kelmesse. Kui valguskiir on jõudnud sisemisele pinnale saab see kohe tagasi peegeldatud välispinnale. Kui meie esimesel küsimusele, miks tekivad mullile värvid leidsime vastuse lihtsalt siis järgmise küsimusega läks meil aga palju raskemaks. Nimelt ei suutnud me välja mõelda millest sõltub värvide vaheldumine seebimullil. Natuke asja uurides ja ise juurde mõeldes saime aru, et värvide vahelduminegi sõltub seebimulli kile paksusest. Tänu vee aurumisele, muutub seebimull aina õhemaks ning tänu sellele näeme me mullil erinevaid värve. Õhukesed nii öelda mulliseinad, muudavad õhemaks ka mullis levivad lainepikkused, alguses tehakse olematuks punase värvi ulatus, mida õhemaks läheb mull, seda rohkem värve kaduma hakkab ning nii kuni mulli lõhkemiseni.
atmosfääris põhjaveekihtide, riikide ja haldusüksuste kohta. on veeaur, litosfääris ja mullas leidub põhjavett ning organismide koostises on 6.2 Maailmameri samuti palju vett. Samal ajal moodustavad veekogud ja neid siduv veeringe Maailmameri saab peamise osa Maale tulevast päikesekiirgusest. Soojushulk, mis iseseisva sfääri. Vee olekust oleneb tema liikumine kiirus. Atmosfääris olev vesi kulub aurumisele, on üks olulisemaid soojusbilanssi mõjutavaid komponente. vahetub keskmiselt 12 päeva jooksul, sügavamate põhjaveekihtide vesi sadade Auramise tõttu kaotab aluspind soojust. Suurim soojushulk kulub aurumisele aastatega, maailmameres mitme tuhande aastaga, mandriliustikes kümnete passaatide piirkonnas, pooluste suunas aurumine väheneb, kuid soojade hoovuste tuhandete aastate jooksul
parasvöötmes on ka seal iseloomulik 4 aastaaega. Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla 40 oC. Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 - 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele. Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi. Okasmetsa suuremad jõed on Ob, Jensissei ja Leena. Suuremad järved okasmetsas on Laadoga ja Äänisjärv. Nõrgalt arenenud rohustuga okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui jõuab auruda, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumuse- ja toiteaineid
Kuna soojaretseptorid näos on eriti tundlikud, tuleks jälgida, et laps ei viibiks kaua tõmbetuules ja et lapse pea oleks kaetud. (Roper jt 1999: 255). Tavaliselt mõõdetakse imikute kehatemperatuuri pärasoolest, seda see tõttu, et termomeeter asetseb seal aktiivse vereringe läheduses ja annab nii usaldusväärseima tulemuse (Roper jt 1999: 260). Organismi ähvardava mahajahtumise korral tekib mitmeid erinevaid kaitsereaktsioone, naha veresooned ahenevad ja nahk muutub kahvatuks, vee aurumisele kulub vähem soojust, kuna higieritus on vähenenud, samaaegselt intensiivistub soojusteke ning tekivad värinad, ainevahetuse tase tõuseb (Kingisepp 2006: 127).Organismi ülekuumenemisel naha 7 veresooned laienevad ning nahast läbi voolava veremaht ja sealt ära kanduva soojuse hulk suurenevad. Samuti intensiivistub higieritus, mille arvelt suureneb vee aurumisele kuluv soojuse hulk. (Kingisepp 2006: 127).
