"Anna Karenina" tegelased ja Vronski (2)

"Anna Karenina " on vene kirjaniku Lev Tolstoi romaan, mis esmakordselt avaldati aastail 1875– 1877 järjejutuna ajakirjas "Русский Вестник", kuid ajakirja toimetaja Mihhail Katkovi tülide tõttu Tolstoiga, ei avaldatud romaani täies mahus . Aastal 1878 töötas Tolstoi "Anna Karenina" põhjalikult ümber ning samal aastal ilmus see ka raamatu kujul.Teost peetakse üheks realismi tippsaavutuseks, Tolstoi nimetas seda raamatut oma esimeseks "tõeliseks" romaaniks . Raamatu peategelase Anna Karenina prototüübiks oli osaliselt Aleksandr Puškini vanem tütar Marija Hartung ( 1832 –1919). Tolstoi oli Marijaga kohtunud lõunalauas ka isiklikult.Enamik vene kriitikuid peab raamatut kõrgkihi elu ja armusuhete lahkamiseks. Fjodor Dostojevski nimetab oma "Kirjaniku päevikus" teost aga tõeliseks kunstiteoseks.Ajakirja Time 2007. aasta jaanuarinumber nimetab "Anna Kareninat" kõigi aegade suurimaks raamatuks."Anna Karenina" põhjal on tehtud hulgaliselt filme. Ühed kuulsaimad on 1927. ja 1935. aasta ekraniseeringud, mille peaosalist Anna Kareninat mängib Greta Garbo.

