Artaud ja Mina "KÕIGEST HOOLIMATA OLI ARTAUD PROHVET." Jerzy Grotowski Tõesti, kõigest hoolimata. Antonin Artaud' unistus luua teater, kus objektidest saavad sümbolid, žestidest universaalsed tähendused, universaalid, oli uhke, aga hukule määratud. Maeterlincki nägemus draamast kui kõrgeimast intellektuaalsest tegevusest muundus Artaud'l nägemuseks teatrist kui kõrgeimast eluvormist. Teater peaks olema lõplik/viimne/sügavaim/tähtsaim reaalsus. Teater kui elu kvintessents, ainuke koht, kus tõelise reaalsusega saab ühendusse/kontakti astuda. Hoolimata tema valetõlgendustest, mõistmatusest Ida teatri tõelisest olemusest (tehes mitmeid valejäreldusi, ka selle kuulsa Bali teatri etenduse osas), mõjutas Ida (või õigemini lihtsalt Teine, mitte-Euroopa) teater/kunst/kultuur Artaud' palju
katsumuste. Nii nagu Giraudoux, vaatleb ka Claudel inimest maise-jumaliku mõõtkavas, ent kuulutab kirglikult absoluutsete, jumalike väärtuste ülemust. Claudeli draamade vormis on jooni keskaja müsteeriumidest, hispaania auto'dest, aga samuti jaapani no-teatrist. Dialoog on värsskõne ning stiil poeetiline ja paatoslik. Tema olulisemad näidendid on ,,Vahetus", ,,Kespäevalahe" ja ,,Maarja kuulutamine" Müütidele toetuv rituaalne teater oli Antonin Artaud sihiks ja paleuseks. Artaud peateos ,,Teater ja tema teisik" ilmus 1938. a, kuid laiemat vastukõla äratasid tema ideed alles pärast Teist maailmasõda. Tema kirjutistes kõlab jõuliselt teatri iseseisvuse nõue. Teater ei ole kutsutud jäljendama elu, vaid ilmsiks tooma varjatud tõde, tungides sügavama, müstilise tõeluseni. Artaud püstitas julmuseteatri loosungi. Julmuseteater peab tungima inimhinge tumedaima põhjani ning vapustama vaatajat.
Skandaalseim kunstnike liikumine XX sajandil, mis tekkis 1920-ndate aastate sõjajärgses Euroopas dadaismi järglasena. Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool , milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod ja hallutsinatsioonid. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesked sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890-1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dal´i). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri,
seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Bretonenda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. · Sürrealism on prantsuse keeles ülirealism · Teekinud on ta Prantsusmaal 1919.aastal ja mõiste võtis kasutusele G. Apollinaire Kaks põlvkonda Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku
ning kuulsa füüsiku, Albert Einstein, poeg Eduard Einstein põdesid seda levinud haigust. Samuti langesid selle haiguse ohviterks ka Broadway staar Meera Popkin, Dr. James Watson'i poeg, Soti jalgpallur Andy Groam, Super Bowl'i võitnud jalgpallur Lionel Aldridge, Fleetwood Mac'i kitarrist Peter Green, Pink Floyd bändi liige Syd Barret, Moby Grape liikmed Alexander ,,Skip" Spence ja Bob Mosley, Briti produtsent Joe Meek, artist Antoin Artaud, Abraham Lincoln'i abikaasa Mary Todd, kuulus vene tantsija Vaclav Nijinsky ning kirjanik Jack Kerouac. Kõik need kuulsamad isikud on mõjutanud ajalugu omal viisil, tegevusega, mis on neile kõige omasem.