Põhjapoolkeral on vee keskm. temp. 3'C kõrgem kui lõunapoolkeral. Maailmamere keskmine soolsus on 35(promilli), kuid see erineb maailmamere eriosades päris palju. Ekvatoriaalsetel aladel on soolsus keskmisest madalam, see tuleneb suurest sademetehulgast (õhuniiskus on suur, auramine väiksem). Lähistroopilistel aladel on soolsus keskmisest kõrgem, kuna seal ületab aurumine sademetehulga mitmekordselt. Pooluste suunas langeb soolsus järsult tänu väikesele aurumisele ja polaarjää sulamisele. Põhjapoolkeral on soolsus veelgi madalam tänu maailmamerre suubuvatele jõgedele. Eksami näidisülesanne: Võrdle, iseloomusta ja põhjenda soolsuse erinevusi Läänemere eripaigus. (Joonistagem Läänemere kontuur). Märgid peale soolsuse eripaigus ja märgid ära 3 põhjust, miks see nii on. Soolsuse vahemik promillides: 1-15. (Hint1: venelaste juures on kõige vähem promille! Hint2: Taanlastel on kõige rohkem promille!) Hoovused Hoovuste liigid:
Vee jaotus Maal: - 97% soolane ( 1l vees 35g soola ehk 35 promilli ) - 3% mage ( sellest pinnavesi 77.8% ja põhjavesi 22% ) Maailmameri - 71% Maakera pindalast Ookeanid Maal: - Põhja-Jäämeri 4%, India ookean 22%, Atlandi ookean 24% ja Vaikne ookean 50% - saab enamuse Maale tulevast soojuskiirgusest - peamine soojuse vastuvõtja ja koguja (sest soojus saab talletuta ka sügavale vette) - üks olulisemaid soojusbilansi mõjutajaid ( 17% Maale tulevast energiast kulub aurumisele ) - kui õhuniiskus kandub ookeanilt maa kohale, siis toimub soojuse ümberpaigutumine (sest aurumisega seotud energia on nagu peidetud energia, mis vabaneb, kui vesi kondenseerub ja alla sajab) - ookeanid kaotavad rohkem soojust kui mandrid, sest aurumine on suurem ja seega kaob palju soojust - aurumine on suurem lõunapoolkeral, sest seal on vee mass suurem - soojus kandub lõunapoolkeralt põhjapoolkerale tänu hoovustele
sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla 40 oC. Üldise pildi annavad meile jällegi kliimadiagrammid: Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 - 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele. Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi. Okasmetsades kasvavad taimed Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud
KLIIMA Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla 40 oC Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele. Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi TAIMESTIK Click icon to add picture Click icon to add picture TAIMESTIK Okaspuudel pole õisi, kuid neil valmivad seemned. Need ei valmi mitte vilja, vaid käbi sees. Seemned asuvad käbi soomuste vahel. Okkad suudavad külmadele talvedele vastu pidada. Enamik põhjas kasvavaid okaspuid on ka ise käbikujulused. Tänu sellele libiseb lumi
Nendes piirkondades paiknevad troopilised kõrbed (sh Sahara kõrb, Araabia kõrb, Austraalia kõrbed jne). Selle tõttu nimetatakse mõnikord seda kliimat troopiliste kõrbete kliimaks. Kuna aasta jooksul valitsevad seal laskuvad õhuvoolud, siis pilvisus ja sademete hulk on seal väga väikesed. Maapinna kiirgusbilanss on kuiva ohu ja suure maapinna albeedo seoses vähem, kui ekvatoriaalsel vöötmel. Aga õhutemperatuurid on väga kõrged aasta jooksul, sest soojuse kaod aurumisele on väikesed. Suvi on palav, soojema kuu keskmine õhutemperatuur on üle +26°, aga kohati kuni +40°. Nimelt troopilistes kõrbetes on maksimaalsed õhutemperatuurid maakeral kõrgeimad (+58°). Talv on ka soe, külmema kuu keskmine õhutemperatuur jääb +10 ja +22° vahel. Aastane temperatuuriamplituud on suur, keskmiselt on ta 1520°. Ööpäevased õhutemperatuuri kõikumised on ka suured, mõnikord kuni 40°. Sajab harva, aga esinevad ka tugevad
