Kunsti ajalugu (0)

ETRUSKI KUNST
Etruskid olid oskuslikud insenerid ja linnakujundajad. Nad ehitasid korrapärase planeeringuga ning võimsate müüride ja väravatega linnu, templeid, teid ning veesüsteeme. Kõige tuntumad on nende hauakambrid .
Kunstiteoste peamiseks materjaliks oli savi. Ent etruskid olid ka suurepärased metallitöötlejad; meisterlik oli pronksivalu, mille heaks näiteks on "Kapitoolumi emahunt"
Ainsad etruskide säilinud arhitektuurimälestised on nende nekropolid (umbes 6. sajand eKr), mis asuvad pemiselt Toscanas, Lazios ja Umbrias. Enamik muid ehitisi oli tõenäoliselt puidust ega ole säilinud. Etruskid said tänu tihedatele kaubandussidemetele eeskuju Kreeka arhitektuurist. Omakorda laenas etruskidelt Rooma arhitektuur .
RENESSANSS
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.
Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat , kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.
14. sajandil elas roomakatoliku kirik , millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani. Järgmisel sajandil tõusis kriis seoses reformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid , eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.
14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused , leiutati trükikunst.
KREEKA KUNST
Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand eKr), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel
Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.
Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.
Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria , joonia ja korintose. Vanim neist on dooria order, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati , neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba - friis. See on tehtud vaheldumisi asetatud plaatidest, millest ühtedel (nn. triglüüfidel) on kaks püstvagu, teised (metoobid) on kaunistatud reljeefidega. Katuseservades eenduvad simsid katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud (tümpanonid), mis samuti kaunistatakse reljeefidega. Siin on loetletud templite üksikosad, mida võib kohata ka hilisemate ajastute ehituskunstis. Tänapäeval paistavad templite jäänused kõik ühtlaselt valevana, sest nende kunagised värvid on aegade jooksul maha pudenenud. Uuena olid aga templite friisid ning simsid värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega . Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas . Sealt levis ta ka päris- Kreekasse . Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks. Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros), samuti ka rikkalikult volditud rüüdes noori neide ( kore ), kellel ei puudu oma siiras võlu. Tihti virvendab nende näol eriline salapärane, “arhailine” naeratus.
Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte - alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.
Antiiksete kirjameeste teostest võib lugeda, et tol ajal harrastati ka maalimist. Ometi pole selleaegsetest templite ja elumajade seinamaalidest midagi järel. Loetu põhjal võib aga arvata, et neiski püüeldi ülima ilu poole. Üks kunstnik olevat Ilusa Helena maalimisel modellina kasutanud koguni viit kaunitari , sest ükski neist polnud üksikuna võttes täiuslik.
Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil. Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena. Selline võte oli aga ebamugav ning hiljem jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Siis oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega.
BAROKK
Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.
Itaalia maalikunstnikud eelistasid soojasid ja küpseid toone. Maalikunstis valitsevad tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus. Kompositsioon on sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Maalisid sujuvate värviüleminekutega. Ilma kindlate piirjoonteta. Tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid . Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke . Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel, ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism . Vana klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist . Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igale tema maastikule oli joonistatud juurde ka alati üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tema teosed on "Maastik surnukehaga".
IMPRESSIONISM
Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju näiteks Eugène Delacroix 'st. Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch .)
Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.
KUBISM
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque 'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
Algset kubismi , perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud ja natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks (geomeetrilisteks kujunditeks) ning nendest uue pildi ülesehitamine.
Teine, hilisem vool kubismis, kannab nime sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi. Sünteetilise kubismi esindajaks on hispaanlane Juan Gris . Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque'i kubismi pärast 1912. aastat.
Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama kollaažitehnikat.
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid- pruunid -tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine (Juan Gris). Väga kaugele läks värvide kasutamisel Robert Delaunay. Seda suunda on hakatud nimetama orfismiks. Sünteetilisest kubismist eemaldus ka Fernand Léger, kes oma töödes kasutas tumedat värvi silindreid ja torusid. Seda suunda hakati nimetama tubismiks.
DADAISM
Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916 – 1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, muuhulgas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas old Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.
Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi -müüt on täielikult hävinud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu.
Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks
SÜRREALISM
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.
Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
SÜMBOLISM
Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt . Seetõttu kirjutasid nad väga metafoorselt ja sugestiivsed, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Sümbolismi manifesti ("Le Symbolisme", Le Figaro, 18. september 1886) avaldas 1886 Jean Moréas. Moréas kuulutas, et sümbolism on vaenulik "lihtsate tähenduste, deklamatsioonide, võltssentimentaalsuse ning tõsiasjade kirjeldamise vastu" ning selle eesmärk on hoopis "rüütada Ideaal tajutavasse vormi", mille "eesmärk ei ole mitte iseeneses, vaid mille ainuke otstarve on väljendada Ideaali": "Selles kunstis ei kirjeldata loodusestseene, inimtegevust ja kõiki muid reaalse maailma nähtusi nende eneste pärast; siin on nad tajutavad pinnad, mis on loodud selleks, et esitada nende esoteerilist vastavust Ürgideaalidele."
EKSPRESSIONISM
Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamist.
Ekspressioniste iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel , rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulikuks on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine.