Anemòne Ülane Arctostàphylos Leesikas Àsarum Metspipar Càlla Võhk Callùna Kanarbik Càltha Varsakabi Campànula Kellukas Càrex Tarn Càrum Köömen Convallària Maikelluke e. piibeleht Coronària Käokann Diànthus Nelk Dròsera Huulhein Equisètum Osi Eriòphorum Villpea Filipèndula Angervaks, angerpist Gàlium Madar Gerànium Kurereha Gèum Mõõl Heliànthemum Kuldkann Helichr`ysum Käokuld Hepàtica Sinilill Heràcleum Karuputk Hyper`icum Naistepuna Jùncus Luga Làthyrus Seahernes Lèdum Kail, nüüd soorododendron Lèucanthemum Härjasilm Lòtus Nõiahammas Lùzula Piiphein [c] Maiànthemum Leseleht
turbasammal Kr- karusambla KKT Soostunud leede-, leet- ja kahkjad mullad. Hapud mullad. Boniteet 3-4. Peapuuliik: mänd Puhmarinne: kanarbik, mustikas, pohl, sinikas, sookail Rohurinne: sookastik, sinihelmikas, ohtene sõnajalg, kera tarn, tupp-villpea. Samblarinne: harilik-ja lainjas kaksikhammas, harilik karusammal, laanik, palusammal, turbasammal Loometsad Ll- leesikaloo KKT Kõige kuivem karbonaatmuld. Boniteet 5a-5 Peapuuliik: mänd Puhmarinne: leesikas, pohl Rohurinne: angerpist, longus-helmikas, kassikäpp, metsakastik, verev kurereha, nõmm- liivatee, lillakas, lubikas, hobumadar, varretu ohakas, sinilill, mägitarn, värv varjulill Samblarinne: metsakäharik, islandi käosamblik, laanik, palusammal, põdrasamblik, harilik, mets-põdrasamblik Kl-kastikuloo KKT Muld on viljakam, paksem huumuse kiht. Kuiv karbonaat muld. Boniteet 3-4 Peapuuliik: mänd, kuusk, tamm Puhmarinne: pohl
Inimesed kasutavad peamiselt heina tegemiseks ja loomade karjatamiseks. Tuntumad niidud on Laelatu puisniit, Nedrema puisniit, Tagamõisa puisniit. Puisniidu oluliseks omaduseks on suur liigirikkus. Puisniidu kooslused Taimed- valge tolmpea , kaunis kuldking , erinevad sõrmkäpaliigid , laialehine neiuvaip , harilik käoraamat , tõmmu käpp, mets-õunapuu , tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, käbihein, värvmaran, hirsstarn, punane aruhein, angerpist, härghein Loomad- kasetriibik, leethiir, juttselg hiir, kärp, nirk, metskits, kährik, halljänes, rebane, põder, arusisalik, rästik, nastik, vaskuss, kärnkonn Putukad- mosaiikliblikas, sõõrsilmik, vareskaera-aasasilmik, eremiitpõrnikas Limused- vasakkeermene pisitigu, luha pisitigu Linnustik-kiivitaja, tuuletallaja, metsvint, salulehe lind, käosulane, siniraag , väänkael , peoleo (Oriolus oriolus), punaselg-õgija, kaelus-kärbsenäpp, väike
1. Antud kooslus tekib taimedest, loomadest, lindudest, putukatest ja kahepaiksetest. Taimedeks on puud, samblad, seened jne. Puu liigid : tamm, kask, saar, haab ja sanglepp, esineda võib ka okaspuid. Põõsastest on tavaliseim sarapuu. Samblarinne on liigivaesem kui rohurinne. 1. Rohurindel esinevad paljud kaitseall olevad taimed : lubikas, tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, käbihei, värvmaran, hirsstarn, punane aruhein, angerpist Puisniidul puudub iseloomulik loomastik. Tavalistest loomadest on seal : põder, metskits, halljänes, rebane, pisiimetajatest on leethiir ja juttselghiir. Puisniidul puudub iseloomulik loomastik. Tavalistest loomadest on seal : põder, metskits, halljänes, rebane, pisiimetajatest on leethiir ja juttselghiir. Puisniidus elab tüüpiline pargi linnustik: metsvint, salu-lehelind, aed-põõsalind, käosulane, rästad,tihased 2.Puisniidud tekkisid karjatamise käigus
