Diskretsioon (0)

ADMINISTRATSIOONI DESKREDITSIOON JA SELLE KOHTULIK KONTROLL (Kalle Merusk 1997)
Kõige üldisemas plaanis tähendab diskreditsioon administratsiooni pädevust vabalt hinnata situatsiooni ning teha sellele vastav otsus. Diplomaatias tähendab seda õigust vabalt valida liitlasi, lepingupartneried jne. Diskreditsioon on iseloomulik ka haldusele , näiteks valib kohaliku omavalitsuseüksuse administratisoon oma äranägemise järgi tänavatele nimesid.
Eesti õiguskorras pole legaanle administratsioon seadusest vaba diskretsioon. Määrav on siin PS § 3 lg 1 – riigivõimu teostattakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Õiguse rakendamine toimub nelja üksteisele järgneva toimingu kaudu:

faktiliset asjaolude uurimine ja kindlakstegemine : mis on tegelikult juhtunud, millega on tegemist?

seaduse abstraktse teokoosseisu sisu tõlgendamine ja kindlakstegemine: mida ütleb seaduse abstraktne teokoosseis?

subsumeerimine: kas faktilised asjaolud vastavad seaduse abstraktsele teokoosseisule?

õiguslike tagajärgede kindlakstegemine: mis kehtib?
Õiguse rakendaja , antud juhul administra´ tsioon , võib õiguse rakendamisel olla rangelt seotud seadusega. Siin on tegemist juhtumiga, kus reaalses elus esinevad faktilsied asjaolud langevad kokku seaduse abstraktsete koosseisuliste tunnustega ning õiguslik tagajärg on üheselt määratletud. Selline õigusnorm kirjutab pretseptiivselt ette, millal ja kuidas administratsioon midagi tegama või tegemata jätma peab. seda niemtatakse ka määratletud õigusnormiga seotud (determineeritud) halduseks ehk „seotud determineeritud halduseks“
Diskreditsiooni liigid

Valikudiskreditsioon – kaks või enam õiguslikku tagajärge. Kui subsumeerimise tulemusena on selge, et normi tuleb rakendada, siis on ametnikul või ametiasutusel õigus oma otsuse alusel valida otstarbekam õiguslik tagajärg.

Otsustusdiskreditsioon – vastaval ametnikul või ametiasutusel on õigsu otsustada, kas rakendada õiguslikku tagajärge või mitte.
Administratsioon on diskreditsiooni teostamisel seotud õiguslike piiridega, ta ei tohi neist väljuda. Diskretsioon peab olema õiguspärane. Piirideks on:

teokoosseis

• diskretsiooni rakendaj apeab kindlaks tegema selle, kas reaalses tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud vastavad abstraktse teokoosseisu tunnustele ja õigesti tõlgendama normi abstraktset teokoosseisu ning teostama õiguspärase subsumeerimise.
  

kogu seaduse eesmärk ja mõte

• on seotud seaduse eesmärgi ja mõttega, ei tohi järgida seadusest mittetulenevaid eesmärke.
  

põhiseadusest tulenev õiguslik kontroll (võrdne kohtlemine, sobivus, vajalikkus, proportsionaalsus)

• põhiseaduslikud väärtused. Kui diskreditsiooni teostamisel tekkutakse isikute õigustesse ja vabadustesse, tuleb arvestda järgmisi põhiseaduslikke abinõusid :
  

