Berlioz (0)

Hector Berlioz ( 1803 La Côte-Saint-André – 1869 Pariis)
Berlioz oli väljapaistev prantsuse helilooja , dirigent ja muusikakriitik. Andis 1844 . aastal välja orkestratsiooniõpiku ( Grand Traité d’Instrumentation et d’Orchestration Modernes). Lisaks on tal kaks kogumikku memuaare. Lapsena oli Berliozi haridus peamiselt isa kätes: õppis prantsuse ja ladina kirjandust (Berliozi suur lemmik oli Vergilius ) ning geograafiat (eriti vaimustus reisikirjadest). Kui ta kohaliku muusiku juures flööti ja kitarri õppima hakkas, ilmnes kiirelt tema andekus ja huvi muusika vastu. Kuid ta ei õppinud kunagi klaverit mängima! Harmooniat õppis Rameau kuulsa traktaadi järgi. 17-aastaselt astus ta isa nõudmisel Pariisi meditsiinikooli, kuid pidas vastu vaid kolm aastat, sest õpingud olid vastumeelsed. Seevastu paelus teda Pariisi kultuurielu : B. istus vabadel õhtutel ooperiteatris ja vaimustus Glucki ooperitest ning külastas sageli konservatooriumi raamatukogu. 1822 hakkas ta võtma eratunde Pariisi kons.-i õppejõu käest ning 1826 astus ametlikult Pariisi konservatooriumi.
1830. aastal pälvis Berlioz maineka Rooma muusikapreemia (neljandal katsel) ning võitis stipendiumi, mis võimaldas tal tasuta Itaalias elada ja seal komponeerida. Seal valmis 1830. a. Berliozi peateos “ Fantastiline sümfoonia: Episood kunstniku elust”. Et raha teenida, alustas Berlioz tööd kriitikuna. Tema südamesoov oli lüüa läbi Pariisi ooperis, kuid kõik katsed ebaõnnestusid. 1840. aastatel reisis ta dirigendina palju Saksamaal, Austrias , Šveitsis, Inglismaal ja isegi Venemaal, juhatades peamiselt oma teoseid. Ehkki Pariisis teda ei hinnatud, oli ta mujal Euroopas oodatud kaasaegse muusika dirigent. Reisidel tutvus ta Schumanni, Mendelssohni ja Wagneriga. 1850. aastatel alustas suurooperi “ Troojalased ” loomist. Elu lõpul pöördus rohkem vaimuliku muusika poole. Viimastel eluaastatel kaotas kõik oma lähedased – esimese ja teise
abikaasa, kaks õde ja merel hukkus poeg. Berlioz soovis ka ise surra, elu lõpp möödus masenduses .
Looming
Berliozi “lemmikinstrumendiks” oli orkester , tema looming sisaldab sümfoonilist, vokaal-
sümfoonilist ja lavamuusikat. Kammermuusikat kirjutas vaid nooruses (käsikirjad kadunud).
Tähtsamad teosed:
Sümfooniad: “Fantastiline sümfoonia” (1830), “ Harold Itaalias” (1834, Byroni järgi, ulatuslik
vioolapartii on kirjutatud Paganinile, kes seda siiski ei mänginud) ja “Romeo ja Julia ” (1839, Shakespeare ’i
järgi, solistide ja kooriga); 5 avamängu: tuntumad “Kuningas Lear ”, “Rooma karneval ”;
Ooperid : “Benvenuto Cellini”, “Troojalased” (lõpetamata).
Teoseid koorile ja orkestrile: “ Reekviem ” (lisatud 4 puhkpilliorkestrit ja 16 timpanit), “Te Deum”,
dramaatiline legend “Fausti needmine”, vaimulik triloogia “Kristuse lapsepõlv” jm.
Laulud orkestri saatel: tsükkel “Le Nuits d’été” (“Suveööd” Gautier’ järgi).
Helikeel :
- ta oli 19. sajandi muusikas üks uuendusmeelsemaid loojaid ning jäi ilmselt just seetõttu oma eluajal
väärilise tunnustuseta (oli hinnatud dirigent). Kuid paljud hilisemad heliloojad on teda imetlenud ja
temalt õppinud.
- tähtsaim tunnus on omapärane orkestrivärv ja uudne orkestratsioon . Uuris põhjalikult pillide
tämbreid ja mänguvõimalusi, tõi orkestri tavapillideks nt harfi ja inglissarve ning katsetas harjumatute
pillikooslustega. Armastas suuri koosseise (+ rohkelt vask- ja löökpille). Tema orkestratsioon on
mõjutanud Liszti , Wagneri , Tšaikovski, R. Straussi ja Mahleri muusikat.
- oluline väljendusvahend on rütm, armastas keerukaid rütmikombinatsioone ja tihedat taktimõõdu
vaheldumist. Leidis, et rütmi võimalusi on seni alahinnatud, ka dirigendina oli rütmi suhtes ülinõudlik.
- katsetas ka vormidega: suhtus Viini klassikute vormidesse suure vabadusega , sonaadivormi kasutas
harva, ühtki ‘korralikku klassikalist ’ sümfooniat tal pole, motiivitöötluse asemel eelistas teema
transformatsiooni võtet, st teema muudab oma karakterit, värvi, rütmi, laadi jms, kuid jääb
helikõrguslikult äratuntavaks.
