reeglitele ja seadustele väärusest sõltumata Empiirilised ehk indiviidi praktilisse kogemusse kuuluvad argumendid lähtuvad loogika reeglitest ja seadustest. Aksinoom on lähtekohaks võetav valem, mida antud teooria raames ei tõestata ja millest (koos teooria teiste aksinoomidega) tuletatakse varem kokkulepitud järeldamisreeglite järgi kõik teooria ülejäänud valemid. Aprioorseid argumente kasutatakse selleks, et suruda teistele peale oma arvamusi, sõltumata nende tõesusest või väärusest. Intuitsioon ehk vaistlik enesetunnetus on seotud vahetu emotsiooniga. Empiiriliste argumentidega põhjendatakse, aprioorsete argumentidega püütakse veenda psühholoogiliselt. Loogiliste järelduste tegemisel on abivahendiks mõistus. Aprioorsed argumendid ei tõesta teesi. Alati ei saa empiiriliste ja aprioorsete argumentide vahele tõmmata
Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vabaneda, siis ei saaks nad midagi öelda selle kohta, mis värvi maailm tegelikult on. Lk41 Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada deduktiivse arutluse põhjal? 1. Kolmnurga sisenurkade summa võrdub kahe täisnurgaga. Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal. 1. Pooled tudengitest käivad tööl.
võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks. Kant suri oma kodulinnas 1804.a. Kanti Filosoofia Teadmised Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad) Kanti järgi on olemas 3-e sorti otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
segunevad kõikide teaduste piirid ja ühtki neist ei saa käsitleda põhjalikult, tema enda loomusest lähtudes. See eripära võib seisneda kas objekti, tunnetusallikate või tunnetusviisi kas siis kõigi kolme või mõnede neist erinevuses, alles sellele saab tugineda mõte võimalikust teadusest ja tema ulatusest. Kant väidab,et metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Aprioorsne tunnetus jaguneb analüütiliseks ja sünteetiliseks. Sünteetilised otsustused vajavad teistsugust printsiipi, kui seda on vasturääkivuse seadus. On olemas sünteetilised otsustused a posteriori, millel on empiiriline päritolu, kuid on ka selliseid, mis on tõsikindlad a priori ning puhtast arust ja mõistusest pärinevad. A priori anal on paratamatu, ei ole üldkehtiv. Aposteriori sünteet on üldkehtiv, ei ole paratamatu
Otsustused omakorda jagunevad kaheks: · Analüütilisteks ei anna meile uusi teadmisi vaid selgitavad olemasolevaid. (Ruudul on neli nurka) · Sünteetilisteks annavad meile uusi teadmisi, sisaldab predikaadis midagi sellist, mida keha mõistes algselt ei ole. Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele. Sünteetiliste otsuste seas eristas Kant aposterioorseid (kogemusel põhinevaid) ja aprioorseid (kogemusest sõltumatuid või kogemusele eelnevaid) otsustusi. Kokku on siis kolme liiki otsustusi: 1. Analüütilised aprioorsed otsused, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu ja nende tõestus ei pea tuginema kogemusele. 2. Sünteetilised aposterioorsed otsustused, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise. 3. Sünteetilised aprioorsed otsustused, mis kuuluvad tõelise, täiusliku teadmise koosseisu.
