Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti areng 18. sajandil". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
talupoeg, mõisnik, haridus, viinärisorjus, koolikohustus, baltisakslastel, suundumus, valgustussajand, suundumusedõhjasõda, sõjategevus, elujärg, kehv, viina, juhus, krahv, stenbock, nälg, samale, tasemele, kaotatud, ajaga, andesärisori, deklaratsioon, koormised, maksud, 1765, kirjaoskus, kasulikum, aadliku, valitsesid, alguseni, seostati* Uued omavalitsusorganid olid oma otsustes rohkem riigivõimu kontrolli all kui varem. 4. Liivimaa maanõuniku von Roseni deklaratsioon. Roseni deklaratsioon Eisen pärisorjusest 1) Pärisorjus on talupojale kahjulik. 1) Pärisorjus on talupojale kasulik. 2) Kõik talupojad peavad maksma makse ja 2) Talupoeg ei maksa makse, kui tal pole tegema teotööd. millestki maksta. 3) Talupoeg peab üleval mõisnikku. 3) Mõisnik peab üleval talupoega. 5. G.Browne´i nn positiivsed määrused. 1765. aastal esitas G. Browne Liivimaa maapäevale Katariina II nõudel käsu parandada talupoegade olukorda. Ettepanekud vormistati nn positiivsete määrustena: a) talupoeg sai õiguse vallasvarale; b) määrati kindlaks mõisa koormiste ülempiir;
Talurahva majanduslik ja sotsiaalne seisund oli: ühtne, ei olnud kihistumist kõik olid võrdselt vaesed. Ilmastikuolud olid 200-300 a. tagasi kehvemad talved olid pikemad ja külmemad, seega oli põllutöödeks sobiv aeg piiratum. 5. Liivimaa maanõuniku von Roseni deklaratsioon. Talurahva õiguslikust seisundist saab andmeid Liivimaa maanõuniku von Roseni seletuskirjast Vene valitsusele 1739. aastal. Talupoeg kinnistati pärisorjaks, talupojad peavad tasuma maksu- ja teokoormisi, rüütelkond määrab talupoegade koormisi omal äranägemisel, rüütelkond omab õigust talupoja elu ja surma üle, kodukariõigusele pole piire seatud 6. G.Browne´i nn positiivsed määrused. 1765.aastal esitas Liivimaa kindralkuberner G.Browne Liivimaa maapäevale Katariina II nõudel käsu parandada talupoegade olukorda. Ettepanekud vormistati nn
kontrolli alla Laiendati inimeste õigusi ja vabadust Korraldati perioodilisi hingeloendusi 4. Liivimaa maanõuniku von Roseni deklaratsioon 1696.aasta majandusreglement jäi küll kehtima ka pärast Eesti minekut Vene võimu alla, kuid talupoegade olukord halvenes siiski, sest toimus mõisate restitutsioon. Enamus talupoegadest muutus sellega pärisorjadeks. Samas ei langenud eesti talupoeg sellisesse õiguseta seisundisse kui vene talupoeg, sest ta võis mõisniku peale kaevata ja kuni 18.sajandi lõpuni ei pidanud minema nekrutiks (sõjaväelaseks). Talurahva õiguslikust olukorrast Liivimaal saab andmeid Liivimaa maanõuniku von Roseni kirjast Vene valitsusele 1739. Talurahva olukord: Rüütelkonnad määravad talupoegade koormised oma suva järgi. Talupojad muudeti pärisorjadeks.
Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Vene ajal 1737. aastal sõnastati aga Roseni deklaratsioon , mis oli talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Seal oli kirjas, et siinne talupoeg on pärisori ja senised õigused kaotati. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Metsa üle oli aadlikel seaduse järgi rohkem õigust kui talurahval. Pärast Põhjasõda taastati Eestis pärisorjus kõikjal. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses
ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega. - 14
vähe tähelepanu. Pärast Katariina II surma asehalduskord likvideeriti, enamik läbiviidud muutusi kaotati, pearahamaks säilis. Talupoegade olukord ~1000 mõisa, teraviljakasvatus peamine vilja väljavedu Rootsi vilja müük sõjaväele viinapõletamine ,,hõbedavihma sadu üle Eestimaa" Restitutsioon riigistatud maade tagasiandmine nende endistele omanikele. Taastusid ka mõisnike õigused talupoegade üle. Talupoeg kui õigusteta pärisori Roseni deklaratsioon 1739 (Vohnja mõisa mölder Jaani kaebekiri Annale, keisrinna soovis selgitust talupoegade olukorra kohta, selgituse andis Liivimaa maanõunik Rosen) 1.talupoeg on pärisori, teda võib osta.... 2.talupoja maa ja vara kuulub mõisale 3.maa kasutamise eest koormised, nende suurus pole piiratud 4.kohtuvõim kuulub rüütelkonnale Talupoega kaitses pigem mõisniku majanduslik huvi. Talupojad üritasid ka pageda.
