KEHATEMPERATUURI KONTROLL IMIKUTEL (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
Õ13
Ly Madal
KEHATEMPERATUURI KONTROLL IMIKUTEL
Referaat uurimis - ja arendustöö metoodikas
Juhendaja : Irma Nool
Tallinn 2015

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.KEHATEMPERATUURIST ÜLDISELT 4
1.1 Inimese kehatemperatuuri tajumine ja termoregulatsioon 4
1.2 Ebanormaalsed temperatuuri kõikumised 5
1.3 Kehatemperatuuri mõõtmine 5
2.KEHATEMPERATUURI KONTROLL IMIKUTEL 7
2.1 Imikute kehatemperatuur peale sünnitust 7
2.2 Imikute kehatemperatuuri kontrollimine esimestel elupäevadel 7
2.3 Enneaegsete vastsündinute kehatemperatuuri kontroll 9
ARUTELU 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Enneaegne vastsündinu on defineeritud kui beebi , kes sündides kaalus vähem kui 2,5 kilogrammi, samas kui väga enneaegne vastsündinu kaalub vähem kui 1,5 kilogrammi. Optimaalne tõenduspõhine soojus - hooldus on eriti oluline vastsündinute jaoks ning samuti on see ülemaailmselt heaks tavaks. (Turnbull 2013: 18).
Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade imikute kehatemperatuuri kontrollist. Lähtuvalt eesmärgist koostas töö autor uurimisülesanded:

Kirjeldada kehatemperatuuri ja selle mõõtmist kirjandus allikate põhjal

Kirjeldada imikute kehatemperatuuri ja selle kontrolli all hoidmist kirjandusallikate põhjal

Kirjeldada enneaegsete vastsündinute kehatemperatuuri iseärasusi
Infootsingul kasutati elektroonilist andmebaasi EBSCOhost. Võtmesõnadeks olidInfant and temperature and nurses. Otsingu tulemusena leiti neli artiklit. Kõige rohkem haakus käesoleva teemaga üks artikkel ja seda ka kasutati selles töös. Veel otsiti uurimusega seotud materjale NationalCentreforBiotechnologyInformationja leiti üks teema kohane artikkel. Eesti keelset materjali otsiti P.H Kingisepparaamatust “Inimesefüsioloogia”ja N. Roper , W.W. Logan , A. J. Tierney raamatust “Õendusealused”.
Käesoleva referaadi esimeses peatükis on käsitletud termoregulatsiooni ja soojustasakaalu, kehatemperatuuri mõistet üldiselt, seda millised on termoregulatsiooni tegurid ning kuidas avastada kehatemperatuuri kõrvalekaldeid. Teises peatükis antakse ülevaade kehatemperatuuri kontrollist imikutel ja enneaegsetel beebidel ning mis võib juhtuda siis, kui nende temperatuur tõuseb normaalsest piirist kõrgemale või langeb liiga madalale ja mida tehakse selleks, et temperatuur uuesti normaliseeruks. Tuuakse välja ka erinevad kehatemperatuuri kõikumistest tulenevad haigusseisundid ja neile viitavad sümptomid.

