Martin Heidegger (2)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
ELULUGU 3
1. EKSISTENTSIALISM 4
2.OLEMINE JA AEGA 5
3.OLEMISE FUNDAMENDID 6
KOKKUVÕTE 8
Martin Heideggeri omanäoline ja pilkupüüdev sõnastus ei jäta ka mind külmaks. Selle arusaamine pole lihtne, kuid annab aimu kellegi uskumusest ja visioonist. Heideggeri pealmiseks probleemiks võib pidada olemiseküsimust. Sellel ma ka oma uurimistöös põhirõhku rakendasin. Ma proovisin avada olemise küsimuse, lähtudes Heideggeri arusaamast sellele. Inimesele on olemuslik see, et ta on olemas. Olemasolu ja eksisteerimise kooskõla annavad inimesele väärtuse, millest me tihtipeale teadlikud ei ole. Pidev uuesti küsimine tagab oleku, nagu Heidegger on öelnud, väljendab ühtlasi ka olemise küsimust ja selle definitsiooni. 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Oma uurimistöö koostasin filosoof Martin Heideggerist, kes paelus mind oma olemise küsimusega. Ta on omanäolise keelega mõtleja, kelle tekstid sisaldavad väga sisukaid fakte elu olemise kohta. Heideggeri omanäoline maailmavaade on raskesti mõistetav, kuid süvenedes sellesse pisut, võib sealt leida väga väärt elutõdesid. Minu töö koosneb kolmest osast. Esimene peatükk annab ülevaate eksistensialismi olemusest. Teises peatükis ma toon välja referaadi põhiolemuse, kus Heideggeri arvates seisneb filosoofia tähtsaim probleem oleva olemasolus. Selle probleemi käsitlemisel lähtun ma tema olulisemast teosest „Olemine ja aeg“. See annab võimaluse taasavada küsimuse olemisest ja uurida seda lähemalt. Kolmas ja ühtlasi viimane peatükk on küllaltki lühikene, kuid samas asjakohane ja kergesti mõistetav. Selles on võetud kokku olemise fundamendid, annab teada missugused on Heideggeri väärtushinnangud ja suhtumised erinevates eluvaldkondades.

ELULUGU

Martin Heidegger sündis 1889. aastal katoliiklikus perekonnas Edela-Saksamaal, Messkirch`is, Badenis ning pidi alguses saama preestriks; tema haridust toetas kirik – alguses Konstanzis, seejärel kõrgkoolis Freiburgis, kus ta tutvus filosoofiaga. Ta käis ka jesuiidi seminaris, et jäi sinna vaid mõneks nädalaks. Selle asemel asus ta õppima teoloogiat Freiburgi ülikoolis, kuid vilets tervis sundis teda loobuma preestriametist ning valis selle asemel filosoofia, matemaatika ja loodusteaduse kursusi.
Freiburgis sai Heidegger doktorikraadi 1913, kuid vahele sega Esimene maailmasõda. Ta astus sõjaväkke, ehkki kehv tervsi lühendas ta teenistusaega ning Heiddeger pöördus tagasi teaduse juurde, saades 1915 Freiburgis lektoriks. Järgmisel aastal jõudis Freiburgi Husserl, kelle töid ta oli õppinud; pärast lühikest katketust 1918, mil ta kutsuti teenistusse Läänerindel, sai temast Husserli assistent .
Viie aasta jooksul saavutas Heidegger oma loengutega kuulsuse Aristotelese tõlkijana. 1923 siirdus ta Marburgi abiprofessoriks. Ehhki tema õppetööd hinnata kõrgelt, oli talle takistuseks publikatsioonide puudumine ning 1927 oli ta sunnitud avaldama oma raamatu Sein und Zeit („Olemine ja aeg“) lõpetamata versioon. Teost peeti metafüüsikas silmapaistvaks ning see võimaldas talle Marburgis korralise professori koha, kuigi ta töötas sel kohal vaid aasta. 1928 loobus Husserl ametist ja Heiddeger naasis Freiburgi tema kohale.
Hitleri esiletõusuga 1930ndate alguses haarati Heidegger natsionaalsotsialistlikku poliitikasse ja kuu pärast tema valimist Freburgi ülikooli rektoriks 1933 astus ta NSDAP-sse. Ta algatas natsifitseerimisreformisd ja distantseerus oma endisest mentorist Husserlist, keda ülikooli poolt avalikult alandati. Pärast sõda eemaldati vaatamata ta protestidele sellelt ametikohalt ja tal keelati õpetada, ehhki keeld kaotati juba 1949. Ta veetis ülejäänud elu reisides, loenguid pidades ja kirjutades, ning suri 1976.1

