DMITRI ŠOSTAKOVITŠ (0)

DMITRI ŠOSTAKOVITŠ 1906 – 1975

Ülemaailmse kuulsusega vene helilooja . 20.sajandi suurimaid sümfoniste.
Oxfordi ülikooli muusikadoktori diplom . 1954 – rahvusvaheline rahupreemia.
Muusikat loonud väga paljudes žanrides: 15 sümfooniat, klaverilooming (ise ka väljapaistev pianist ) - sonaate, kontserte, 24 prelüüdi ja fuugat, kammermuusikat - 15 keelpillikvartetti, koorimuusikat – Gustav Ernesaksale pühendas poeemi Ustavus, oopereid - tugevaim Ekaterina Izmailova
Š peetakse filmimuusika rajajaks, muusika ca 40 filmile (Hamlet, Noor kaardivägi, Kiin )
Peterburi konservatooriumi lõpetas pianisti ja komponistina. Kaalukam osa Š loomingust on tema 15 sümfooniat
Mitteprofessionaalsele kuulajale on Š sümf. muusika tavaliselt arusaamatu. See on teravakõlaline, harjumatute pingeliste kooskõlade ja mittelaululiste meloodiatega. Teemadeks inimese hingelised otsingud, isiksuse kujunemine ning vene rahva kannatused rasketele aegadel.
Š elas ühiskonnas toimuvat oma muusikas väga valuliselt läbi
IV sümf 1936 Stalingradi sümf - kajastuvad Stalingradi kaitsmine, sõjakoledused, 1935.a repressioonide ja mõrvade laine, sealhulgas juutide hävitamine. Helilooja R. Štšedrin : “Kui teiste erialade inimesed peavad mõtlema, kuidas fašismiohvritele mälestust avaldada, ei ole muusikutel seda probleemi, tasub vaid mängida Š IV sümfooniat.” Š oli avastanud enda jaoks Mahleri sümfooniad, sealt ka mõjutusi: Väga suur orkester K: I osa algab kahe piinarikka karjega, mis annavad edasi helilooja hingeseisundit. Siin väljenduvad leina äärmuslikud piirid ning isiklikud kannatused ja illusioonid . Negatiivseid emotsioone kannab Š muusikas sageli marss. Sümf lõpeb tardunult, kaduvusele ja surmale vihjates – heideti võimude poolt ette, oli kaua keelatud, esiettekanne alles 1961.a. 1948 kanti Š koos Prokofjevi ja veel mõne teise heliloojaga nn musta nimekirja. Ei vastanud aja nõuetele, kus sisu pidi olema sotsialistlik, vorm massiline (eelistatud oli primitiivne massilaul). Pärast Stalini surma Š maine taastati , see tähendab tema loomingu sisu tõlgendati “punaseks” ümber.

Paljude Š teoste esiettekanded toimusid Tallinnas eesti muusikute ettekandel.

VII sümf Leningradi sümf 1941 Kirjutatud vahetult peale sõja puhkemist Leningradi blokaadi tingimustes. Viibis ise Leningradis, ei põgenenud, kuigi oli võimalik. Š hinge vaevas see, kuidas vene inimesed üksteist hävitavad. Siberisse oli saadetud 20 miljonit talupoega ja 25 miljonit haritlast. Ohver, mida võeti Leningradi intelligentsilt revolutsiooni altarile, oli väga ränk. K: I osa - algab rahulikult , vaikselt , hiilivalt tuleb sisse marsilik teema (reibas, kuid pisut totter) väikese trummi saatel, kogub kõlajõudu ja muutub läbi orkestratsiooni, meloodia ise jääb samaks, varieeritakse 12 korda. Marss muutub üha ähvardavamaks, tooremaks. Saabub murrang, teema muutub katkendlikuks, hakkab lagunema, muutub jõuetuks, hääbub
IX sümf - “ nõuetekohane”, nõukogude sõduri olemusest – lõbus, uljas , tantsuline, marsilik, nõme.
Š oli 20 sajandi helilooja ning temagi teostes on avaldunud mitmed erinevad stiilid. Oma maa ja rahva valulise saatuse kujutamise kõrval leidub Š loomingus ka hoopis pretensioonitumat nagu näiteks kaunis romantiline meloodia Romanss filmist Kiin

• 
  

Dmitri Šostakovitš

Dmitri Šostakovitš 1942. aastal
Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitš (Дмитрий Дмитриевич Шостакович; 25. september 1906 Peterburi – 9. august 1975 Moskva ) oli vene helilooja.