põhiõiguse ulatus

konkreetselt käsitletava põhiõiguse piiratavus

vastandlike huvide ja õiguste kaalumine

piiride ületamsie keeld
Diskreditsiooni piiride kindlaksmääramisel on oluline teha vahet otsustusdiskreditsiooni (kas sekkuda) ja valikudiskreditsiooni (kuidas sekkuda) vahel. Tuleb lähtuda sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest. Piiride ületamise keeld kehtib valikudiskreditsiooni (õiguslike tagajärgede valik), mitte otsustusdiskreditsiooni (kas sekkuda) suhtes. Otsuse tegemisel, kas sekkuda isiku õigustesse ja vabadstesse, tuleb kõigepealt kindalks määrata, milline on käsitletava põhiõiguse ulatus. Tuleb kontrollida ka põhiõigus on piiratav või mitte.
Seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõigusteks on põhiseaduses sätestatud põhiõigused , millil on nn lihtne abstraktne teokoosseis. nt PS §-d 19, 8 lg 5, 28, 29 lg 1 ja 5, 30 lg 1, 31 jne.....
Kui seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõiguse normi abstraktne teokoosseis sisaldab kitsendavaid tingimusi, siis on need siduvad nii seadusandjale kui ka diskreditsiooni rakendajale. Siin on tegemist juhtumiga, kui põhiõiguse normis endas on sätestatud piiramise raamid. nt PS §-d 20 lg 2, 26, 29 lg 2, 30 lg 2 jne...
Põhiseaduses on rida põhiõigusi millel puudub seaduse reservatsioon . Kui admisnistratsioon rakendab abinõusid, mis käsitlevad reservatsioonita põhiõigusi, siis saab piirang tuleneda üksnes põhiseadusest enesest. st kui seda nõuavad teiste põhiõigused või muud põhiseaduslikud printsiibid. Siin on tegemist põhiseaduslike õigushüvede kollisiooniga. Adm. peab hindama õigushüvesid. PS §-d 12 lg 1, 13 lg 1, 28, 29 lg 5, 38 lg 1, 39 ...jne..
Ilma seadusliku aluseta ja volituseta ei tohi ametiasutus ega ametnik kohaldada abinõusid, mis piiravad põhiõigusi. Nii diskreditsiooninorm kui ka selle rakendamine üksikjuhtumil peavad olema rangelt kooskõlas põhiseadusega.
Võrduse printsiip on üks olulisi põhiseaduslikke väärtusi, millest peab administratsioon lähtuma diskreditsiooni teostamisel. PS §
12.
Diskreditsioon teostamisel peab administratsioon lähtuma ka proportsionaalsuse printsiibist PS § 11.

abinõu on siis sobiv, kui taotletavat eesmärki on võimalik saavutada;

sobiv abinõu on üksnes siis vajalik, kui puuduvad teised sobivad vahendid, mis vähiaml määral kahjustavad isikut ja üldsust;

vajalik abinõu on üksnes siis proportsionaalne, kui ta ei välju taotletava eesmärgi raamest.
Diskreditsiooni oluliseks elemendiks on otstarbekus . Otstarbekuse üle teostatakse teenistusliku järelvalvet.
Diskreditsioonivead

Diskreditsiooni mittekasutamine

• siis kui otsustatav ametiasutus loeb ennast olevat seotud seadusega ja sellepärast ei kasuta ta seda õigust, kuna ta ei saa aru, et seadus on talle andnud diskreditsiooni teostamise volituse . Kui administratsioon ei kontrolli ja ei kaalu diskreditsiooninormi rakendamisel kõiki võimalusi, mis talle on otsustamiseks antud, samuti ei võta arvesse kõiki asjaolusid. Diskreditsiooniveaga on tegemist ka juhul kui admisnistratsioon seob ennast kitsendavalt halduseeskirjadega.
  

Diskreditsiooni piiride ületamine

• on tegemist siis kui administratsioon võtab endale suurema ostustamisvabaduse, kui seadus talle seda lubab – sellega ta ületab diskreditsiooni välimisi piire . Ebaõige teokoosseisueelduste kindlaksmääramine, mis on aluseks diskreditsiooni teostamisel.
  

diskreditsiooni kuritarvitamine

• st diskreditsiooni vale kasutamine ja diskreditsiooniomavoli. Tegemis siis, kui administratsioon ei pea kas teadlikult või ekslikult kinni diskreditsiooni õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest. Diskreditsiooni kuritarvitamine on seaduse eesmärgile mittevastav diskreditsioon. Võttes arvesse sisemise struktuuri, siis järgmised juhtumid :
  

haldusotsus ei rajane asjakohasel kaalutlusel. võib olla tegu omavoliga.

võrdsuse printsiibi rikkumine , siis kui võrdseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtava mõistliku põhjuseta erinevalt. Ainult siis kui on võrdselt määratletavad juhtumid, mis tuleb võrdselt lahendada. Ei saa nõuda ka et administratsioon kordaks viga mida ta juba korra teinud on. Amdinistratsioon ei ole kohustatud tegema erandit põhjusl, et ta seda teisele isikul tegi.

