Artaud ja Mina (0)

Artaud ja Mina
"KÕIGEST HOOLIMATA OLI ARTAUD PROHVET ."
Jerzy Grotowski
Tõesti, kõigest hoolimata. Antonin Artaud' unistus luua teater, kus objektidest saavad sümbolid , žestidest universaalsed tähendused, universaalid, oli uhke, aga hukule määratud. Maeterlincki nägemus draamast kui kõrgeimast intellektuaalsest tegevusest muundus Artaud'l nägemuseks teatrist kui kõrgeimast eluvormist. Teater peaks olema lõplik/viimne/sügavaim/tähtsaim reaalsus . Teater kui elu kvintessents, ainuke koht, kus tõelise reaalsusega saab ühendusse/kontakti astuda.
Hoolimata tema valetõlgendustest, mõistmatusest Ida teatri tõelisest olemusest (tehes mitmeid valejäreldusi, ka selle kuulsa Bali teatri etenduse osas), mõjutas Ida (või õigemini lihtsalt Teine, mitte-Euroopa) teater/ kunst /kultuur Artaud' palju. See oli kui kinnitus , et saab ka teisiti, saab ka ilma selle tülgastava psühholoogilise analüüsiva intellektita, saab selle taandada pea olematusse, üheks komponendiks paljude seast.
Artaud oli sümbolist. Kuuludes (ja siis jälle mitte kuuludes) ametlikult sümbolistide hulka, uskus ta sümboli võimsusesse, uskus, et sümbol on puhtam ja suurem, tähtsam ja mõjuvam kui mis tahes muu objekt/kirjutatu. Uskus, et kujund/sümbol on võimsam kui reaalsus. On totaalsem, terviklikum, täielikum. Et kunst on suurem kui elu.
Ja seda eriti teatris. Artaud' jaoks tõstis teater neid sümboleid esile, õigemini puhastas nad mingisugusest elulisest taagast, lava või lavaline/teatraalne situatsioon tõi esile nende täielikkuse/ülemuslikkuse/totaalsuse. Sümbol teatrilaval oli/on midagi, et "vabastada eel-struktureeritud alateadvus".
Katk. Surma kehastus. Paradoksaalselt on selle sümboliks saanud pikkade nokkadega jõledad kujud, kes katkuhaigeid oma teadmatuses ometigi aidata püüdsid. Just nagu näitleja sümboliks on tänapäeval saanud rahvast naerutav ( stand -up) koomik. Aga näitleja peaks olema hoopis ennast salgav ja ohverdav olend , kes on valmis saavutama /jõudma Grotowski järgi "totaalse aktini". Paljastama eneses tõe, olema enda vastu totaalselt aus. Sest katk on aus. Katku paisete, hullumiseni viiv protsess ei jäta varju mitte ühtegi tahku/saladust, ta on totaalne, ta on läbiv, ta on julm. Aga ta on ka aus. Seda taotleb ka Artaud' julmuseteater. Julm mitte vägivaldses, sõna esmases tähenduses, vaid just julm oma aususes. Sest katk on julm, katk tapab , katk toob esile kõik, mis meis on peidus, paiskab selle joana meie kehaõõnsustest lähedalasuvale vaatajale otse näkku. "Ent "julmuseteater" tähendab rasket teatrit, mis on julm eeskätt minu enda vastu." Kuigi Artaud näeb ühe vahendina oma teatris ka vägivalda, selle šokeerivat funktsiooni, ei ole see siiski primaarne, essentsiaalne, vaid ainult üks vahend peaeesmärgini jõudmiseks. Jõudmaks "kosmilise transini".
Transs on aga müstiline, seletamatu osa meie maailmast (kui mitte lähtuda psühhoanalüütilisest perspektiivist). Transsi langevad šamaanid, ravitsejad , just "primaarsete", Teiste ühiskondade/kollektiivide esindajad. Psühholoogia või Aristotellikul loogika pole siin midagi öelda, see tuleb unustada, kõrvale heita, surmata. Tuleb mõelda teisiti, jõuda teist mõttestruktuuride/-süsteemideni.
Vaataja saalis/ruumis (asetatuna ideaalis keskele ) "on sattunud otsekui võimsate jõudude keerisesse". Ta jälgib seda "totaalset akti", mis näitlejaga toimub. Kuigi Grotowski ei usu, et pimedusjõudude esilekerkimine laval kaitseks meid nende eest elus, et sublimatsiooni ei toimu, siis tundub, et asi võib seisneda hoopis enamas. Nähes laval totaalset kurjust, terviklikku , sümbolina , ei paku eluline kurjus , mis on rikutud oma rikutuses, oma detailsuses ning kaotanud oma totaalsuse, see kurjus ei paku meile enam hiljem pinget. Sest me oleme näinud/tajunud enamat , totaalset mõrva totaalse sümbolina, mistõttu mõrv elus ei ole enam (mõrvarile) pooltki nii rahuldust pakkuv , nii nauditav, nii ihaldatav. Elu ise võib muutuda tühiseks, laialivalguvaks, segaseks. Artaud arvas , et teatri lõpetamata sümbol/tegevus/akt, lõpetamata, reaalselt toime panemata mõrv on midagi palju enamat, palju võimsamat, palju totaalsemat.
Lõpetuseks lisan ka ühe (pikema) tsitaadi Artaud'lt, mis (teatri ja ühiskonna suhet lahates) tänapäeval eriti relevantne näib.
"Sel ängistaval ning katastroofilisel ajastul, mil me elame, tunneme pakilist vajadust teatri järele, mis ei jääks sündmustele alla, mis meis sügavat vastukaja leiaks ning ajastu ebakindluse üle valitseks."