1.KEHATEMPERATUURIST ÜLDISELT

1.1 Inimese kehatemperatuuri tajumine ja termoregulatsioon

Suurem osa ainevahetuse aluseks olevate keemiliste protsesside tempo oleneb sellest, milline on keha temperatuur, tänu sellele tagatakse püsiva kehasoojusega elutegevuse sõltumatus väliskeskkonna tingimustest. Inimese keskmine kehatemperatuur on üldjuhul 36,5 kuni 37 kraadi, vaatamata sellele, milline temperatuur valitseb ümbritsevas keskkonnas. Üldiselt mõeldakse siinkeha sisest temperatuuri, kuna naha ja muude kehaosade temperatuur võib oluliselt kõikuda. ( Kingisepp 2006: 125). Termoregulatsiooni keskused asuvad hüpotalamuses, samuti osalevad termoregulatsioonis vasomotoorsed keskused, sest nahas olevate veresoonte läbimõõdust oleneb kehapinnale kantava ja sealt kaduva soojuse hulk. „Soojust antakse ära soojuskiirguse, soojusjuhitavuse ja konvektsiooni teel ning keha pinnalt vee aurustumisele kuluva soojuse abil.” (Kingisepp 2006: 126- 127).
Tavaliselt ei taju inimene oma kehatemperatuuri, kuna see püsib sobival tasemel, kuid kui kehatemperatuur väljub normaalsuse piiridest, tunneb inimene, et tal on kas külm või palav (Roper jt 1999: 253). Enamus kehas toimuvatest biokeemilistest protsessidest toimub ainult siis, kui kehatemperatuur säilib teatud piirides. Psühholoogilised kontrollimehhanismid kehas on reguleeritud väga täpselt, kuna termoregulatsioon on tervisele ja elule äärmiselt oluline. Inimese kehatemperatuur püsib normaalsuse suhteliselt kitsastes piirides ning tänu sellele on inimene võimeline kohanema keskkonna temperatuuri kõikumistega. (Roper jt 1999: 254). „Kehatemperatuuri psühholoogilise kontrolli võtmetegurid on soojusregulatsioonikeskus, soojusteke ja soojuskadu .” (Roper jt 1999: 254).
Termoregulatsiooni mõjutamisel osaleb mitmeid erinevaid tegureid. Näiteks füüsilised harjutused, kuna organism toodab soojust tänu skeleti liikumisele, siis on kehatemperatuur seotud isiku füüsilise aktiivsuse tasemega. Mida rohkem koormust kehale anda, seda kõrgem on temperatuur, magades on see madalaim. Kui aga füüsiliste harjutustega üle pingutada võib keha üle kuumeneda, et seda vältida tuleks kindlaks teha selle tekkimise võimalikud põhjused ja rakenda ettevaatusabinõud. (Roper jt 1999: 256).
„Viljastumisvõimelise naise organismis esineb suguhormoonist põhjustatud kehatemperatuuri kõikumist.” (Roper jt 1999: 256). Kilpnäärmehormooni ületalitusest võib tekkida kehatemperatuuri tõus ning alatalitusest langus. Samuti võivad kehatemperatuuri kõikumist esile kutsuda sotsiaalsed narkootilised ained nagu kofeiin , sigaretid ning alkohol . Alkohol võib põhjustada keha jahtumist, sest see laiendab veresooni ning keha pinna soojuskadu suureneb. Söömine võib samuti temperatuurile mõju avaldada: süües proteiinirikast toitu, toodab keha rohkem soojust. (Roper jt 1999: 256- 257).

1.2 Ebanormaalsed temperatuuri kõikumised

Palavikuks nimetatakse organismi üldist reaktsiooni vastuseks mingile ärritajale; seda reaktsiooni iseloomustab kehatemperatuuri kõrgenemine soojusregulatsiooni häirest tingituna . Palaviku puhul soojusteke ületab soojus kao. (Kristman 1978: 51). Temperatuuri tõustes hakkab toimuma intensiivsem soojusteke, nahaveresoonte spasmi tõttu soojuskadu väheneb. Selles staadiumis on haige kahvatu ning tal on külm. Temperatuuri kiire tõusu puhul tekib haigel vappekülm; naha- ja skeletilihaste kokkutõmbumise tagajärjel antakse ära rohkem soojust. Olles tõusnud teatavale tasemele , võib temperatuur samal tasemel püsida mitu päeva, üks- kaks nädalat ja kauem, mille puhul on tegemist püsiva palavikuga (febris continua). (Kristman 1978: 52).
Subnormaalsel kehatemperatuuril on kliiniliselt väiksem tähendus kui palavikul, kuid peab teadama, millistel juhtudel võib seda ette tulla. Kõige suuremat kehatemperatuuri langust täheldatakse madala välistemperatuuri korral, külmumisel, mille puhul inimene võib kehatemperatuuri ülemäärase languse tõttu surra. (Kristman 1978: 55).

1.3 Kehatemperatuuri mõõtmine

Kõige suuremaks abiks temperatuuri kõrvalekallete avastamisel on kehatemperatuuri mõõtmine. Kõige parem aeg kraadimiseks on õhtuti, seitsme- kaheksa ajal, juhul kui on alust arvata, et temperatuur on ebanormaalselt kõrge või madal, tuleks seda kontrollida regulaarselt. Temperatuuri mõõdetakse kõige sagedamini kaenlalt, kuigi seda peeti kaua aega ebausaldusväärseks piirkonnaks, samuti on võimalik kraadida ka pärasoolest (per rectum ) ning suust . Pärasoolt mõjutab väliskeskkond kõige vähem, ning seetõttu annab see ka kõige usaldusväärsema vastuse. (Roper jt 1999: 259).