- uskus programmilise muusika ideesse, pidas kirjandust ja muusikat võrdseteks jõududeks, mis on
omavahel tihedalt põimunud – mõlemad aga väljendavad inimhinge saladusi.
- harmoonia on (võrreldes nt Chopini ja Lisztiga) traditsioonilisem, vähem kromaatiline ; ka meloodia roll
pole nii tähtis.
“Fantastiline sümfoonia” (1830)
Esimene sümfoonia, mis on varustatud detailse programmiga – paneb aluse programmilise muusika mõistele 19. sajandil.
Programmiliseks nim muusikat, mis on seotud kas kirjandusliku või muu muusikavälise ainestikuga, programm võib väljenduda teose pealkirjas või teosele lisatud kommentaaris.
FS programmi autor on Berlioz ise ning see kannab alapealkirja “Episood kunstniku elust”. Peategelane on
noor kunstnik – romantiline kangelane, üksik ja kannatav, “haiglaselt tundlik”, lootusetult armunud, kuid oma
armastatust lahus. Masendusest võtab ta suure annuse oopiumi , langeb uima ja näeb nägemusi.
Iga osa läbib “armastuse teema”, mis on kui idée fixe (tõlkes: kinnisidee), kuid vastavalt sündmustele muudab see oma karakterit, rütmi ja laadi – seda nimetatakse teema transformatsiooniks. See idee vaimustas hiljem Liszti, Wagnerit ja Francki.
Teose muusikas on tunda Beethoveni mõjusid (Berlioz oli selleks ajaks jõudnud kuulata 3. ja 5. sümfooniat):
2-ne koosseis + vaskpillid ja löökpillid. Täiesti omapärane on idée fixe’i kasutus ja mõningad orkestratsioonivõtted, üldse on rõhk erinevatel orkestrivärvidel, mille jaoks vajab
Berlioz uusi pillikooslusi. Teose programmis on selgeid vihjeid autobiograafilisusele: kunstnik = Berlioz,
armastatu = Harriet Smithson (näitlejanna) ja nende heitlik suhe.
Teos on vormilt sümmeetriline, kõige ulatuslikum on keskmine osa:
I Allegro (sonaadivormis)
II Ball (valsilik)
III Largo (aeglane osa)
IV Marss (skertso funktsiooniga)
V Finaal (rondolik)
I Unistused-kired: peategelane näeb nägemust kaua aega otsitud ja oodatud unistuste naisest ning armub.
Lahvatavad lootused ja kired. Mingisugusel imelikul kombel ilmub kujutlus armastatust alati koos
muusikalise teemaga (idée fixe!). I osa on vabas sonaadivormis. Armastuse teema kõlab flöötidel ja viiulitel.
II Ball: keset balli lõbusat meeleolu ja virvarri ilmub kunstnikule taas nägemus armastatust. Ükskõik kuhu
ta ei lähe, olgu see mets, linn või ball, ilmub talle ikka nägemus armastatust koos muusikalise motiiviga.
Kogu osa on valsi karakteriga, tähtsal kohal on 2 harfi. AT kõlab 2 korda, kõigepealt flöötidel, hiljem
klarnetil.
III Stseen väljadel: ühel õhtul looduses kuuleb kunstnik kahte karjast oma pille mängimas. Valitseb
harmooniline idüll, pastoraalsed meeleolud. Lootus ja igatsus hingerahu järele. Kõlavad “karjasepasunad ja -
viled ” ehk orkestris inglissarv ja oboe kaugusest. Kunstnik mõtleb oma armastatu peale… Kahtlused: aga mis
siis, kui ta petab mind?! Üksindus, hirm, lootusetus . Kauguses kõlab äikesetorm 4 timpanil, mis on
häälestatud eri nootidel. Oboel, inglissarvel ja klarnetil on oluline roll meeleolu loomisel.
IV Rongkäik tapalavale: kunstnik on veendunud, et tema armastatu on teda reetnud. Ta tahab end
Suure koguse oopiumiga tappa, kuid kogus on liiga väike ning surma asemel vajub hoopis unne ja hakkab
nägemusi nägema. Ta näeb, et on oma armastatu mõrvanud ning karistuseks hukatakse ta avalikult
giljotiini teel (kunstnik näeb oma surma pealt!) Kontrast eelmisega – näitab romantiku piinatud hinge.
IV osa on marsi karakteriga, palju löök- ja vaskpille. Fagotil on kandev virtuoosne partii.
V Nägemus sabatiööst: kunstnik näeb, et armastatu on muutunud nõiaks ja pidutseb koos teiste nõidadega sabatil. Sabatile, mis on ühtlasi ka kunstniku matusetalitus, on kogunenud kõik nõiad, deemonid , vaimud. AT on moondunud groteskseks irvitamiseks (B. kasutab kõrget in Es klarneti + glissandosid). Berlioz on kujutanud muusikas kõikvõimalikke hüüdeid, hõikeid ja häälitsusi, mis sellisel üritusel kuulda võiks. V osa on rondolik, refrääniks sabatimuusika. Ühes episoodis kõlab vaskpillide keskaegne koraal Dies irae . Kohtupäev? Lunastus ?
3