BUDISTLIK EETIKA (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Ametnikutöö osakond
XXX XXX
SRXXX
BUDISTLIK EETIKA
Referaat
Juhendaja :
Piret Kirme -Valgma
Tallinn 2014

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1KARMA SEADUS 4
2EETIKA ASPEKTID 6
2.1Teispool „kohutavat kolmikut“ 6
2.2Justnagu virgunu 6
2.3Oma kõrgema teadvusega ühenduse loomine 6
2.4Eetika, mina-transtsendentsus ja tarkus 7
2.5Viis käitumisjuhist 7
2.6Ohud 8
3BUDISMI VIIS KÄITUMISJUHIST 9
3.1Esimene käitumisjuhis – Elusolendite tapmisest hoidumise ehk armastuse printsiip 9
3.2Teine käitumisjuhis – heldemeelsuse printsiip 9
3.3Kolmas käitumisjuhis – ihast rahuloluni 10
3.4Neljas käitumisjuhis – ausameelsuse printsiip 11
3.5Viies käitumisjuhis – teadlikkus eskapismi asemel 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Budistlik eetika erineb suuresti tavapärasest läänelikust vaatest kõlblusele. Budistlik eetika ei seisne mitte vabaduse piiramises. See tähendab enda vabastamist kasutute harjumuste orjusest ja tingitusest. See tähendab kujunemist võimekaks isiksuseks, kes suudab ise oma elu soovitud suunas juhtida. See tähendab käitumist, mis soodustab positiivsete emotsioonide teket ja negatiivsete meeleseisundite vaigistamist; käitumist, mis tagab tervikutunnetuse ja eneseväärikuse kuna püütakse tõemeeli elada vastavalt oma nägemusele sellest, kelleks saada tahetakse. Kohut mõistva jumala puudumise tõttu on sõnad „õige“ ja „vale“ budistliku eetika juures sobimatud. Budism jagab teod „oskuslikeks“ ja „oskamatuteks“. Oskuslik käitumine on tark käitumine, mis aitab kaasa endi ja teiste õnnele. Oskamatul käitumisel on vastupidine mõju ja selle põhjuseks on suutmatus näha tegelikkust , nii nagu see on, mitte allumatus mingisugusele kosmilisele autoriteedile või „halb“ iseloom.