EKSISTENTSIALISM

„Olemise ja aja“ eesmärgiks on taasavada küsimus, mis on olemine, uurides, kuidas me seisame silmitsi meie enda olemise faktiga ja sellega, millisena maailm meile tundub. Heidegger pöördus tagasi Descartes `i „Ma mõtlen, järelikult ma olen olemas“ juurde.2
Minu meelest mõtles Descartes selle lause all olemise ja eksisteerimise paratamatust. Seda pole võimalik muuta. Olemise ja eksisteerimise võiks võtta kaheks võrdväärseks sõnaks, kuna nende erinevus seisneb ainult häälduses. Kui me eksisteerime, siis järelikult me ka oleme olemas ja vastupidi.
Heidegger esitas oma versiooni kartesiaanlikust cogito `st: Dasein – täht-tähelt „sealt olemine“ – on termin, mida ta kasutab inimese teadvuse algseisundi kohta. Dasein erineb kartesiaanlikust cogito`st selle poolest , et on „alati juba“ maailmas olemas, mitte aga sellest eraldi. Seal, kus Descartes kahtleb oma teadvat mõistust kui kindluse allikat ja vastandab sellele materiaalsete asjade maailma, rõhutab Heidegger meie maailmas olemise elatavat reaalsust, mitte meie enda valikut. Seega hõlmab Dasein materiaalselt kehastunud eksistentsi, mis paikneb ajas ja ühiskondlik-ajaloolises situatsioonis koos teiste inimestega. Kartesiaanlik „mina“ ignoreeris kõiki neid mõõtmeid. Dasein`is olemine on avatud „saamise“ projekt: me loome end oma tegevuste ja valikute kaudu. Heidegger kirjeldab olemise tundepoolt: kogetavat tüdimust, ängi, süüd ja hirmu. Tegelemise tõttu inimese olukorra kõige üldisemate probleemidega on teda peetud eksistentsialismi isaks. Samuti kritiseeris Heidegger massikultuuri ja moodsat tehnoloogilist ühiskonda inimese kaugenemise pärast loodusest, mis viib algelisele inimkonnale omase algse ühtsuse kadumisele olemisega.3
Nagu ma aru sain, siis põhirõhk on suunatud olemise reaalsusele. Ma nõustun kindlasti selle väitega, et me loome end oma tegevuste ja valikute kaudu. Meie ise oleme need, kes saavad midagi luua. Meie loome oma tulevikku. Lause, mis kõige enam silma jäi oli: „Seega hõlmab Dasein materiaalselt kehastunud eksistentsi, mis paikneb ajas ja ühiskondlik-ajaloolises situatsioonis koos teiste inimestega.“ Mis see õigemini tähendab? Minu arusaam sellest on selline, et inimene ja maailm on lahutamatud osad. Kuna inimene omad materiaalseid asju (auto, maja, riided jne), mis kuuluvad ümritsevale maailmale, on seega inimese olemus seotud materiaalsete asjade kaudu maailma olemusega.Olemasolu väljendub asjade omamisega, asjade eest muretsemisega ja teisestküljest kaasinimeste eest hoolitsemisega. Inimene on sõltuvuses maailmaga, mitte maailm inimesega. Inimene ilma maailmata ei saaks hakkama, maailm ilma inimeseta saaks.