vahelduvad lühilauseliste telegrammistiilis dialoogide ja suurte massistseenidena. Tähtis on teatri kujundus.Walter Hasenclever ,,Poeg",Ernst Toller,Georg Kaiser,USA Eugene O'Neill 1936 Nobel ,,Iha jalakate all"-armastus kolmnurk,"Elektra saatus on lein". Draama ja müüt-müüt näidendimaailma üliinimlikkust.Jean Cocteau tegi aluse müütide teisendamisega. Aluseks antiikmüüdid."Orpheus","Põrgumasin" Jean Ciraudoux"Amphityron 38","Elektra",Antonin Artaud-sihiks oli müütidele toetuv radikaalne teater ,,Teater ja tema teisik". Loomingu allikaks sürrealism,Idamaade traditsioon.Teater on selleks,et ilmsiks tuua varjatud tõde. Eepiline teater-rajaja Bertolt Brecht"Vaseost","Väike teatriorganon". Teater tegelikkuse uurimise laboratoorium.Peategelane on vaataja ise.Teater väldib illusiooni ja kaasaelamist.Kasutas võõristusefekti-vältida vaataja kaasaelamist(tuleb eistada võõral kujul tavalist asja)
tunnusjooned; tähelepanu luuletuse kujundil, väljenduse täpsusel, vabanetakse ilutsemisest; zanr- vabavärsiline //E.Pound, Paul-Eerik Rummo, Eliot Sürrealism- Pr 1919 dadaismi ja futurismi aluspõhjal, A.Breton pani sürrealismile aluse, kirjutas sürrealistide manifesti, automaatkirjutamine (transiseisundis) , kõik tleb alateadvusest, mõistus jääb kõrvale; iseloomustus- vabadus, kollektiivsed loomingud // Breton, Artaud, I.Laagan Dadaism- algus 1916 Zürichi kabarus, juht- T.Tzara; võisteldi kehtiva ühiskonnakorralduse vastu, umbusaldati loogikat; D. Oli eluviis, mitte ainult kirjandusvool; segatakse erinevaid kunstiliike, idee- skandaal skandaali pärast, hääbus 1920-ndal //T.Tzara, Hugo Ball, K.Schwitters Brecht ja eepiline teater- Brecht- 1898-1956 Saksa, töötas dramaturgina, artikleid kooli-ja muudele ajalehtedele, 1933 pages Hitleri eest Taani (jäi saksa
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Kesksed sürrealistid (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon (Salvador Dalí). Marcel Proust(1871-1922) Sündis Pariisis rikkas kodanlikus peres. 1895 sai kirjanduse litsentsiaadiks. Sekkus Dreyfusi afääri. Sealt on ka ta päris palju ainet loominguks saanud. Kannatas astma all. Pärast ema surma 35-aastaselt loobus salongi elust ning sulges ennast korkvooderdusega tuppa, et kirjutada "Kadunud aega otsides" . 1913 avaldas mees teose oma kulude ja kirjadega. Proust kirjutas enda läbielatud sündmusi
Dadaism- ei usu senisesse moraali, religiooni ideaalidesse, vihkavad inimestele omast silmakirjalikst, umbusualdavad loogikat, psühholoogiat, pooldavad luule spontaansust, eitavad klassikalist kirjandust, hakkasid esimesena kasutama automaatkirjandust, ürgne suhe maailmaga. HUGO BALL, T. TEARA, LOUIS ARAGON. 7. Sürrealism-20.sajand, olulisel kohal on ebareaalsus,unenäod, hallutsinatsioonid,pataloogilised seisundid. Tekkis futurismi ja dadaismi alusel. Mõjutusi saadi Sigmud Freudilt. BRETO,ARTAUD,ARAGON,SALVADOR DALI, ANDRE BRETON Automaatkirjutamine- kirjutamine nii,et sa ise seda ei märka, võid mõlgutada ükskõik, mis mõtteid ja samal ajal kirjutada ise mitte seda märgates. 8. Modernistlikule romaanile on iseloomulik vormi keerukus, Teadvuse seisundite edasiandmisele; (Elu) Korrapäratuse (kunsti) korrapära vahekorra uurimisele,Süzee mõju vähendamisele; Narratiivne sissepoolesuunatus,Enesest-teadlik narratiiv,Proosa fiktiivse olemuse
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri,
Teisi esindajaid: Lillian Hellman (1905 – 1984), „Väikesed rebased“ (1939) Tennessee Williams (1911 – 1983) – „Klaasist loomaaed“, „Iguaani öö“, „Kass kuumal plekk-katusel“, „Tramm nimega „Iha““ Arthur Miller (1915 – 2005) – „Proovireisija surm“ (1949), „Salemi nõiad“, „Hind“ (1968) Edward Albee (sündinud 1928) – „Loomaaialugu“ (1958), „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (1962) Prantsuse julmuse teater Rajajaks Antonin Artaud (1896 – 1948), kes sai mõjutusi bali (indoneesia) teatrist. Iseloomulik taotlus ohjeldamatu ekspressiivsuse järele, reeglite lõhkumine. See suund on uuema aja performance’ite ja happening’ide eelkäija. 2. maailmasõja järgsel kümnendil oli Prantsusmaa juhtivaks näitekirjanikuks Jean Anouilh (1910 – 1987), kellelt pärineb ligi sada eri tüüpidesse liigitatavat näidendit, millest kuulsaim on „Becket ehk Jumala au“ (1959). Paljud tema näidendid kasutavad
