Dmitri šostakovits (1)

Dmitri Šostakovitš (1906 Peterburi – 1975 Moskva )
20. saj suurimaid sümfoniste. Loonud 15 sümfooniat, 15 keelpillikvartetti, 2 klaveri-, 2 viiuli- ja 2 tšellokontserti; klaverimuusikat, 2 ooperit – “Nina” (1928, esiet . 1930) ja “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” (1932, esiet. 1934), millest tegi 1963. a. teise redaktsiooni nimega “ Katerina Izmailova”. Helikeele kujunemist mõjutas poliitiline olukord Venemaal: noorena oli julge modernist, 1930ndate lõpul oli sunnitud tagasi tõmbuma, helikeel pehmenes, kuid seda selgemini ja jõulisemalt väljendus üldinimlik traagika, inimese ja ühiskonna valulised suhted tolles ajas, humaansus laiemalt. Tema loomingus on nähtud oma ajastu tabavat muusikalist kroonikat, mis peidab helides sõnumit, mida sõnadega ei saanud väljendada.
Kasvas üles Peterburis, küllaltki soodsates oludes, vanemad olid edumeelsed, käis mainekas erakoolis, õppis võõrkeeli. Kodus musitseeriti sageli, isa laulis mustlaslaule, ema mängis klaverit, ka nooremast õest sai hiljem pianist. Muusikat hakkas õppima u 10-aastaselt – arenes väga kiiresti, ilmnes andekus ja absoluutne kuulmine. Kahe aasta pärast võis mängida juba tervet Bachi HTK-d ning komponeerida.
Astus Peterburi kons.-i 1919, sai kiirelt tuntuks oma suurepärase partituurilugemise oskuse ja fenomenaalse muusikalise mälu poolest. Õppis komposits. ja teoreetilisi aineid, klaverit, pisut viiulit ja dirigeerimist. Lõpetas kons.-i 1926. Esimese sümfoonia esiettekanne Leningradi Filharmoonia suures saalis 1925. a. oli edukas, sai tunnustust ka läänest (nt Bergilt ja Milhaud’lt).
I periood 1926–36. Andis pianistina kontserte ning kirjutas filmi- ja näidendi­muusikat. 1927 kohtus Prokofjeviga, kellele noore Šostakovitši looming meeldis; kirjutas “ Aforismid ” klaverile, mis on samal lainel Prokofjevi “Sarkasmidega”. Samal aastal nägi Bergi “Wozzeckit” Leningradis ja oli selle avangardsest helikeelest vaimustuses; sel ajal tegeles oma ooperi “Nina” kirjutamisega, mis on Bergi muusikast mõjutatud. Muusikaloolase ja sõbra Ivan Sollertinski õhutusel tutvus Mahleri muusikaga – pidas Mahlerit oma muusikaliseks hingesugulaseks.
Loominguliselt viljakas, komponeeris alati kiirelt, ladusalt, ei teinud palju visandeid, suur osa muusikast oli juba enne kirjutamist peas valmis. Helikeel modernistlik, Stravinski ja Bergi vaimus, sageli teravalt ühiskonnakriitiline ja irooniline. Valmisid Teine sümfoonia “Oktoobrile” (1927) ja Kolmas sümfoonia “Esimene mai” (1929), Esimene klaverikontsert (keelpilliork. ja trompetiga), Tšellosonaat, satiiriline ballett “Polt”. Esietendus ooper “Nina” – kriitika oli vaenulik , esmakordselt süüdistati Šostakovitšit formalismis. 1934. a. teise ooperi “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” esiettekanded – tohutu menu nii publiku kui ka kriitikute seas, helilooja kuulsus kasvas Venemaal ja Euroopas.
Kuid 1936. aastal tabas Š.-it suur šokk: ajalehes Pravda ilmus artikkel “Kaos muusika asemel”, kus teda süüdistati läänemeelsuses, reeturlikkuses nõukogude ideoloogiale jms, eriti moraalituks peeti just “Leedi Macbethi”. Ähvardati heliloojat, kui ta oma stiili ei muuda (ei pehmenda). Š.-i positsioon ja maine olid põrmustatud, helilooja plaanitses isegi enesetappu .
II periood 1936–53. Olude sunnil kohandas oma muusika välist ilmet partei nõuete kohaselt. Helikeel muutus kõlalt konservatiivsemaks, lüürilisemaks, meloodilisemaks, samas ilmnesid teostes varjatult üha teravam iroonia ning mitmetähenduslikud sümbolid. Suutis end avalikkuse ja võimude ees rehabiliteerida. Viies sümfoonia (1937) võeti vastu erakordse vaimustusega. 1937 kutsuti ta Leningradi kons.-i õpetajaks, nagu ka Sollertinski ja veel mõned sõbrad. Õpetas komp. ja orkestratsiooni. Kuues sümfoonia (1939) väga suurt edu ei saavutanud.
1941 okupeeriti Leningrad, sel ajal valmis kiiresti Seitsmes sümfoonia “Leningrad”. 1942 mängiti teost Venemaal, Euroopas ja Ameerikas, tõlgendati propagandistlikult ja see tagas suure edu.
1943 asus elama Moskvasse, õpetas sealses kons.-is, samal ajal ka Leningradis. Kaheksas sümfoonia (1943) jäi eelmise varju. Üheksas sümfoonia (1945) on “ootamatult” kerge ja n-ö klassikaline. Selle järel loob rohkem keelp.kvartette ja instr.kontserte.
1948 teine karm terrorilaine, muusikutest kanti musta nimekirja Prokofjev ja Šostakovitš. Vallandati töökohtadelt, sõbrad hoidusid eemale, lähedasi arreteeriti jne. Šost. alandas end avalikkuse ees nagu ‘etikett’ ette nägi, vabandas ja kahetses kibedalt – see päästis vangistusest. Materiaalne viletsus oli suur, hakkas kirjutama pühendusteoseid Stalinile ja nõuk.võimule, massilaule jms. Peagi rehabiliteeriti taas, pälvis isegi Stalini preemia. Esindas Venemaad kongressidel USAs ja Euroopas, muutus vähemalt väliselt partei tööriistaks.
Neil aastail kujunes välja “kaks Šostakovitšit”: tõeline ehk terav , kriitiline, moodsama helikeelega, ja ametlik ehk kangelasliku ja lüürilise helikeelega, ideoloogia mõju all. Kirjutas “Neli Puškini romanssi” ja “Kuus romanssi inglise poeetide tekstidele”, kuid ei saa neid avaldada. Valmis Viiulikontsert (1948).
Pöördus üha rohkem kammermuusika poole, sest see žanr huvitas võime kõige vähem, tsensuur oli palju väiksem. Keelp.kvartetid olid Š.-ile kõige isiklikum, tõsisem, ausam žanr, muusikaliselt hästi kontsentreeritud (võib luua paralleeli Beethoveniga).
Kümnes sümfoonia (1953) väljendab helilooja sõnul inimlikke emotsioone ja kannatusi, kasutas selles esmakordselt oma nimelist teemat D-Es-C-H ( viitega oma nime rahvusvahelisele kujule : D. Schostakovich). Süvenes Bachi huvi, valmisid 24 prelüüdi ja fuugat klaverile (1950-51).
III periood 1953–75. Poliitiline sula-periood. Reisis palju, sai mitmeid auhindu ja tunnustusi. Isiklik elu ebastabiilne: esimene naine suri vähki, abiellus peagi uuesti ja lahutas; tervis nõrgenes, esimesed märgid halvatusest. Pidi loobuma klaverimängust.
XI (1957) ja XII (1961) sümfoonia pühendatud vastavalt 1905. ja 1917. a. revolutsioonidele. XIII sümfoonia “Babi Jar” (1962) meenutab helikeelelt varast modernistlikku loomingut, ettekanne oleks peaaegu keelatud; kasutab koori, kes laulab Jevgeni Jevtušenko tekste, mis viitavad ühiskonna mandumisele, antisemitismile, hirmuvalitusele, vaimsele rõhumisele. 1959 Esimene tšellokontsert (pühendatud Rostropovitšile).
1960 abiellus kolmandat korda, tervis halvenes: kaks infarkti, kopsuvähk. Kuulsus aina kasvas, reisis kõikjal Euroopas ja ka USAs.
Elu viimane kümnend loominguliselt küllaltki viljakas; huvitus 12-heli tehnikast, kuid ei arendanud seda Uus Viini kk vaimus, vaid kasutas väga vabalt, seostas seda nt surma ja tardumusega (nt XII ja XIII kvartetis, XIV ja XV sümfoonias). Surma teema teostes üsna sage. XIV sümfoonias (1969) kummaline koosseis: sopran , bariton, keelpillid , löökpillid; Lorca , Apollinaire’i, Rilke luuletused surmast. XV sümfoonia ( 1971 ) kubiseb tsitaatidest helilooja enda minevikust, stiilidest ja teostest, mis teda on mõjutanud. 1974 valmis XV keelp.kvartett, mida peetakse helilooja reekviemiks iseendale . Samal aastal lubati taas lavale ooper “Nina”. Viimane suurteos, Vioolasonaat valmis vaid mõned päevad enne surma.
Mõned tähtsamad tunnusjooned Šostakovitši helikeeles:

