Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Barokiajastu mood". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
pitsi, kanti, rõivas, barokiajastu, daam, soengu, siid, paruka, barokk, daamid, rõivaste, moest, kangas, kontsa, hispaania, jalanõud, kontsad, muhvid, kindaid, rõivastus, kangast, kangad, kuld, pitsid, ehted, ehteid, kingad, kindad, blond, parukaid, klassid, eelistati, pöörama, descartes, barre, varrukas, kadusid, kraed, samet, paelad, kingadeTartu Kivilinna Gümnaasium "Teadus ja kultuur uusaja esimesel perioodil" Kristi Vitkar 8a klass Juhendaja: Õp. Piia Jullinen Tartu 2009 SISUKORD Sisukord lk. 1 Sissejuhatus lk. 2 Teadussaavutused lk. 3 Kultuur 1) Barokk lk. 4-5 2) Klassitsism lk. 6 3) Romantism lk. 7 Mood ja rõivastus 1) Naiste riietus lk. 8 2) Meeste riietus lk. 12 3) Ehted, soengud, jalanõud lk. 15 Kokkuvõte lk. 16 Kasutatud materjalid lk. 17 1 SISSEJUHATUS Uusaja algus tõi kaasa inimese maailma avardumise, süvendades
Kuidas olla ilus ning moekas on oluline olnud alati nii meeste, kui ka naiste jaoks. Alljärgnevas uurimuses püüangi vastust leida küsimusele, mida on teinud inimesed selleks, et olla ilusad. Naiste riietus: Naiste rõivastusse tõi 17. sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks oli dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Jäik hispaania krae oli sellest ajast peale minevik. Kuna barokiajastu iluideaal soosis loomulikke proportsioone, lõigati kleitide ülaosa sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale, mõnikord kaeti dekoltee aga pitskraega. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Barokkrõivastus Alates 17 saj. on Prantsusmaa põhiline moe dikteerija. Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest. Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane "ujuv" liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik, väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits
Jalas kõrgete kontsadega saapad Naiste mood Sügav dekoltee Kaheosalised seelikud Pealmine seelik polsterdati külgedelt ja tagant traadiga Seelik lõppes pika slepiga Tikitud siidsukad Soengud Meestel pikad juuksed Hiljem tulid moodi lokitud parukad Naistel kõrged ja uhked soengud, mis püsisid üleval traadi ja paeltega Aksessuaarid Ehted lihtsad ja elegantsed Moes briljandid Kindaid kanti ilu pärast, külma eest kaitsesid muhvid Nii mehed kui naised kandsid kaasas paunakesi ja kukruid Eelistati nööridega kokkutõmmatavaid kotte Kottidel hõbe- ja kuldtikandid ning kaunistuspaelad Jalanõud Nii meestel kui naistel moes kontsad Jalatsid kaunistustega Mehed kandsid eelkõige saapaid, naised kingi Ilu ja hügieen Pesti võimalikult vähe Kaasas kanti kõikvõimalikke
õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni. Visuaalset efekti süvendasid kitsenevad kiiretaolised siilud ja rikkalikud kroogitud laiad varrukad. Kitsad ja liibuvad püksid, mis seni olid eraldi koosnenud, muutusid tervikuks. Mugavuse huvides olid püksid varustatud spetsiaalselt kotitaolise kubemekotiga. Hiljem sukamasina leiutamisega läksid moodi sukkpüksid, mis rõhutasid veelgi meeste mehelikkust. Samas kanti inglismaal aga laiu põlvpükse, veneetsias allapoole põlvi ulatuvad pükse, mille sääred oli kas kitsad või siis rohkem avarad just. Valge linane särk muutus renessaansi ajal oluliseks jõukuse märgiks. Särgi lõige oli lopsakas ja dekoltee suur. Hiljem lisandus särgi kaelusesse pisike kroogitud krae, mis aegade jooksul muutus olulisemalt suuremaks ja kroogete poolest rikkalikumaks. Krookkrae oli tärgeldatud, tugevast materjalist ja hoidsid pead võimalikult püsti