Temperatuur- 92% neelab maailmameri päikesekiirgust. Pinnakiht u paari meetri sügavune on soojem kui sügavamal kihtidel. Tervikuna on maailmameri jahe. Kõige soojem, tervmiline ekvaator asub 5. ja 10. põhjalaiuse vahel. Põhjapoolkera on soojem kui lõunapoolkera nt sellepärast et Antarktika manner on u 15 kraadi külmem kui Arktika. Soolsus- keskmine soolsus on 35 promilli, Lähistroopilistel alade kõrgeim soolsus on tänu kõrgele aurumisele, mis ületab sademeid mitmekordselt. Madalam soolsus on ekvaatorivöödis, kus on palju sademeid ning sellest tingituna õhuniiskus suur ja aurumine tunduvalt väiksem. Suurematel, eriti põhjapoolkera parasvöötme ja arktilistel laiustel on soolade sisaldus väiksem veerohkete jõgede ja liustike sulavate mõjul. 7.Too näiteid soojade ja külmade hoovuste liikumisest ja soojuse ümberjaotumisest maailmameres. Soojad pinnahoovused kannavad päikese soojust troopikast väga
, 2006). Joonis 2. P/E paleogeograafia ja pinnatemperatuuride rekonstrutsioon 18O, Mg/Ca suhe ja TEX86 abil (Scotese PALEOMAP Project). Tõenäoliselt toimus temperatuuride kasv ligikaudu võrdselt nii poolustel kui ka ekvaatoril sellepärast, et PETM-i jooksul puudus poolustel jää (Shellito et al., 2003). Vaatamata sellele, et enne PETM-i kliima oli üldiselt soe ning polnud palju jääd, maailmamere tase tõusis. Samuti kliima läks palju niiskemaks tänu suurenenud aurumisele (Sluijs et al., 2006). PETM-i alguses muutus maailmamere tsirkulatsioon tänu hoovuste suuna muutmisele. Sellega kaasnes soojema vee transport ookeanide sügavustesse ning tugevam mõju globaalsele soojenemisele. Uus maailmamere olek kestis ~ 40 kyr (Nunes & Norris, 2006). Tänu maailmamere soojenemisele ja CO2 hulga kasvule, tõusis CCD ja hakkas sügavaveeliste karbonaatide lahustumine (Joonis 3). Pealegi toimus ookeanivee hapestumine ja
Energia (kr. energeia tegevus) on võime teha tööd. Energia kasutamisel põhinevad kogu elusloodus ja inimtegevus: a) Maale langev Päikese kiirgusenergia loob oma otsese toime ja loodusliku muundumisega elusoodsa kliima; b) orgaanilise aine sünteesiks vajaliku energia saavad esimesel troofilisel tasemel asuvad autotroofid Päikese valguskiirguse fotosünteesil. Biosfääri jõudnud päikeseenergiast: a) 30% peegeldub; b) 46% muundub otseselt soojuseks; c) 23% kulub aurumisele ja sademetele; d) 0,2% läheb üle tuule- ja lainete energiaks; e) 0,8% tarvitatakse fotosünteesi käigus. Ramsari konventsioon linnud, märgalad, Kirjutati alla 1971. aastal Ramsaris, Iraanis, ja jõustus 1975. 2007 ühinenud 157 riigi (Eesti ühines 1993. a). Konventsioon on ellu kutsutud ohustatud märgalade kaitseks kõikjal maakeral, kusjuures erilist tähelepanu omistatakse aladele, mis on olulised veelindude elupaikadena.
sademetega). Temperatuur- 92% neelab maailmameri päikesekiirgust. Pinnakiht u paari meetri sügavune on soojem kui sügavamal kihtidel. Tervikuna on maailmameri jahe. Kõige soojem, tervmiline ekvaator asub 5. ja 10. põhjalaiuse vahel. Põhjapoolkera on soojem kui lõunapoolkera nt sellepärast et Antarktika manner on u 15 kraadi külmem kui Arktika. Soolsus- keskmine soolsus on 35 promilli, Lähistroopilistel alade kõrgeim soolsus on tänu kõrgele aurumisele, mis ületab sademeid mitmekordselt. Madalam soolsus on ekvaatorivöödis, kus on palju sademeid ning sellest tingituna õhuniiskus suur ja aurumine tunduvalt väiksem. Suurematel, eriti põhjapoolkera parasvöötme ja arktilistel laiustel on soolade sisaldus väiksem veerohkete jõgede ja liustikesulavate mõjul. 7. Too näiteid soojade ja külmade hoovuste liikumisest ja soojuse ümberjaotumisest maailmameres.
