja kloostrite juurde ladinakeelseid õppeasutusi. Maal hakkas haridus tunduvalt hiljem levima.
1940-1941 kõik haridusasutused riigistatakse. Muudetakse lasteaedade süsteemi: hakkab kehtima Nõukogude Liidu liigitus, mis näeb ette lastesõime olemasolu ühe- kuni kolmeaastaste laste jaoks.
Koolikohustust pikendatakse aasta võrra, seniste kuueklassiliste koolide juures avatakse seitsmes klass. Õppeprogrammidest kustutatakse usuõpetus. Üldhariduskooli käsitlevate õiglusnormide aluseks saavad järgmised põhimõtted: demokraatlik tsentrialism, kommunistlik kasvatus, koolikohustus ja üldine keskharidus , rahvuste võrdõiguslikkus, sotsialistik seaduslikkus, teaduslikkus. Õppetöö toimub riigi kulul, igasugune korjanduste tegemine õpilaste hulgas on keelatud. Õppeplaani lisatakse NSVL ajalugu, geografia, konstitutsioon , majandusgeograafia ja vene keel. Koostatakse marksismile-leninismile tuginevad õppeprogrammid ja hakatakse kirjutama vastavaid õpikuid, milles tegelikkus esitatakse moonutatult. Endised laste- ja noorteühingud suletakse, Eestisse tuuakse nõukogulik pioneeri- ja komsomoliorganisatsioon .
Kutsekoolid muudetakse nn. tööjõureservide koolideks (tööstuse, põllumajanduse, ehituse raudtee ja vabriku mehhaniseerimise koolid), mis alluvad Eesti Vabariiklikule Tööjõureservide Valitusele. Ka ülikoolide töö korraldatakse täielikult ümber vastavalt Nõukogude Liidus kehtivatele normidele (kursuste süsteem, loengutel osalemise kohustuslikkus , kohustus sooritada eksamid teatud tähtaegadeks). Kõigi üliõpilasorganisatsioonide ja teaduslike ühingute tegevus keelatakse. Kohustuslike õppeainete hulka võetakse vene keel, marksism- leninism ja kommunistliku partei ajalugu.
1941-1942 aastal avatakse Nõukogude tagalas viibivate eesti laste jaoks emakeelseid koole ja klasse Tšeljabinski linnas ja oblastis, kuid tegelikult rahuldavad need ainult osade laste vajadused. 1942-1943 aastal lisandub veel 44 eestikeelset klassi, peamiselt esimest klassi umbes 550 õpilasega Tšeljabinski, Sverdlovi, Orenburgi ja Kuibõ_evi oblastis ning Tatari, Tsuvaši ja Mari ANSV-s. 1942. Aastast töötab eestikeelne 7-klassiline kool Verhneuralskis. 1943. avatakse eestikeelne keskkool Jegorjevskis. Kirjastatakse õpikuid. Märkimist väärib esimene Nõukogude-aegne eestikeelne lugemik , Eesti lugemik keskkoolidele, ilmunud Moskva Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastusel (1943), autorid Andresen ja Seilenthal. Lugemik algab seltsimees Stalini raadiokõnega nn Suure Isamaasõja alguse päeval, järgnevad Säre ja Karotamm oma kõnedega, siis tuleb kaasaegne nõukogude kirjandus,ei mingitki vihjet isegi Pu_kinile, vaid Gorki, A. Tolstoi , Ostrovski, Fadejev, kuid selle jäerel tuleb hea eesti klassika, mille väärtust isegi ploiitiline suunitlus ei muuda: Kalevipoeg, Koidula, Bornhöhe, Vilde, Tammsaare , Tuglas, Luts , ka Madarik, Jakobson , Keerd. Sees on ka Suits ja Under, see jääb viimaseks korraks enne väga pikka aega, kui neid jälle kooliraamatusse lubati. Tähelepanu väärib ka lugemiku illustreerinud kunstnike nimistu: Bach , Sagrits, Okas, Jensen, Kollom , Luhtein jt. Kuid pildid ise on selgelt ühese ülesandega: suurendada viha N.Liidu vaenlaste vastu, kelleks on eeskätt sakslane , ka minevikusakslane. Räigeim pala lugemikus on P.Keerdo Lapsetapp, kuid A. Jakobsoni Väike kangelane (Hugolt või Dostojevskilt laenatud pealkiri) läheneb samuti talutavuse piirile. On arusaamatu, kuidas võis lastele kättesaadavas materjalis olla niisuguseid lõike ja eriti niisuguseid pilte. Tsiteerin: Nad muljusid teda, väänasid ta jäsemeid ja peksid teda kõhukoopasse…Siis murdis keegi ta sõrmi…ja kui nad olid puruks tagunud kõik ta parema käe näpuotsad… ta ei murdnud siiski… Ja kui nad ta üsna õhtu eel jälle kord üksinda jätsid, haistis ta pimedas kongis mingi kohutava teravusega vere lõhna, mida näis levivast kogu ta vigastatud kehast (Jakobson) või: Siin-seal oigasid verest nõretavad haavatud naised ja lapsed kuulidest läbistatud laipade kõrval. Vanaema kükitas kätega abitult vehkides verises poris, põlvedel purustatud peaga Ennu laip . Meie põlvkonna lastele võib niisugune suhtumine tunduda naljakaski, kuid need lapsed olid ju surma ja sõda näinud, niisiis on nende koshmaaride võimendamine eriti elajalik.