muid haruldasi õistaimi, samuti samblaid ja samblikke. Looniit on rikas ka haruldaste putukate poolest. Loopealsetel kõige sagedamini esinev puittaim on kadakas, kuid seal leidub ka arukaske, mändi sarapuud, pihlakat, pooppuud, türnpuud, kibuvitsa, põõsasmaranit jt. Hiiumaal esineb ka väga haruldasi hõredaid lookaasikuid, kus kased on kõverad, jändrikud ja pitmetüvelised. Taimed: harilik nõiahammas, kaljupuju, nõmmekannike, harilik kuldkann, murulauk, mägiristik, angerpist, tui-tähtpea, mugultulikas, kassisaba, metsülane, kevadmaran, väike kivirik, harilik kivirik, põld-varsapõlv, kaljukress, madal unilook, arukäpp, hall käpp, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, kärbesõis, kahelehine käokeel, rohekas käokeel, harilik muguljuur, tõmmu käpp, põõsasmaran, pajuvaak, süstlehine teeleht, aasnelk. Loomad: Putukad: 2) Eestis leidub peamiselt sekundaarse tekkega loopealseid. Suurem osa looniite on tekkinud
Põõsastest on tavalisim sarapuu. Eesti puisniitude soontaimede nimestik sisaldab 603 taksonit. Kaitsealuseid taimi leidub vähemalt 56liiki, neist 2 esimeses, 31 teises ja 23 kolmandas kategoorias. Kaitstavate liikide üldarvust on see 30,3%, puisniitude liikide arvust aga 9,3%. Suurima konstantsusega liikideks (alanevas järjekorras):lubikas, tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, käbihein, värvmaran, hirsstarn, punane aruhein, angerpist jne. Samblarinne on rohurindega võrreldes liigivaene. Väga tavalised on puisniitudel metsakäharik, sagedased on niidukäharik, harilik laanik, harilik viherik, lainjas lehiksammal. Seenestik on liigirikas ja mitmekesine. Palju on mükoriisaseeni. Sagedasemad liigid on sirge kühmik, siidpunalehik, kevadpõldseen, mitmed pilviku ja riisikaliigid. Loomastik Imetajad Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole
Leidub laialdasemalt Kesk- ja Lõuna-Eesti jõgedel Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres, kus on halb vee- ja õhureziim 6. Iseloomusta loo- ja pärisaruniite kasvukoha ja tüüpilise taimestiku järgi. Looniit: kujunenud loopealsetel, lubjarikkal pinnasel, õhuke mullakiht, kõikuv veereziim, enamasti Lääne- ja Saaremaal, Liigirikas taimestik; kadakad, sarapuu, angerpist, mägiristik, lamba-aruhein, vesihaljas tarn, lubikas Pärisaruniit: tasastel aladel, keskmise paksusega parasniiskel mullal, Sõltuvalt niiskusastmest lubikas, harilik härghein, tedremaran, hirsstarn, maarjahein, luht-kastevars, kibe tulikas 7. Mis on soo? Ala, kus veerežiimi häirete, liigniiskuse tõttu on orgaanilise aine lagunemine aeglane, mille tõttu see kuhjub ja ladestub pikkamööda 8. Kuidas tekivad sood (2 võimalust)
kärbesõis, kaelus penikeel. 9. Mis on puisniit ja kes seal kasvavad (8 taimeliiki)? * regulaarselt niidetava rohustuga hõre looduslik puistu * väljanägemiselt sarnanevad parkidele, kuid on tunduvalt vanemad ja tekkinud looduslikult * iseloomulik a. niidukamara esinemine b. mosaiiksus suurema liituvusega laigud vahelduvad lagedamate aladega 1. harilik lubikas 5. Kortsleht 2. angerpist 6. Hirsstarn 3. Punane aruhein 7. Harilik käbihein 4. Süstlehine teeleht 8. Madal mustjuur 10. Kui palju on Eestis soontaimi (+-100)? 1450 liiki 11. Kus võib sellist kooslust kohata? Ujuv penikeel, kollane võhumõõk, mürkputk, väike lemmel, konnaosi, luigelill, jõgikõõlusleht, pilliroog. Jõel ja jõekaldal 12