Nendes piirkondades paiknevad troopilised kõrbed (sh Sahara kõrb, Araabia kõrb, Austraalia kõrbed jne). Selle tõttu nimetatakse mõnikord seda kliimat troopiliste kõrbete kliimaks. Kuna aasta jooksul valitsevad seal laskuvad õhuvoolud, siis pilvisus ja sademete hulk on seal väga väikesed. Maapinna kiirgusbilanss on kuiva ohu ja suure maapinna albeedo seoses vähem, kui ekvatoriaalsel vöötmel. Aga õhutemperatuurid on väga kõrged aasta jooksul, sest soojuse kaod aurumisele on väikesed. Suvi on palav, soojema kuu keskmine õhutemperatuur on üle +26°, aga kohati kuni +40°. Nimelt troopilistes kõrbetes on maksimaalsed õhutemperatuurid maakeral kõrgeimad (+58°). Talv on ka soe, külmema kuu keskmine õhutemperatuur jääb +10 ja +22° vahel. Aastane temperatuuriamplituud on suur, keskmiselt on ta 1520°. Ööpäevased õhutemperatuuri kõikumised on kuni 40°. Sajab harva, aga esinevad ka tugevad vihmad (Saharas kuni 80 mm ööpäevas). Aastane
Q = m
Q = mc(t2 t1)
Q Sulamiseks vajalik soojus
sulamisoojus
Tahkestumine on sulamisele vastupidine protsess
Aurumine ja kondenseerumine
Keemine Q = rm
Q aurustumiseks vajalik
soojus
r aurustumissoojus
Aurumine toimub üldjuhul vedeliku pinnalt.
Kondenseerumine on aurumisele vastupidine
protsess
Kriitiline temperatuur
· Iga aine jaoks on olemas mingi temperatuur, millest
kõrgemal väärtusel ei ole võimalik auru kokku surudes
enam vedelikuks muuta.
· Seda temperatuuri nimetatakse kriitiliseks temperatuuriks
· Kui T
Okasmetsa Kliima · Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla -40 °C · Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400- 1000 mmvahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele. · Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi. · Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega · Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Okasmetsa Taimestik · Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu
3. saartevahelised mered Jaava meri. Merevee omadusi mõjutavad: päikesekiirte hulk sõltub geograafilisest laiusest, sademete ja auramise vahekord, hoovused- paigutavad vett ümber. Rannikualadel võib mõjutada konkreetse merevee soolsust sisse voolavate jõgede omadused ja ühendus ookeaniga. Maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega, sest neil on erinev soojusmahtuvus, soojusjuhtivus, suur hulk läheb aurumisele, vesi pidevas liikuvuses. See mõjutab kliimat: mereäärsetel aladel aastajaliselt/ööpäevaliselt temp muutused, mis mõjutavad erinevate tuulte teket, on ka suurem sademete hulk. Soojad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad sademeid, soojust( Põhja-Atlandi hoovus toob Euroopasse), külmad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad külma ja kuiva(Peruu hoovus läänerannikule). Maailmamere omadused. Temperatuur
Kuiva ja päikesepaistelise ilmaga võib lumi ja jää ilma vahepealse veeldumiseta auruda (sublimatsioon). Mulla puhul ei sõltu vee aurumine mitte ainult atmosfääri tingimustest, vaid ka reljeefist ja asendist ilmakaarte suhtes, mulla koostisest, värvusest, lõimisest, struktuursusest, hüdrofüüsikalistest omadustest, veesisaldusest, taimkattest jne. Vee aurumine mullast sõltub põhiliselt kolmest tingimusest: 1) vee aurumisele kulub teatud kogus soojusenergiat, 2) Aurumine on võrdeline õhuniiskusdefitsiidiga ehk auruõhu gradiendiga, 3) aurumine oleneb mulla omadustest veesisaldusest, veejuhitavusest, põhjavee ja kapillaarvöötme sügavusest jne. 7) Mulla füüsikalis-mehaanilised ja tehnoloogilised omadused põhiparameetrid, nende sõltuvus mulla teistest omadustest ning põhilised piirid. Mulla füüsikalis mehaanilised ja tehnoloogilised omadused:
