"Lolita"/ Vladimir Nabokov (0)

,, Lolita "/Vladimir Nabokov ,,Lolita, mu elu valgus, mu niete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-lii-ta: keeleots laskub suulaest kolm astet allapoole, et kolmandal korral puudutada hambaid. Lo Lii Ta. Ta oli Lo, lihtsalt Lo tol hommikul , neli jalga kümme tolli pikk, sokk ühes jalas . Teksapükstes oli ta Lola . Koolis- Dolly . Suvelaagri rivis - Dolores. Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita." Lolita kuulub nende kirjanduslike kujude hulka, kes on autorist peaaegu täielikult eraldunud ning elavad kollektiivses mälus iseseisvat elu. Lötakil sokkidega tüdruk hüpleb võrgutava lapsnaise kehastusena inimeste fantaasias. ,,Lolita on kuulus, mitte mina," mainis Nabokov enesega rahulolevalt, kui talle sai selgeks, mil määral oli tema väljamõledud nümf üle pea kasvanud. Erootilise kujuna on Lolita saanud surematuks. Neljakümnele lähenev mees, kes Lolitat pööraselt ja meeleheitlikult armastab , on Humbert Humbert. Ta jutustab loo oma kirest fiktiivse, kirjandusliku autobiograafia raames, mille Humbert koostab eeluurimisvanglas, oodates kohtuprotsessi algust. Teda süüdistatakse mõrvas. Just protsessi eel sureb ta südameinfarkti. Tema pihtimuse annab edasi psühhiaater, kellele advokaat saadab teksti pärast Humberti surma. See on mitmekorde mäng mängus, mille autor romaaniga lavastas, selleks et vältida ebamoraalsuse etteheiteid. Olid 1950.aastad. Nabokov polnud enam tundmatu autor. Sellegipoolest lükkasid viis Ameerika kirjastust romaani tagasi. Lolita pidi 1955.aastal ilmuma kahtlase kuulsusega Pariisi kirjastuses Olympia Press, enne kui avaldati 1958 teist korda New Yorgis natuke seisusekohasemalt. Lolita on Venemaalt emigreerunud kirjaniku Vladimir Nabokovi ülekaalukalt parim romaan. Romaanist õhkub psühhiaatriasse maanduva neurootiku Humbert Humberti sentimentaalse enesehaletsusega ka lämmatavat, maniakaalset ja kuritegelikku eurootikat, sest Dolores Haze, keda hüütakse Lolitaks, on alles kaheteistaastane, kui kirjandusprofessor Humbert, just äsja järjekordselt haiglast koju lubatud, korterit otsides temaga tutvub. Lolita on lesestunud korteriperenaise tütar. Ema armub hea väljanägemisega mehesse. Et tütrele läheneda, abiellub Humbert tema emaga. Naine taipab varsti Humberti tõelisi eesmärke, aga mehe õnneks jääb ta auto alla- nüüd on Humbert jõudnud eesmärgile. ,,...söendamata teda päriselt suudelda, ma ainult puudutasin ülima pieteediga, õhkkergelt, vähimagi iharuseta tema kuumi avakil huuli; tema aga surus oma suu nii tugevasti minu suule, et tundsin tema suuri lõikehambaid ja tema sülje piparmündimaitset." Muidugi ei saa Humbert ja Lolita koos elada paarina. Ühe aasta jooksul reisivad nad, pealtnäha isa ja tütar, autoga USA ühest motellist teise. Ent Humberti õnn ei ole püsiv. Teisel autoreisil- Lolita on nüüd neliteist- laseb Lolita ennast röövida Quilty -nimelisel mehel. Humberti meeleheitlikud otsingud jäävad tulemusteta. Alles kolm aastat hiljem kohtab ta Lolitat uuesti: tüdruk on vaene, allakäinud, rase ja abielus ühe heatahtliku mehaanikuga. Lolita keeldub ,, kasuisa " juurde tagasi minemast ning viha kõrgpunktis maksab Humbert Lolita röövijale kätte ja tapab ta. Lõpuks sureb ka Lolita, üks kuu pärast Humberti surma, nurgavoodis. ,,Lolitat" võib lugeda kui raamatut suurest ja tõelisest, ent piinavast armastusest, sest see on keelatud. Tegelikult on see lugu hullumeelsest, kes teeb lapsest oma kire keskse objekti- ja teda pidevalt vägistab. Lolita on täiesti normaalne tüdruk, kena ja särsakas. Ainult Humberti silmis on ta ,,nümfett." Peale esimese korra, mil Lolita haarab mänglevalt initsiatiivi, sest teda meelitab täiskasvanud mehe tähelepanu, on alati Humbert see, kes teda oma himurusega ahistab. Mees armastab Lolitat, aga hoolimatult ja egoistlikult, Lolita on ainult objekt. Ta nutab ja väriseb kui Humbert talle läheneb, ta tahaks politseisse joosta . Ent Humbert ähvardab Lolitat: kui tüdruk ta reedab, satub mees vanglasse ja ja Lolita lastekodusse. Mida peab vaene tüdruk tegema? Ta jääb häda sunnil mehe juurde. Ainult enda päästmiseks langeb ta Quilty, esimese ettejuhtuva kaela. Nabokov ise nimetas Humbertit ,,jäledaks elukaks." Too tunneb vahetevahel häbi, sest teab, mida lapsele teeb. Humbert tunnistab asjaolu ,,et Lolita ei näe minus kallimat, võluvat meest ega ka sõpra, isegi mitte kaasinimest, vaid üksnes täitmatust himust kilavat silmapaari ja tõmblevat keha, ning võtta asju nii nagu ta on." Need on küll muljetavaldavad mõtted, mida väljendab see haige mees, keda suur painav armastus teeb kurjategijaks. Lolita on tema ori, tema ohver