Elulugu

Dmitri Šostakovitši isa oli keemik , ema pianist. Ta lõpetas Leningradi Konservatooriumi pianisti ja heliloojana (1925). Olnud lisaks viljakale heliloomele 1937. aastast peale tegev ka muusikaõppejõuna, aga sattus 1948 lõplikult Stalini põlu alla, misjärel sai elatist teenida vaid filmimuusikat kirjutades. Teda süüdistati eeskätt formalismis. Põlu alt vabanes alles 1960. aastaiks. Tema poeg Maksim Šostakovitš on tuntud dirigent ja pianist.

Looming

Dmitri Šostakovitš on kirjutanud 15 sümfooniat, millest kõige tuntum on arvatavasti 5. sümfoonia, 2 ooperit ning suurtsükli "24 prelüüdi ja fuugat".

Tsitaat

Te ju mõistate, et mina olen vanglas , kardan oma pere ja iseenda pärast, kuid tema ( Pablo Picasso ) on vabaduses ega tarvitse valetada!... Kes teda keelest sikutas? Nad kõik – Hewlett Johnson, Frédéric Joliot-Curie ja Pablo Picasso on tõprad. Elavad maailmas, kus vahest polegi nii hõlbus põli, aga kus saab tõtt rääkida ja tööd teha, tegelda sellega, mida sa vajalikuks pead. Picassost, näe, sai rahutuvi!

Kirjandus

• Genrihh Orlov, "Dmitri Šostakovitš. Lühike ülevaade elust ja loomingust". Tõlkinud L. Kukk. Eesti Raamat, Tallinn 1971, 104 lk.
  
• Rein Laul, "Šostakovitši muusika bolševistliku ideoloogia ja praktika valguses" (artikkel) – TMK 1996, nr. 9 (tõlkinud Margus Pärtlane; artikkel ilmus vene keeles kogumikus Д. Д. Шостакович: Сборник статей к 90-летию со дня рождения, 1996); ka Rein Laulu artiklikogumikus "Sissevaateid muusikasse", Ilmamaa, Tartu 1999, lk. 245–263
  
• Dmitri Šostakovitš, " Tunnistus . Dmitri Šostakovitši mälestused". Kirja pannud Solomon Volkov. Vagabund, Tallinn 2002, 268 lk.
  
• Solomon Volkov, "Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar". Vene keelest tõlkinud Toomas Huik. Tänapäev, Tallinn 2005, 362 lk.
  

