Hector Berlioz (1)

HECTOR BERLIOZ
Muusikaajaloo referaat
Tallinn 2009
Hector Berlioz oli 19. sajandi suurim prantsuse helilooja , üks romantismi rajajaid ja ka silmapaistev kriitik.
Romantismiajastu muusika jaguneb järgmistesse perioodidesse vararomantism, kõrgromantism ja hilisromantism. Berlioz kuulub oma loominguga kõrgromantismi (1830-1850) perioodi. Sellel perioodil algas romantismi laienemine kogu Euroopas. Kultuuriline keskpunkt asus Pariisis, kus töötas ka Berlioz 19.saj poliitiline üldpilt oli muutusterohke. Vana Euroopa sümboolseks lõpuks oli Suur Prantsuse Revolutsioon (1789-1794) ja vabariigi kehtestamine Prantsusmaal 1792.a. 1830. a. toimus Prantsusmaal Juulirevolutsioon , mille mõjul toimusid rahutused ka teistes riikides. Majanduses toimusid suured muutused nagu industrialiseerimine , masinaehituse areng, raudteede tekkimine jpm. Kõik see tõi progressi kõrval endaga kaasa ka palju häda ja viletsust sotsiaalses sfääris: üksindus, ühtsuse kadumine, üksikisiku anonüümseks muutumine rahvamassi sees.
Berlioz sündis 1803 ühes väikeses provintsilinnas La-Cote Saint- Andre ´s Grenoble´i lähedal. Tal oli 5 õde-venda, kuid täiseani elasid vaid õed Nanci and Adèle. Tema isa, elukutselt arst ja väga lugupeetud linnakodanik, oli suur kirjanduse austaja. Iga päev sundis ta oma poega pähe õppima mõned salmid Antiik- Rooma poeetidelt Horatius 'elt ja Vergilius 'elt. "Oleksin sündinud sadamalinnas, oleksin ühel ilusal päeval pannud plehku mõnele laevale," kirjutas helilooja oma memuaarides. Varakult õppis ta mängima flööti, kitarri ja lööma trummi ja kirjutas muusikat segaansamblitele. 14 aastaselt lõi oma esimese teose. "Minu nooruse loomingulistel katsetustel asus alati sügav melanhooliapitser. Peaaegu kõik minu meloodiad olid minoorsed," kirjutas helilooja hiljem. Isa tegi kõik, et pojast ei saaks muusikut. Isa soovil asus ta 1821 Pariisi meditsiini õppima, kuid ta külastas teatrit sagedamini kui ülikooli. Eriti vaimustasid teda Glucki ooperid ja Shakespeare ´i näidendid. Berliozi mõjutasid ka Pariisis kuuldud Beethoveni sümfooniad ja Goethe „Faust”. Pariisis ta lausa armus Gluck`i isikusse ja loomingusse, kirjutas helilooja partituure käsitsi ümber, nautis neid seni, kuni need viimse detailini pähe kulusid . Ja kui ooperis "Ifeginia Taurises" oli dirigent omavoliliselt kasutanud taldrikuid, karjus Berlioz teatrietendusel, otse publiku ees: "Taldrikuid siin ju pole, kes julges Glucki parandada!" Sama kordus ooperi kolmandas vaatuses. "Tromboonid jäid sisse astumata, see on ju väljakannatamatu." Gluck´ilt saadud muljete mõjul jättis Berlioz meditsiinilised õpingud, mille tagajärjeks oli konflikt vanematega, materiaalsest toetusest ilmajäämine, aineline puudus, võlad.