Mood läbi aegade. Rokokoo. Sirli Põrk 10.klass Üldist ajalugu. Riietusel polnud algusess üldse tarbefunktsiooni,vaid eeskätt dekaratiivne ja sümboolne tähendus.Riietus näitas inimese kuulumist teatud kindlasse hõimu või sugukonda ja tema positsiooni seal. Laiemas mõttes tähendab sõna "mood"uut ja muutuvat inimese loodud või kasutatavates esemetas;kitsamas tähenduses seostub see mõiste eeskätt rõivatusega.Seisusevahede rõhutamiseks leiti alati uusi,rabavaid atribuute ja rõivadetaile.Ning muidugi püüdsid vähem tähtsate,kuid samuti küllalt jõukate kihtide esindajad neid järele aimata,et sel kombel ka ennast kõrgemale upitada.Niimoodi tegid isegi primitiivsed hõimud-eriti meelsasti võeti endast tugevamate suguharude rõivastumiskombed.Seda tehti naiivses lootuses,et nii saavad ka nemat tugevamaks.Muistsed eestlasedki uskusid,et tapetud vaenlase südame söömine annab hõudu juurde. Moe ajalugu. Ol
Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE tähendas süütust, ROHELINE lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE õnnelikku armastust, SININE truudust, PUNANE armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
Samas ei olnud teenus ainult rikkurite lõbu. Vaesemad kodanikud nautisid rändjuuksuri teenust, kes sättis oma äri õles sobivaima puu najale. Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga,mida kandis kogu vaba elanikkond. Parukate valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.
.............. 18 Lisad..................................................................................................................................... 19 2 Sissejuhatus 19. sajandi naisterõivastus oli väga muutuv. Vahetusid aastad, valitsejad, vahetus ka rõiva mood. Laiad kleidid läksid kitsamaks, pikemad lühemaks. Kellele karusnahk, kellele siid. 3 Rõivatööstus Tehnika kiire võidukäik tõi seni nõelaäriks nimetatud õmblustöödesse täiesti uue tegevusalana massõmblemise. 1846. aastal leiutas ja patenteeris Isaac Singer õmblusmasina, mis sai valmistaja nime all kiiresti tuntuks ja nõutuks. Hakati levitama riiete lõikeid. Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaazi
Soengud meenutasid pühade loomade välimust. Kasutati loomade villa, nahka, hambaid, sulgi. Naiste soenguid kaunistati lillede, lintide ja sulgedega. VANA-AEG Muistne Egiptus Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal, seda tõestavad urnidelt, kirstudelt ja hauakambrite seintelt leitud maalid. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma juukse jumal Soenguid läbis geomeetriline figuur- trapets. Peamine soengu atribuut oli parukas millel oli ka peakatte roll. Paruka vorm, materjal ja mõõtmed näitasid sotsiaalset päritolu. Parukaid valmistati naturaalsetest juustest, loomade karvadest, siidniidist, köitest, taimekasvudest. 1 Ajapikku muutusid soengud parukatel keerulisemaks. (väikesed patsikesed ridadena, lokk külmal e
lugupeetud. Varsti hakkas ka keskklassi rahvas kandma väheke raskema tegumoega kleite ja kuubesid. VARAJANE KAASAEGNE EUROOPA 16. sajandi esimesel poolel olid madalmaade, Saksamaa ja Skandinaavia mood arenenud teise suunda kui inglise, prantsuse ja itaalia oma, kuigi mingisugust mõjutust olid nad saanud 1520-ndate aastate itaalia kleitidest. Paljudel naiste kleitidel olid sügavad sisse lõiked. Ning musta kanti suuremal osal ajast vaid matustel, leina perioodi või tõeliselt ametlike ürituste ajal. Niplispits tekkis senillist 16-nda sajandi keskel Flandrias. Sel ajal tulid ka moodi krooked, mis kiirelt arenes lihtsatest kroogetest kaelusel, suurteks rataskroogeteks. Kõige ekstravagantsemad krooked vajasid traadist tugesid 17-nda sajandi algul võis ka märgata vahet kaine moe poolt soositud protestantlikul Inglismaal ja Hollandis millel oli veel tunda Hispaania tugevat mõju, paljastades nõnda