hooajad avanevad sel septembrikuul Šostakovitši teoste ettekannetega. Ajavahemikus 8. – 16. IX on Eestis eri orkestrid ette kandnud helilooja VI sümfoonia (ERSO, N. Aleksejev ), XIII sümfoonia (Bochumi SO, S. Sloane), XIV sümfoonia ja Tšellokontserdi nr 1 (TKO, E. Klas , S. Ainomäe) ning viimati (16. IX) Vanemuise SO ning tema värske peadirigent Toomas Vavilov V sümfoonia.
Juhin siinkohal tähelepanu Klassikaraadiole, mille programmi täidab septembris suuresti Šostakovitši muusika kahe suurema saatesarjaga: ühes (kolmapäeviti kell 19) antakse eetrisse kõik 15 autori sümfooniat eri esitustes ning teine kannab pealkirja “Dmitri Šostakovitš 100. Elu muusikas” (pühapäeviti kell 9.05 ja teisipäeviti 16.05). Esimest kommenteerib ning teise autoriks on muusikateadlane Tiia Järg, meie tunnustatud Šostakovitši ekspert. Eesti publikule ei ole see helilooja, “sümfonismi viimane mohikaanlane”, kindlasti mitte tundmatu suurus, ent avastamisrõõmu pakuvad interpretatsioonid lõpmatuseni.
Vanemuise sümfoonikute hooaja avakontserdile tõi täismaja publikut rõõm kohtuda populaarse Griegi Klaverikontserdiga Peep Lassmanni esituses, ergas huvi värske peadirigendi ja teatri muusikajuhi Toomas Vavilovi vastu ja kindlasti soov nautida suure juubilari V sümfoonia esitust koduorkestrilt. Kuna üldiselt heatasemelise kavalehe väike formaat ei lubanud esitada põhjalikke annotatsioone, siis süüvigem siinkohal pisut ajalukku.
Šostakovitš alustas oma V sümfoonia kirjutamist 1937. aasta aprillis , fakt, mis iseenesest fikseerib vaid aja. Peab aga kindlasti teadma, mis toimus enne seda sama aasta jaanuaris – kuidas puudutas stalinlik terrorilaine autori lähedasi ja teda ennast. Aasta alguses ilmus ajalehes Pravda artikkel “Segapudru muusika asemel”, mida tol ajal pidi mõistma kui reaalset surmaotsust, sest lisaks hasartsele Šostakovitši kui helilooja materdamisele järgnesid ka kutsed ülekuulamisele Leningradi NKVDsse, kus esitati süüdistus ei vähemas ega rohkemas kui kuulumises salaorganisatsiooni, mis valmistas ette Stalini tapmist. Šostakovitši ellujäämises nähakse Stalini jesuiitlikku kassi-hiire mängu, aga ka õnnelikku juhust terrorilaviinis.
Üle kuulatud NKVDs laupäeval, kutsuti Šostakovitš tagasi esmaspäevaks koos ähvardusega, et kui ta ei “ laula ” ette ülejäänud “terroristide” nimesid, siis ta arreteeritakse kohapeal. Esmaspäeval ülekuulamist aga ei toimunud, sest ülekuulaja oli juba maha lastud . Šostakovitši kommentaar oli järgmine: “Kõige kohutavam oli see, et tuli üle elada pühapäev”. Vaatamata sellele, et sellest nädalavahetusest peale ei jätnud hirm represseerimise ees teda enam iialgi maha, kirjutas ta oma sõbrale Isaak Glikmanile järgmised read: “Kui mul raiutakse maha ka mõlemad käed, kirjutan ma muusikat sulepea hambus edasi.”
V sümfoonia esiettekanne Leningradi Filharmoonia saalis Jevgeni Mravinski juhatusel oli selline sündmus, mida mäletatakse tänaseni. Saal hakkas püsti tõusma juba finaali ajal, aplaus kestis üle poole tunni ja kõik kordasid fraasi: “Vastas ja kuidas veel vastas” (Pravdale ehk Stalinile). Miks on seda vaja teada? Seepärast, et oleme nii kaugel nendest hirmudest , mis kajastuvad suure XX sajandi geeniuse loomingus, kuid unustada neid ei tohi. Seda rohkem rõõmustas Vanemuise kontserdimaja täissaal, kelle hulgas meeldivalt palju noori inimesi. Kuuldes neid noori kõnelemas omavahel, kuidas nad “fännavad” seda muusikat ning kust seda oma arvutisse tõmmata, mõjus niisugune atmosfäär hästi toniseerivalt.
Griegi Klaverikontsert sobib hästi nii hooaja avamiseks kui ka kontrastiks Šostakovitši Viiendale . Ma ei väsi kordamast oma hämmingut, mis johtub professor Peep Lassmanni kahestumisvõimest ennast ja oma aega jagada rektoriameti ja tippvormis kontsertpianisti vahel. Võrdlusmoment eesti kõrgkoolide rektorite vahel mul puudub, kuid et tegemist on kaasaja eesti tipp-pianistiga, seda tõestas Griegi Klaverikontserdi ettekanne Vanemuise kontserdimajas järjekordselt kõigist aspektidest hinnates. Toomas Vavilov on muusikuna elastne ansamblipartner ja seegi on ju hea dirigendi üks olulisematest näitajatest. Kõlaline tasakaal orkestri tutti ’des oli ootamatult Griegis rohkem “puhkpilline” kui Šostakovitši sümfoonia ettekandel, kuid seda peenetundelisem vahekorras solistiga saatematerjalis.
Šostakovitši Viienda ettekanne oli kindlasti sündmus nii orkestrile, dirigendile kui publikule. Vanemuise SOs näen suurt potentsiaali eesti muusikaelus, kui keelpillikoosseisuga, kus muusikute arv (9, 9, 6, 6, 4) peaks tegelikult olema pultide näitaja, s.t kahekordne, on võimalik sellisel hasartsel tasemel nii nõudlik partituur ette kanda. Suurepärase muusikuna on Toomas Vavilov ennast juba ammu tõestanud, nüüd on tal võimalus ennast tõestada samaväärse dirigendina oma orkestri ees ning algus on paljutõotav.
Soovin jõudu ja edu peadirigendile, sest tunnetasin iga rakuga suurt soovi ning tahet tuua Vanemuise sümfooniaorkester Tartu muusikaelu tulipunkti. Esimesel katsel see õnnestus.
4