KARMA SEADUS

Traditsioonilises budismis käivad eetikanõue ja karma idee käsikäes. Sanskritikeelne sõna karma tähendab „tegu“. Karma seadus avardab põhjuse ja tagajärje printsiibi eetika valdkonda, rõhutades, et kõikidel tegudel on tagajärjed nii endi kui teiste jaoks. Mida oskuslikumalt käitutakse, seda õnnelikumat ja helgemat elu kogetakse tulevikus. Mida oskamatumad on teod, selle võrra on õnnetumad ja süngemad ka edasised elukogemused. Tavapäraselt on karma seadus seotud ümbersünni ideega, kus oskuslikult elatud elu viib taassünnini kaunis ja meeldivas eksistentsivormis, oskamatult elatud elu aga uuestisünnini piinarikkas kannatusseisundis. Need tagajärjed ei teki tasu ega karistusena, vaid ainuüksi seetõttu, et kogetakse ümbritsevat maailma oma olemasolu seisundi peegeldusena. Taevalike olenditena kogetakse ka taevalikku seisundit, põrgulike olenditena kogetakse sõna otseses mõttes põrgut. Paljud Lääne budistid aktsepteerivad karma ja ümbersünni ideed kui olulist tõde, mis jääb teispoole praegust maailmatunnetust. Teistel jällegi on taassünni ideega raske nõustuda, seetõttu on tähtis rõhutada, et ei pea uskuma ümbersündi, selleks, et aktsepteerida karma seadust. Lihtne on tõestada, et karma seadus toimib sama hästi ka praeguses elus. Ka selles elus määrab käitumine tulevase kogemuse.
Inimloomusel on mitmeid tahke. Vahel on mõtted oskuslikud, vahel mitte. Tavaliselt tabab korraga erinevate mõtete virvarr. Kui keegi palub raha heategevuslikul eesmärgil, ründab küsitavat tõenäoliselt terve mõtete ja emotsioonide tulv . Mõnikord on need õilsad ja abi pakkuma innustavad, teinekord kitsad ja isegi nördimust tekitavad, vaatamata sellele, et abipakkumine oleks jõukohane. Tundub, et need kaks loomuomadust ilmutavad end oma suva järgi, etteennustamatud nagu vaimne ilmamuutus. Nad on eelnevate tegude ja tingimuste tulemus ning endi võimuses pole valida, milline reaktsioon parasjagu esile kerkib. Kuid inimeste otsustada on, millisele neist suunata oma tahe , anda energia, millega end identifitseerida ja mille põhjal tegutseda. Panustades oma energia heldusilmingule, tugevneb heldemeelsus ja nõrgeneb ihnus. Ja vastupidi, suunates oma tahte ihnustundele, antakse sellele omadusele jõudu juurde ning õilsad mõtteimpulsid tulevikus nõrgenevad.
Tehakse pidevalt valikuid , mis kujundavad tulevast „mina“. Meel paiskab alatasa pinnale kõikvõimalikke mõtteid ja tundeid ning tuleb valida, millistega soovitakse samastuda, millest ajendatuna käituda. Nende valikutega kas avardatakse end, kasvatakse ja arenetakse inimestena või hoopis kitsendatakse, piiratakse ja killustatakse end. Vormitakse pidevalt seda isikut, kelleks ollakse muutumas, ja see omakorda määrab edaspidise elukogemuse niisama kindlalt, kustkui valitakse ilma, kuhu sündida. Kõik näevad elu läbi oma meeleseisundi prillide. Vaatamata sellele, et inimolenditena asustavad kõik ühtsama füüsilist ruumi ning kogetakse samasugust meeldivate ja piinarikaste kogemuste diapasooni, tajutakse seda oma loomuse tõttu väga erinevalt. Kui arendatakse endas laiahaardelisemaid ja positiivsemaid isikuomadusi, kogetakse sügavat õnnetunnet, mis ei sõltu välistest tingimustest. End mitte väärtustades ning negatiivseid loomuomadusi kultiveerides jääb elukogemus piiratuks, süngeks ja õnnetuks isegi siis, kui ümbritsevad tingimused on meeldivad.
Siit karma seaduse käsitlusest järeldub selgesti, et kõlbeline elu on vaimsel teel keskse tähtsusega. Positiivsed muutused hõlmavad oskuslike tegude valikut, see võimaldab vaimsel potentsiaalil üha rohkem avalduda. Meditatsioonist üksi ilma kõlbluse teadliku arendamiseta selleks ei piisa, ka mitte budistliku filosoofia sügavaima mõistmise korral.

EETIKA ASPEKTID

Teispool „kohutavat kolmikut“

Eetika keskset rolli vaimsel teel väljendavad mitmed erinevad seisukohad, kuigi sisuliselt on tegemist ühe ja sama idee varieeritud sõnastusega. Üks võimalus on väita, et oskuslikult käitumine soodustab oskuslikku vaimset seisundit, samas kui oskamatud teod tekitavad negatiivseid meeleseisundeid, mis põhinevad ihal, vihal ja meelepettel. Kuna budistliku tee põhiidee seisneb selle „kohutava kolmiku“ küüsist pääsemises, on ilmselge, et oskuslik käitumine pole lihtsalt mingi lisavalik.

Justnagu virgunu

Teine aspekt rõhutab, et virgumisteel tuleks käituda nagu virgunud olend . Buddha käitumine on iseenesest oskuslik, põhinedes loomupärasel solidaarsusel, suuremeelsusel, ihast sõltumatusel, siiral ausameelsusel ning puhtal teadlikkusel. Kuigi kõigis peituvad nende omaduste alged , ei avaldu need alati enesestmõistetavalt. Tihtipeale tuleb nende väärtuste järgimiseks teadlikult pingutada – justkui ollakse juba vurgunud olendid - , et võimaldada neil seemneil idaneda. Niiviisi virgumisseisundi poole pürgides muutub käitumine aja jooksul oskuslikuks ning ilmneb üha loomuomasemalt ja pingutusteta.