1826 . aastal astus ta konservatooriumi Le Suer'i kompositsiooniklassi. Helilooja uueks jumalaks sai C. M. von Weber , tema vastaseks aga jäi konservatooriumi direktor L. Cherubini. Päeval jooksis ta majast majasse, et kitarri-, flöödi- ja solfedžo tundidega sissetulekuid hankida, siis ruttas ta konservatooriumi professori Le Seur'i juurde kompositsiooniõpetust saama. Õhtuti istus ta ooperiteatris käes partituur , öösiti kirjutas noote. Ülikoolipäevil teenis elatist ooperikooris ja kitarritunde andes . 1830.a. valmis esimene suurteos „ Fantastiline sümfoonia“, mille inspiratsiooni allikas oli meeletu armastus inglise näitleja Harriet Smithsoni vastu. 27 aastaselt sai ta noorte heliloojate poolt ihaldatuima Rooma preemia kantaadi “Sardanapali viimne öö” eest, mille aluseks on Byroni tragöödia ja Delacroix ´i maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“. See võimaldas autoril ennast 3 aastat tasuta täiendada.
1833.a. abiellus ta H. Smithsoniga, kuid perekonnaelu ei toonud õnne. Pärast kuus aastat kestnud suhtelist rahulolu järgnesid pidevad lahkhelid , naise haigus, halvatus ja tema surm 1854.a.
Peale abiellumist tegutses Berlioz 9 aastat helilooja, dirigendi ja muusikakriitikuna. Uudse helikeele tõttu ei olnud ta oma kodumaal eriti hinnatud ei helilooja ega ka pedagoogina. Ta ei saanud loodetud tööd Pariisi konservatooriumi õppejõuna vaid pidi leppima raamatukoguhoidja ametiga. Elatusraha tuli juurde teenida muusika-ajakirjanikuna. Teda tunnustati Pariisis rohkem kriitiku kui heliloojana. Järgmised 20 a veetis ta suurema osa oma ajast kontsertturneedel Belgias, Saksamaal, Austrias , Inglismaal ja Venemaal, kus ta dirigeeris oma heliteoseid, mis tõid ajutist kunstilist ja rahalist edu. 1847.a.Venemaa reisil osutasid publik ja heliloojad talle sügavat lugupidamist. 1869 külastas ta ka teistkordselt Venemaad, kus Vene Muusikaühing Peterburis valis ta oma auliikmeks.
Berlioz abiellus veel teistkordselt, kuid kaotas peagi surma läbi ka teise elukaaslase. Traagiliseimaks sündmuseks oli ainsa poja hukkumine meresõidul. Poja surmaga kadus elu mõte. Kõik tema lähedased, ka tema õed, olid surnud ja elu lõpp möödus sügavas masenduses . Ta suri 1869.a.
Tema loomingus on kõige hinnatavamateks teosteks 4 sümfooniat, nende hulgas kuulus „Fantastiline sümfoonia“, 4 ooperit ja Reekviem.
„Fantastiline sümfoonia“ oli esimene romantiline sümfoonia, mis jõudis kuulajateni. Kuigi Schuber'ti „Lõpetamata sümfoonia“ loodi 8 aastat varem ei tundnud seda veel keegi. Seepärast tervitasidki uue kunsti pooldajad „Fantastilist sümfooniat“ kui esimest sümfoonilist portreed romantilisest kangelasest. Selle alapealkiri on „Episood kunstniku elust“. Esiettekanne toimus 5. detsembril 1830 Pariisi konservatooriumi väikesese saalis. Teosel oli suur menu. “Fantastiline sümfoonia” kirjeldab kunstiinimese pettekujutlusi oma armastatud neiust. Berlioz oli armunud näitlejannasse ja kirjutas selle sümfoonia oma sügavate tunnete kinnituseks ja võib-olla ka ähvarduseks, mis juhtub, kui neiu Berliozi vastu ükskõikne on. Armastuses pettunud ülitundlik kunstnik tarvitab oopiumit. Järgnevad viirastused, milles armastatut esindab teose vältel eri värvingutes esinev muusikaline teema. Näib nagu hakkaks teda jälitama mingi piinav mõte, armastatu viirastus. Eesmärgiga leida rahu püüab kangelane unustada möödunut ja sukeldub lõbutsevasse balli seltskonda. Kuid rahu on vaid ajutine, ikka ilmub tema silmade ette armastatu kuju tuues kaasa rusuvaid tundeid. IV osas „ Teekond tapalavale” viirastub kangelasele, et ta tapab oma armastatu ja ta viiakse selle eest tapalavale. Viiendas (viimases) osas “Nõidade sabatil” antakse kunstniku hing saatana kätesse. Klassikalise nelja osa asemel on siin viis osa.