Tegelasi

• Anna Arkadjevna Karenina
  
• Aleksei Aleksandrovitš Karenin
  
• Aleksei Kirillovitš Vronski
  
• Konstantin Dmitrõtš Levin
  
• Ekaterina Aleksandrovna Štšerbatskaja, Kitty
  
• Stepan Arkadjitš Oblonski, Stiiva
  
• Darja Aleksandrovna Oblonskaja, Dolly
  
• Sergei Aleksõtš Karenin, Serjoža
  
• Nikolai Dmitõtš Levin
  
• Sergei Ivanovitš Koznõtšev
  
• Elizaveta Fjodorovna Tverskaja, Betsy
  
• Madame Stahl
  
• Varvara Andreevna, Varenka
  
• Vasenka Veslovski
  

 VRONSKI
 
Vronski on keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, heasüdamlik – ilusa, haruldaselt rahuliku ja kindla näoilmega tumedajuukseline mees. Ta näos ja kogu ta kehakujus, alates lühikeseks lõigatud mustade juuste ja värskelt raseeritud lõuaga kuni õlaka uhiuue mundrini, on kõik lihtne ja ühtlasi peen.
Vronski pole iialgi tunda saanud perekonnaelu . Tema ema oli olnud nooruses hiilgav seltskonnadaam, kellel oli abielus olles ja eriti hiljem palju üldsusele tuntud romaane (st armulugusid). Vronski ei austanud oma südames ema ja andmata sellest endale aru, ei armastanud teda. Ta ei osakud kujutleda, et emasse võiks suhtuda kuidagi teisiti kui ainult suurima austuse ning kuulekusega. Mida vähem ta oma ema südames armastas , seda rohkem ta teda väliselt austas ja kuulas. Oma isa Vronski peaaegu ei mäletanud. Vronski ei armastanud perekonnaelu: ta nägi perekonnas, eriti abielumehes, poissmeeste üldise arvamise järgi midagi võõrast, vaenulikku ja eelkõige midagi naeruväärset.
Kasvatuse oli ta saanud Paažidekorpuses. Lõpetanud kooli noore hiilgava ohvitserina, sattus Vronski kohe Peterburi rikaste sõjaväelaste tallatud radadele . Kuigi ta vahetevahel Peterburi seltskonnaelust osa võttis, olid ta armusuhted seni olnud väljaspool seda seltskonda. Polgu huvid moodustasid tähtsa osa Vronski elust. Ta armastas polku ja ka teda armastati polgus. Polgus mitte ainult armastati Vronskit, vaid ka austati ja oldi tema peale uhke – oldi uhke selle peale, et see inimene, määratu rikas, suurepäraste annetega ja haridusega, oli sellest kõigest loobunud ja kõigist elu huvidest endale kõige lähedasemaks südameasjaks võtnud polgu ja seltsimeeste huvid. Vronski oli sõprade sellisest arvamisest teadlik. Peale selle, et ta seda elu armastas, tundis ta end kohustatud olevat enda kohta kujunenud vaadet säilitama.
Peale teenistuskohustuste ja seltskondlike huvide oli Vronskil veel oma lemmikala – hobused , ta oli kirglik ratsutaja. Ratsutamisega on seotud ka Vronski kõige piinavam mälestus. Ühel võiduajamisel, kui ta oli peaaegu võitmas, tegi ta andeksandmatu liigutuse , mille tagajärjel murdis hobune selgroo . „Rahvas, arst ja velsker, tema polgu ohvitserid – kõik jooksid juurde. Oma õnnetuseks tundis ta, et on terve ja vigastamata. Hobune aga murdis selgroo ning ta otsustati maha lasta. Vronski ei suutnud vastata küsimustele, ei suutnud kellegagi rääkida. Ta pöördus ümber ja läks peast kukkunud mütsi ülesse tõstmata hipodroomilt minema, isegi teadmata kuhu. Ta tundis end õnnetuna. Esimest korda elus elas ta üle raskeima õnnetuse, parandamatu õnnetuse, ja veel säärase, milles ta ise süüdi oli!“ (lk 228)
Väga tähtsat rolli Vronski elus mängis armastus. Eriti armastus Anna vastu. Juba Vronski ja Anna esimesel kohtumisel , jättis Anna Vronskile unustamatu mulje. Vronski jättis Anna pärast maha Kitty ja järgnes Annale Peterburgi. Ka Peterburis püüdis Vronski olla Annale võimalikult lähedal ja viibida temaga võimalikult palju ühes seltskonnas. Anna ja Vronski lähedased suhted paistsid silma ka seltskonnas, kuid see ei häirinud Vronskit. „Vronski teadis väga hästi, et Betty ja teiste peenesse seltskonda kuuluvate inimeste silmis polnud tal vaja naeruväärseks muutumist karta . Ta teadis väga hästi, et nende inimeste silmis võis olla naeruväärne ainult tütarlapsesse ja üldse vabasse naisesse õnnetult armunu .“ (lk 148) Mida kättesaamatum Anna Vronskile tundus, seda rohkem Vronski veendus oma armastuses Anna vastu. Ka Anna polnud Vronski suhtes ükskõikne. Ainuke, kes oleks saanud Vronskit Annaga kohtamast takistada, oli Aleksei Aleksandrovitš, kuid kuigi ta aimas Anna kõrvalepõikest, ei võtnud ta selles suhtes midagi ette. Seetõttu sai Anna ja Vronski romaan rahulikult oma rada edasi areneda. Vronski oli armukese rolliga rahul seni, kuni Anna teatas, et ta on rase . See muutus tunduvalt Vronski suhtumist nende suhetesse (lisaks lk 215). Anna ja Vronski vahelised suhted muutusid väga teravateks. Vronski kaalus isegi enesetapu võimalusi (lisaks lk 409, 474, 476). Teose lõpus hakkavad küll Anna ja Vronski probleemid lahenema, kuid nende suhe ei muutu enam kunagi endiseks.
Tolstoi arvates Vronski ei mõista aja sisu, tingimuste ega aja iseloomu. Ta kirjeldab Vronskit kui rahulikku , enesekindlat ja enesega rahulolevat inimest.
 

