Tähe triumfikaar (0)

Tähe triumfikaar .
Tähe Triumfikaar ( Arc de Triomphe ) on üks kuulsamaid monumente Pariisis. Triumfikaar asub Pariisis, Charles de Gaulle `i väljakul. Triumfikaarest läheb kiirtena 12 avenüüd.
Triumfikaar austab neid, kes võitlesid ja surid Prantsusmaa eest, Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal. Kõigi prantsuse võitlejate ja kindralide nimed on kirjutatud kaare sise- ja välispindadele. Kaare all peitub I maailmasõjast pärit Tundmatu sõduri haud.
Tähe võidukaare ehitamist alustati Napoleon I ajal.
Napoleon I otsustas Täheväljakule oma suure armee võitude tähistamiseks rajada triumfikaare. Ehitus võttis nii palju aega, et 1810. aastal tervitas Napoleoni võidukalt sõjakäigult saabumisel puust ja lõuendist kiiruga püsti pandud triumfikaare koopia.
Monumendi kujundas Jean Chalgrin 1806. aastal.
Monument on 50 meetrit kõrge, 45 m. lai ja 22 m. sügav. Suur võlvkelder on 29,19 m kõrge ja 14,62 m. lai. Väike võlvkelder on 18,68 m kõrge ja 8,44 m. lai. See oli kõrgeim võidukaar mis tollal olemas oli.
Disain oli inspireeritud Roman Arch of Titus´sest.
Jean Chalgrin suri aastal 1811 ja töö üle võttis Jean- Nicolas Huyot.
Kui Napoleon Waterloo lahingu kaotas ja Santa Helena saarele pagendati, seiskus trimfikaare ehitus mõneks ajaks täiesti. 1836. a. ehitati see siiski valmis.
15. detsembril 1840 toodi Prantsusmaale tagasi Napoleoni säilmed, Saint Helena saarelt ja nendega mingi läbi triumfikaare alt, kust edasi viidi need Keisrite lõpliku puhkepaiga juurde.
Selle alla toodi ka ööpäevaks Victor Hugo säilmed, enne matmist Panthéon´i, 1885 aastal.
Hiljem peale kaare valmimist, sai sellest koondumise koht, kus Prantsuse väed marssisid võidukalt pärast edukat sõjalist kampaaniat ja iga-aastasel Bastille´i Päeva sõjaväeparaadil. Kuulsat võidu marrsi ümber või Tähe Triumfikaare alt, on pidanud ka sakslased ja muud Prantsuse liitlaseda. USA postmargil 1945. on näha nagu Arc de Triomphe taustal marsiks võidukad Ameerika väed, mööda Champs-Élysées ja USA lennukid lendavad pea kohal.
Pärast Tundmatu sõduri matmist, kõik sõjalised paraadid väldisid marsimist kaare alt läbi. Marsruuti muudeti, nii et kuni kaareni ja seejärel ümber seal asetseva haua ja selle sümboolika. Nii Hitler 1940 ja de Gaulle 1944. aastal järgisid seda kommet.
Aastaks 1960. oli monument määrdunud tahmast ja autode heitgaasidest, seega aastatel 1965-1966 puhastati kaar pleegitamise abil.
Kaare all on neli skulptuuri rühma : Vastupanu ja rahu ning kuulsamaid neist kõigist: Vabatahtlike lahkumine - tavaliselt nimetatakse La Marseillaise. Näo allegooriline kujutis, esindab Prantsusmaa inimesi, mida kasutati ka aunimetusena Prantsusmaa Marralite kohta. Peale Napoleoni langemist 1815, esindas skulptuur ka rahu, mida mälestakse siiani.
Ja peamisi skulptuure koheldakse sõltumatute trofeedena.
Üleval kaare kohal on rikkalikult joonistunud sõdurite 30 kilpi, millele graveeritud nimed suurte prantsuse võitudega Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal. Siseseinad monumendil kooneb nimekirjast, milles on 660 inimese nimed, nende hulgas 558 Prantsuse kindralid nimed, kes lahingus surid on alla joonitud. Neljale lühemale küljele on kirjutatud suured Prantsuse võidud, Napoleoni sõdades. Lahingud, mis toimusid ajavahemikus mil Napoleon lahkus, kuni oma lõpliku lüüasaamiseni Waterloo lahingus, ei kuulu nimekirjadesse.
Monumendi sees on püsinäitus. Kunstniku Maurice Benayoun ja arhitekt Christophe Girault poolt avati see 2007. aasta veebruaris . Terasest suled - sümboliseerides rahvuslikus monumendis tasakaalu küsimust viimasel kahe sajandil vaheldunud sõja ja rahu vahel.
Vaherahu päeval aastal 1920 süütati sealne igavene tuli. See põleb mälestuseks surnutele, kes ei ole kunagi I ja II maailma sõjas intentifitseeritud.
Algselt otsustati aastal 1919 matta tundmatu sõduri säilmed Panthéon´i, kuid avaliku kampaania tulemusel otsustati ta matta Triumfikaare alla. Kirst pandi kaare kabeli esimesele korrusele 10. novembril 1920. aastal ja plaadi oma viimasele puhkepaigale sai 28. jaanuaril 1921. Plaadi peal on kirjas : "Siin peitub Prantsuse sõdur, kes suri isamaa eest 1914-1918".
1961. aastal avaldasid austust USA president John F. Kennedy ja esimene leedi Jacqueline Kennedy Tundmatu sõduri haual, koos Prantsusmaa president Charles de Gaulle´ga. Pärast 1963 president Kennedy mõrva, palus proua Kennedy meenutades igavese tule juures käimist Triumfikaare all, et igavene tuli paigutataks ka tema abikaasa haua kõrvale. President Charles de Gaulle läks Washingtoni, et osaleda riiklikel matustel ja et olla tunnistajaks Jacqueline Kennedy igavese tule läitmisel, mis oli inspireeritud tema varasemast visiidist Prantsusmaale.