Proportsionaalsuse printsiibi rikkumine – tegemist siis kui kui diskreditsioon on abstraktselt lubatud, kuid konkreetsel juhul on rakendatud selliseid õiguslikke tagajärgi, mis ole mitte ainult otstarbekad, vaid ka mittesobivad ja mittevajalikud.

põhiõiguste rikkumine

Muud diskreditsioonivead
Diskreditsiooni redutseerimise õiguslikud alused
Diskreditsiooni redutseerimise olemuseks on diskreditsiooninormi poolt sätestatud õiguslike tagajärgede valikuvõimaluse kitsendamine. Kitsendamine kujutab endast diskreditsiooninormi muutmist . Normi muuta saab aga normiandja ise, administratsioonil puudub selleks päedevus.
Diskreditsiooninormi tõlgendamisel on võimalik lähtuda kahest kriteeriumist .

normi eesmärk. Kui diskreditsiooninormi tõlgendamisel selgub, et normi eesmärgile vastab ainult üks konkreetne õiguslik tagajärg, siis on administratsioon kohustatud seda õiguslikult rakendama.

teokoosseisu teostumise (täitumise) intensiivsus. Selle indikaatoriks on see, et elulised asjaolud täidavad erilise intensiivsusega ära diskreditsiooninormi abstraktse teokoosseisu.
Administratsioon võib ennast diskreditsiooni teostamisel siduda kahel viisil: halduspraktika ja halduseeskirjade kaudu.
Näiteks kui administratsioon on lahendanud 100 juhtumit X viisil siis ta ei tohi 101. ostustada Y viisil.
Diskreditsiooni põhieesmärgiks on tagada üksikjuhtumi õiglane lahendamine. Diskreditsiooni teostamisel on administratsioon olukorras, kus ta peab ühelt poolt arvestama seaduse eesmärki ja teiselt poolt konkreetseisd elulisi asjaolusi, et leida üksikjuhtumile sobiv ja õiglane lahendus. Ta peab kõigepealt selgeks tegema, millist eesmärki taotleb diskreditsioonivolitus ning millised on siin olulised momendid ,
ning seejärel nende alusel hindama üksikjuhtumit, et teha vastav otsus. Siin põimuvad nii otstarbekus kui ka õiglus .
MÄÄRATLEMATA ÕIGUSMÕISTE
Kui diskreditsioon kujutab endast õiguslike tagajärgede valikut (otsustusdiskreditsioon, valikudiskreditsioon), siis määratlemata õigusmõiste on teakoosseisu ja hindamise ruumi küsimus.
Üldjuhul on määratletud õigusmõistetel konkreetne materiaalne sisu. St normist tulenevat normatiivset käsku on võimalik, sõltumata üksikjuhtumist, abstraktselt määrtaleda ja täpsustada.
Määratlemata õisusmõisted nagu nt. „avalik huvi“, „head kombed“, „muu oht“ „oluline põhjsu“ jne. – neil puudub konkreetne mõõdetav sisu. Määratlemata õigusmõiste vajab igal üksikjuhtumil eraldi otsustamist, seetõttu ei ole võimalik ka tõlgendamine.
ADMINISTRATSIOONI DISKREDITSIOONI KOHTULIKU KONTROLLI ÕIGUSLIKUD ALUSED JA PIIRID EESTI ÕIGUSKORRAS
Põhiseaduslikud eeldused
Seaduse reservatsiooni printsiip tuleneb ka sellistest põhiseaduse printsiipidest nagu demokaatia ja õigusriigi põhimõte.
Demokraatia printsiip tähendab eelkõige seda, et üksnes rahva poolt valitud ja seetõttu ka demokraatlikult legitimeeritud parlament on õigustatud vastu võtma olulisi otsuseid, mis sätestavad kodanike jaoks üldist tähtsust omava regulatsiooni. See saavutattakse reservatsiooni kaudu, msi tähendab ka seda, et administratsioon võib toimida seaduse poolt antud volituse, mitte enda poolt kehtestatud õiguse või võimutäiuse alusel.
Õigusriigi printsiip eeldab seda, et riigi ja kodanike vahelised õigussuhted oleksid reguleeritud parlamendi seadustega, mis ei määra kindlaks mitte ainult administratsiooni vastavaid toiminguid , vaid teevad nee dka kodanike jaoks arusaadavaks ja prognoositavaks.
ps § 1 ja 10 ja 15 lg 1