Oma kõrgema teadvusega ühenduse loomine

Kolmas aspekt on oma kõrgemast minast lähtuv käitumine. Oskuslike tegudega tugevdatakse ühendust omaenda sügavama olemusega. Paljud inimesed tajuvad oma n-ö kõrgemat „mina“, mis võib tunda nii suunava hääle kui jõu ja tarkuse allikana. Olles ühenduses oma kõrgema teadvusega, tuntakse end kindlalt ja õigel teel, sellest seesmisest jõuallikast ära lõigatuna aga tasakaalust väljas olevana ja hajevil. Mõned budistlikud koolkonnad räägivad „buddha loomusest“, mis on olemas kõigis, kuid tavaliselt katab seda oskamatute harjumuste saastekiht. Oskamatult tegutsedes lõigatakse läbi selle ühenduse oma minaülese teadvusega ning muututakse nõrgaks ja viletsaks. Oskuslikes tegudes väljendub kõrgem „mina“ üha selgemini ning võimaldab paremini teadvustada sisemiselt peituvaid väärtuslikke omadusi ning tunda end õnneliku ja tugevana. Pidev oskuslik käitumine aitab oma kõrgemal teadvusel järk-järgult avalduda ning teatud aja jooksul muutub see endi olemise valdavaks osaks.

Eetika, mina-transtsendentsus ja tarkus

Kõlbeline käitumine loob nauditavaid positiivseid meeleseisundeid, kaitseb valulike negatiivsete seisundite eest ning aitab kasvada ja areneda, mis on õnne peamine allikas. Kuid selline seletus on ühekülgne ning võib jätta mulje, nagu õhutaks budism enesekeskset suhtumist vaimsesse teesse. Näiteks mitte seepärast ei hoiduta teisi inimesi kahjustamast, et see endile kahju teeb, vaid kuna see teeks kahju teistele. Kõlbeline käitumine ei seisne ainuüksi omaenda isiklikus õnnes ja arengus, samuti mitte omaenda meeleseisundeis. Niisugune sügav ühistunne ümbritseva maailmaruumiga on virgumiskogemuse lahutamatu osa.
Läbi tarkuse silmade vaatamine tähendab mõistmist, et ei saa end eraldada ümbritsevatest inimestest ja maailmaruumist. Teistele haiget tehes tehakse haiget iseendale , teistele head tehes tehakse head iseendale. Lõpuks seisneb budistlik eetika minaülese tarkuse arendamises ja väljendamises igapäevaelus, mis tähendab oma piiratud isiklikest seisukohtadest kõrgemale tõusmist ning universaalsemast, avaramast ja vähem enesekesksest vaatenurgast lähtuvat käitumist. See tähendab oma kõrgema mina väljendamist. See tähendab tõelise olemuse ning kõigi inimeste ja universumi kui terviku huvide silmaspidamist.

Viis käitumisjuhist

Et igapäevaelu saginas oskuslikult käituda, on vaja lihtsaid, kergesti meeldejäävaid juhiseid. Budismi kõige tavalisemad ja üldisemad eetilised suunised on viis käitumisjuhist. Need on orientiirid, mis kirjeldavad virgunud meele käitumist ning aitavad tegutseda, nagu ollakse virgunud olendid, ning seeläbi arendada oma virgumispotentsiaali.
Viis käitumisjuhist võtavad kokku fundamentaalsed vaimsed printsiibid , need on heasoovlikkus, heldemeelsus, rahulolu, ausus ja teadlikkus. Ilmselgelt ei ole tegemist „käskudega“ ning tähtis on, et ei aktsepteeritaks neid kui väljaspoolt pealesurutud norme, vaid otsustatakse ise, kas need väljendavad enda sügavamaid väärtushinnanguid. Siin aitab ehk, kui kujutada endale ette vastupidiseid omadusi – julmus, kadedus , iha, ebaausus ja eskapism. Võimalik, et mõni neid väärtustabki, kuid väga raske on ette kujutada, et selline inimene käiks budistlikku teed. Õigupoolest on viie käitumisjuhise lähteprintsiibid niivõrd omased mis tahes vaimsele teele, et need tunduvad enesestmõistetavana. Budistiks olemine tähendab, et tunnustatakse neid kui oma sisemiste väärtushinnangute peegeldust.
Igal viiest käitumisjuhisest on positiivne ja negatiivne avaldumisvorm. Negatiivne sõnastus annab nõu, millest peaks hoiduma, toimib häiresignaalina, enne kui ollakse lausumas või tegemas midagi oskamatut. Positiivne sõnastus väljendab üldisi põhimõtteid, mille suunas pürgida, on laiahaardelisem ja neist kahest olulisem.