OLEMINE JA AEGA

Fenomenoloogia oli asjade olemust püüdnud tabada sellisena nagu see tajuvale subjektile
ilmub, end näitab. Heidegger ei soovi aga asjade olemust selgitada vaid oleva olemist (das
Sein des Seienden). Püüame seda erinevust kirjeldada. Keskaegses filosoofias tehti vahet ESSENTSI (olemuse) ja EKSISTENTSI (olemise) vahel. Selline eristamine on mõttekas.4
Me võime ettekujutada mingite asjade olemust, ilma et me teaksime, kas need asjad ka tõeliselt eksisteerivad. Ma võin visualiseerida, endale teadmata kas see on olemas või mitte, A4 formaadis printeri paberit, kuid mis oma kaalult on veest raskem, vajudes nii põhja . Vastupidine on samuti võimalik. Ma tean millegi olemasolu, ilma et ma teaksin, mis on selle olemus. Näiteks võin ma pimedas toas aimata, et keegi on toas, ilma teadmata, kes see on.
Nii on mõtekas asjade olemasolu (eksistentsi) ja nende olemuse (essentsi) vahel teha vahet. Olemus ja olemasolu, essents ja eksistents ei ole niisiis identsed. Mingi asja essents sisaldab selle asja olulised tunnused, samal ajal kui eksistents tähistab vaid selle asja olemasolu. Heideggeri arvates on senine filosoofia kontsenreerinud end vaid asjade olemusele (Mis see
on?). On püüeldud maailma ja inimese olemust mõista ja määratleda. Asjaolu, et olemasolu on olemas, seda on võetud endastmõistetavana. Heidegger aga tõstatab just siin probleemi. Heideggeri arvates seisneb filosoofia põhiprobleem oleva olemasolus. 5
Niisiis ei ole fenomenoloogia ülesandeks Heideggeri meelest mitte tõstatada küsimust asjade olemuse kohta (Husserli olemuse nägemus, Schau), vaid see peab esitama küsimuse oleva olemasolu kohta. Just olemine varjab ennast ulatuslikult. Kuigi olemine kuulub alati olemasolu juurde („being is always the Being of an entity“)6, jääb see meie pilgu eest esmalt siiski varjatuks, sest olemine on nähtumuse aluseks. Oma teoses Sein und Zeit esitab Heidegger selle küsimuse kohe alguses. Seejuures teravdab ta just inimese olemasolu küsimust. Mida tähendab inimlik olemine? Inimene erineb mitteinimlikust olemisest just sellega, et talle on ta olemasolu vähem või rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud.
Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas. Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene “eksisteerib”. See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas. Aga inimese olemasolu on midagi erilist. Sellele erilisele olemasolule reserveerib ta mõiste “eksisteerima”.7
Mingem üks samm veelgi kaugemale. Kui me eristasime olemust ja olemasolu, siis inimese
juures see eritus põhimõtteliselt ei kehti. Sest inimesel ei ole kindlaid olulisi omadusi nagu asjadel . Oluline ei ole inimese juures määratletav s.o. nähtavatest omadustest tulenev. Me ei saa öelda, et inimene on. Olemuslik on inimese juures see, et ta on olemas. Aga ta on olemas tänu sellele, et tal on eriline suhe oma olemasolusse. Ta eksisteerib. Ta teab, et ta on olemas. Selles teadmises kujundab ta oma olemist avatuna s.t. vabaduses ja vastutuses. Kuid on ka võimalik, et ma oma vabadust ja vastutust ei kasuta, sel juhul on meil tegemist ebanormaalse inimesega. Kuid seegi inimene on ja jääb inimeseks . Isegi oma vabadusest loobudes võtab ta teatud positsiooni oma olemasolu suhtes. Ta on ka siis oma olemasolu eest vastutav .8
Siin tekib küsimus, kas inimene on ainuke elusolend? Siiski mitte. On ka teisi mõtlevaid organisme, kes võiksid kuuluda sinna rühma, kes eksisteerivad. Kuigi inimene on siiski kõige arnenenum liik, elutsüklis tähtsaim lüli, peaks nimetatud „eksistentsiks“ saama öelda kõiksuguste hingavate organismide kohta. Siin tekib nüüd lahkheli, kas erilisus on arenenud mõistus ehk siis inimene või piisab ainult elus olemisest. Heideggeri põhjendus, miks just inimesed, need olevused, kes teavad, et nad on olemas, kuuluvad mõiste alla nagu „eksisteerima“, on väga hästi põhjendatud. Tema tõlgendus sellel teemal on nii tõetruu, et ise võib-olla ei tulekski taolise lahenduse peale.