Soolajärved ja sisemered 0,008% Mullavesi 0,005% Atmosfäär 0,001% Jõed 0,0001% -2- VEE HULK MAAL JA VEERINGE ÕHUNIISKUS Suhteline õhuniiskus sõltub õhutemperatuurist, kuna sooja õhu veeauru mahutavus on suurem. Õhu niiskussisaldus kasvab kiiresti temperatuuri suurenedes. SOOJUSMAHUTAVUS Soojushulk, mis kulub aurumisele on üks olulisemaid soojusbilansi mõjutavaid komponente. 1g vee külmumisel vabaneb 334 J soojust, sama palju soojust kulub 1g jää sulamisel. Õhu ja vee soojusmahutavuse erinevus on 3483 korda. Ookeanid toimivad kui soojuse akumulaatorid. (Atlandi ookeani põhja osa annab talvel atmosfäärile ligikaudu 2 korda rohkem energiat aurumise teel kui Vaikene ookean samadel laiustel.) AURUMISE MÕJU MAAKERA SOOJUSBILANSILE Looduslikult aurustub aastas 4
Näiteks riimveelises (soolsus on 4 –6 promilli) Läänemeres moodustab viibeaeg (T) mõnikümmend aastat. 5. Äravoolu mõjutavad füüsikalis-geograafilised tegurid. Muld Mulla mõju äravoolule toimub infiltratsiooni ja aurumise protsesside kaudu. Mida raskem on muld, seda vähem sademevett maasse imbub, seda suurem osa tugevate vihmade veest voolab kiiresti maapinda mööda ära ning seda kõrgemad on äravoolutipud. Taimestik Avaldab mõju sademete kujunemisele, aurumisele ja seetõttu äravoolule. Metsaga kaetud aladelt aurub 20-40% suvesademeist puuvõradelt atmosfääri tagasi. Mõjustab lumesulamise intensiivsust, lume jaotumist vesikonnas (metsa servaaladel lumekuhjumine jne.), lumesulavete valgumist jõkke. Otsene mõju on väike – kuid taimestiku mõju veebilansi elementidele on suur. Sood ja metsad aeglustavad tunduvalt suurvee äravoolu, äravool ühtlasem ja üldiselt maksimaalne äravool on
Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla 40 C. Üldise pildi annavad kliimadiagrammid: Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 - 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele. Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi. · Taimestik Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade
väheneb külma tekkimise oht; samalaadselt mõjub õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri. Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus, kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab ka pikk ja soe sügis
meri), 3. saartevahelised mered Jaava meri. · Merevee omadusi mõjutavad: päikesekiirte hulk sõltub geograafilisest laiusest, sademete ja auramise vahekord, hoovused- paigutavad vett ümber. Rannikualadel võib mõjutada konkreetse merevee soolsust sisse voolavate jõgede omadused ja ühendus ookeaniga. · Maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega, sest neil on erinev soojusmahtuvus, soojusjuhtivus, suur hulk läheb aurumisele, vesi pidevas liikuvuses. See mõjutab kliimat: mereäärsetel aladel aastajaliselt/ööpäevaliselt temp muutused, mis mõjutavad erinevate tuulte teket, on ka suurem sademete hulk. · Soojad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad sademeid, soojust( Põhja-Atlandi hoovus toob Euroopasse), külmad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad külma ja kuiva(Peruu hoovus läänerannikule). · Maailmamere omadused. Temperatuur
Lisaks väheneb higieritus, intensiivistub soojusteke, suureneb lihaspinge ning tekivad tahtmatud lihaskontraktsioonid (külmavärinad) ja tõuseb ainevahetuse tase. Joonisel B. Kujutatud on organismi kaitsereaktsiooni ülekuumenemise korral. Naha veresooned laienevad, suureneb nahast läbi voolava vere maht ja kehapinnani jõudva ning sealt ära antava soojuse hulk. Lisaks intensiivistub higieritus, tõuseb vee aurumisele kuluv soojuse hulk ja pidurdub organismisisene soojusteke. 17 Kuse-suguelundkond ja sisesekretsiooninäärmed 17.1 Erituselundkond 17.1.1 Kuseelundid Elund Nr Ülesanne 2 Neerud 2 Toimub uriini valmistamine Kusejuha 3 Juhtida uriin põide Põis 1 Uriini reservuaar Kusiti 4 Uriini perioodiline väljutamine
· Aine ja energia liikumine ökosüsteemis, o Biosfäärijõudnud päikeseenergiast: a)30% peegeldub; b)46% muundub otseselt soojuseks; c)23% kulub aurumisele ja sademetele; d)0,2% läheb ületuule- ja lainete energiaks; e) 0,8% tarvitatakse fotosünteesi käigus o Ulatuse ja kestuse järgi eristatakse mitmesuguseid aineringeid: 1) väike geoloogiline aineringe 2) suur geoloogiline aineringe 3) bioloogiline aineringe o Biogeokeemiline tsükkel ainete (peamiselt keemiliste elementide) liikumine
külmavärinad. § Külmavärinad on lihaste rütmilised värinad, lihased toodavad sooja kasutades energiaallikana peamiselt glükogeeni. § Kuumas: o naha veresooned laienevad, nahast läbi voolava verehulk suureneb ja seega äraantava soojuse hulk suureneb; o tagajärjeks on teiste elundite (neerude jt.) verevarustuse vähenemine; o higieritus intensiivistub ja vee aurumisele kuluv soojuse hulk tõuseb; o pidurdub soojuse teke. § Palaviku puhul tekib organismis soojust rohkem, kuid eraldub vähem. Kui kehatemperatuur tõuseb 42-44 ´C, siis inimene mõne aja pärast sureb. v Refleksid § Refleks on organismi vastus väliskeskkonnast või organismist pärinevale ärritusele. § Refleksikaareks nimetatakse teed, mida mööda erutus kulgeb. § Refleksikaar koosneb: 1. erutust vastuvõtvatest närvirakkudest; 2
Sel hetkel on kineetiline 0. Tuleb kulutada energiat osakese liikumisenergia taastamiseks. Sulamisoojus kulub osakeste vabastamiseks tahkises valitsevate osakeste vahelistes seostes ja osakesele täiendava kineetilise energia andmiseks, et viia ta kiirus antud temperatuuril osakeste keskmise kiiruseni Aurumine ja kondenseerumine Aurumine toimub igal vedeliku temperatuuril. Kuna aurumisele lahkuvad vedelikust kiiremad molekulid, siis vedelik jahtub. Q = L m aurustumisel vabanenud soojus. Aurustumisoojus on soojushulk, mis kulub 1 massiühiku vedeliku muutmiseks auruks antud rõhul. Aurustumissoojus sõltub rõhust ja temperatuurist. Aurustumissoojus kulub esiteks molekulide omavahelise vastastikmõju ületamiseks, teiseks vedeliku pindpinevuse ületamiseks, kolmandaks gaasi paisumistööks vedeliku kohalt.
külmavärinad (vappekülm). Seejuures on soojusteke alati ülekaalus. 2. Temperatuuri püsimise staadium. Soojusteke ja äraandmine püsivad mõnda aega tasakaalus. Esimese staadiumiga võrreldes soojuse äraandmine intensiivistub. See toimub tänu naha veresoonte laienemisele ja hingamise sagenemisele. Seega on suurenenud soojuse äraandmine kiirguse ja juhtivuse teel. 3. Temperatuuri languse staadium. Soojuse äraandmine on ülekaalus. See saavutatakse eelkõige tänu higistamisele ja higi aurumisele keha pinnalt. Muutused organismi talitluses palaviku korral. Palaviku korral leiavad aset muutused toitainete ainevahetuses ning vee- ja mineraalainete ainevahetuses. Muutused on tingitud etioloogilise faktori (mikroobi, toksiini) toimest, kehatemperatuuri tõusust ning nälgimisest palaviku ajal, sest palaviku ajal isu puudub. Palaviku ajal intensiivistub nii süsivesikute, lipiidide kui valkude ainevahetus. See kindlustabki kehatemperatuuri tõusu.