Anna Karenina põhiprobleemistik

Tegevus toimub 19 saj. Venemaal ( Moskva , Peterburi). Olustikku on kirjanik kirjeldanud vähe, kuid tegevus toimub suurtes linnades, kus on iseloomulik linnaelu. Kirjanik kirjeldas hästi tegelaste välimust ja iseloomu. Sügava vaatluse all on inimsuhted ning nende arenemine. Mõjutused ühiskonnalt. Tegevusliine piisavalt, väljendanud oma mõtteid hästi, väga täpne ülevaade tolleaegsest Moskva, Peterburi ja maa-aadlist. Samuti täpne Venemaa olustik – väga tänapäevane- ajastul oleks nagu midagi viga, kõrgseltskonnal suur võim. Tegevusliinid vürtsikad. Vaatluse all erinevad inimtüübid. Romaan räägib abielu purunemisest. Perekonnaelu lagunemine kui üks osa reformijärgse Venemaa kaootilisest elust. Kujutab klassiühiskonda, mille ladvik äärmiselt egoistlik.
Nüüd tähtsamad tegevusliinid:

Anna ja Vronski
Anna on keeruline ja vastuoluline , samas kaunis, tark, õiglane ja elurõõmus naine. Vronskisse armumine ei suuda Anna oma meest petta külmavereliselt, tema kirglik tunne pole suurilmlik seiklus , vaid tõeline andumus, mis teeb elu Kareniniga võimatuks. Vronski pole Aleksei Kareninist väiksem , kuid teist laadi egoist , tema jaoks tähendab elu vaid naudingute vaheldust. Seepärast pole ka midagi imestada, et tema kirg Anna vastu jahtub. Ka Anna vaesustub oma tunnetes, ta ei suuda Vronski tütart, oma teist last armastada nii nagu Serjožat ja armastus Vronski vastu teisendub hüsteeriliseks kiivuseks. Seepärast ongi Anna lõpp nii kohutav. See on tingitud suuresti kõrgema seltskonna tagakiusamisest kui ka enda sisemisest kriisist. Enesetapuni viis mõistetav, kuid egoistlik puhang – perekonna ja inimlike sidemete purunemine . Anna käitumine on patt jumala kuid mitte inimeste ees. Seepärast ei ole inimestel õigust tasuda, seda võib vaid jumal.
Anna sisemise traagika välised põhjused olid:

seltskond oli ta hüljanud

pidi poja hülgama

kõik suhtusid temasse vaenulikult
seesmised põhjused:

armastas oma poega väga, ei suutnud leppida tema kaotusega

ei armastanud enam tõeliselt Vronskit

ei suutnud Vronski tütart armastada nii nagu Serjožat
Anna valu ei tahtnud keegi näha, kõik süüdistasid teda. Tal viskas elust üle, seepärast tappis ennast. Anna ja Vronski sobisid minu meelest aadlikihti, mis oleks midagi vahepealset Peterburi ja Moskva aadli vahel.

Kitty ja Levin
Levin oli Anna venna sõber, kellel oli eesmärgiks abielluda Kittyga. Kitty loobub tema ettepanekust, sest armastab Vronskit. Kui Vronski armub Annasse, on Kitty süda purunenud . Mõne aja pärast paranevad ka Kitty ja Levini suhted, nad abielluvad. Kitty jääb rasedaks, sünnib poeg Dmitri .
Levin on tõeotsija, tark ja tahtekindel , usub tõelise õiglase elu võimalikkusesse ja otsib teed sellesse ellu. Tema kujunemine on aga pikaajaline õnnelik elu Kittyga ei päästa teda kibedaist mõtisklusist oma kaasaja üle, tõe kättevõitmatuse üle, pere kõige õnnelikemail päevadel viivad need mõtted ta enesetapu ääreni. Leiab väljapääsu “hinge tarvis”. Arvab , et ebaõiglast maailma saab parandada vaid kõlbelise enesetäiendamise läbi. Eeskujuks mitte ainult talupojakarakter, vaid ka talupoeglik elulaad . Kitty sobib hästi provintsiaadli hulka, Levin maa-aadli ja Moskva aadli vahele.

Serjoža
Serjoža ema Anna armastab teda väga ning poeg ka oma ema. Ta hing on segaduses, kui ema ta maha jätab. Asi läks hullemaks siis, kui talle öeldi, et tema ema on surnud, kuid ühel päeval jalutab ta tuppa sisse! Peaaegu kuriteoga sarnanev kohtlemine pojaga Karenini majas on romaani üks dramaatilisemaid stseene. Oli näha, et ema ja poeg armastasid teineteist lõputult.