Sürrealism Sürrealism Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas, siis veel dadaistide hulka kuuluv, André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). I maailmasõja järgses Pariisis ei haaranud võidurõõm sugugi mitte kõiki kunstiinimesi. Sõja lõppedes saabusid mitmed Zürichi dada liikmed Pariisi, kus nad kohtusid mässumeelse seltskonnaga, kelle vaimseks liidriks oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton. 1924. a. avaldas Breton oma arusaamise sürrealismist. See on ,,puhas
tarbijale mugandatud vaimne ja aineline kultuur.Popkultuur muutus sotsiaalseks nähtuseks pärast II maailmasõda, kui tarbekaubatoodang oluliselt tõusis ja massikommunikatsioonivahenditega (algul eriti televiisoritega) sai kiiresti levitada tekkivat ajaviitelist kunsti. Mis on Teine? Modernne-valgustuslik maailmakäsitlus ja selle postmodernistlik kriitika. Opositsioonide tabel. Mille poolest võiks postmodernismi eelkäijate hulka arvata markii de Sade, G. Bataille ja A. Artaud? Fredric Jamseon: kapitalismi kolm staadiumit, postmodernistliku ajastu kultuur, Jamesoni pastisikäsitlus, postmodernistlik ruum???
muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseeruma, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti. Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli. Sõna tähtsus taandus füüsilise tegevuse ees. Lavastuse visuaalne külg muutus kaasarääkivaks
dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andrè Breton, kes koondas enda ümber sürrealistide koolkonna 1924. aastal. Ta kutsus kunstnikke üles looma teoseid ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata mingeid eetilisi, esteetilisi või muid tõekspidamisi. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890 1898 (nt.Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon), teine põlvkond on sündinud 20. sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku
järjepidevalt lavastama, pärast seda jäi vabakutseliseks. Temast sai eesti teatri üks huvitavamaid rezisööre. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Unt viis edasi 1960.-1970. aastate modernistliku metafooriteatri traditsiooni, kasutades samalaadseid stiiliprintsiipe ja vormivõtted, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht. Mati Unt rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Unt alustas luuleõhtute ja monolavastustega. Repertuaarvalikus langes rõhk klassikale, mis domineeris ka hiljem. Tsensuuri varisedes alustas Unt absurdidraama lavastamist. 1990ndail tugevnesid Undi reziis postmodernistlikud jooned. Kunstilises plaanis torkab silma
· Üha kasvav stagnatsioon ühiskonnas · Kunst vastupanu-vormina (n. ö põgenemine reaalsisest) · Rahvuslik ohutunne · Venestumine ja vastuseis sellele · Poliitilistel põhjustel teose keelamine kui auasi Teatriuuenduse lätted: · Rahulolematus eelnevaga, protest ja uudsete väljendusvahendite otsingud · Info Lääne ühiskonnas liikuvatest uutest ideedest ja suundumustest kunstivallas (teatris Artaud, Grotowski jt) · Uute voolude jõudmine teistesse kunstiliikidesse (kirjandus, muusika, kujutav kunst) Teatriuuenduse eellugu: · VANEMUISES: A. Valton / P.-E. Rummo ,,Lugusid argielust ehk valtoniana" (1966 Hermaküla) M. Unt ,,Phaeton, Päikese poeg" (1967 Ird, assistent Unt) · NOORSOOTEATRIS: J. Anouilh ,,Antigone" (1967 Mikiver) Eeldused pöördeks: · Uus põlvkond teatriharidusega noori (NB! Nii Panso kui Irdi õpilased)
