Ekspressionism luules ja draamas (0)

Ekspressionism luules ja draamas
Ekspressionism on 20. sajandi algul sündinud vool kirjanduses. Seda on peetud kitsamalt saksa nähtuseks, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga. Ekspressionism levis vooluna mitte ainult Saksamaal, vaid ka Austria-Ungari territooriumi kultuuriruumis. Võrreldes futurismiga pole ekspressionism nii selgepiiriline, end kindlasõnaliselt määratlev vool.
Ekspressionismi arengus võib eristada kaht perioodi. Kirjanduskeskne ekspressionism kestis 1910 . aastast kuni Esimene maailmasõjan alguseni . Sõja-aastatel ja pärast sõda kujunes välja hilisekspressionism, mis kestis 1920-ndate aastate keskpaigani. Kirjanduskeskse ekspressionismiga võrreldes iseloomustab hilisekspressionismi suurem politiseeritus. Ekspressionismi kirjandusvoolulise laialivalguvuse põhjuseks on peetud ühtse selgelt sõnastatud programmi ja tugeva liidri või liidrite puudumist. Paljud talendikalt alustanud noorte ekspressionistide elutee katkes Esimeses maailmasõjas (Ernst Stadler, Georg Trakl , August Stramm).
Sõna „ekspressionsim“ võeti algselt kasutusele XIX sajandi keskpaiku kujutava kunsti valdkonnas, impressionismi vastandina. Ühtseks vooluks hakkas ekspressionism kujutavas kunstis, kinos, teatris ja kirjanduses koonduma 1910. aasta paiku.
Ekspressionismi keskuseks kujunes Berliin. 1911 – 1932 ilmusid Berliinis ajakirjad Torm ja Aktsioon. Mõlemad ajakirjad avaldasid tollal veel tundmatute noorte luuletajate loomingut. Noorteks ekspressionistideks olid Jakob van Hoddis, Georg Heym, Georg Trakl, Franz Werfel, Gottfried Benn , Ernst Stadler, Walter Hasenclever, August Stramm ja Johannes Becher. Pärast sõda jäid ekspressionistlikku luule peamisteks esindajateks Gottfried Benn, Walter Hasenclever, Franz Werfel ja Johannes Becher. 1909. a asutas Kurt Hiller Berliinis kirjandusliku „Uue Klubi“, kus esitati ekspressionistlikku luulet.
Ekspressionismis on keskseks autori eneseväljendus, autori intensiivne suhe maailmas. Ekspressionistliku proosakirjaniku Kasimir Edschmidi sõnutsi ekspressinonist ei näe, vaid vaatab; ei kirjelda, vaid elab läbi; ei taju, vaid otsib. Maailma keskpunkt on igaühe minas .
Ekspressionistlik luulekeel on paatoslik ja jõuline, kasutatakse ohtralt adjektiive, hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi, voolu esimest perioodi, iseloomustab poeetilise keele revolutsiooni ning silmapaistvalt originaalne kujundiloome (G.Heym, 1887 – 1912; G.Trakl, 1887 – 1914). Hilisekspressionism käsitas luulet rohkem ideoloogilise relvana (J.Becher).
Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevad olusid. Masendava kujutuse allikaks on suurlinn , agul, sõda ja lahinguväli (hilisekspressionismis), kujutusobjektideks vaimuhaiged, prostituudid , eluheidikud, vigased kerjused ja nälgivad lapsed.
Nietzsche ütlus „Jumal on surnud“ on ekspressionistidele olulise tähendusega. Tsivilisatsiooni langust mõisteti religiooni kokkuvarisemisena. Väärtuste maailm (Jumal, armastus, õiglus, tõde) on muutunud lootusetult relatiivseks, inimeste poolt manipuleeritavaks.
Ekspressionistliku liikumise algusperiood kuulub Jakob van Hoddise luuletuse „Maailmalõpp“ (1911) kriitika ja iroonia kodanluse suhtes, kodanliku maailma allakäigu karikeeritud kujutamine areneb G.Heymi, G.Trakli jt luules kogu kaasaegse maailma lõpu ja viimsepäeva kuulutuseks.
Ekspressionismi iseloomustab inimese - paatos , üleskutsed ja hüüatused (Oo, Inimene! Ärge tapke Inimest!). Kasutatakse üldistusjõulisi tegelasi- Nimetu , Poeg jms, kaldutakse allegoorilise kujundlikkuse poole. Rõhutatakse, et kõik on ühesugused Inimesed.
