20. sajandi teatrivoole (0)

20. sajandi teatrivoole 
 
Anglo-iiri  kirjanik  George  Bernard  Shaw 
( 1856  – 1950): 
Intellektuaalne  
teater, 
käsitles 
kalke 
sotsiaalseid probleeme 
„Caesar ja Cleopatra“ 
„ Kuradi  õpilane“ 
„Pygmalion“ 
„Androkles ja lõvi“ 
„Südamete  murdumise  maja.   Fantaasia   vene 
laadis“  Anton  Tšehhovi  näidendi  „Kirsiaed“ 
mõjudega 
„Püha Johanna“ 1923 
Shaw’   näidendid   paistavad  silma  teatritehnika 
hea tundmisega 
 
Teatro Intimo Barcelonas Hispaanias 
José Echegaray (1832 – 1916): 
„Suur  Galeoto“,  „Don  Juani  järglane“  – 
Henrik  Ibseni  näidendite  („Kummitused“) 
mõju 
Jacinto Benavente (Nob. Auhind 1922) „Huvid 
mängus“  –   Shakespeare ’i  ja  itaalia   commedia  
dell ’ arte mõju 
Vennad Quinterod 
Martínez Sierra – sentimentalism 
Federico García Lorca (1898 – 1936) „Verine 
pulm“  (1932),  „Yerma“  (1934),  „Bernarda 
Alba maja“ (1936)  
Ramón  María  del   Valle -Inclán  (1866  –  1936) 
nimetas 
oma 
näidendeid 
„esperpentos“ 
(„ehmatisteks“)  
 
Teatro Odescalchi Roomas Itaalias 
Rajajaks 1925. aastal  Luigi  Pirandello (1867 – 
1936),  kes  hakkas  seal  lavastama  oma 
näidendeid,  mis  käsitlevad  elu  illusoorsust  ja 
reaalsuse 
tunnetamise 
lootusetust. 
Ei 
noorusaastate 
vaesus  
ega 
abikaasa 
vaimuhaigus  suutnud  lämmatada   Sitsiilia  
saarelt  pärit  Pirandello  armastust  teatri  vastu. 
Ei ole olemas tõde, ütleb Pirandello, sest tõde 
muutub  koos  inimese  ja  keskkonnaga;  ei  ole 
vastastikust mõistmist, sest sõnad vahendavad 
üksnes  näivat,  mitte  olevat;  ei  ole   tervet  
mõistust,  sest  see  nõuab  stabiilsust,  mis 
inimesel  olemuslikult  puudub.  Pirandello 
filosoofia  mõjus  sügavalt  1920.  Ja  1930. 
aastate  illusioonideta  põlvkonnale  ning  pole 
siiani  ennast  ammendanud.  Kuigi  tema 
loomingu  tipuks  on  ehk  „Heinrich  IV“, 
tuntakse  tõlgetena  rohkem  näidendeid  „Kuus 
tegelast autorit otsimas“ (1921), „Olen selline, 
nagu sa mind näha tahad“, „Igaüks omal viisil“ 
ja  „Täna  õhtul  improviseeritakse“.  Noorena 
tõlkis  ta  Goethe  luulet  itaalia  keelse. 
Proosaloomingust 
on 
tuntud 
romaanid  
„Kadunud  Mattía   Pascal “  ja  „Üks,  ei  ühtki, 
tuhat tükki “ 
 