Ohud

On olemas vähemalt kaks ohtu, mille puhul tuleb kõlbluse arendamisel ettevaatlik olla. Esimene neist on kuuletumise ja „patu“ kontseptsioonide importimise oht teistest religioossetest traditsioonidest, mis võib sisendada süü- ja väärtusetuse tunnet . Teine on ebaloomulik karmus iseenda vastu. Käitumisjuhised kirjeldavad, kuidas käituks virgunud olend, kuid ise ei ole virgunud ning kuni selle seisundini jõudnud ei ole, on võimatu neist orientiiridest täht-tähelt kinni pidada. Juhiseid nimetatatkse mõnikord „treeningprintsiipideks“ ning tähtis on näha neid selles valguses – harjutustena, mis võimaldavad vastavat oskust aegamööda arendada. Eetiline käitumine on oskus. Kui mis tahes oskuse korral, näiteks klaverimäng, ootatakse ideaalset tulemust kohe alguses ning end siis mõttes iga vale noodi eest tümitatakse, loobutakse harjutamisest õige pea.

BUDISMI VIIS KÄITUMISJUHIST

Esimene käitumisjuhis – Elusolendite tapmisest hoidumise ehk armastuse printsiip

Budistid peaksid rakendama armastuse printsiipi nii mitmel eri viisil ja eluvaldkondades kui võimalik. Esimese käitumisjuhise järgimise loomulik tulemus on vegetaarne toitumine, keeldumine abordist, sellele kaasaaitamisest ja teiste õhutamisest abordile; keskkonnasõbralik käitumine, vastuseis mis tahes sõjavarustuse tootmisele jpm.
See kõik ei tähenda, et esimesest juhisest kinnipidamine eeldab ainult teatud asjade tegemist või mittetegemist. Vägivallatus ja armastus on põhimõtted, mille rakendusvõimaluste arv ei oli piiratud. Kellegi käitumine pole nii oskuslik, et sellest printsiibist juhindumine ei võiks seda veelgi paremaks muuta. Varjupaika mineku kõige otsesema manifestatsiooni järgi on vägivallatuse ja armastuse potentsiaalid piiratud.

Teine käitumisjuhis – heldemeelsuse printsiip

Heldust või suuremeelsust on nimetatud budismi põhiväärtuseks. Andmine on vahetu moodus avardamaks seda kitsast ja valulist fookust, mille keskmes on ihad. Seda saavad praktiseerida ka need, kel pole piisavalt aega formaalsemate harjutustega tegelemiseks nagu mõtluslaagrid või meditatsioon . Just sel põhjusel näevad mitmed traditsioonilised budistlikud koolkonnad heldemeelsuse arendamist vaimse tee esimese olulise etapina . Samas on heldemeelsus ka kogu vaimse elu kulminatsioon – virgunud isik on loomupäraselt helde ja suuremeelne, kuna ta ei jaga maailma temaks endaks ja teisteks, vaid tema tegude lähtekohaks on sügav vastastikuse seotuse tunne teiste olenditega. Ka tegudes hakkab vaimse elu arenedes üha enam avalduma see minaülene heldemeelsuse vaim.
Helduse arendamine seab eksiteele viidud maailmavaate kahelt poolt rünnaku alla. Ühest küljest õõnestab see neurootilist omandihimu ja sellega kaasnevat ärevust tekitavat vaesusmentaliteeti, teisalt aitab väljendada ja süvendada empaatiavõimet.
Heldemeelsusel rajaneb ka vaimne kogukond – see võimaldab üksteisega suhestuda metta baasil, mitte majanduslikel kaalutlustel , armastusega, mitte võimupositsioonil. Lisaks on see äärmiselt nakkav – heldemeelsus kutsub sama esile ka teistes ja levib nii üha rohkemate inimeste seas. See on on sangha, vaimse kogukonna moodustamise üks põhimõtteid.
Nagu kõikide ülejäänud käitumisjuhistega, pole ka heldemeelsuse arendamine pelgalt enesestmõistetav harjutus, millega tuleb ühele poole saada, selleks et asuda dharma keerukamate osade kallale. Helduse idee läbib kogu budistlikku teed ja seda võib harjutada mitmel tasandil. Vaimne areng tähendab oma kitsa ego ületamist. Nii hakatakse tasapisi nägema, et elu ei seisne millegi omamises, vaid selles, kuidas teisi ja kogu universumit toetada ja aidata. Vaimne areng ja suuremeelsus käivad käsikäes. Hetkel ollakse ehk suutelised vaid väikesteks sammudeks, kuid lõpuks väljendub heldemeelsuses kõrgeim tarkus ning sellest tulenev ühtsustunne kõikide elusolendite vahel. Virgunud loomus on täielikult ja loomupäraselt helde, kuna ta näeb kaugemale teistest koosnevast duaalsusest.
Helduse keskset ideed budismis kannab väga selgelt bodhisattva vaimne ideaal. Bodhisattva on olend, kes järgib vaimset teed teiste aitamise eesmärgil. Kogu tema elu on kahetsustundeta ja vastu oma parimat arusaamist tegutsemata.