metafüüsiline tunnetus puhas filosoofiline tunnetus, mis tähendab, et tegu on sealpool kogemust asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada, peab olema võimalik määratleda seda, mis on sellele tunnetusele iseloomulik ning mis teda teistest eristab. Kant selgitab oma nägemust metafüüsilisest tunnetusest, milles jagab tunnetuse analüütiliseks ning sünteetiliseks. Ta ütleb, et metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, st puhtast arust ja mõistusest tulenevaid tunnetusi. Otsustuste erinevus sõltub aga nende sisust. Analüütiliste otsustuste korral on tegu vaid seletamisega ning see ei anna tunnetussisule midagi juurde, kuid sünteetilise otsustuse korral avardatakse ja rohkendatakse tunnetuse sisu. Seega analüütilise otsustusega saab väljendada seda, mida tegelikult juba subjekti mõistes mõeldi, kuid see ei ole nii
lähtuda teaduslik tunnetus. Tunnetusallikate järgi jaotuvad teadused aprioorseteks ja aposterioorseteks. Aprioorne on selline tunnetus, mis on tingimatult sõltumatu igasugusest kogemusest, järelikult pärineb üksnes puhtast arust või puhtast mõistusest. Aposterioorne teadmine pärineb kogemusest. Puhtaks nimetab Kant sellist aprioorset teadmist, millele ei ole lisandunud mitte midagi aposterioorset. Seda on oluline silmas pidada, kuna aprioorseid teadmisi saab rakendada ka selleks, et kogemust süstematiseerida ja niisuguse rakenduse tulemused ei ole enam puhtad aprioorsed teadmised. Kant kasutab “Prolegomenas” tihti formuleeringut: aprioorne teadmine eelneb igasugusele kogemusele. See ei ole range väljendusviis ning toob aprioorse teadmise iseloomustusse sisse eksitava ajalisuse momendi. Tunnetuse aprioorne komponent on iseenesest väljaspool aega. Kuid
Sensualismi järgi pärinevad kõik teadmised välismaailma tajumisest. Vastsündinu on Locke järgi tabula rasa (,,puhas leht"), millele kogemus meelte kaudu ,,kirjutab" oma sisu. 4. Gotfried Leibniz tõi psüühikakäsitlusse alateadvuse mõiste. 5. Diderot, Holbach, Helvetius jt prantsuse filosoofid esitasid inimese psüühika sotsiaalse determineerituse idee. 6. Immanuel Kant eristas kaasasündinud (aprioorseid) ideid ja kogemuse poolt antud vaimuelunähtuste sisu. 7. K.Marxi ja F.Engelsi dialektilise materialismi õpetus- see sündis prantsuse materialismi, Hegeli dialektika ja inglise poliitökonoomia ühendamisel ning käsitles psüühikat aju ja selle erilise omaduse- teadvuse- evolutsioonilis-ajaloolise arengu tulemusena. Psühholoogia arengulugu 1 Teema 2
Kant Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline
ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) Kanti arvates väljendus igasugune teadmine otsustusena. Nii jagas ta otsustused analüütilisteks ning sünteetilisteks. Analüütilised otsustused on selgitavad ning ei avarda meie teadmisi, nt kolmnurgal on kolm külge. Sünteetilised seevastu avardavad meie teadmisi, nt mõni film on õudne. Omakorda sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid ja aprioorseid otsustusi. Aposterioorse otsustuse kohta võib öelda, et ta ,,põhinev kogemustel" ning aprioorne otsustus on ,,kogemusest sõltumatu". 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) Oma teoses ,,Kes mõtleb abstraktselt?" toob Hegel abstraktse mõtlemise kohta mitu määratlust, mis väljenduvad kahes näites. Esimest määratlust kehastab mõrtsuka näide. Sel
lahkus Königsbergist enne kui filosoof otsusele jõudis. Kant suri oma kodulinnas Königsbergis 12.02.1804. 2. KANTI FILOSOOFIA 2.1 Teadmised Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustes on väide millegi kohta, see sisaldab subjekti (see,mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt. ,,mõned kehad on rasked") ; 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt. ,,ruudul on neli nurka") ; 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt. ,,sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
väidetakse millegi kohta, nt Kõik inimesed on surelikud, Mõni kivi on raske. Igas otsustuses eristatakse subjekti ja predikaati. Subjekt on see, mille kohta väidetakse, predikaat aga see, mida väidetakse. Otsustuste seas eristas Kant analüütilisi (`osadeks lahutamine') ja sünteetilisi (`kokkuühendamine'). Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele. Sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid (`kogemusel põhinev') ja aprioorseid (`enne kogemust, kogemusest sõltumatu') otsustusi. Asi iseeneses ja asi meie jaoks- Das Ding an sich Kanti arvates on olemas objektiivne maailm, mille kohta me ei saa midagi konkreetset väita. See on asi iseeneses (Ding an sich). See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab Kant asjaks meie jaoks (Ding für uns). Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks?
