Põhjasõda (1700-1721) (0)

Põhjasõda (1700-1721).
17. sajandi lõpuaastatel hakkas Rootsi riigile kohale kerkima tõsine hädaoht. Rootsi põlised vaenlased – Taani, Venemaa ja Poola – otsisid omavahel liitu. Läbirääkimise vahendas Rootsi riigi verevaenlane Johann Reinhold Patkul. Venemaa soovis esialgu vaid Ingerimaad ja Pääsu merele , Taani Lõuna-Rootsit, Poola aga Eesti- ja Liivimaad. Poola kuningas oli 1697.aastal Venemaa toetusel valitud Saksi kuurvürst August Tugev. Prantsusmaa ja Inglismaa sõda 1701.aastal. 1697. Aastal sõitis venemaalt saatkond Lääne-Euroopasse koos Peeter 1-ga. 1699. Aasta suvel Rootsi troonile oli asunud Karl 7. Sama aasta detsembris vormistati Saksimaa pealinnas Drestenis lõplikult Venemaa, Saksi, Poola ja Taani liit Rootsi vastu. 1700. Aasta alguses ründasid saksilased Riiat. Seejärel ründasid taanlased Rootsi liitlast Holsteini. Karl 7 lõi üheainsa hooga löögiga Kopenhaageni all Taani liitlaste rivist välja ja sõlmis Taanlastega rahul. Venemaa viis suured väed sügisel Narva alla ja alustas linna pommitamist. 19. Novemtril ründas Karl Narva all Venearmeed ja saavutas hiilgava võidu. Karli lahkumise järel jäi Eestis asuvate Rootsi jõudude ülemjuhatajaks Wolmar Anton von Schlippenbach. Kuninga käsul moodustama põhiliselt eesti talupoegadest koosnevat maakaitseväge – maamiilitsat.
Esimene tõsisem jõukasutamine toimus 1701. Aasta lõpus Lõuna-Eestis Erastveres, kus Sclippenbach mitu korda arvukama vaenlase käest lüüa sai. 1702. Aasta suvel Valga lähdeal Hummulis toimunud lahingus lõi umbes 18000 -meheline Vene armee Sclippenbachi 7000-mehelie väe põhjalikult puruks. Peeter 1704. Aasta suvel Narvat ja Tartut piirama. Alguses hõre pommitamine muutus päev-päevalt intensiivsemaks, Vene vägesid tuli juurde. Juuli algul saabus Tartu alla Peeter 1 isiklikult. Läbirääkimiste tagajärjel linn alistus. Narva oli juba kaks kuud visalt vastu pannud , kui narvalaste püssirohukelder juhuslikult pommitabamusest õhku lendas . Tartu ja Narva vallutamisega sõjategevus Eestis mõneks ajaks soikus. 1708. Aastal kujunes Tartule kastroofiliseks. Karl 7 tuleb Liivimaale tagasi, venelastel aga puudusid küllaldased kõud, et siinseid alasid Karli peaväe eest kaitsta, andis Peeter käsu kogu Ida-Eesti laastada, Tartu linn ära hävitada ja taanduda. 1708. Aastal Vinni juures ka Põhjasõda viimane välilahing Eestis. Võit jäi venelastele. Karl ei tulnud siiski Liivimaale, vaid tungis Ukrainasse. Seal tabas teda 1709. Aasta südasuvel otsustav kaotus Poltaava lahingus, mis määras ka Eesti- ja Liivimaa saatuse . Vene väed marssisid tagasi. Riia piirati sisse 1709. Aasta sügisel ja alistus 1710. Aasta suvel. Riia linnaga sõlmis alistumislepingu ka Liivimaa rüütelkond. Järgnevalt alistasid venelased Pärnu ja Kuressaare. Tallinn piirati sisse 1710. Aasta sügisel vene armee poolt. 29. Septembril 1710. Aastal kirjutati Tallinna lähedal Harku mõisas kapitulatsiooniaktidele alla. Sellega oli Põhjasõda Eestis lõppenud.
Karl ise hukkus juhuslikul kuuli läbi 1718. Aastal. 1721. Aastal sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel Uusikaupunki rahu, mis seadustas ametlikult Eesti kuulumise Vene keisririigile. Sõja tähtsaim tulemus eestlaste seisukohalt oli Liivimaa rüütelkond koos Riiaga ja Eestimaa rüütelkond koos Tallinnaga kapituleerusid, siis said nad vastutasuks reduktsiooni tühistamise. Riigi kätte läinud mõisad koos talupoegadega anti mõisnikele tagasi.Talupoegadel kadus lootus vabaneda pärisorjusest. Eesti- ja Liivimaal sälitati luteri usk. Hulk mehi langes sõjas. Rängalt laastasid maad 1708.- 1711 . Aastal teineteisele järgnenud nälg ja katk. Eesti kaotas taas üle poole elanikkonast ja eestlasi umbes sama palju kui muinasaja lõpul- 150 000.