Dolly ja Stiiva
Romaan algaski sellega, et perekonnas Oblonski on abielutüli, sest Stepan pettis oma naist ühe guvernandiga. Kui Anna saabub Moskvasse, suudab ta aga nende abielu päästa, mis on juba purunemise äärel.
Dolly on väga heasüdamlik naine, ta ei hoolinud, kui halvas seisus keegi oli, vaid tundis alati kõigile kaasa. Kui Anna oli seltskonna üldise põlguse all, läks tema Anna juurde ja lohutas teda.
Seoses Stephani ja Anna pattudega, jääb romaanist kõlama mõte, et mees võib petta, aga naine mitte.

Levin ja tema vend Nikolai
Levin ei saanud oma vennaga just kõige paremini läbi, põhjuseks nende väga suur erinevus. Nikolai pisut häbenes ennast. Kui Nikolai on suremas, sõidavad Levin ja Kitty talle aga külla ning põetavad ja aitavad teda kuni surmani.
Nikolai oli healt elujärjelt kõrvale kaldunud, ta oli vaene ja elas ühe lõbutüdrukuga, keda ta siiski väitis armastavat ja minu meelest ka armastas.

Aleksei ja Liidia Ivanova
Pärast suhete purunemist Annaga, hakkab Liidia üha enam Alekseid külastama ning lõpuks kolib tema juurde – on temasse armunud. Aleksei oli tuim mees, kellele oli väga tähtis positsioon, poeg, üleliigne perekond pole tunnete tasandil tähtis, abielu on mõistuse abielu. Samas on Karenina elav inimene, mõnel hetkel võimeline tõeliselt kannatama ja armastama , kuid elureeglid suruvad tema headusepuhangu maha . Karenina peidab oma kannatused suurilma moraali kirjutatud ja kirjutamata seaduste varju ning inimene kannatab taas.
Põhiprobleemid:

• Kas armastuse pärast tasub perekonda hüljata?
  
• Mis on armastus?
  
• Kas ühiskond või mina?
  
• Kas põgenemine on vastus?
  
• Kas armastus on tähtsam kui perekond?
  
• Kas mees võib petta aga naine mitte?
  
• Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista?
  
• Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas?
  
• Kas petmist on võimalik andestada ?
  
• Kas enesetapp on lahendus?
  