Saksa luuletaja Heinrich Heine on kirjutanud, et Kanti elulugu on raske kirjutada, kuna tal polnud ei elu ega lugu. Kanti Filosoofia Teadmised Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: 1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); 2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); 3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
Sünteetiliste aposterioorsete lausete võimalikkus põhineb aga kogemusel. Kanti arvates sünteetiliste aprioorsete otsustusi tuleb otsida või uurida, kuna see ei tugine mitte vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka"); sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
teoreetilisi probleeme." (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika, lk 71) Kordamise teel õpib inimene autot juhtima, jalgrattaga sõitma ning omandab muid selliseid oskusi, kuid tunnetus kulgeb teist teed pidi. "Teooria on võrk, mis peab kinni püüdma selle, mida me nimetame maailmaks tema teadvustamise, seletamise ja valdamise eesmärgil. Me püüame teha võrgusilmad üha väiksemaks." (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika, lk 31.) Kanti ütlus, et mõistus ei ammuta oma aprioorseid seadusi mitte loodusest, vaid kirjutab need talle ette, on Popperi arvates õige; ent väites, et need seadused on paratamatult tõesed, ta eksis: "Me sünnime koos ootustega, "teadmisega", mis ei ole küll aprioorselt tõene, kuid psühholoogiliselt või geneetiliselt siiski aprioorne, st eelneb igasugusele vaatlusele. Üks tähtsam neist on ootus leida korrapärasust." (Popper, Oletused ja ümberlükkamised, lk 47.) Popperi arust ei ole tähtis, kust me ammutame ideid oma teooriate loomiseks
samas on meil ka teadmisi mis ei sõltu kogemusest. Lisaks sellele leiab ta, et meie tunnetuses on alati aprioone komponent. Kanti huvitab ennekõike meie tunnetus a priori. Aga tõsine probleem, mida Kant püüab lahendada, on see: kuidas on võimalikud sünteetilised väited a priori? See probleem on oluline selle tõttu, et kogu meie teadusliku ja filosoofilise tunnetuse vundament koosneb sellistest väidetest. Teadus ja filosoofia peaksid andma sisukaid aj üldkehtivaid väiteid ehk aprioorseid sünteetilisi väiteid. Sellele küsimusele vastamsieks uuri ta meie tunnetuse struktuuri. See ongi tema teoreetilise filosoofia põhiprobleem. 3.Eetiliste hinnangute objektid: Moraalifilosoofia eesmärgiks oli Kanti arvates leida kõigi inimeste jaoks siduvad käitumisprintsiibid. Need ei saanud olla leitud kogemusest vaid mõistusest. Kant peab teo moraalsuse üle otsustamise puhul teo motiivi ( mitte näiteks tagajärge).
kuid neid saab teada vaid empiiriliselt. Vt. Nimetamine ja paratamatus, 1980. "H2O = vesi" eesti k. 2001 Mõiste "vesi" on jäik tähistaja - ta tähistab igas võimalikus maailmas H2O-d. Sellest ei järgne, et "H2O" ja "vesi" oleksid sama tähendusega. Aprioorsus ja paratamatus Ei kehti: p on aprioorne p on paratamatu Leidub aprioorseid tõdesid, mis on kontingentsed. "Ma olen praegu siin". Vaatleme varrast S, mida kasutatakse väljendi "üks meeter" osutuse fikseerimiseks. Keegi otsustab, et väljendiga "üks meeter" tähistakse selle varda pikkust. Varras oleks sel hetkel võinud olla pikem või lühem. Kuid ta oli nii pikk kui ta oli. Seega on lause "Üks meeter = S-i pikkus (ajal t)" tõene tegelikus maailmas, kuid väär mõnes võimalikus maailmas - seega on ta KONTINGENTSELT tõene.
Et teadvuse niisugust substantiveerimist vältida, kõneleb Kant mitte Minast, vaid ettekujutusest “mina mõtlen”, mida ei ole võimalik tunnetada, vaid üksnes mõtelda (puhas mõtlemine saab aga anda vaid teadmise vormi). Loodusteaduse puhtad üldprintsiibid. Peale seda, kui ta on andnud transtsendentaalse õigustuse meelelisuse printsiipidele (ruum ja aeg) ning puhastele arumõistetele (kategooriad), on Kanti ülesandeks nüüd demonstreerida neid sünteetilis-aprioorseid otsustusi, mis puhta aru printsiipidena on aluseks kogu meie kogemustunnetusele. Kuna kategooriad on puhtad üld- mõisted ja meelemuljed on mitte-mõistelised, siis nõuab kategooriate rakendamine meelelisele antusele mingit vahendavat elementi mõistelisuse ja meelelisuse vahel – ühte elementi, mis oleks samalaadiline niihästi puhaste mõistete kui ka nähtumustega ja seega looks silla üle lõhe, mis lahutab mõistet ja meelelist antust. See vahendav kogemuselüli on
printsiibiga) ilma sisuta: see peab selleks, et olla tunnetus, toetuma meelelisusele. Vastasel korral oleks see “tühi” mõtlemine: “Mõtted ilma sisuta on tühjad […]” (A 51 / B 75). “Materiaalse” momendi inimtunnetuses moodustavad aistingud: värvid, helid, kujud, lõhnad jne. Niivõrd aga kui vorm iseendast jääb oma sisu suhtes autonoomseks, saab inimlik tunnetus- võime teha mõtlemise enda kui muutumatu tunnetusvormi oma uurimuse esemeks ning kujundada selle kohta aprioorseid, seega universaalseid, paratamatuid ja apodiktilisi väiteid. Vormina mõistetud mõtlemine võib saada range teaduse esemeks. Kuid vormina mõistetud mõtlemine jääb alati toetuma meelelisusele, kust pärineb selle sisu, ja seetõttu ei saa too üldine ja paratamatu tunnetus küündida kaugemale meelelisuse piiridest. Teisest küljest, niisamuti kui mõtted ilma kaemusteta on tühjad, on ka (nii jätkub eelpool tsiteeritud lause) “[.