võnkeamplituud. Kui võnkeamplituud ületab teatud väärtuse, siis rebib ta naaberosakeste mõjusfäärist lahti. Sel hetkel on kineetiline 0. Tuleb kulutada energiat osakese liikumisenergia taastamiseks. Sulamisoojus kulub osakeste vabastamiseks tahkises valitsevate osakeste vahelistes seostes ja osakesele täiendava kineetilise energia andmiseks, et viia ta kiirus antud temperatuuril osakeste keskmise kiiruseni Aurumine ja kondenseerumine Aurumine toimub igal vedeliku temperatuuril. Kuna aurumisele lahkuvad vedelikust kiiremad molekulid, siis vedelik jahtub. Q L m aurustumisel vabanenud soojus. Aurustumisoojus on soojushulk, mis kulub 1 massiühiku vedeliku muutmiseks auruks antud rõhul. Aurustumissoojus sõltub rõhust ja temperatuurist. Aurustumissoojus kulub esiteks molekulide omavahelise vastastikmõju ületamiseks, teiseks vedeliku pindpinevuse ületamiseks, kolmandaks gaasi paisumistööks vedeliku kohalt.
võnkeamplituud. Kui võnkeamplituud ületab teatud väärtuse, siis rebib ta naaberosakeste mõjusfäärist lahti. Sel hetkel on kineetiline 0. Tuleb kulutada energiat osakese liikumisenergia taastamiseks. Sulamisoojus kulub osakeste vabastamiseks tahkises valitsevate osakeste vahelistes seostes ja osakesele täiendava kineetilise energia andmiseks, et viia ta kiirus antud temperatuuril osakeste keskmise kiiruseni Aurumine ja kondenseerumine Aurumine toimub igal vedeliku temperatuuril. Kuna aurumisele lahkuvad vedelikust kiiremad molekulid, siis vedelik jahtub. Q L m aurustumisel vabanenud soojus. Aurustumisoojus on soojushulk, mis kulub 1 massiühiku vedeliku muutmiseks auruks antud rõhul. Aurustumissoojus sõltub rõhust ja temperatuurist. Aurustumissoojus kulub esiteks molekulide omavahelise vastastikmõju ületamiseks, teiseks vedeliku pindpinevuse ületamiseks, kolmandaks gaasi paisumistööks vedeliku kohalt.
mõjub õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri. Tugevalt mõjutab külmade tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja seega raskem ning valgub reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Hiliskülmakahjustuse suurus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta
tingimused temperatuuri langemiseks on soodsad. Vahel esinevad mõlemad külmaliigid samaaegselt. Niisugused segakülmad on kõige ohtlikumad, sest temperatuur võib siis langeda väga madalale. Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus, kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on paljud valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Eesti metsapuudest esineb
puistu tagavarast. reguleerida hooldusraietega. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga IV klass - allajäänud puud, kitsaste ja hõredate 5.2 Mets ja temperatuur niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi: IV A Soojuse tähtsus aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega IV B - Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur ühepoolse võraga temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei V klass - rõhutud puud, tervikuna üldise kasvufaasist
Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri. Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus, kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega
mõjub õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri. Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta
(1,34 cal cm2 min1). Tungides läbi pilvede ja taimkatte nõrgeneb päikesevalgus veelgi ja päikeseenergia hulk, mis jõuab ühe päeva jooksul ökosüsteemi autotroofse kihini varieerub 100800 cal cm2 (parasvöötmes). 1 k(k)alor on soojushulk, mis on vajalik 1 g (l) vee soojendamiseks 1ºC võrra. Biosfääri jõudnud päikeseenergiast: a) 30% peegeldub; b) 46% muundub otseselt soojuseks; c) 23% kulub aurumisele ja sademetele; d) 0,2% läheb üle tuule- ja lainete energiaks; e) 0,8% tarvitatakse fotosünteesi käigus. Mõningate pindade peegeldustegur Pinnas Peegelduste Lumi Peegeldustegur gur Niiske muld, hall 0,09 Jää 0,50 liiv Vaba veepind 0,10 Paakunud 0,60 sõmerlumi Kuiv muld 0,14 Vana lumi 0,70
annaabi.ee 