Menu naiste hulgas oli suur, hoolimata tugevale kriitikale hea maitse esindajatelt ja moeajakirjade toimetajatelt. Kümnendi lõpus tutvustatakse maailmale platvormkingi. Neil olid täidetud kõik mugavuskriteeriumid, lisaks pakutakse kaunistusi. Platvormkingad olid kaetud riide või nahaga, viimistletud tikanditega ja dekoreeritud pärlite ja ersatsteemaditega. Laialt on levinud seemisnahk, mida kombineeritakse vabalt kroom- ja lakknahaga. Õhtukleidi juurde kanti Hiina krepist või satiinist kingi. Kitsenahk jääb au sisse ja glaamuuri rahuldavad eksootiliste loomade (antiloobi, roomajate) nahast tehtud jalatsid. Kolmekümnendate mood toetus rahulikul värvigammal. Pruun, must ja pastelsed värvid iseloomustasid igapäevajalatseid. Ainsaks erandiks olid elegantsed õhtukingad. Musti kingi kaunistati hõbeda ja kullagakarva detailidega. Hüpe värvidesse toimub korraks II maailmasõja eel, siis kiiskavad tulipunane, roheline ja tumesinine.
Põhilselt on kirjutatud nende ajaloost ja mis kunagi moes on olnud. Välja on toodud tuntumad seitse stiili. Uurimistöö kirjutamisel on kasutatud Internetiallikaid ja ajakirju. 1 JALATSITE ALGUS Ella Vende kirjutab, et vajadus kaitsta jalgu- kas külma, kuuma, liiva, teravate kivide või okkaliste taimede eest- on sundinud inimest jalatsite väljamõtlemisele. Jalatsite kandmine, ei näidanud kui rikas inimene on, sest ka valitsejad käisid üsna kaua paljajalu. Kahtlemata kanti jalanõusid ka enne, aga sellest ei ole andmeid. Esimesed jalatsid olid kättesaadavast materjalist tald, mis seoti paeltega jala külge. Ilusaimaks jalanõuks kujunes Kreeka nahksandaal. Alguses valmistati jalanõusid mõlemale jalale ühesugused, kuid peagi loobuti ja hakati tegema paremale ja vasakule jalale eraldi, sest ühesugused olid kohmakad ja ebamugavad. Vana-Roomas oli aga jalatsitel suurem tähtsus, nii jõukuse kui ka sõjaretkede poolt. Neil
Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba pisteti vo o vahele, et ka alumine riietus va lja paistaks Ka naised kandsid mitmekihilst riietust. Katmata ihu na itamist peeti suureks eksimuseks No opide asemel kinnitati ro ivad po orade, sidumispaelte vo i so lgedega Va ga oluline oli vo o Taskud ilmusid alles keskaja lo pul Hoopis va hem ta helepanu po orati ihupesule, kui seda u ldse kanti. Alussa rk oli pa evane riietusese. Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust
juuksepuudrid ja kleebitud ilutäpid. Kümnendi alguses eelistas mood peadligi hoidvat krussis juustega väikest soengut. See muutus kohevamaks ja kael venis tänu sellele pikemaks JUUKSED MEHED Kui veel 1685. aasta paiku kandsid mehed täispikki parukaid, mis olid lokkis ning kahele poole lahku kammitud, siis 18. sajandil sai tuntuks ka kottparukas. Selleks nimetatakse hobusesaba, mis kukla peal pistetud siidikotti, mis omakorda kaela ümber kinni seotud. 18. sajandi lõpus kanti veel seljani ulatuvaid parukaid, mis olid sätitud lokkidesse. Paruka pealael olid õrnemad tihedad lokid. Sajandivahetuseks käis, aga enamus mehi ringi juba oma juustega, sest muidu poleks olnud võimalik kanda viimase moe järgi kübarat, milleks oli kolmnurkkübar EHTED Sulgedega peaehted, päikesevari, lehvikud MUSTRID VÄRVID TÜPOGRAAFIA MÖÖBEL MAALIKUNST Eeskuju antiigist, kujutati kangelaslikke stseene antiikajast, mida seostati tollal juhtunuga