Eksistentsialismi esimeseks sammuks on teha igast inimesest oma olemise peremees ja asetada ta õlule täielik vastutus oma eksistentsi eest. Esimene põhimõte on see, et inimene pole midagi muud, kui see, kelleks ta end teeb . · Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega? Ollakse harjunud sellega, et pilt ei pea olema ette kindlaks määratud. Et kunstnik pühendub maali loomisele ja et valminud pilt ongi see mis pidi valmima. Ollakse harjunud sellega, et pole aprioorseid estweetilisi väärtusi vaid et need väärtused ilmnevad hiljem, pildi seesmises sidususes ning loomistahte ja tulemuse vahekorras. Keegi ei saa öelda milline saab olema homne maal; maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist. Kunstnikule ja moraalile on ühine see et mõlema puhul on meil tegu loomise ja leiutamisega. Me ei saa a priori otsustada mida on tarvis teha. Moraalne valik tähendab oma kuju loomist ühiskonnas ja kunstis kehtib sama põhimõte, et oma elus inimene seob
inimesest sõltumata -- ding an sich (asi iseeneses) ehk transtsendentaalne maailm -- igasuguse kogemuse eeltingimusi puudutav. Selleks, et inimene saaks tunnetada maailma, peab eeldama transtsendentaalse maailma olemasolu. Fenomenide maailm saab eksisteerida selle tõttu, et on olemas ding an sich maailm. Inimese tunnetuse astmed on meeled, aru ja puhas mõistus. Tunnetuse meelelisel astmel inimese taju kasutab ruumi ja aega kui meelelise kaemuse aprioorseid vorme ja saab esemed. Aru tasandil toimub esemetest mõtlemine, milles opereeritakse kategooriatega. Kantil on 12 kategooriat (aine, põhjus-tagajärg, vastastikkus, vajalikkus, võimalikkus, eksistents, täielikkus, ühtsus, paljusus, piirang, reaalsus ja eitus), mis on kõik 10 kvantitatiivsed, sest nad nõuavad rakendumiseks matemaatikale sobivat ettekujutust ajast
olla pärast seda sööstu eksistentsi suunas, inimene on see, kelleks ta end teeb. Eksistentsialismi esimeseks sammuks on teha igast inimesest oma olemise peremees ja asetada tema õlule täielik vastutus oma eksistentsi ees. 11. Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega? Ollakse harjunud, et pilt ei pea olema ette kindlaks määratud, et kunstnik pühendub pildi loomisele ja et valminud pilt ongi just selline, mis pidi valmima. Ollakse harjunud sellega, et pole aprioorseid esteetilisi väärtuseid, vaid need väärtused ilmnevad hiljem, pildi seesmises sidususes ja loomistahte ning tulemuse vahekorras. Maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist. Nii moraali kui kunstiteose loomise puhul oleme samasuguses loovas olukorras, mõlema puhul tegemist loomise ja leiutamisega. 12. Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel
meelelisuse, ruumi ja aja apriorsed vormid. Kõigi asjade kohta sellistena nagu nad meile näivad (ilmuvad - ilming), on need kategooriad siiski üldised ja paratamatud. Meil ei saa olla kunagi kogemust, mis ei oleks vastavuses kausaalsusseadusega - kuna igasugune kogemus töödeldakse kõigepealt mõistuse vormiva tegevuse kaudu kategooriate abil. d) TRANTSTSENDENTAALNE OTSUSTUSVÖIME Me oleme kategooriates tundma õppinud aprioorseid vorme, mida meie mõistus kasutab kaemusliku materjali korrastamisel. Kust teab aga mõistus, millal millist kaheteistkümnest kategooriast kasutada? Tal on võime, mis muudab ta võimeliseks õiget kasutama. Seda võimet nimetab Kant OTSUSTUSVÖIMEKS (Urteilskraft). Kategooriate ja aine vaheline lüli seisneb selles, et igasugune mitmekesisus aistinguis allub ühele üldisele vormile aeg. Iga kategooria vastab seega ajalisele skeemile. Sellega on viidatud vaid otsustusvõime funktsioonile.