Tööndus Mõisate juures viinaköögid, saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud. Toodang enamasti kohapealseks tarbeks. 1734 Räpinas paberivabrik 18. saj. II p. Põltsamaa ümbruskonnas manufaktuurid - klaas, peegel, portselan Woldemar von Lauw. Linnades manufaktuure vähe -- põhjuseks tsunftikord: · piirangud · keskaegne reglement Talurahva õiguslik olukord. 1739 - Roseni deklaratsioon - Liivimaa maanõuniku parun Otto Fabian Roseni seletuskiri kinnitas, et : · talupoeg on täielik pärisori, keda mõisnik võib müüa, vahetada ja pärandada nagu muud mõisa vara. · talupoeg ise, tema maa ja vara on mõisniku omand, mille kasutamise eest mõisnik võib määrata koormisi oma äranägemise järgi. · kohtuvõim talupoegade üle kuulus rüütelkondadele, mitte riigile. Talurahvas kaotas Vene riigi koosseisu sattudes Rootsi ajal saadud kergendused. Toimus pärisorjuse kindlustumine.
Teda nimetatakse valgustusvalitsejaks. Ta püüdis kaotada pärisorjust, kuid see tal kahjuks ei õnnestunud. Tema ajal hakkasid tekkima uued suundumused ning valgustusideede levik. George Browne oli liivimaa kuberner, kes viis 1765. läbi Liivimaal positiivsed määrused. Vene ajal sai suurema tähtsuse Liivimaa, Eesti alad jäid tahaplaanile. Positiivsed määrused Positiivsed määrused pidid kergendama talurahva olukorda. Piirasid kodukariõigust, millega mõisnik võis ilma kohtuta talupoega karistada. Seati piirid ka koormistele. Talupojal oli õigus vallasvarale talupojale said kuuluda näiteks mõned riided ning mööblitükid, mida mõisnik ei saanud ära võtta. Vallasvara sai talupoeg omada ainult juhul kui ta ei olnud mõisnikule võlgu. Kehtestati kohustus mõisnikele rajada koole, kuid see jäi suuremas osas paberi peale. Asehalduskord, 1783. Sisuliselt tähendas see Balti erikorra tühistamist, kuigi luteri usk ja saksa keel jäid alles
12 linna pearahamaks TALURAHVA OLUKORD 18. SAJANDIL - Roseni deklaratsioon 1739 pärisorjus Eestimaal talupoega võib osta, müüa, vahetada, pärandad ehk kesine kõhtuvõim talupoegade üle oli rüütelkondadel kaotati kõik rootsi aja kergendused põgeneti teise kubermangu - Browne'i positiivsed määrused 1765 Talurahvas sai õiguse vallasvarale; Pärast mõisakohustuste täitmist või talupoeg jääke turustada; Mõisnik ei võinud koormisi suurendada; piirati kodukariõigust talupoeg still pärisori talupoeg võis kohtusse minna - Põllumajandus Vili Rootsi ja kohalikele vene vägedele; Veised ja viin Peterburgi - Talurahva kihistumine 40% peremehed; 30% sulased ja teenijad; 20% vabadikud; 10% aadlikud LINNAD 17. - 18. SAJANDIL - linnade olukord 17. - 18
arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Kubermangutasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad. 1. Eestimaa Ülemkohu Tallinnas 2. Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. Ajaloo arvestuse 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas aastal 1681. Reduktsioon sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv(sõjaretked olid kulukad ja sissetuleku allikad puudusid) ja seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist. See tekitas otseloomulikult balti aadlis tugevat vastuseisu. Tagasivõetud mõisad anti enamasti rendile nende endistele
Narval ja Pärnul. Säilisid tihedad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Balti erikord kehtis põhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Vaheajaks oli 1783-1796 kehtinud nn asehalduskord, mil Baltimaade õiguslikku korrladust taheti lähendada muu Venemaa korraldusele. Roseni deklaratsioon- Liivimaa maanõuniku Roseni seletuskiri Vene võimudele Baltikumi talupoegade õiguste selgitamiseks. (Selle kohaselt puudus talupoegadel igasugune vabadus. Siinne talupoeg oli pärisori , mõisniku omand, mõisnik võis teda müüa, vahetada ja pärandada. Ka talupoja vara ja maa kuulus mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suuruse määras mõisnik. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale.) Asehalduskord-1783.a. Baltikumis kehtestatud uus halduskorraldus, millega piiratakse märgatavalt aadli ja linnade omavalitsust. Taotles kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulatamist Venemaaga. Kehtis ainult Katariina II valitsusajal.
endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud. Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon. 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle. Kultuur 18.saj-l Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest siin oli Balti erikord: luteriusk, asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid
5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül oli: uurida/analüüsida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid (neid karistada) a) Eestima Ülemkohu Tallinnas b) Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagastamist – riigistamine. 3) Koormiste liigid Teorent – talupoeg pidi teatud arv päevi nädalas tegema mõisniku põllul tööd, mispärast ei jäänud aega enda põllu korrashoiuks.
truuduse andmisega). Tagasivõetud maad anti rendile nende endistele valdajatele kes pidid nüüd rendimaksu maksma. Nii kasvasid riigi sissetulekud märkimisväärselt. Selle tagajärjena kujunes Liivimaa aadlike seas oppositsioon mida juhtis Patkul. Pärisorjastamine-Koos reduktsiooniga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnimaisus. Sellega kaasnes talupoja allutamine mõisahärra politsei ja kohtuvõimule millega seati talupoeg mõisnikust sõltuvusse. See võeti vastu mõisnike huvides sest talupoegi ehk tööjõudu oli vähe. Liivimaa majandusreglement-kinnistatakse reduktsiooni ajal toimunud muutused. Kuna pärisorjusest vabastamine lükati maapäeva poolt tagasi siis talurahva kaitse korraldamine jäi jõusse vaid kroonumaadel (mis liivimaal moodustasid maast). Kroonumaade ehk riigimaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696 avaldatud Liivima maj.reg
Viinaköögi praagaga nuumati härgi, kes samuti viidi Venemaale. Sellega sai alguse ka ulatuslik loomakasvatus mõisates. Talurahva olukord Vene võimu ajal: Talupojad üritasid tagakiusamise vastu abi leida Peterburist. Ühel talupojal Jaanil õnnestu kaebekiri ka keisrinnale üle anda. Seletuse saamiseks pöördus valitsus rüütelkondade poole. Sealt sai kuulsaks O.F Roseni seletus kiri 1739. a mis on ajalukku läinud Roseni deklaratsioonina. Selle järgi on siinne talupoeg pärisori, keda võib pärandada, vahetada, müüa. Ka talupoja enese vara kuulus mõisale. Sellist korda asus toetama ka riigivõim. Eesti talupojad langesid õigusteta pärirsorja seisundisse.Talupojad põgenesid nii Soome ja Rootsi, Lõuna-Eestisse ja Pihkva kubermangu. Kaubandus, tööndus ja käsitöö: Kaubandus hakkas taas elavnema. Venemaa tühistas paljud kaupade sisse-ja väljaveokeelud, mis seni olid kaitsnud paljusid käistöölisi ning kaupmehi ja riigi sissetulekuid.
maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus. Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist propagandat, anti välja eraldi korraldus, mis kajastas pearaharahutusi. Vene-Rootsi sõda 1788-1790. Talurahvas ootas, et Rootsi kuningas tuleb ja kergendab rahva olukorda, rahva mälestustes oli eelnev Rootsi aeg saavutanud helge ajastu ilme. Pärast sõja lõppu Rootsi eliit ei leppinud Balti provintside kaotamisega, 1741-1743
Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi. Talurahva olukord Rootsi ajalTalupoegadel oli peal sunnismaisus. Talupoeg seati mõisnikust sõltuvusse. 1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisadele. Keelati ära talurahva karistamine. Talurahva olukord pärast Põhjasõda Majandusreglement jäi kehtima ka vene ajal, kuid kroonumõisade arv vähenes. Kõikidel talupoegadel oli omanikuõigus vallasvarale.Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
· hernes · kitsed ja sead · naeris · kanad · lina · harvem haned, härjad, lehmad, hobused 11. Roseni deklaratsioon. Roseni deklaratsioon oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni (1683 1764) sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Rosen väitis: · talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori; · mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; · nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule; · mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; · talupoegade koormised pole seadusega piiratud; 12. Nn. positiivsed määrused. 1765. aastal esitas G. Brown Liivimaa maapäevale Katariina II nõudel käsu parandada talupoegade olukorda. Ettepanekud vormistati nn positiivsete määrustena, mille alusel :
Mõlemad koolid andsid ladina keelel põhineva humanitaarhariduse, millest piisas ülikooli astumiseks. (Paul 1999, lk. 268) 1.2. Rahvakoolide võrgustiku loomine Eesti talurahva seisukohalt oli eriti suure tähendusega Rootsi suurvõimu perioodil kavandatud ja teoks tehtud talurahvakoolide asutamine. See oli otseses seoses Rootsi keskvõimu ja ortodoksse luteri kiriku pürgimustega rahvas(eeskätt jumalasõna) lugema õpetada. Selline suundumus avaldus Põhja-Eestis juba Rootsi võimu algperioodil seoses kiriklike olude korraldamisega. Nii Eesti- kui hiljem ka Liivimaal põrkusid valitsusvõimu ja kiriku taotlused aga aadli vastuseisule, mida oli raske murda. Rahva õpetamiseks püüti kogudustes rakendada köstreid. (Talve 2004, lk. 144) Rootsi ajal alustati rahvakoolide võrgu loomist rööbiti rahvale mõeldud kirjavara väljaandmisega. Rootsi ülemvõimu kindlustumine Liivi sõja järel tingis luteri kiriku
Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega. Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane, sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad). Haldusjaotus: Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla
Millise valearvestuse tegi 1701 Karl XII ja mis tagajärgedeni see viis? Hindas rootslaste jõu üle, arvas et Venemaa ei suuda taastuda. Venemaal sõjaväes ümberkorraldused. 1704. Vene vallutab Tartu ja Narva. 1708. küüditati Tartu, Valga ja Narva kodanikud Venemaale. Miks võib 1709.a pidada Eesti jaoks otsustavaks? Kuna venelased võitsid Poltaava lahingu ning nende sõjaõnn. Mida tõi Eestile 1710? Pärast Riia kapituleerumist alistusid Pärnu ja Tallinn, otsene sõjategevus lõppes. Kuidas puudutas Uusikaupunki rahu Eestit? 1721. kirjutati alla ning sellega liideti Ingeri-, Eesti- ja Liivimaa Vene riigiga. Rootslased tegid katseid tagasi vallutada, kuid ei õnnestunud. Võrrelge Liivi sõja ja Põhjasõja tagajärgi Eestile Liivi sõda Põhjasõda Eestis kolme riigi valdused (R, T, P-L) Kogu Eesti Vene võimu all
umbes 18000-meheline Vene armee Sclippenbachi 7000-mehelie väe põhjalikult puruks. Peeter 1704. Aasta suvel Narvat ja Tartut piirama. Alguses hõre pommitamine muutus päev-päevalt intensiivsemaks, Vene vägesid tuli juurde. Juuli algul saabus Tartu alla Peeter 1 isiklikult. Läbirääkimiste tagajärjel linn alistus. Narva oli juba kaks kuud visalt vastu pannud, kui narvalaste püssirohukelder juhuslikult pommitabamusest õhku lendas. Tartu ja Narva vallutamisega sõjategevus Eestis mõneks ajaks soikus. 1708. Aastal kujunes Tartule kastroofiliseks. Karl 7 tuleb Liivimaale tagasi, venelastel aga puudusid küllaldased kõud, et siinseid alasid Karli peaväe eest kaitsta, andis Peeter käsu kogu Ida-Eesti laastada, Tartu linn ära hävitada ja taanduda. 1708. Aastal Vinni juures ka Põhjasõda viimane välilahing Eestis. Võit jäi venelastele. Karl ei tulnud siiski Liivimaale, vaid tungis Ukrainasse. Seal tabas teda 1709