Teisalt iseloomustab ekspressionistide luulet uuenemispüüd, uue inimese ja uue ühiskonna paatos. Poeet on prohvet, kes teab ja mõistab olemuslikku ning väljendab seda oma loomingus. Luuletaja peab aitama sisemisel tõel oma vaimu jõul väliseks reaalsuseks saada. Ekspressionistid soovisid luua uut vaimuepohhi, hinge- või vaimuriiki jumalariigi asemel. Luuletajad kasutavad religioossele müstikale iseloomulikke kujundeid ja piiblimotiive (Ernst Stadler ja Franz Werfel).
Poliitiliselt pingestatud aeg (Esimene maailmasõda, natsionaalsotsialismi esiletõus) 1930-ndatel aastatel. Vasak- ja parempoolsete jõudude kokkupõrge sundis kunstnikke valikuid tegema. Hilisekspressionistlik looming ei õigustanud voolu talendikat ja lootusrikast algust. Erandiks on ühe silmapaistvaima ekspressionisti G. Benni luule. Benn ei läinud kaasa hilisekspressionismi valdava politiseeritusega. Ta tervitas alguses natsionaalsotsialismi edu, hiljem mõistis aga selle poliitilise liikumise tegelikku olemust ja eesmärke. Peatselt keelati Benni teoste avaldamine.
Ekspressionistliku draama keskpunktis seisab protagonist (peategelane), kelle subjektiivsed meeltemuljed, elamused ja nägemused määravad kogu näidendi maailma ilme. Teda ümbritsev keskkond on sageli esitatus grotesksena, kõrvaltegelased on üldistatud tüüpkujud (Mees, Tööline), kes tihtipeale käituvad nagu marionetid. Eelistatult kujutatakse põlvkondade vastuolusid ja klassikonflikte. Tegevuseaeg ja –ruum on enamasti abstraktsed. Stiili kujundavad järsud kontrastid , ekstaas ja paatos. Peategelase pikad lüürilised monoloogid vahelduvad lühilauseliste telegrammistiilis dialoogide ning suurte massistseenidega. Juba tekstis etendavad tähtsat rolli visuaalsed teatrikujundid.
Ekspressionistlikele teatrilavastustele on tunnuslikud teravad rütmid, massid ja kõnekoorid. Näitlejate liigutused on järsud ja nurgelised, kõne paisub sosinast karjeiks. Lavakujunduses mängitakse valguse ja varju ning värvikontrastidega, tinglikkust suurendavad ebasümmeetrilised vormid ja viltused jooned.
Saksa teatris sai ekspressionism alguse Walter Hasencleveri näidendiga „Poeg“, mis kujutab nooruki mässu türannist isa ning üldse kodanlike eluväärtuste vastu. Ekspressionistlikke draamasid kirjutasid ka Ernst Toller ja Georg Kaiser. Kaiseri triloogia „Korall“, „ Gaas I“ ja „Gaas II“ näitab, millist ohtu kätkevad endas kasupüüdlik mõtteviis ja hingetu tehnitsismi võidutsemine humanistlike ideaalide üle. Inimkonna meelemuutuse suhtes on Kaiser üpris pessimistlik- ta lõpetab triloogia apokalüptilise gaasiplahvatusega. Tolleri näidendites „Massinimene“ ja „Hinkemann“ on inimene vastamisi kaasaja ebardliku ühiskonnaga.
XX sajandi esimestel kümnenditel loodi valitsevale kommertsteatrile vastukaaluks arvukalt poolharrastuslikke väiketeatreid, mis järgisid kunstilisi eesmärke ja tõid lavale Euroopa väärtdramaturgiat ja noorte ameerika autorite teoseid. Ühes niisuguses teatris algas Eugene O’Neilli teatritee. Ta pani aluse moodsale USA näitekirjandusele ning jõudis esimese ameerika autorina maailmalavale. Tema looming võlgneb palju euroopa filosoofiale (Nietzsche, Freud ) ja on mõjutstatud sajandialguse euroopa kunstivooludest- selles põimuvad ekspressionism, psühholoogiline realism ja sümbolism. O’Neill äratas laiemat tähelepanu mereteemaliste lühinäidenditega, milleks talle andsid materjali noorusseiklused. Järgnesid jõuliselt teatraalsed ekspressionistlikud draamad : „Keiser Jones “ ja „Karvane ahv“. Ekspressionistlikke võtteid kasutab O’Neill ka oma psühholoogilistes draamades, milles luubi alla võetakse keskklassi ameerika perekond ning näidatakse, kuidas suhteid ja saatusi määravad alateadvuses juurduvad kompleksid ja keelatud kired, peidetud pahed ja hukutavad ihad. Tippteoste hulka kuulub ka O’Neilli viimane näidend, julmalt aus autobiograafiline perekonnadraama „Pikk päevatee kaob öösse“.