särk ja püksid. Keskajal täiendasid neid seisust näitavad kindad ja müts. Kesk- ja Põhja- Euroopa külm kliima tingis kasutama keha ligi hoidvat riietust. Oma ettekirjutused tegi ka kirik ja see nõudis keha kinnikatmist, mitte paljastamist. Kõige tähtsamateks aksessuaarideks said keskajal kindad. Kindad pidid otsustama elu ja surma küsimuse. Kõige suurem solvang oli teist inimest lüüa kindaga. Seda sai lunastada ainult veri. Kinnas oli ka üks tähtsaimaid armupante. Kui daam ulatas oma väljavalitule kinda võis too tema tunnetes kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et see tooks rüütlile lahingutes õnne. Kindaid hakati kasutama nii palju, et XII sajandil loodi Prantsusmaal oma kindameistrite tsunft. Kindaid kanti isegi süües ja nende peale pandi sõrmuseid. Jalanõud olid keskajal poolkinnised, värvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga
Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost naiste ja orjataride rõivastus oli peaaegu ühesugune, sotsiaalse kuuluvuse erinevuse määras ainult kasutatud riide kvaliteet. Kogu vaba elanikkond kandis taimsetest kiududest parukaid - need asendasid peakatteid ja kaitsesid päikesekiirte eest
Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis. Erinevalt tavalistes alla põlve püksikutest on need ,,Pantaleti" püksikud üle põlve. Pükste alumised ääred olid kaunistatud volangidega. Need püksid olid tehtud, kas siidist või linasest riidest. Järgmiseks alusriideks oli pluusi taoline asi, mis jättis kehale justkui liivakella figuuri, seda kutsuti ,,shimmeyks". See oli vaba aluspesu, mis ulatus allapoole põlvi. Sellel oli kroogitud paelaga kaelus ja nööbid pükste osal. Pärast seda tuleb korsett, mis
trükimustrilisest puuvillasest ja go-go-seelikud. 1964. aastal tutvustas disainer Mary Quant maailmale miniseelikut, mis võttis üle terve tollase ajastu. Moodi tulid pitsist kraedega velvetist minikleidid samasuguste käistega ning laiad telk-kleidid. Seelikud muutusid järjest lühemaks kuni lõpuks tekkisid vaid reiteni ulatuvad mikro-minid seelikud. Peale mikro- minisid tekkisid inglikleidid, laia seeliku ning trompetkäistega kleiti kanti mustriliste retuusidega. Populaarsed olid PVC-st valmistatud riided ning ruudukujulised kleidid, mis olid hästi kontrastsed, suurte nööpide ning vöödega. Vöö asus puusadel või veidi alla vöökohta. Populaarsust kogus väike sirgelõikeline särkkleit, mida kandis ka Jackie Kennedy. Kleidid tehti tagasihoidlikud, kuid nooruslikud ja värvirikkad. Joonis 3 (http://www.etsy.com/market/retro_casual) 1.2. Aluspesu
kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill). Tavaliselt olid kleidid ikkagi pikad ja kodused, selliseid kleite valmistati ikka odavamast riidest. Tavalised naised mitte aadlikust naised kandsid tagasihoidlikes värvides kleite (pruun, beez, tumepruun ) või maarohtudega värvitud kangas. Samuti kanti ka villaseid asju, sest neid tihti peale saadi kodust. Kirevamast kangast riiete kandmine näitas juba paremale järjele jõudmist. Aadlikuprouad kandsid pikki, uhkeid värvi kirevaid kleite. Piha osa oli peenike ja kokkutõmmatud. Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, siis oli korsett ilusti. Kui taheti, et kleit paistaks välja nii nagu oleks kaks kleiti seljas, siis seda laiendati kiilu, ehk slepi abil. Palju kanti ka pealismantleid.