nõmmemetsalaikudel, pohla- ja mustika-palumetsas ning soometsades, kuid võib kas valitseva või saatjaliigina esineda peaaegu kõigis siinsetes metsatüüpides. Muuhulgas esineb Viidumäel männikuid, kus kõrgete sihvakate mastimändide all teise alarindena kasvavad kümmekond meetrit madalamad jässakad tammed. Põõsarindes saadavad niisuguses metsas palumetsale omast kadakat sarapuu, magesõstar ja kibuvitsad; rohurindesse lisanduvad lubjalembesed liigid angerpist, värv-varjulill, verev kurereha. Sellist männi-tamme segametsa peetakse meie tingimustes reliktseks koosluseks, mida on raske paigutada üldkasutatavate kasvukohatüüpide süsteemi. Teiseks haruldaseks metsakoosluseks Viidumäel on siin-seal paarihektariste ja väiksemate laikudena esinevad laialehiste lehtpuuliikide salud, kus puuliikideks tammed, vahtrad, jalakad, pärnad ja saared, põõsasteks kõrgekasvulised sarapuud ja rohurindes rohkete nemoraalsete liikide
Salu-siumari + Kollane ülane + Võsaülane + + + + + + Sinilill + + + + + + Metstulikas + Roomav tulikas + + Metspipar + Angerpist + + + + Angervaks + + + + Metsmaasikas + + + + Ojamõõl + + + + + Soopihl + + + Lillakas + + + + + + + + + +
SUGUKOND: ristõielised (Brassicaceae) PEREKOND: hiirekõrv (Capsella) hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris) SUGUKOND: huulheinalised (Droseraceae) PEREKOND: huulhein (Drosera) ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia) SUGUKOND: sõstralised (Grossulariaceae) PEREKOND: sõstar (Ribes) mage sõstar (Ribes alpinum) SUGUKOND: roosõielised (Rosaceae) PEREKOND:angervaks (Filipendula) angerpist (Filipendula vulgaris) PEREKOND: maasikas (Fragaria) metsmaasikas (Fragaria vesca) PEREKOND: maran (Potentilla) tedremaran (Potentilla erecta) soopihl (Potentilla palustris) PEREKOKOND: murakas (Rubus) rabamurakas (Rubus chamaemorus) PEREKOND: maarjalepp (Agrimonia) harilik maarjalepp (Agrimonia eupatoria) PEREKOND: pihlakas (Sorbus) harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) SUGUKOND: liblikõielised (Fabaceae)
nõmmemetsalaikudel, pohla- ja mustika-palumetsas ning soometsades, kuid võib kas valitseva või saatjaliigina esineda peaaegu kõigis siinsetes metsatüüpides. Muuhulgas esineb Viidumäel männikuid, kus kõrgete sihvakate mastimändide all teise alarindena kasvavad kümmekond meetrit madalamad jässakad tammed. Põõsarindes saadavad niisuguses metsas palumetsale omast kadakat sarapuu, magesõstar ja kibuvitsad; rohurindesse lisanduvad lubjalembesed liigid angerpist, värv-varjulill, verev kurereha. Teiseks haruldaseks metsakoosluseks Viidumäel on siin-seal paarihektariste ja väiksemate laikudena esinevad laialehiste lehtpuuliikide salud, kus puuliikideks tammed, vahtrad, jalakad, pärnad ja saared, põõsasteks kõrgekasvulised sarapuud ja rohurindes rohkete nemoraalsete liikide seas ka kaitstavaid haruldusi: vahelmine lõokannus, karulauk, varju-püsikluste ja mets-aruhein.
ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab, toomingas. Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. Rannaniidud Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel.