Kolmas käitumisjuhis – ihast rahuloluni

See käitumisjuhis räägib sõltuvustest ja ihadest vabanemisest, mis takistavad kogemast meelerahu . Tegemist ei ole puritaanliku seisukohaga seksi suhtes. Traditsiooniline negatiivne vorm näeb seksi kui kõige võimsamat inimlikku iha ning seetõttu suurimat takistust rahulolu saavutamisel. Inimesi aga manitsetakse mitte laskma ühelgi kirel muutuda meelerahu röövivaks neurootiliseks ihaks, ja seks esindab siin kõiki kirgi. „Seksuaalse väärkäitumise“ idee juhise negatiivses avalduses ei kätke endas ühtegi moraalset hoiakut teatud suguliste käitumisvormide suhtes, nagu näiteks abieluväline seksuaalsuhe, homoseksuaalsus või masturbatsioon. „Väärkäitumine“, mille eest siin hoiatatakse, on teisi ja iseenesest kahjustav seksuaalkäitumine.

Neljas käitumisjuhis – ausameelsuse printsiip

Ausameelsust võib defineerida kui tegelikkuse söakat respekteerimist, isegi kui tõele silma vaatamine ja selle tunnistamine on ebameeldiv ning vastandub enesekesksetele huvidele. Selle juhise harjutamine seisneb siira avameelsuse ja otsekohesuse arendamises. See tähendab tõele otsavaatamist ja tõe rääkimist isegi siis, kui see ei lähe kokku endi ego tahtmisega. Nõndaviisi õõnestatakse oma soodumust eelistada enesekeskseid soove tegelikkusele. See tõstatab ühe olulise vaidlusküsimuse – juhis näeb ette tõe rääkimist siis, kui see on ebamugav endile, mitte siis kui see valmistab ebameeldivust teistele inimestele. Sagedasti vastuväiteid käesolevale juhisele põhjendatakse sellega, et tõe rääkimine võib olla ebasõbralik, otsekui säästetakse valelikkusega teiste inimeste tundeid. Tegelikult tuleneb ebaausus enamalt jaolt enda isekusest ning sellega ongi tarvis tegeleda. Mis puudutab tõe rääkimist teiste kohta, siis esikohale tuleb seada heasoovlikkus, mis hõlmab taktitundelisust ja hoolivust ning tavaliselt ka sobival hetkel tõe väljaütlemist.

Viies käitumisjuhis – teadlikkus eskapismi asemel

Teadlikkuse kasvatamine on budismis vaimse arengu oluline osa. Virgunud meel, mille poole budistid pürgivad, tähendab teadlikumat meelt . Iseendast teadlik olemine vabastab mineviku mustritest. Teadlikkus teistest ja ümbritsevast maailmast kujundab ümber tundeelu. Ning lõpuks tegelikkuse teadvustamine vabastab meelepettest, mis on kõikide kannatuste ja rahulolematuse allikaks.

KOKKUVÕTE

Budismi põhilise eetikakoodeksi aluseks on Buddha Gautama järgijate poolt vastu võetud niinimetatud Viis käitumisjuhist. Budistliku eetika keskmes on inimene, tema sisemine seisund ning meelestatus. Erinevalt näiteks kristlusest või islamist ei usuta Jumala olemasolusse ega tema kõikvõimsusesse ning seega ei ole kõlbelisus siin seotud reeglite ja kohustustega, vaid seisneb eelkõige enese arendamises.
Kuigi budistliku eetika keskmes ei ole reeglid ja kohustused, annab budism siiski teatud juhised, mis soovitavad kuidas teel valgustatuse poole käituda. Ent neid ettekirjutusi ei tule järgida pimesi, vaid teha seda õigetel põhjustel. See tähendab, et inimene võiks teadvustada ja arendada endas ainult teatud omadusi, nimelt neid, mis on vooruslikud.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Skilton A. Budismi lühiajalugu. Suurbritannia : Windhorse Publications. 1994.
2. Metcalf F., Gallagher B. Kuidas kasutada tööl budismi põhimõtteid. Ersen. 2012.
3. Loy D. R. Raha, seks, sõda, karma. Wisdom Publications. 2008.