· Carlo Carrà · Giorgio de Chirico · Giorgio Morandi · Alberto Savinio SÜRREALISM Sürrealism on 20. sajandi kunstivool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogilised seisundid jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dali). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismi teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja
aastate prantsuse draama peateeks. Jean Cocteau - võttis oma näidentite aluseks antiikmüüdid ning võimendas neis 20. sajandi inimesele olulisi teemasid: paramtamatus, surm, alateadvis, kunstniku saatus jne. Jean Giraudoux - Ehkki kirjanik möönab inimese ebatäiuslikkust ja nõrkusi, ülendab ta heroiliste väärtuste asemel maist ja inimlikku. Tema dramaturgia on intellektuaalne, seda iseloomustavad selge mõttearendus ja peen stiilitaju. Antonin Artaud - müütidele toetuv rituaalne teater oli tema sihiks. Teater ei ole kutsutud jäljendama elu, vaid ilmsiks tooma varjatud tõde, tungides sügavama, müstilise tõeluseni. Julmusteater peab tungima inimhinge tumedaima põhjani ja vapustama vaatajat. Näidates inimestele neid endid nii, nagu nad on, kisub teater neilt maskid eest. Futurism prantsusmaal - Henri Bergson. Inimese soov pidevalt oma ümbrust kontrollida on viinud kontakti kadumiseni intuitsiooniga. Guillaume Apollinaire -
Täpsemalt - dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana. Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890 1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku
dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andrè Breton, kes koondas enda ümber sürrealistide koolkonna 1924. aastal. Ta kutsus kunstnikke üles looma teoseid ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata mingeid eetilisi, esteetilisi või muid tõekspidamisi. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890 1898 (nt.Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon), teine põlvkond on sündinud 20. sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku
Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks SÜRREALISM Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890 1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku
Kodune keel oli prantsuse keel ja religioonile pöörati vähe tähelepanu. 1935- 41 käis ta El Biari algkoolis ja astus siis Ben Aknouni lütseumi, kuid arvati õpilaste nimekirjast välja uute juudivastaste kvootide tõttu. Derrida vahetas kooli, kuid pääses 1944 Ben Aknouni lütseumi tagasi. Teismelisena köitis Derridad kõige rohkem jalgpall, aga ta pidas ka päevikut ja kirjutas luuletusi. Tugeva mulje jätsid talle André Gide'i romaanid, Jean-Jacques Rousseau, Antonin Artaud ja Friedrich Nietzsche teosed. 1947-48 õppis Derrida Èmile-Félix-Gautier' lütseumis, kus tal tekkis sügavam huvi filosoofia vastu. Derrida luges põhjalikult Henri Bergsoni ja Jean-Paul Sartre'i töid ning tutvus mõnede Martin Heideggeri ja Søren Kierkegaardi tekstidega. 1949 septembris sõitis Derrida Pariisi ja hakkas õppima Louis-le-Grand'i lütseumis. 1952 pääses ta kolmandal katsel École normale supérieure'i. Seal olid tema õpetajateks Louis Althusser, Jean
Sissejuhatus Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti
Prantsusmaa intellektuaalsete debattide kohaks. Enamik voole produtseeris manifeste, esseid. Reaalne vaade teatrile, teostus jäi tihti marginaalseks või ähmaseks. Oluline eristada kirjutatud ja reaalselt laval tehtut. Lavastaja tähtsus sai määravaks. Polnud võimalik enam läbi saada lavastajata, sest lavastusest sai terviklik lavastaja looming. Näitlejad olid vaid kaastöötajad. Avangardi institutsionaliseerimine. Mõned avangardistlikud lavastajad (Meierhold ja Artaud) töötasid ka peavooluteatrites. Peavooluteater laenas avangardismist ja nii jõudis modernism ka tavavaatajani ning mõjutas oluliselt 20. saj teatriajalugu. Modernistlik teater tähendas tehnika laiemat kasutuselevõttu; kasutati avangardistide uuendusi. II MS alguseks oli modernism domineeriv joon lääne teatrites. Reinhardt on avangardi kõige suurem populariseerija. On nähtud, et tema tööd lõid pretsedendi tulevastele kommertslavastajatele.