„Fantastiline sümfoonia“ on monotemaatiline teos: esimese osa peateema (armastatu meloodia ) läbib kõiki osi ja mõjutab ka teisi teemasid . IV ja V osa ületasid uudsuselt kõiki teisi. Esmakordselt esinesid sümfoonias inetute elunähtuste kujundid . See põhjustas ka uudsete võtete, kõlavavärvide, rütmide enneolematu külluse, mis muutis Berliozi sümfoonia järglastele romantiliste väljendusvahendite ammendamatuks allikaks. Ta kasutab neis osades enneolematult suure koosseisuga orkestrit .
Esmakordselt muusikaajaloos kasutas ta inglissarve, pikolo- klarnetit , harfi, orkestrikellasid. Soolopartiisid andis varem vähemtähtsatele pillidele nagu timpanitele.
Selles sümfoonias oli valmis kujul olemas romantismile tüüpiline kujundite süsteem: kirglik, tasakaalutu ja õnnetu romantiline kangelane, kaunid kättesaamatud unelmad (armastatu teema) ja halastamatu, inimese tunnete üle irvitav saatus.
Berlioz'i teised kuulsad teosed on:
1834 - programmiline sümfoonia “Harold Itaalias”, kus oli esmakordselt soolopartii vioolale. Teos on samuti autobiograafilise iseloomuga . Selle kangelaseks on kaasajaga rahulolematu kunstnik, kes otsib tröösti metsikust loodusest.
1837 - Reekviem
1838- ooper “Benvenuto Cellini”
1839 - Shakespear`i ainetel dramaatiline sümfoonia koori ja solistidega “Romeo ja Julia ”
1846 – Goethe ainetel oratoorium „Fausti needmine “
1854 - oratoorium “Kristuse lapsepõli”
1855 - Te Deum
1863 – ooper “Beatrice ja Benedict ”
1863 ja 1899 (kahes osas) – ooper „ Troojalased ”
Ta võttis kasutasele uusi mänguvõtteid näit. col legno – mäng poogna puuosaga. Berlioz on uut tüüpi programmilise sümfoonia looja, mida iseloomustavad autobiograafilisus, subjektiivsus , isiklike tunnete avalikkuse ette toomine, helimaalingulisus, juhtmotiivi kasutamine (erinevaid osi ühendav armsama juhtmotiiv “Fantastilises sümfoonias”). Romantism üldiselt eelistaski looduslähedasi kõlavärve: metsasarv sümboliseeris sageli jahti, linnust, rüütelkonda; flööt kui paan .
Berlioz oli andekas muusikakirjanik: artiklite, esseede ja reisikirjade kõrval on ta kirjutanud autobiograafilise teose “Memuaarid”, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema “Suur traktaat instrumentatsioonist ja orkestratsioonist”(1843), mida hiljem täiendas Richard Strauss , pani aluse 20.saj. orkestrikäsitlusele.
Kuigi ta oli 19. sajandil Prontsusmaal tõrjutud on tema muusikat peetud tähtsaks sümfoonia vormi kujunemisel. Teda peeti oma aja kohta väga progressiivseks, ning teda, Wagnerit ja Liszt ´i on nimetatud 19.sajandi romantismi „Suureks progressi kolmikuks“.
Liszt ja Wagner olid Berliozi toetajad ja mõttekaaslased tema uudsete monumetaalteoste loomisel. Looming oli tal läbinisti programmiline, ideede aluseks oli kas kirjateos, helilooja oma elu või tema fantastilised nägemused. Muusika allus sisule . Berlioz eksperimenteeris julgelt orkestriga, tuues kokku hiigelkoosseise kooridest, solistidest ja pillimeestest. Ta astus paaril kontserdil üles enam kui tuhande muusikuga.
Berlioz 1857
Kasutatud kirjandus:
J.Jürisson - „Heliloojad romantikud “
I.Kull, O. Tuisk - „Muusikaajalugu keskkoolile“