· nõmmedelt (harilik kukehari, nõmm-liivatee) · männimetsadest (kassikäpad, karukellad, mägisibulad, kellukad) alpi hanerohi Arendsi kivirik · loopealsetelt ( harilik angerpist, metsülased, kassisabad, nurmenukud) · niiskematelt niitudelt (kullerkupud, pääsusilmad, varsakabjad, akakapsad) · segametsadest (lõokannused, metspiprad,
Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. (Vikipeedia, Luht) Võrrelduna teiste pool-looduslike kooslustega on lamminiitude taimestik lopsakas kuid suhteliselt liigivaene. Puudest kasvavad seal tamm, hall lepp, haab ning toomingas, põõsarindes aga paju ja harilik sarapuu. Rohurinne on üsna liigirikkas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. (Vikipeedia, Luht) 1960. aastatel arvati lamminiite katvat Eestis 83000 hektarit. 1978-81. aastal läbi viidud inventuuri alusel oli lamminiite säilinud veel 27584 hektaril. 1993-1996. aastal ELF-i poolt läbi viidud lamminiitude inventariseerimise tulemusena oli heas või rahuldavas seisukorras säilinud lamminiite alles veel 12500 hektaril. Kuna lamminiidud on reeglina tekkinud inimese
väga palju liike seal ei ela," sõnab instituudi botaanikaosakonna juhataja Martin Zobel. ,,Suure liigirikkuse tõid siia inimtekkelised rohumaad." Esimesed märgid karjakasvatusest Eesti alal pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Karjamaid rajav inimene avas maastiku, tekitades juurde üha rohkem niite, aasu ja pargitaolisi kooslusi. Niisugused uued maastikud meeldisid arvukatele Eesti looduses algselt tundmatutele rohttaimedele, nagu näiteks mägiristik, angerpist, värv-varjulill, arukaerand ja keskmine värihein, millest paljude algkodu asub Lõuna-Siberi või Kagu-Euroopa steppides. Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema. Teadur Aveliina Helm püstitas oma doktoritööks materjali kogudes hüpoteesi, et veel tänapäevalgi võivad Eesti looduse liigirikkusandmetes peegelduda hilise rauaaja inimasustuse tiheduse jäljed.
ja Edela-Eestis. Kõige metsarikkam piirkond on Hiiumaa (64%) 4. Loo-, nõmme-, palu-, laane- ja salumetsad. Nende kasvukoht, levik ja iseloomulikud taimeliigid (puud, põõsad, puhmad ja rohttaimed). Metsaloomastik. kasvukoht isel. taimeliigid õhukestel lubjarikastel muldadel, pael; mänd või kuusk, leesikas, kassikäpp, Loomets niiskusaste kõikuv, vahel liigniiske, vahel nõmm-liivatee, lubikas, angerpist, longus kuiv; viljakad helmikas; lubikas, vesihaljas tarn liigirikas; laialehised puuliigid*, ka kuused, veega hästi varustatud, viljakatel Salumets sinilill, kopsurohi, seljarohi, naat, ülased, muldadel suured sõnajalad, angervaks
sinihelmikas, sookastik, harilik tarn, niitjas tarn, tähttarn, ohtene sõnajalg, tupp-villpea, laiuv sõnajalg, teravalehine turbasammal, pudev turbasammal, kallas-turbasammal, russowi turbasammal, wulfi turbasammal, palusammal, harilik kaksikhammas, soovildik, lainjas kaksikhammas) Loometsad Lubikaloo kasvukohatüüp (lubikas, vesihaljas tarn, punanupp, hirsstarn, tedremaran, angerpist, peetrileht, lillakas, lamba- aruhein, punane aruhein, nurmenukk, ojamõõl, hobumadar, värvmadar, niiduehmik, metsakäharik, harilik roossammal, lainjas lehiksammal, kadakas, mahe sõstar, lodjapuu, türnpuu, sarapuu, paakspuu) Leesikaloo kasvukohatüüp (verev kurereha, kassikäpp, nõmm-liivatee, varretu ohakas, värv-varjulill, angerpist, varvastarn, hobumadar, loodehmik, metsakäharik, põdrasamblikud, islandi käosamblik, lood-jõhvsammal)
· Enamik lamminiite on meil teisese tekkega kooslused, st inimene on need metsamaa arvelt raadanud. · Viljakas, kuid üleujutatav pinnas on soodne peamiselt heina kasvatamiseks, ning seetõttu ilmestasid seda maastikku sageli heinaküünid. · Puurinne: tamm, hall lepp, haab, toomingas · Põõsarinne: pajud, harilik sarapuu · Rohurinne: lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, angerpist, angervaks, hanijalg, kullerkupp, pääsusilm, harilik metsvits · Tähtsamad lamminiidud : Kasari jõe delta, Soomaa, Alam- Pedja märgala, Emajõe luhad: Ropka-Ihaste luht, Kärevere luht, Emajõe suudmeala ja Piirissaa; Mustjõe luht Luhaniidud: · Üheks ohustatumaks elupaigaks Euroopas. · Lääne-Euroopas on jõed õgvendatud ja veevoolu hulk reguleeritud. · Ida- Euroopas sh ka Eestis on probleemiks mõõduka majandustegevuse lakkamine.