• Suurem osa loomingust on 20. saj lääne muusikaga võrreldes pigem konservatiivne, muusika lähtepunkt on neoklassitsism , ehkki mõnes aspektis on tema muusika neokl-ga hoopis vastuolus (nt varjatud sõnum, subjektiivsus , kannatused).
  
• Oma sümfooniates lähtub klassikalis -romantilisest traditsioonist (Beethoven, Tšaikovski, eriti Mahler ): sageli 4-osaline ülesehitus, materjali arendus põhineb motiivitöötlusel, sekventsilisusel; faktuur on väga polüfooniline.
  
• Üldjuhul kirjutab suurele sümf.orkestrile koos lisapillide ja suure löökpillirühmaga; on väga hea orkestri tundja, instrumentatsioon virtuoosne, olustikumuusika (valss, marss) on sageli negatiivses tähenduses, viidates inimestega manipuleerimisele või massimentaliteedile. Muusika temaatiline alge on meloodiline, teose põhimaterjalis valitseb aga lõhestatus, kontrast (nt eleegiline , lüüriline pool contra jõhker, agressiivne pool). Ka Šost. sümfooniad on nagu maailm, neis leidub kõike.
  
• Harmoonia on üldjoontes tonaalne või polütonaalne, armastab meloodilise alteratsioone (nt madal teine, madal kuues aste)
  
• Ehkki ta ei olnud suur uuendaja , on tema looming mõjutanud väga paljusid järgmisi heliloojaid: Britten, Schnittke, Rääts, Tamberg jpt.