Lev Tolstoi “Anna Karenina”
Hing hõõrus end vastu mõistust marraskile
Me kõik teame, kuidas ilu, rahu, ja terve valik igati meeldivaid asju nõuavad ohvreid - nii ka armastus. Tinglikult võib jagada inimesed ‘nendeks-kes-usuvad-armastusse’ ja nendeks, kes ei usu. Uskumise aluseks on ise tundmine ja see teeb õige tõestamise väga raskeks. Samuti kaheldakse, kas inimene üldse peaks Suurt Armastust tundma ja kas ka sellele järele andma - peitub ju selles tundes peale kõige ilusa ka potentsiaalne traagika, pettumus ja kõikemattev kurbus . Võibolla just selle viimase pärast on armastus olnud läbi aegade kirjanike lemmikteemaks, “Anna Karenina” pole selles suhtes erand .Ometi ei ole see tüüpiline imal romaan, käsitletud on mitmeid raskeid probleeme ja nii mõndagi näidatud hoopis uues valguses.
Luubi alla on võetud Anna ja Vronski suhted, mis on eriti keerulised ühiskonna ja nende endi tekitatud pinge pärast. Õigupoolest on see kooslus määratud hukule algusest peale ja Anna teab seda pärast Vronskiga kohtumist Moskvast kiiruga lahkudes, kuid peale mõne aja möödumist ei tunnista seda temagi. Nende vastu töötas liiga palju liiga võimsaid jõude: avalikkuse arvamus, mis tollal oli hulga tähtsam kui praegu; mõlema ohverdused selle suhte nimel ja sellest tulenevad probleemid.
Juba alguses seisis nende suhe valedel alustel: leian et mõlema, aga eriti Anna poolt mängis pearolli edevus. Loomulikult meelitab üht korralikku abielunaist noore nägusa mehe andunud tähelepanu, milleks muidu riskis ta nii paljuga. Vronski-poolset võimalust armastuseks esimesest silmapilgust ma ei eita (sellele räägib kaasa ülijärsk huvikaotus Kitty vastu) kuid pigem näib see olevat enese proovilepanek: Anna oli nii vaga ja salapärane, nii kõigutamatu oma õiges elus. Samahästi võis mehe eesmärk olla näha, kas ja kui kaugele ta Annaga jõuda võib. Puhta tõena võib kuulutada, et intiimsuhete põhjuseks on alati see, et kumbki tahab teiselt midagi (olgugi see vaid soov end erilisena tunda), seega on väljatoodud võimalus täiesti olemas.
Öeldakse, et ühes suhtes on alati rohkem inimesi kui kaks - kummagi poole ümber tantsivad endiste armukeste, abikaasade, tuttavate ja sugulaste varjud . See on harva häiriv, kuid võib siiski saada saatuslikuks. Anna ja Vronski vahel seisid pidevalt Serjozha ja Aleksei Aleksandrovitsh, pluss kogu hukkamõistev seltskond. Loomulikult on sellise koorma all väga raske olla püsivalt õnnelik - kahekesi. Anna kaotas mehest lahti üteldes poja, Vronski loobus oma karjäärist, samas ähvardas teda oht kaotada Anna tõttu oma mehelik vabadus - see viimane oli aga midagi, millest ta soovis kinni hoida. Lõpu alguseks sai aeg, mil kumbki neist teist selle tõsiselt tähtsa asja kaotamises süüdistama hakkas.
Romaanis on toodud kahe peategelase tõeliselt komplitseeritud suhtele kontrastiks Kitty ja Levini üksmeelne rahulik elu. Huvitav on aga see, et viimaste väheste tülide ja Anna-Vronski tülide põhjused osaliselt kattuvad. Tekib idee, et autor on Levinitest teinud näite, mis oleks võinud saada, kui nood kaks oleksid kohtunud teisel ajal ja teises kohas, ilma kõigi nende raskendavate asjaoludeta. Näiteks poleks romaani traagilist olukorda tekkinud, kui tegevus oleks toimunud mõnel Kariibi mere saarel primitiivsetes oludes. Tsivilisatsioon mõnevõrra muudab inimesi ebaloomulikuks - iga isik on tegelikult pärit ürgajast, sealsed instinktid mõjuvad ka praegu ja ei saa pidada lõpuni õigeks nende täielikku mahasurumist. Metslaste seas oleks üks neist kolmest surnud ja seega asjade keeruliseks minekut takistatud. Ma ei väida et brutaalsusega saab probleeme lahendada, kuid kõik oleks olnud hulga lihtsam, kui Karenin Vronski duellile oleks kutsunud.