väljakujunenud suundumusi. 1900-1910 20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg.Siluett oli lopsakas ning ideaaliks oli küps naine. Populaarsuse tipul oli S-kujuline figuur. Selleks kandsid naised korsette, mis olid eelnevatest moevooludest väiksemad ning sirge esiosaga. 1900ndad oli aeg, mil karusnahast sai valitsev moesuund ning kord selle positsiooni saanud, valitses karusnahk moepildis, olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistustena rõivastel, keebidena kui ka kasukatena (lisa 1). Eelistati tsintsilja nahka. Prossid, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell olid sellele ajastule omased kohustustlikud ehted. Kogu glamuur vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega ,,läks" sõna otseses mõttes pähe. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Lopsakad lained ja üleskuhjatud
tselluliit. Üks koledamaid sünnitisi oli kihilinemood, mis võeti omaks koos laiade särkkleitide smock´idega. Triooli talupojaseelik koos kohmaka meremehejaki-taolise rõivaesemega ning lontis saabastega olid kohutavalt tülikad kanda. Kümnendi lõpus tuli diskostiil, mille lemmikuteks olid atlass-siidist bokseršortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leopardid, tibatillukese looriga Hollywoodi kübarad, ning nahk püksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Kümnendi lõpuks olid liibuvad (läbipaistvad kui ka ihuvärvi) seksikad rõivad saanud võidu laia lohvaka stiili üle. PUNK sündis tänaval suhteliselt lühiajalise protesti- ja kultusemoena. Selle stiili juurde käisid provotseerivad T-särgid ja ämblikmehemustriga mohäärsviitrid. Kobakate saabaste, kettide ja neetidega nahkjakkide juurde käisid ainsa võimaliku
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana- Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral. Lacerna kreeklaste chalamisiga sarnane keep. Dalamaatika on varrukatega T- kujuline tuunika. 1
Iluravi Rahvusvaheline Erakool Juuksur, veebruar 2013 Lilian Seeme BAROKK JA ROKOKOO Referaat Tartu 2013 1. BAROKK Barokk alguse 16. sajandi lõpu poole Itaalias. Levis Itaalias, Hispaanias, Flandrias ja Lõuna-Saksamaal ja ka Eestis. Barokki iseloomustab: jõulisus, hoogsus, tunneteküllus, kummalisus, veidrus. (4) 17. sajandil muutus Prantsusmaa kuninga õukond moe loojaks. Selle sajandi lõpul hakkas ilmuma esimene moeajakiri. (3) 1.1 Soengud Moes olid lokisoengud. Kanti palju parukaid ning laiaäärelisi peakatteid. Soengud ulatusid kõrgustesse. Ka meestel olid sellel ajal pikad juuksed (4)
Peakate kui selline muutus dekoratiivseks. Kübarate äär tehti kitsamaks, suurus läks väiksemaks ja sulg kattis kogu põhja. Peakatte serv oli nüüd kolmnurkselt üles, et seda oleks hõlpsam kaenla all kanda. Salongides kantav kübar muutus aga nii pisikeseks, et seda oli lausa raske pähe panna. Versailles töötasid raugematu usinusega aga parukameistrid. Oma teoste loomiseks kasutasid nad loomakarvu, mererohtu, maisikiude jne. Kuninga korraldusel jäid blondid juuksed kui paruka materjal ainult tema ja tema pereliikmete käsutusse. Viimaseid saadi Flandria ja Bretagne`i blondiinidelt. Aristokraadid pidid oma parukaid pidevalt puuderdama jahu jms, et nende tume värv heledaks saada. Louis XIV omas oma valitsusaja alguses tihedaid juukseid ning ei näinud parukatel erilist mõtet. Samas aeg hakkas tema loomulikku juuksekasvu tugevalt hõrendama ning tal ei jäänud midagi muud üle, kui kehtestada üleüldine parukakandmise käsk.