2.KEHATEMPERATUURI KONTROLL IMIKUTEL

2.1 Imikute kehatemperatuur peale sünnitust

Väga madala sünnikaaluga imikud puutuvad oma esimestel elupäeval kokku erinevate meditsiiniliste protseduuridega ning tänu sellele langeb nende kehatemperatuur drastiliselt. Imikud ei oska oma kehatemperatuuri kontrolli all hoida, kuna nende immuunsüsteem ei ole veel täielikult välja arenenud. Uurimused on näidanud, et imikutel, kelle kehatemperatuur on esimese 96 tunnijooksul olnud vähemalt 36C, on suurem võimalus ellu jääda, kui neil kelle temperatuur langes alla 36C. (Knobel 2013: 2). „Juba 1900. a. Täheldas üks prantsuse neonatoloog, et ellu jäi vaid 10% vastsündinutest, kelle kehatemperatuur oli 32,5 – 34C ning et ellujäämine suurenes 77%ni, kui vastsündinute temperatuuri hoiti 36-37C piires. (Dummond,1979).” (Roper jt 1999: 255). Tänapäeval on imikute ellujäämise protsent kasvanud ning seda tänu kehatemperatuuri paremale kunstlikule kontrolli all hoidmisele. Pärast sünnitust tuleb lapse nahk kiirelt kuivatada, et ei tekiks soojuskadu nahalt aurustumise teel ning see järel ta soojalt kinni katta , et vältida edaspidist soojuskadu soojusjuhtivuse , kiirgumise ja konvektsiooni teel. (Roper jt 1999: 255).

2.2 Imikute kehatemperatuuri kontrollimine esimestel elupäevadel

Väga oluline on meeles pidada, et vastsündinu kehatemperatuur võib langeda 0,2C–1.0C iga minutiga, sõltuvalt rasedusajast ja keskkonna faktoritest, kuna me ei saa rasedusaega kontrollida on oluline, et me manipuleerime keskkonnaga, selleks et ennetada hüpotermiat. Vastsündinutel on suur risk kaotada erinevatel põhjustel kehatemperatuuri, seda riski suurendab veelgi enneaegsus. (Turnbull 2013: 18). Kui imikute kehatemperatuur langeb liiga madalale, siis tekib hüpotermia, mis võib viia lapse haigestumiseni ning isegi surmani (Knobel 2013: 2). Enneaegsetel beebidel on kõrge risk hüpotermiale kuna nende vee tase kehas on suurem, neil on vähenenud nahaalus kude, nendel on pruun rasvkude ning nahk on ebaküps ja ainevahetuse mehhanismid veel väljaarenemata (Turnbull 2013: 18).
Imiku kehakaalust moodustub 2-6% pruun rasv, selles on rohkesti närvilõpmeid ja verd, mis kiirendavad ainevahetust, kui imik peaks sattuma külma kätte. Kui laps viibib pikaajaliselt külmas, siis kulub pruun rasv lõpuni ära. Kuna soojaretseptorid näos on eriti tundlikud, tuleks jälgida, et laps ei viibiks kaua tõmbetuules ja et lapse pea oleks kaetud. (Roper jt 1999: 255). Tavaliselt mõõdetakse imikute kehatemperatuuri pärasoolest, seda see tõttu, et termomeeter asetseb seal aktiivse vereringe läheduses ja annab nii usaldusväärseima tulemuse (Roper jt 1999: 260).
Organismi ähvardava mahajahtumise korral tekib mitmeid erinevaid kaitsereaktsioone, naha veresooned ahenevad ja nahk muutub kahvatuks, vee aurumisele kulub vähem soojust, kuna higieritus on vähenenud, samaaegselt intensiivistub soojusteke ning tekivad värinad, ainevahetuse tase tõuseb (Kingisepp 2006: 127).Organismi ülekuumenemisel naha veresooned laienevad ning nahast läbi voolava veremaht ja sealt ära kanduva soojuse hulk suurenevad. Samuti intensiivistub higieritus, mille arvelt suureneb vee aurumisele kuluv soojuse hulk. (Kingisepp 2006: 127).
Aastal 2007 uurisid Laptook jt rohkem kui viite tuhandet vastsündinut, et teha kindlaks kas sünni temperatuuri saab seostada haigestumuse ja suremusega ning jõudsid järeldusele, et see on seotud suremuse ja hilise sepsise tekkimisega . Need leiud toetasid varasemaid EPICure uuringuid , mille tulemusena leiti, et rohkem kui nelja tuhandel vastsündinul, kes sündisid enne 26. rasedusnädalat oli hüpotermiat seostatud surma põhjusena. Sellised leiud mängivad eluliselt tähtsat rolli imikute kehatemperatuuri kontrollimisel. (Turnbull 2013: 19).
Bissinger and Annibale (2010) kinnitasid, et keskkonna niiskus tase peab olema vähemalt viiskümmend protsenti ning enneaegsetel vastsündinutel kaheksakümmend viis protsenti. Optimaalne keskkonna niiskuse tase pannakse paika vastsündinu rasedusnädala, elu päevade, naha küpsuse ja patoloogia alusel. Kehatemperatuuri täpseks mõõtmiseks on oluline valida õiged vahendid ning kehapiirkond, mis võib vastavalt eale veidi erineda. Soovitatav oleks seitse kuni neliteist päeva imetada vastsündinuid, kes on sündinud 28.­­–30. rasedusnädalal ning kelle kehakaal on alla ühe kilogrammi, suurema kui viiekümne protsendilise niiskusega keskkonnas. Kuid kuna praktika on mitmekesine ning piisavad uuringud puuduvad, siis tõenduspõhiseid soovitusi anda ei saa. (Turnbull 2013: 19).