Kuid mis üldse pani Anna oma täiuslikust elust loobuma ? Ta oli nagu korralikkuse etalon , kuni saabus suur armastus (mida küünikud “kunstlikest oludest tingitud ajutiseks hullumeelsuseks” kutsuvad ). Miks pidi üles ütlema nii palju tähtsat ühe krahvi pärast? Võtan asja Anna vaatepunktist just sellepärast, et teda kahjustas see suhe tunduvalt rohkem.’’ Kui mees petab , on see, nagu sülitataks aknast välja. Kui naine petab, sülitatakse aknast sisse.” Arusaamatu, kuid just selline on rahva suhtumine, tõestuseks romaanis oleks Stiiva ja Dolly. Kui nende kahe käitumised vahetada, ei oleks nad kohe kindlasti olnud seltskonnas nii tunnustatud. Ja nimelt see põhimõte sai avaliku arvamuse kujunemise aluseks - Karenin oli kannataja, Vronski oli noor tuulepea, ja Anna, tema oli 'paheline naine'. Kas see raamatuist ja filmidest tuttav Armastus on midagi, mille pärast jätta kogu senine elu? Selles pole inimsugu siiani kokkuleppele jõudnud. Küllap on see igaühe südametunnistuse asi ja seda parem kui tõesti on tegemist tõsise tundega. Ja kuigi sellest midagi head lõppkokkuvõttes ei tulnud, arvan et Anna poleks võimaluse korral oma otsust muutnud.
Romaani lõpus on tõeliselt veider vaadelda olukorda, kus armastus ja vihkamine saavad elada koos ühes hinges . Kaob seni õigena tundunud idee, et seal, kus armastus lõpeb, algab viha. Anna vihkas Vronskit selle eest, et too teda vähem armastas ja et see tunne aja jooksul veelgi vähenes. Samas kõige selle kõrval ta siiski armastas meest, taipamata, kuidas ta ise on kõiges süüdi. Tekib idee, et need kaks ei saanud siiski olla lõpuni lähedased, kui nende vahel üldse sai tekkida selline hirmuäratav külmus - Anna süüdistamas Vronskit asjades, mille on kaotanud iseenda otsuste tõttu; mees omakorda püüdes püsti hoida oma mehelikku autoriteeti - ja mitte kumbki armastuse nimel järgi andmas. Kokku hoides oleks olnud võimalik kaugenemise vastu võidelda. Nimelt see “miks-mina-miks-mitte-tema-mäng" saigi neile saatuslikuks. On vaid kahju, et just teineteisele nii palju ohverdanud paar nagu Vronski ja Anna kõigi inimeste seas sellega võidelda ei suutnud.
Kummastav on jälgida Annat enne ta surma. Uskumatu, et keegi võib armastusest hulluks minna, aga just see temaga juhtus. Taas sai tõestust väide, et meeleheitel inimene näeb täpselt seda, mida ta näha tahab - antud juhul siis Vronski suhteid teiste naistega , mida loomulikult olemas ei olnud. Elav kujutlusvõime ei tule kindlasti kasuks, kui midagi paaniliselt kardetakse . Muidugi oli talle algusest peale langenud suur pinge, kuid ta ise oli selle põhiliseks kasvatajaks - samahästi oleks ta võinud võtta vastu Karenini pakutud lahutuse - pojast ilmajäämine ei saanud olla ta peamiseks hirmuks, kui ei olnud midagi hullu selles, kui ta Vronskiga koos pikaks ajaks välismaale, pojast sadade kilomeetrite kaugusele sõitis. Ta kaotas Serjozha juba siis. Nii kaua oli Anna asjatult püüdnud elada mõistuse järgi ja selles mõttetus võitluses alla jäänud. Ehk oli lihtsalt aeg lasta mõistusel kaduda ja elada ainult tunnete järgi. Tekib näide, kui destruktiivne võib olla mõistuseta tegutsemine. Ta leidis vaevalt et viimase, kuid kindlasti mõjusaima vahendi, suurendamaks Vronski tundeid tema vastu mitmeid kordi.
Märtriks olemisel on aga üks oluline viga: pärast plaani teostamist ei ole kedagi selle kordaminekut nautimas. Suitsiid ei olnud ainuke võimalus, kuid tundub, et Annal sai lihtsalt jõud otsa - sellest ka enesehaletsus ja sellise ülivõimsa relva nagu enda-eksistentsiga-mängimise kasutamine. Aga võibolla oleks vastuvoolu ujumine vaid vältimatut edasi lükanud ja Anna teadis - saatusega ei ole mõtet võidelda.
Anna Karenina lugu on segadusseajav ja mõtlemapanev. Mõne võib see panna armastusse uskuma, teise seda veelgi rohkem eitama. Kuid muidugi on selge, et õnnelikest lugudest raamatuid ei kirjutata . Nii see pidigi olema - tohutul hulgal segavaid asjaolusid, habras õnn ja kurb finaal. Tahaks uskuda , et kõik need inimesed ei kannatanud ilmaasjata, et Anna suutis olla korragi tõeliselt õnnelik ilma pojata, maineta ja väärikuseta… kuid mehega, keda armastas. Tema traagikas pole süüdistada kedagi, jääb üle vaid talle kaasa tunda ja vältida tema tehtud vigu. Miks mitte uskuda, et tõeline armastus ikkagi eksisteerib ja et see jõuab kord igaüheni… ja on väärt iga tema pärast tehtud ohverdust.