Publiku uuringud tegelevad teatripubliku ja etenduse vastuvõtu uurimisega, publiku-uuringud kitsamalt uurivaid vaid publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning teatrikäitumist. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada. Teatriantropoloogia: Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline (antropoloogid, Antoine Artaud, Richard Schechner) ja praktiline (Peter Brook, Eugenio Barba jt). Argielu teater rituaal. Erinevad etendamispraktikad. Teatrikunsti liigid: · Muusikateater o Ooper - dramaatilise teksti ettekanne ühe või mitme kostüümidesse riietatud laulja poolt koos instrumentaalse saatega. Sai alguse 16.sajandil Itaalias (N: Verdi, Wagner, Ernesaks) o Operett- muusikaline lavateos, kus dialoogid vahelduvad laulude ja tantsudega,
seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseerima, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti. Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli. Sõna tähtsus taandus füüsilise tegevuse ees. Lavastuse visuaalne külg muutus kaasarääkivaks
Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí). Kui enamik kunstnikest olid juba osalenud dadaistlikes liikumistes ja tõid sürrealismi kaasa juba tuntuid võtteid siis Andre Masson, Joan Miro ja Yves Tanguy mängisid otsustavat osa sürrealistliku automatismi väljatöötamisel. Kujutavas kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba maalimist. Sellest suunast kasvas lõpuks välja sürrealismi variant, mille
mängimise ajal. Mis valikud tehti lavastades? Mis probleemid, kõhklused ja eriolukorrad esile kerkisid? Kuidas sündis näitleja roll? Uurija osaleb lavastuse loomises algusest peale, toetub oma proovipäevikule hiljem. Teatriantropoloogia tihedalt seotud teatriteooria ja teatripraktikaga. Eelkõige rituaalse teatriga seotud :pöördutakse arhailiste materjalide ja kultuuride poole, kehtestatakse rituaalsus teatris. Interkultuuriline teater (Brook, Artaud) eri kultuuridest pärit materjalide (müüdid, tekstid, kehatehnikad, muusika, pillid, rituaalse praktikad jne) segamine ja koosesitamine ühes lavastuses. Iseloomulik rituaalne teatrikeel. Laias mõistes igasugune teadlik ja eesmärgipärane kultuuride kõrvutamine teatrivormide ja tehnikate kaudu, rõhutades kultuuride sarnasust või erinevust, otsides universaale. Kitsamas mõistes on
Mati Und o 1968 Phaethon, Päikese poeg Kui vaadata teatriuuenduse klassikalist avaldusmikuju, siis ideoloogia kuulutuab pigem seda, et klassikaline draamatekst kaob ära. Valmisteksti lammutamise tendents tekitab küsimusi. Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad: A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Absurdidraama on selles komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut moodi ja üks tinglikke termineid, mis on käibele lastud on mudeldraama. Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist ning see on tihtilugu tinglik- kujuteldav maailm. Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad
sajandi alguses. Teatrikriitika tekkis 19. sajandil. Teatriteaduse juured: · Suurbritannias Shakespeare'i tragöödiate uurimine. Rõhutati teatri ja kirjanduse tihedat seost · Saksamaal Max Hermann hakkas kirjutama teatri ajaloost. 43 Kaasaegses tähenduses kujunes teatriteadus välja alles 1960.aa, kui ülikoolides hakati rõhutama, et teatrit ei saa taandada kirjandusele. Artaud püüdis teatrit ja kirjandust lahutada juba 1920.aa. Uurida tuleb etendusi, teatrit hetkel, kui ta toimub. Kaasaegne teatriteadus asetseb kahe uurimisala kirjandusteaduse ja meediateaduse naabruses. Vähemalt osaliselt on teatriteadus välja kasvanud kirjandusteadusest. Teatri aluseks on mingi tekst, kuid teatri osaks on ka improvisatsioon. Näidend loob iga lavastuse põhistruktuuri, sest seal on kirjas kogu lavastuse kulgemine. Näidend on
Unt. Aga uuendused liiguvad paralleelselt. Teatris toimub muud ka. Üks olulisemaid asju noorsooteatri asutamine 65 (praegu Tallinna linnateater). Teoreetilised taustad: sulaaja ettevaatlikud teatritõlgendused, siis räägitakse Brechtist ja sellepärast, et oli lubatud autor. Brechti teatrikirjutus hakkab silma. Smuulilt saame Brechtiliku komponendi kätte. Asi ei ole eriti draamauuenduse seisukohalt päris selge. 60ndate lõpul A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Otsitakse erinevaid võimalusi. Üks võimalus, mis 66ndast õhus, on see, et otsitakse kontakti absurdidraamaga. Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima. Kogu uuendus absurdi läheduses toimub, ei saa öelda, et tehakse palju absurdidraamat. Kui Eesti teatris hiljem absurdidraama laine tuleb, siis tõlgitud tekstide kaudu. Laine ühisnimetajad: Epner kasutanud "metafoorne draama".
annaabi.ee 