2.3 Enneaegsete vastsündinute kehatemperatuuri kontroll

Enneaegseid vastsündinuid peaks kohtlema teisiti kui õigel ajal sündinud lapsi, kelle pead kuivatatakse ja kes mässitakse sooja tekki ning pannakse kiirgussoojendi alla. Vastsündinuid, kes sünnivad varem kui 30ndal rasedusnädalal tuleks mässida kilekotti, nende pead tuleb kuivatada ja müts pähe panna. Pärast esmast stabiliseerimist, kui on saavutatud optimaalne keskkonna temperatuur hakkab vastsündinu kasutama minimaalselt ainevahetust ja hapniku tarbimist, selleks et säilitada normaalset kehatemperatuuri, mis viib suurema ellujäämise võimaluseni. Knobel ja Holditch-Davis (2007) tõestasid , et niiskus, õhu vool, temperatuur ja inkubaatoris ümbritsev kiirgav pind võivad kontrollida soojuskadu või soojusekasvu, hoides vastsündinu ainevahetust ja hapniku tarbimist stabiilsena. (Turnbull 2013: 19).
Temperatuuri kontroll on imikute jaoks oluline kogu haiglas veedetava aja (Turnbull 2013: 21). Madala sünnikaaluga imikud võib inkubaatorist üle viia tavalisse beebivoodisse, kui nad kaaluvad vähemalt 1,6 kilogrammi, neil on peas müts ja on antud kinnitus , et nende keskmine kehatemperatuur on stabiilne (Turnbull 2013: 22).

ARUTELU

Temperatuur on oluline kogu vastsündinu haiglas viibimise aja. Küsimused, mis jätkuvalt tekivad on sellised nagu: millal lõpetada niisutamine, millal alandada inkubaatori sisest temperatuuri, millal võib vastsündinu üle viia tavahälli ning millal võib alustada beebi vannitamisega. (Turnbull 2013: 21).
Igal pool maailmas on temperatuuri kontroll vastsündinute hoolduses elutähtsal kohal, eriti nende lastepuhul, kes sünnivad väiksemana või enneaegsena. Iga tervishoiutöötaja, kes on sel alal algaja peaks olema teadlik temperatuuri kontrolli olulisusest (Turnbull 2013: 22).
Töö autor kirjeldas erinevate kirjandusallikate põhjal imikute kehatemperatuuri iseärasusi, kehatemperatuuri mõõtmise protseduuri ja selleks vajalikke instrumente . Samuti anti ülevaade enneaegsete beebide kehatemperatuuri kontrolli all hoidmisest ning hüpotermia ära hoidmisest. Lisaks anti ka ülevaade sellest, mis on kehatemperatuur, miks ja mille tulemusena see kõigub ning kuidas seda kontrolli alla saades ka normaalsuse piires hoida.
Töös väljatoodud uurimuste põhjal saab väita, et mida aeg edasi, seda paremini suudame me imikute kehatemperatuuri piisava kiirusega kontrolli alla saada ning sellega päästa järjest rohkem enneaegseid vastsündinuid, kellel on tekkinud hüpotermia. Samuti on võimalik tänapäeval temperatuuri paremini jälgida kuna on olemas erinevad uudsed mõõtmisvahendid.
Kindlasti tuleks igal aastal viia läbi uuringuid enneaegsete vastsündinute hulgas, et kindlaks teha, milliseid uusi võimalusi on loodud, et ära hoida vastsündinute kehatemperatuuri langemist. Samuti oleks hea, kui õed oleksid pidevalt kursis uute uurimuste ja vaadetega, et imikute haiglas veedetud aega mugavamaks muuta.

KASUTATUD KIRJANDUS

Kingisepp, P. H. (2006). Inimese füsioloogia. Tart : Atlex.
Knobel, R. B. (2013). Optimal body temperature in transitional ELBW infants using heart rate and temperature as indicator. Duke University , School of Nursing. J Obstet Gynecol Neonatal Nurs. 39(1), 2-20.
Kristman,V. (1978). Sisehaigused . Tallinn: Valgus.
Roper, N., Logan, W. W., Tierney, A. J. (1999). Õendusealused. Tartu: AS Elmatar
Turnbull, V., Petty, J.(2013). Evidence- based thermalcare of low birth weight neonates. Part one.NursingChildren&YoungPeople.25(2), 18-22.