OLEMISE FUNDAMENDID

Heideggeri eesmärgiks on jõuda aluste aluseni. Tema põhihoiakut võib nimetada fundamentalistlikuks. Kõige algupärasem on tema jaoks olemise küsimus, sest see hüpatab kogu ehtsale küsimisele esile põhja.9 Olev kohtab meid igal pool, ümbritseb, kannab ja sunnib, lummab ja täidab, ülendab meid ja valmistab pettumust... Olemine, mis on omane igale suvalisele olevale ning nõnda tuttavaimasse hajub, on see ainulaadseim, mis ülepea olemas on. 10 Kuna tõde on oleva ilmsus ja teadmine suutlikkus selles ilmsuses seista siis on metafüüsiline põhiküsimus ühtlasi kõigi muude küsimuste eelküsimus, mille kaudu saab aluste aluse kätte ja mille pidev uuestiküsimine tagab oleku, kus fundamentaalset enam silmist ei lasta.11
Mulle on veel mõistetav ka see, kui Heidegger ründab vaimse maailma muutumist kultuuriks, kus tootmise ja tarbimise jaoks kehtivaid mõõdupuid nimetatakse väärtusteks.12 Kultuuriväärtuse mõistes on tõepoolest midagi vastikult nihilistlikku. Kuid siin minu kaasaelamine ka lõpeb. Heideggeri jaoks on kõige koledam asi see, et kultuuri alad muutuvad vaba tegevuse väljadeks. Tema suhtumine loomingusse on selgelt restriktiivne. Teame, et kuigi Heidegger miskipärast nautis Trakli dekadentlikke mõlgutusi, võis näiteks Kandinsky maal, jazzmuusika või sürrealistlik luuletus tekitada temas üksnes jubedust. Tema vastuvõtuvõime oli tõsiselt ja parandamatult piiratud. Teatavas mõttes oli Heidegger lihtsalt filosoofiline talupoeg, koos talupoegliku vimmaga mistahes loomingulise vabaduse vastu. Tema olemuslikus fundamentalismis ei saa me kahelda.13

KOKKUVÕTE

Martin Heideggeri omanäoline ja pilkupüüdev sõnastus ei jäta ka mind külmaks. Selle arusaamine pole lihtne, kuid annab aimu kellegi uskumusest ja visioonist. Heideggeri pealmiseks probleemiks võib pidada olemiseküsimust. Sellel ma ka oma uurimistöös põhirõhku rakendasin. Ma proovisin avada olemise küsimuse, lähtudes Heideggeri arusaamast sellele. Inimesele on olemuslik see, et ta on olemas. Olemasolu ja eksisteerimise kooskõla annavad inimesele väärtuse, millest me tihtipeale teadlikud ei ole. Pidev uuesti küsimine tagab oleku, nagu Heidegger on öelnud, väljendab ühtlasi ka olemise küsimust ja selle definitsiooni.

KASUTATUD KIRJANDUS

Heidegger, M. Being and Time. Tõlkinud Joan Stambaugh. New York : State University of New York Press, 1996.
Heidegger, M. Sissejuhatus metafüüsikasse. Tartu: Ilmamaa , 1996, lk 69.
P. J. King , Sada filosoofi. Tallinn: Sinisukk , 2005, lk 150
Law. S, Filosoofia. Silmaringi teatmik . Tallinn: Varrak , 2008, lk 329.
Ree. J, Heidegger. London: Phoenix , 1998, lk 25.
http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20-%20Martin%20Heidegger.pdf , 10.05.2010.
http://luup.postimees.ee:8080/leht/96/12/19/kultuur.ht m, 20.05.2010
1 King, P.J. Sada filosoofi. Tallinn: Sinisukk, 2005, lk 150.
2 Law, S. Filosoofia. Silmaringi teatmik. Tallinn: Varrak, 2008, lk 329.
3 Law, S. Filosoofia. Silmaringi teatmik. Tallinn: Varrak, 2008, lk 329.
4 http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20-%20Martin%20Heidegger.pdf , 10.05.2010.
5 Heiddeger, M. Being and Time. Tõlkinud Joan Stambaugh. New York: State University of New York Press, 1996.
6 Ree, J. Heidegger. London: Phoenix, 1998.
7 http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20-%20Martin%20Heidegger.pdf , 10.05.2010.
8 Ree, J. Heidegger. London: Phoenix, 1998, lk 25.
9 Heidegger, M. Sissejuhatus metafüüsikasse. Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 22.
10 Heidegger, M. Sissejuhatus metafüüsikasse. Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 51, 107.
11 http://luup.postimees.ee:8080/leht/96/12/19/kultuur.ht m, 20.05.2010.
12 Heidegger, M. Sissejuhatus metafüüsikasse. Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 69.
13 http://luup.postimees.ee:8080/leht/96/12/19/kultuur.ht m, 20.05.2010
9