Talupojad vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitasid mõisnikud tihti kurjasti ära. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud takistasid ka talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vaja oli. Negatiivseks võib lugeda ka seda, et Rootsi ajal hakati Liivimaal läbi viima nõiaprotsesse. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud andekad inimesed. 10.Milliseks kujunes talupoegade õiguslik seisund Rootsi ajal (enne ja pärast reduktsiooni, riigi- ja eramõisates)? (lk 106) 1) Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes: - Rootsi riik kinnitas 17
edenamisega seotud selts, koondas baltisaksa mõisnikke (eelköige liivimaa omi), 1813 toodi üle ka tartusse. Autati ka mõisnike krediitkassasid- nn mõisamajanduse pangad, pankade eelkäijad. Sealt oli võimalik saada leanu pandi tagastusel ( pant oli tavaliselt mõis), nende laenudega hakati 19 saj ka mõismaajandust suursti ümber korraldama. Lisaks õigustele oli mõisnikel ka kohustusi- eestkostekohustus- peamine sisu oli see, et ikalduste/näljahädade korral pidi mõisnik talupoega kuidagi toetama. Tekkis 18 saj vältel. 1763 kehtestati nõue, et igal mõisal pidi olema vajalik viljavaru, et ikalduse puhul oleks vüimalik talurahvale jagada semenevilja. Talumajandus- 18 sajandi lõpuks oli kokku umbes 40 00 talu. Talud jagunesid ka erinevateks alaliikideks: Adratalu. -Tavaline talu, mis talupojal oli. Maa majanduslik kandevõimet hinnati adramaades. Talurahvas ise jagunes Külarahvaks (pererahvas- moodustas külarahavst ligi poole,
viitsepresident, kuus aadlikust ja kuus mitteaadlikust kaasistujat. Vene võimu kehtestamisel loodi 1718 Baltikumi jaoks kõrgeima apellatsioonikohtuna Liivi- ja Eestimaa justiitskolleegium Peterburis. 1796. aastast alates allusid ülemkohtud senatile. Kõrvuti eelnimetatutega tegutses Rootsi ajal ka nn kuningakohus Tallinna linnusekohus. Juurdunud oli Rootsi õigus. Politseinikeks olid Eestimaal adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud, tavaliselt üks-kaks igas maakonnas. See toimis, kuna mõisnik täitis ühtlasi mõisapolitsei kohuseid. Aadlimatriklid: 1730 40 koostati rüütelkondade liikmete erilised nimekirjad e aadlimatriklid. Aadel jaotati Liivimaal vastavalt saabumisajale nelja rühma. Matrikkel valmis Liivimaal 1747. aastal. Kokku oli neis ligi 2000 inimest. Peale nende olid uusmõisnikud, keda nimetati kirjanduses ka maiskondlasteks ja kes ei osalenud maapäeval. Linnad: Linnadel säilis omavalitsus. Pärast Põhjasõda säilitasid linnaõigused vaid Tallinn,
puudus nii kesk-kui ülemklassi organisatoorne võrk, ning mille seadusandlus oli nõrgalt arenenud, erines provintside omast märgatavalt. Baltimaade seisuslik ja feodaalne ühiskond toimis organiseeritud rüütelkondade juhtimisel läänelise õigustraditsiooni alusel. Siinsed linnad toetusid gildide ja tsunfide alusel toimuvale ühiskondlikele struktuuridele ning tuginesid arvukatele õigusaktidele. Ainsana oli selles ühiskonnas eestkostealuseks siine talupoeg, keda aadlikust mõisnik patroonina õiguslikult esindas. Balti erikorra kinnitamisega lahendati Rootsilt vallutatud ala halduse probleem ja tagati poliitiline stabiilsus. Sisuliselt tähendas see poliitiline lahendus aga püsiva, ehkki peidetud vastuolu loomist keskvalitsuse ja provintside vahel. See andis provintsidele võimaluse läänelik kultuuri pärand ja sidemed Kesk-Euroopaga, eeskätt Saksamaaga. Ametkondade asjaajamine toimus jätkuvalt saksa keeles. Püsis luterlik kirik
Eestis . 1645. aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjusse Põhja-Eestis. Nii kaotasidki talupojad Rootsi alal oma isikliku vabaduse. Rootsi võimud andsid isegi veel rohkem seadusi välja, et oleks kindel, et talurahvas oleks kindla võimu all. Talupoegadel keelati omavoliline lahkumine mõisnike juurest. Ta ei tohtinud osta maad, ega seda müüa, enne kui ta polnud mõisnikult loa saanud, pealegi võis mõisnik talupojalt iga kell maa ära võtta. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ihunuhtlust. 1639. aasta seaduse ja 1671. aasta maapolitseikorraldusega kuulutati pärisorjadeks need, kes olid pärisorja peres sündinud kui ka aadliku maale elama asunud pärisorjad ning vabad inimesed. Rootsi valitsus oli sunnitud talurahva kaitseks välja andma ka mõned määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta
Peamiseks väljaveokaubaks jäi kohalik teravili. Sisse veeti soola, metalli, tubakat ja soolaheeringat. Tekkis uus moodus, kuidas vilja rahaks teha, sest mõisnike õigus oma vilja otse välismaa kaupmeestele müüa oli piiratud. Uus moodus oli viinapõletamine, mis neelas juba kolmandiku viljasaagist ja laastas märgatavalt metsi. Uued tööstusettevõtted hakkasid tekkima maale, mõisatesse. Rajati telliselööve, lubjaahje, sae- ja vaseveskeid. Põltsamaa mõisnik von Lauw käivitas peeglite ja portselani tootmise. VALGUSTUSSAJAND Valgustus 18.sajand on valgustussajand. Valgustusajastu mõtlejad rõhutasid mõistuse, mõistuspärasuse, hariduse ja teaduse tähendust, ning astusid välja vananenud feodaalsete normide vastu. Valgustajad: Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel, publitsist Johann Christoph Petri, Torma pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg, kirjanik Garlieb Helwig Merkel. Need mehed uskusid, et ebaõigluse ja vaesuse vastu aitab
Narva piiraminekujunes venelastele raskeks. (halvad teeolud ei võimaldanud vägesid varustada, laskemoon lopes, Peeter I lahkus). Karl XII tegutses oskuslikult ja asus Rootsi vägedega Pärnust teele, et Narva vabastada. 19. novembri lumetormis suutis Rootsi venelased kiiresti taganema sundida. Vene väejuhatus läks Rootsi poolele üle ja venelaste relvastus konfiskeeriti. Rootsi väed jäid talvituma Laiuse ordulinnusesse ja kevadel kandus sõjategevus peamiselt Leedu ja Poola aladele. 1701 suvel algasid venelaste uued rüüsteretked ja nende esimene edukas lahing toimus Erastvere mõisa juures. 1703 Asutas SanktPeterburgi (Peeter I). 1704 Venelased alustasid korraga Tartu ja Narva piiramist, mis lopes vallutamisega, mitu aastat kestis olukord, kus Eesti idapoolsed alad olid venelaste käes ja ülejäänu rootslaste käes. 1708Tartu, Narva ja Valga kodanikud küüditati Venemaale ja Tartu lasti õhku
1775. aastal nimetati Riias resideeruv senine Liivimaa kindralkuberner George Browne ka Eestimaa kindralkuberneriks. 3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Läänemerekubermangude senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Tallinna kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt.
Liivi sõja vallandas Moskva suurvürstiriik. 1558.aastal alustati Lõuna-Eesti külade rüüstamisega ning rünnakuga alustati Tartu piiskopkonda. Sama aasta toimus ka Narva ordulinnuse piiramine. Narvast sai mõneks ajaks Vene riigi tähtsaim sadamalinn. Ilma välise abita polnud Liivimaal lootust venelastele vastu hakata. 1559.a andis orduriik end Poola kaitse alla, Saare-Lääne ja Kuramaa valdused müüdi Taanile. Sõjategevus siiski jätkus ning abi taodeldi Rootsist. Rootsi tugipunktiks sai Tallinn(1561). 1561. Läks ordu&peapiiskopkond täielikult Poola alla (Sigismund 2.August- Kuramaa hertsogiriik ja Üleväina- Liivimaa) Vana-Liivimaa oli langenud, kuid Liivi sõda oli kujunenud suureks rahvusvaheliseks heitluseks. Kuni 1570.aastani jäid venelased sõjategevusest kõrvale. 1570.a toimus esimene Tallinna piiramine ja 1577
Saaremaa moodustas omaette provintsi. Kogu pikal Vene impeeriumisse kuulumise perioodil püsis Eesti seisuslik olukord siiski täpselt samasugusena nagu enne. 18. sajandit on peetud ka feodaalse pärisorjusliku korra tippajaks, kuid see oli samal ajal ka selle lõpp-perioodiks. Talupoegade jaoks oli see väga rõhuv ja traagiline aeg. Talurahvarahutuste tõttu oli talurahvaküsimus siiski pidevalt päevakorras aadli maapäevadel. Aastal 1811 leiti, et targem oleks talupoeg pärisorjusest vabastada. Aastal 1816. anti välja Eestimaa talurahvaseadus, mille alusel pidi mõisnik talupoja pärisorjusest vabastama. Eesti talupojast said seega vabad mehed. 18. sajandil hakkasid kogu Euroopas levima valgustusaja ideed, Venemaal langeb see kokku Katariina II valitsusajaga. Vene linnaseadus nägi ette, et koole pidi olema kubermangu kõikides linnades ja suuremates alevikkudes. Leidus kaheklassilisi (alamrahvakoolid) ja neljaklassilisi (pea-rahvakoolid) koole
annaabi.ee 
