Bütsantsi kunst - arhidektuur, maalikunst, (0)

BÜTSANTSI KUNST
Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks.Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks.. Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka.
Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks , et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn. kreekakatoliku kirik esitas kunstile omad nõuded.
ARHITEKTUUR
Oma 1000-aastase ajaloo jooksul elas Bütsants üle mitmeid tõuse ja langusi. Koos riigiga tegi need muutused ka kunst , mille esimene õitseaeg oli 6.sajandil keiser Justinianus I ajal. Siis loodi ka kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis- Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis. Peale suuruse ja ilu köidab selle ehitise juures tähelepanu see, et Kirik on kokku ehitatud kahest erinevast ehitustüübist: basiilika ja kuppelehitis. Siin on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum - varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi. Selleks kasutati vikleid, mis on kolmnurksed sfäärilise pinnaga ehituselemendid. Kiriku 77m pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. See suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuva 40 akna kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimsat piilarit (kandiline sammas), millele toetub vikkel ja siis kuppel.Kupli tipp põrandast on 55m kõrgusel.Kiriku sisemust kaunistasid mosaiigid . Need kaeti aga kinni siis, kui riik läks türklaste kätte – viimaste usund ei lubanud inimeste kujutamist kunstis. Ka ehitati siis kirikule juurde kõrged minaretid, mis muudavad suuresti ta välisilmet. Aastast 1935 on kirik muuseum .
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka Itaalias, eriti sadamalinnas Ravennas – vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kuid San Vitale kirik on hoopis kaheksanurkne. Bütsantsi kirikute põhiplaanid on üldse äärmiselt mitmekesised. Eriti armastati kupleid ning leiti igasuguseid võimalusi nende paigutamiseks. Tavaline oli ristkuppelkirik . Selle põhiplaan meenutab lühikeste võrdsete harudega kreeka risti, mille keskosas, mõnikord ka ristharude kohal kerkivad kuplid. Üldse koondusid paljud bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne – kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks. Lagedate välisseinte elustamiseks tehti neile õhukesed eenduvad püstribad, nn. petikud. Niisuguseid seinakaunistusi esines keskajal ka Lääne-Euroopas. Omapärased ja kergesti äratuntavad on bütsantsi ülalt laienevate tahkudega sambakapiteelid, mida katavad peened reljeefsed taimemustrid või loomakujutised. Sellise kapiteeli peale on pandud veel teinegi ülalt laienev kiviplokk.
MAALIKUNST
Bütsantsi maalikunstis viljeleti kolme maaliliiki:1.Seinamaal ja mosaiik 2. Ikoon 3. Miniatuurmaal .
Hagia Sophia ja San Vitale kiriku siseseinad lausa kaovad värvilistest kividest ja sädelevast klaasist mosaiikide alla. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga. Inimfiguurid olid pikaks venitatud ja karmiilmelised. Maaliti pinnaliselt, levinud värvid olid must, kuldne ja lilla.
Bütsantsis töötati välja kindel plaan piibliaineliste maalide ja mosaiikide paigutamiseks kiriku seintele.
Ikoonide ehk pühapiltide maalimisel võeti eeskujuks Egiptuses ja Süürias levinud muumiaportreed, kuid nüüd hakati maalima pühakuid ja märtreid. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid .Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid.
Miniatuurmaalid ehk raamatupildid olid usulise sisuga. Figuurid samuti pikaks venitatud ja karmiilmelised. Uudseks võtteks kujunes peatüki algustähe rikkalik kaunistamine ornamendiga.
SKULPTUUR
Bütsantsis puudus skulptuur, kuna ei tahetud sarnaneda varasemate uskudega. Valmistati vähesel määral reljeefe, millega kaunistatisarkofaage, sambakapiteele.
8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate - ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid . Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad.
Hiljem elas bütsantsi kunst läbi uue õitsengu, enne kui riik 1453. aastal lõplikult türklaste kätte langes. See ei tähendanud aga bütsantsi kunsti täielikku lõppu, sest see elas edasi vanavene kunstis.