Adminstratiivsed piirid jäid samaks. Valitsesid Eestit sisuliselt kolm rüütelkonda: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa oma. Tähtsamad olid Eesti- ja Liivimaa oma, üks keskusega Tallinnas, teine Riias. Rüütelkonda ei kuulund mitte kõik aadlikud ega aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi maapäev , kus otsustav sõnaõigus oli vaid rüütelkondade liimeil. Nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd igal rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Balti kubermane eraldas Venemaast isegi tollipiir ja siin kehti peale rubla ja taaler . Kõide seda kokku nimetati Balti erikorras. 1739. Aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsioon. Roseni deklaratsiooni ei saa siiski sõna-sõnalt võtta. Päris õigusetu ei olnud talupoegade olukord isegi mitte Otto Fabian von Roseni ajal. Talupoegade olukord jäi kahtlemata raskeks, kuid nüüd saadi õnneks mõneks ajaks rahu nii otsesest sõjategevusest kui katkutaudidest. 18. Sajandit võib ka keisrinnade sajandiks nimetada. Vene keisririigi ajaloo üks silmapistvamaid valitsejaid oli Katariina 2(1762-1796). Katariina teostas rea reforme, mille eesmärk oli Venemaad tsiviliseerida. 1764. Aastal sõitis ta Eest- ja Liivimaal ringi ning lahkus siit valdavalt meeldivate muljetega. 1782 . Aastal kaotati Balti kubermangude tollipiir Venemaaga ja aasta hiljem teostatigi kubermangureform, mis tähendas sisuliselt Balti erikorra kaotamist. Tulemuseks oli nn. Asehalduskord . Rüütel konnad ja aadlimatriklik kaotasid tähtsuse, kõik aadlikud võrdustati, kroonuametnike arv mitmekordistus. Otsustavalt reformiti kohtusüsteemi, muudeti maakondade piire ja seati sisse ühtne pearahamaks kõigilt meeshingedelt. Linnu juhtisid raehärrad eeotsas bürgermeistritega, kaupmehed ja käsitöölised olid organiseeritud gildidesse ja tsunfidesse, endiselt valitses linnades saksa keel ja saksa meel.
Euroopa ajalukku on 18. Sajand läinud valgustussajandina. See sajand andis maailmale nii ameeriklast iseseisvusdeklaratsiooni kui ka prantslaste. 1739. Aastal andis Liivimaa kirikuvalitus välja korralduse, mida võib nimetada koolikohustuse alguseks. Selle järgi pidid kõik talulapsed 7.a ja 12. Eluaasta vahel käima koolis või õppima lugemise selgeks kodus. 1765. Aastal andis rahvahariude arengule oluline tõuke kohalik kooliseadus, nn koolipatent , mille väljastamsit ja elluviimist toetas energiliselt liivima kindral kubener George von Browne. 18. Sajandi lõpuks oldi niikaule, et eesti talupoegades oskas lugeda umbes 60%,
1739. aastal saabus kauaoodatud sündmus – ilmus täielik eestikeelne Piibel , mille tõlke põhiautoriks oli Jüri pastor Anton Thor Helle. 18. Sajandi alguskümnendeil ilmuma hakanud talurahvakalendrid, eeskätt nn. Ka lendrisabad. Põhjasõda oli olnud rakse katsumus ka luteri kirikule. Paljud kirikuhooned olid sõjategevuse käigus kannatanud, palju kogudusi ilma õpetajata jäänud. 18. Sajandil võistlesid luteri kirikus kaks religioosset suundumust, pietism ja ratsionalism .Pietlistlikud pastoid taotlesid, et usutüdesid ei õpitaks mitte lihtsalt pähe, vaid mõistetakse sügavamalt. Nende jutlused olid sageli tundeküllased ja kutsusid talupoegi väsimatult vagadusele ning meele parandusele. Ratsionalistid astetasid põhirõhu talurahva valgustamisele. Nad ei arvanud, et kõigis hädades on süüdi talupoegade kombelõtvus ja jumalakartmatus, vaid panid osa süüd ka valitseva pärisorjusliku korra arvele. Talurahvast kõige otsesenakt puudutanud või isegi raputanud nähtuseks oli siiski pietismiga seotud vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumine. Kui Rootsi ajal oli Eestis valitsenud mõõdukas, nn. Põhjamaade barokk , siis koos Vene võimu kehtestamisega hakkas siia ulatuma toretsevam ja lopsakam barokk. Eesti kauneim barokkiehitise, Kadrioru lossi, mille juurde kuulus barokkpalee puhul vältimatu uhkeaed. 18. Sajandil muutusid oluliselt uhkemaks mõisahooned ehk häärberid koos kõrvalhoonetega. 18. Sajandi viimasel veerandil jõudis Eestisse järgmine suur ja kõikehõlmav kunstivool – klassitsism . 1775. Aasta suurtulekahju plaanipäraelt üles ehitama hakakti. 1784 . Aastal valmisid seal kaks kaunist ehitist- raekoda ja kivisild .