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
Tänu alles jäänud kujude, skulptorid on taastatud roomlaste riietuse stiil 800 e.Kr.- 476 p.Kr. Vana-Rooma rõivastus 800 e.Kr.-476 p. Kr. (hiilgeaeg 300-476 p. Kr.) 1.1 Meeste riietus Tuunika oli meessoost roomlaste rõivaese. Tuunika oli kokkuõmmeldud kahest riidetükkist. See oli lihtne käeavadega üle pea tõmmatav särk, mis tõmmati vööga keskelt kokku; tuunika ulatus tavaliselt põlvini. Sageli kanti seda tooga all. Tooga oli Vana- Rooma meessoost kodanike rõivaese, mis heideti tavaliselt tuunika peale. Umbes kuue meetri pikkune poolringikujuline valge villane kangas mässiti keha ümber nii, et vasak õlg sai kaetud, parem õlg ja käsi jäid aga vabaks. Palluma on aga vabama mähkimisviisiga. Paenula on keep mida kasutati halva ilma korral.
Moes olid mitmesugused põimitud patsid. Noored neiud kandsid meelekohtadel patse. Naised, olenemata seisusest, olid kohustatud katma pead, nii nagu kirik nõudis. Kuni meheleminekuni võis tütarlaps kanda pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Abielus naised punusid vahel oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Naiste peakatte lisandiks kanti peent läbipaistvat vuaali või allalangeva sleifiga, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond. Habet mehed ei kannud, kuid vuntsid olid pikad. 6.Renessanss Moes oli ebaharilikult kõrge laup mille saavutamiseks aeti see paljaks. Laubajoont ei tohtinud segada ka kulmud, seepärast kitkuti need välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Juustesse põimiti pärlitest ja korallidest keesid
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö
ja püksid. Keskajal täiendasid neid seisust näitavad kindad ja müts. Kesk- ja Põhja- Euroopa külm kliima tingis kasutama keha ligi hoidvat riietust. Oma ettekirjutused tegi ka kirik ja see nõudis keha kinnikatmist, mitte paljastamist. Kõige tähtsamateks aksessuaarideks said keskajal kindad. Kindad pidid otsustama elu ja surma küsimuse. Kõige suurem solvang oli teist inimest lüüa kindaga. Seda sai lunastada ainult veri. Kinnas oli ka üks tähtsamaid armupante. Kui daam ulatas oma väljavalitule kinda võis too tema tunnetes kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et see tooks rüütlile lahingutes õnne. Kindaid hakati kasutama nii palju, et XII sajandil loodi Prantsusmaal oma kindameistrite tsunf. Kindaid kanti isegi süües ja nende peale pandi sõrmuseid. Jalanõud olid keskajal poolkinnised, värvitud nahast, pehme talla ja terava ninaotsaga
inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele Tuntumateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot RIIETUS Renessansi edenedes muutusid kangad ühe uhkemateks ja ekstravagantsemateks - lina, vill, brokaat, siid, samet, karusnahad Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite'i, tafti ja sametit Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad - hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, sifoonist ja krepist. Sellest ajast pärineb ka pits Tudorite suur mõju Lääne-Euroopa moele - Henry VIII ja Elizabeth I Puhvis varrukad ja õlajoon Mõjutused keskaja rõivastusest
annaabi.ee 