Ekspressionismi mõjusid leidub ka Thornton Wilderi loomingus. „Meie linnake“ on autori sõnul „katse leida hindamatut väärtust igapäevase elu kõige väiksemates sündmustes“.
Jean Giraudoux võttis oma näidendite aine müütidest ja piiblilegendidest. Giraudoux näidendite maailm on varjamatult mütloogiline. Ent teisendades süžeed ja psühhologiseerides tegelassuhteid, tõstab Giraudoux esile suured moraalsed ja elutunnetuslikud vastasseisud , mis on olulised ka XX sajandil, ning annab müüdile uue tähenduse. Inimeste maailma poetiseerib kummatigi lakkamata seda mõõtmast absoluutse ja ideaalsega. Inimlike ja jumalike väärtuste vahekorda vaeb Giraudoux eri vaatenurkadest näidendeis „Amphitryon 38“ ja „Undiin“.
Paul Claudeli elumõistmine on sügavalt religioosene. Tema näidendite peateemaks on inimese võitlus kiusatuse ja patuga, moraalne ületamine läbi raskete hingeliste võitluste ja katsumuste. Nii nagu Giraudoux, vaatleb ka Claudel inimest maise- jumaliku mõõtkavas, ent kuulutab kirglikult absoluutsete, jumalike väärtuste ülemust. Claudeli draamade vormis on jooni keskaja müsteeriumidest, hispaania auto’dest, aga samuti jaapani no- teatrist . Dialoog on värsskõne ning stiil poeetiline ja paatoslik. Tema olulisemad näidendid on „Vahetus“, „Kespäevalahe“ ja „Maarja kuulutamine“
Müütidele toetuv rituaalne teater oli Antonin Artaud sihiks ja paleuseks. Artaud peateos „Teater ja tema teisik “ ilmus 1938. a, kuid laiemat vastukõla äratasid tema ideed alles pärast Teist maailmasõda. Tema kirjutistes kõlab jõuliselt teatri iseseisvuse nõue. Teater ei ole kutsutud jäljendama elu, vaid ilmsiks tooma varjatud tõde, tungides sügavama, müstilise tõeluseni. Artaud püstitas julmuseteatri loosungi. Julmuseteater peab tungima inimhinge tumedaima põhjani ning vapustama vaatajat .
Bertoilt Brecht uskus, et inimese olemus sõltub neist sotsiaalsetest suhetest, milles ta elab- pole olemas „inimest üldse“ väljaspool ühiskonda. Selleks, et inimest muuta, tuleb muuta ühiskondlikke suhteid. Ekspressionistide abstraktse „uue inimese“ asemel kujutab Brechti teater muutuvat ja muudetavat inimest ühiskonnas. Peategelaseks on Brechti teatris õigupoolest vaataja, sest just tema peab tegelikus elus leidma lahendused probleemidele, mida teater talle ette mängib. Tema näidendite eesmärk on näidata ja jutustada lugusid, milles ilmneksid kaasaja elukorralduse vastuolud ja probleemid. Tegelaste juures on määrava tähtusega nende sotsiaalsed tunnused. Satiirilises komöödias „Mees on mees“ vaataja näeb, „kuidas nii nagu autot detailidest ümber monteerida võib ka inimest“. „Hea inimene Seznanist“ kujutab endast omamoodi kirjanduslikku eksperimenti, milles uuritakse, kas inimene saab olla absoluutselt hea. Satiirilises komöödias „ Härra Puntila ja tema sulane Matti“ oma kasupüüdlik taluomanik muutub heaks ja heldeks purjuspäi, sotsiaalsest rollist vabana. Mõlemas näidendis esineb pirandellolik maski motiiv, mida Brecht Pirandellost erinevalt arendab sotsiaalkriitilises võtmes. Brechti draamaloomingu paremik: „Ema Courage ja tema lapsed“, „Galilei elu“, „Hea inimene Seznanist“ ja Härra Puntila ja tema sulane Matti“.
Ekspressionism tõi kaasa palju uusi uuendusi . Ekspressionismi voolule leidus palju poolehoidjaid ja järgijaid, kuna see levis kiiresti. Paljud kirjanikud ja luuletajad hakkasid ekspressionismi oma meetoditega täiustama.
Kelly Kalm
12.B