Pärast 1944. a. võetakse koolikorralduse aluseks nõukogude ühtluskooli süsteem ja nõukogude pedagoogika, teisi suundi eiratakse täielikult. Täielikult lammutatakse vana haridussüsteem ja rajatakse uus vastavalt Nõukogude Liidus käibivatele normidele. Kooliharidus jagatakse kaheastmeliseks: kuueaastane algkool ja kuueaastane keskkool. Erakoolid suletakse, koolikohustust pikendatakse aasta võrra, alustatakse 7-klassilise hariduse juurutamist (kehtestatakse 1944, lõplikult viiakse ellu 1958), keskkooli võetakse kõik soovijad. Täpse organisatsioonilise struktuuri ja korra kindlustamiseks haridussüsteemis on kogu NL jaoks ühised üldharidusliku kooli tüübid. Õppetöö põhikoolis toimub riigi kulul, kuid keskkool on maksuline. Tegelikult on Eestis kaks haridussüsteemi: eestikeelne ja Vene NFSV eeskujul üles ehitatud venekeelne kasvava migrantide kogukonna liikmete jaoks. Loobutakse algkoolijärgsest hargnemisest ja keskkooli moodustasid 9.–11. klass. Vene õppekeelega koolid on 10-klassilised. Õppe-kasvatustöö aluseks on kommunistliku kasvatuse põhimõtted. Õpetajal on kohustus tähtsustada kindlat ideelis-poliitilist suunitlust, hoida kõrgel õpetamise ideelis-teoreetilist taset. Põhiliseks töövormiks loetakse kasvatavat õpetamist. Õppetöö on sisuliselt ja korralduslikult väga reglementeeritud. Iga aine õpetamise metoodika peab olema ka selle aine kaudu toimuva kommunistliku kasvatuse metoodika. Hindamise aluseks peavad olema kõigile koolidele kohustuslikud õpilaste edasijõudmise normid selliselt , et üht ja sama teadmiste taset hinnataks võrdselt kõigis koolides .
Novembris 1944 taasavatakse uuesti Nõukogude Liiduga liidetud Eestis viis kõrgkooli: Tartu Ülikool, Tallinna Polütehniline Instituut, Tallinna Riiklik Konservatoorium , Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Uute õppejõudude hulgas on palju Nõukogude Liidust tulnuid, kelle teadmised ja eesti keele oskus ei vasta teadustööks vajalikele nõuetele. Kontaktid väljaspool NSV Liitu tegutsevate ülikoolidega katkevad täielikult kuni 1950. aastate lõpuni. Ülikoolil puudub igasugune autonoomia . Võimatu oli ka sta_eerimine välisriikides. Ühiskonnateaduste, eriti nn rahvusteaduste osa õppeplaanis kärbitakse ja ainete sisu esitatakse moonutatult. Teadusliku kommunismi riigieksami edukas sooritamine on mistahes ülikooli lõpetamise eeltingimus. Rohkem hakkavad edenema tehnikateadused. Paralleelselt põhiõpingutega antakse kõigile üliõpilastele sõjalist ettevalmistust, mis päädib riigieksamiga. Stalinistlike repressioonide käigus kannatab nii kõrgkoolide personal (enamik silmapaistvaid õppejõude sunnitakse lahkuma või vangistatakse) kui üliõpilaskond. Ometi on Eesti kõrgkoolide, eriti Tartu Ülikooli õpetuse ja uurimistöö tase tunduvalt kõrgem kui enamikus teistes liiduvabariikides. Samas ei saa Eestis õppida mitmeid spetsiifilisi erialasid, neid õpetati ainult Moskva või Leningradi ülikoolides.
1960. aastate keskpaiku avatakse esimesed süvaõppega klassid, kus teatud ainet õpetati süvendatud mahus . Hakatakse arendama süvaõppega koole – mõned õppeained võõrkeeles, põhjalikumalt teoreetilised ja rakenduslikud teadused, üksikud loodusteaduslik- matemaatilised ja humanitaarsed distsipliinid, kunst. Senisest rohkem pööratakse tähelepanu kõigi koolide varustamisele uute õpikute ja näitlike õppevahenditega. Kasvatuse alal kehtestatakse 1960 a. õpilaste käitumise reeglid. 1966. ja 1968. a. muutub koolivorm . 1961. aastast rõhutatakse ateistliku ja internatsionalistliku kasvatuse tähtsust. 1962. a. kaotatakse keskkoolides ja keskerihariduslikes õppeasutustes õpilaste kutse-eelse sõjaline ettevalmistus, kuid see taastatakse juba 1968. a.
Nõukogude võimu ajal ei pöörata tähelepanu puuetega lastele toimetuleku õpetamisele. Õpetuse ja kasvatuse eesmärk on tagada teatud teadmiste tase, integreerimine tavaühiskonda on kõrvalise tähtsusega. Siiski algab eripedagoogika süvendatud uurimine Tartu Ülikoolis, hiljem ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Erivajadustega inimestele antakse soodustusi pimedate, vaegnägijate, kuulmishäiretega ja kurttummade laste õppimiseks üldhariduslikus koolis. 1965. a. lõpetatakse tuberkuloosihaigete laste pidamise eest sanatoorsetes lasteasutustes tasu võtmine.
Haridussüsteem ühtlustati NSV Liidu omaga. Tase kõrgkoolides polnud madal, kuid valitses tugev ideoloogiline surve. 1970. aastatel muudeti keskharidus kohustuslikuks, kuid tase käis alla. Hariduse sisus olid tähtsal kohal ajaloo võltsimine ja moonutamine, kommunistlik propaganda .