Jaapani noh-teatri mõjuline iiri teater ( Yeats ) 
Euroopa vaimul on peaaegu võimatu kohaneda 
Kaug-Ida  teatri  traditsioonide  ja  rituaalidega. 
Ometi  peab  sealt  paljut  imetlema.  Eriti 
huvitavad  on  lavakujunduse  sümboolika  ja 
äärmiselt  ilusad   kostüümid ,  kus  iga  värv  ja 
volt  kannab  tähendust.  Imetlusväärne  on 
näitlejate  meisterlikkus,  täielik  kontroll  iga 
žesti,  iga  peapöörde  ja  kehaliigutuse  üle,  mis 
on saavutatud lapsepõlvest alanud harjutamise 
ja karmi distsipliiniga. 
Jaapani  teatril  on  kaks  vormi.  Üks  on 
klassikaline  ja  aristokraatlik  noh-teater,  mille 
juured  ulatuvad  sügavale  religioossesse 
rituaali,  teine  rahvalik   kabukiteater ,  mis 
koosneb  erinevatest  osadest  (ka-laulmine,  bu-
tants,  ki-näitlemine).  Noh-teater  on  põhiliselt 
monoloogide  ja  reministsentsidega   draama  
ilma  lääne  teatrile  omase  tegevuse  või  selle 
konfliktse arenguta. Nagu Vana-Kreekaski, on 
esinäitleja (neid on üldse kaks) maskis. Kreeka 
saatüridraamat  kõrvutatakse  kyogen’iga  ehk 
koomilise 
interluudiumiga, 
mis 
oma 
näomoonduste  ja  klounaadiga  meenutab 
üllataval  kombel  atellaani  farssi  ja  commedia 
dell’arte’t.  Noh-näidendi  teemad  on  võetud 
müütidest  ja  legendidest.  Näitleja,  kes  on 
ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti 
väärikalt  edasi-tagasi  õõtsudes.  Tema  sokis 
jalgade  tümpsumine  resoneerival  männipuust 
lavapõrandal  seguneb  flöödi  läbilõikava  hääle 
ja  kolme  trummi  löökidega,  moodustades 
etenduslee rütmisaate. Näitlejate kostüümid on 
luksuslikud,  säravates   värvides   ja  tikanditega. 
Sama kehtib kabukikostüümide kohta,  sealsed 
teemad  aga  pärinevad  kas  ajaloost  või 
argielust. Näitlejaid on rohkem kui noh-teatris, 
nad  on  maskita  ning  nende  liigutused  on  noh-
näitlejate  omadega  võrreldes  vabamad  ja 
sujuvamad, ent siiski väga stiliseeritud. Iidsed 
noh-  ja  kabukiteater  õitsesid  edasi  20.  sajandi 
Jaapanis  (raamatust  „Lühike  teatriajalugu“, 
Phyllis Hartnoll). 
William Butler Yeatsi (1865 – 1939) noh-teatri 
mõjulisi näidendeid: 
„Haukakaevul“ 
„Emeri ainus armukadedus “ (1919) 
„Cuchulaini surm“ (1939) 
 
Saksa eepiline teater 
Rajajaks  Bertolt   Brecht   (1898  –  1956), 
eelkäijaks   lavastaja   Erwin  Piscator.  Brechti 
„võõritusteooria“  (Verfremdungseffekt)   sisuks  
on  teatriillusoooni  lõhkumine  erinevate 
tehniliste  meetoditega,  et  sel  teel  takistada 
publikut  näidendiga  emotsionaalselt  kaasa 
minemast.  Ainult  siis,  arutleb  ta,  võivad 
vaatajad  etendust  ning  algmaterjali  hinnata 
objektiivselt  ja  mõistusega  ( vastandumine  
aristoteleslikule  intriigi-  ja  katarsisedraama 
põhimõttele). 
Brechti näidendeid: 
„Ema Courage ja tema lapsed“ (1937 – 1939) 
„Galilei elu“ (1937 – 1938) 
„Hea inimene Sezuanist“ (1939 – 1942) 
 
Ameerika sotsiaalpsühholoogiline draama 
Algesindajaks Eugene O’Neill (1888 – 1953) 
„ Keiser  Jones“ (1920) 
„Elektra saatus on lein“ ( triloogia , 1931) 
„Pikk päevatee kaob öösse“ (1956) 
Teisi  esindajaid:  Lillian  Hellman  (1905  – 
1984), „Väikesed rebased “ (1939) 
Tennessee  Williams (1911 – 1983) – „Klaasist 
loomaaed“,  „ Iguaani   öö“,  „ Kass   kuumal 
plekk -katusel“, „ Tramm  nimega „Iha““ 
Arthur   Miller  (1915  –  2005)  –  „Proovireisija 
surm“ (1949), „Salemi nõiad “, „Hind“ (1968) 
Edward 
Albee  
(sündinud 
1928) 
– 
„Loomaaialugu“ (1958), „Kes  kardab  Virginia 
Woolfi?“ (1962)  
 