] [Carnap: Paralleelide postulaadi ümber palju vaieldud, kuni XIX saj.-ni vaid sel teemal, kas ta on aksioomina vajalik. Paljud matemaatikud uskusid, et ta võib saada teistest aksioomidest tuletatud teoreemiks. Tegelikult olid kõik need katsed loogiliselt vigased ja põhinesid kantiaanlikul intuitsioonil, mille järgi geomeetria aksioomid selged ja lihtsad pidid olema õiged. (Kanti aprioorne süntees. Carnap eitab sünteetilisi formaalseid ehk sünteetilisi aprioorseid väiteid.)] [6]Rene Descartes (1596-1650) [7]D. üritas maailma kõiksuse haarata ühte ühtsesse teadusesse. Universaalteaduse ainsaks lähtealuseks sobis tema arvates vaid inimlik mõistus (ratio). Descartes pööras ümber F. Baconi protseduuriteooria: D. nõustus Baconiga, et teadus kujutab endast propositsioonide püramiidi, mille tipu moodustavad kõige üldisemad printsiibid.
toetumata). Mis on probleem Hume’i kaudu? Ontoloogiline dimensioon: nähtused, põhjuslikkuse probleem? Kant rakendas aprioorset nähtuste puhul. Hume püstitab küsimuse, kas metafüüsikal on õigus rakendada aprioorset lähenemist nähtustele jne – õigustatuse küsimus. Hume oli empirist – kogemusele toetuv. Miks rakendada põhjuslikkust kogemusele? Hume arvas, et ei. Toimimisviis toetub teatud harjumusele. Harjumus on psühholoogiline tasand – kujutlusvõime, harjumus. Hume – aprioorseid teadmisi pole olemas, siis metafüüsika jutt aprioorsetest mõistetest on jama. Metafüüsika nimetab aprioorseks seda, mis on psühholoogiliselt väljakujunennud harjumus ja seda saab empriiik tunnistada. Harjumus on siin aga subjektiivne paratamatus. Tähtis on siin õigustatause küsimus(Hume). Hume’i panus oli positsioon, mitte järeldus ja tulemus. Osutas nõrgele kohale traditsioonilises metafüüsikas. Läheb kontseptuaalsest paratamatult üle ontoloogiliseks, aga see pole õige
61. Mõtlemine ja objektid "Senini on eeldatud, et meie teadmised peavad vastama objektidele. Ent kõik katsed meie teadmist objektidest laiendada, nende kohta midagi aprioorselt mõistete abil kindlaks tehes, on nendelt eeldustelt luhtunud. Seetõttu proovigem, et kas meid saadab metafüüsikassuurem edu, kui me eeldame, et objektid peavad vastama meie teadmisele. See langeks paremini ühte soovituga, nimelt sellega, et objektide kohta on võimalik saada aprioorseid teadmisi. ... Kui kaemus peab vastama objektide ülesehitusele, siis ei näe ma, kuidas me saame viimaste kohta midagi aprioorselt teada; ent kui ese (meelte objekti mõttes) peab vastama tema ülesehitusele vastavalt meie kaemusvõimele, siis eiteki mul raskusi selle võimalikkuse ettekujutamisega."I. Kant, Kritik der reinen Vernunf 62. Sõltuvus vaatevinklist Realist püüab näidata, et teatud faktid on vaimust täiesti sõltumatud. Idealist
Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vabaneda, siis ei saaks nad midagi öelda selle kohta, mis värvi maailm tegelikult on. Lk41 Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada deduktiivse arutluse põhjal? 1. Kolmnurga sisenurkade summa võrdub kahe täisnurgaga. Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal. 1. Pooled tudengitest käivad tööl.
Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vabaneda, siis ei saaks nad midagi öelda selle kohta, mis värvi maailm tegelikult on. Lk41 Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada deduktiivse arutluse põhjal? 1. Kolmnurga sisenurkade summa võrdub kahe täisnurgaga. Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal. 1. Pooled tudengitest käivad tööl.
annaabi.ee 