Prantsuse julmuse teater 
Rajajaks   Antonin   Artaud  (1896  –  1948),  kes 
sai   mõjutusi   bali  ( indoneesia )  teatrist. 
Iseloomulik 
taotlus  
ohjeldamatu 
ekspressiivsuse järele, reeglite lõhkumine. See 
suund  on  uuema  aja   performance ’ite  ja 
happening ’ide eelkäija. 
 
2.  maailmasõja  järgsel  kümnendil  oli 
Prantsusmaa  juhtivaks  näitekirjanikuks  Jean 
Anouilh   (1910  –  1987),  kellelt  pärineb  ligi 
sada  eri  tüüpidesse  liigitatavat  näidendit, 
millest  kuulsaim  on  „Becket  ehk  Jumala  au“ 
( 1959 ).  Paljud  tema  näidendid  kasutavad 
antiiksüžeesid,  nt  „Antigone“  (1942).  Samal 
ajal  tegutses  näitekirjanikuna  Jean   Cocteau  
(1889  –  1963).  Seejärel  sai  Prantsusmaal 
valitsevaks Jean-Paul  Sartre ’i (1905 – 1980) ja 
Albert  
Camus ’ 
(1913 
– 
1960) 
eksistentsialistlik draama. 
Sartre  –  „Kärbsed“  (1943)  „ Kinnine   kohus“ 
(1944), „Altona vangid“ (1959) 
Camus  –  „Caligula“  (1941)  ,  „Arusaamatus“ 
(1944), 
„Piiramisseisukord“ 
(1948), 
„Õiglased“ (1950) 
 
1953.  aastal  toimus  Pariisis  prantsuse  keeles 
kirjutava  iiri  kirjaniku   Samuel   Becketti  (1906 
–  1989)  näidendi  „Godot’d   oodates “ 
esmalavastus.  Sellega  algas   absurdidraama  
aeg, mis kestab tänapäevani. 
Absurdidraama autoreid: Prantsusmaal Samuel 
Beckett ,  Eugène  Ionesco  (1909  –  1994),  Jean 
Genet  (1910 – 1986) 
Becketti teisi näidendeid: „Õnnelikud päevad“, 
„ Krappi  viimane lint “ 
Ionesco  näidendeid:  „Kiilaspäine   lauljatar “, 
„Ninasarvik“, „ Toolid “ 
Genet: „Toatüdrukud“, „Palkon“ 
Šveitsis Max Frisch, Friedrich Dürrenmatt  
Inglismaal   Harold   Pinter  (1930  –  2008), 
Arnold  
Wesker 
(sotsiaalkriitilisema 
kallakuga),  Tom   Stoppard   (sündinud  1937, 
tšehhi-juudi päritolu) 
Pinteri  näidendeid:  „Sünnipäevapidu“  (1957), 
„ Tumm  teener“ (1957), „Majahoidja“ (1959) 
Stoppard:  „ Rosencrantz   ja  Guildenstern  on 
surnud“ (1967), „Arkaadia“ (1993) 
Absurdidraama  Tšehhimaal:  Václav  Havel 
(sündinud 1936) – „Aiapidu“ (1963), „Teade“, 
„Keskendumisraskused“ 
 
Commedia  dell’arte  mõjuline   uuem   itaalia 
satiiriline   draama:  Dario  Fo  (sündinud  1926, 
Nob. auhind 1997) 
 
Eksistentsialistlik   hispaania   draama:  Antonio 
Buero  Vallejo  (1916  –  2000)  –  „ Leegitsev  
pimedus“ (1950).