Võrreldes teiste ökosüsteemidega on luhaniidu taimestik lopsakas, aga liigivaene. Puurindest võib leida üksikuid puid nagu näiteks jalakaid, sangleppe, tamme, halle leppe, toomingaid ja haabu. Põõsarindest harilikku sarapuud, hundipaju ja paju. Rohurinne on luhal väga liigirikas, esindatud on harilik maavits, ussilill, kollane võhumõõk, lamba-aruhein, värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, angervaks, mailane, hanijalg, kullerkupp, siberi võhumõõk, sale tarn, lünktarn, luhttarn, päideroog, sinine emajuur, väga haruldane kobrapea jpt. Loomadest või luhaniidud kohata eelkõige linde nagu tikutaja, kiivitaja, suur-koovitaja, rohunepp, tutkas, nurmkana, toonekurg, sinikael-part, turteltuvi, must-ja valge-toonekurg, mustsaba- vigle,ka loomi nagu kobras, põder jt. Iseloomulikke pesitsejaid on umbes 30 liiki. Lisaks neile on luhtadel ka ohtralt konni, kiile ja putukaid. 2
on madalakasvulised kõrrelised, nagu lõhnav maarjahein, punane aruhein, harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
9 säilimise korral ongi neil levinud liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Rähkmullad on lubjarikkad, seega muld on pigem aluseline, kui happeline, pH tase jääb 6,5-7,2. Kuna mullad on väga huumusrikkad, siis on ka sealsed taimekooslused väga liigirikkad, enamasti kasvavad seal kaltsifiidsed ehk lubjalembesed taimed. Levinud liikideks on näiteks angerpist, lubikas, mägiristik. Kasutatud kirjandus: · ,,Bioloogia XI klassile" Külli Kalamees · http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf 10 Kitsa ökoamplituudiga liigi näide ( selgitus, mille suhtes, graafik) Lepavahelik Lepad valivad oma mükoriisakaaslasi väga hoolega, selle asjaoludest ja põhjustest on lähemalt kirjutanud Leho Tedersoo [17]
Kesksilindri ja koore parenhüümi vahel paikneb endoderm, mis reguleerib vee liikumist pinnasest kesksilindrisse. Juured moodustavad JUURESTIKU: sammasjuurestik selge peajuurega (sammasjuurestik kujuneb idujuurest)(iseloomulik paljudele rohttaimedele, põõsastele ja puudele); narmasjuurestik paljudest võrdväärseist juurtest (kujuneb lisajuurtest, lisajuured tekivad varrel) (iseloomulik kõrrelistel ja üheidulehelistel). (õp. versioon) Juurte MUUDENDID: säilitusjuured (daalia, angerpist, kuradikäpp jt, kurekellukas, suures osas ka porgand, kaalikas, võilill), veesäilitusjuured (asparaagus, rohtliilia). Haustorid parasiitttaimedel (muundunud juured, mis tungivad peremeestaime kudedesse ja imavad sealt aineid). Õhujuured (Monstera), ronijuured, karkjuured (kõik õhukeskkonnas). Ronijuured esinevad pika ja nõrga varrega taimedel nt luuderohul. Juuremuudendid. Paljudel taimedel esinevad JUUREMUUDENDID: säilitus-, roni-, tõmbe- ja õhujuured.
nenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Ehkki reljeefi nõgudes võib ajuti niiskust olla taimede kasvuks piisavalt, on sellised mullad põua ajal kergesti läbikuivavad. Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk, aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk, longus helmikas, sulg-aruluste. Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%. Puistute tootlikkus on madal, III IV boniteet. Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud
Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
aruhein, harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
suhkrust vad mingitest kõrvaltaimedest. Mingit magusareaktsioone esile kutsuv. Juured: Putked( mets harak/köömen/metsporgand/moorputk) väga vänge maitsega aga ei riku suppi ära. Individuaalne vareeruvus on liiga suur, mõni on hea. Metsporgand on väga kibe, pole eestis põlistaim. Metssead söövad köömenjuuri. Takjad suurtakjas, omapärane kõrvalmaitse- Hanijag mugulad pidid olema söödavad. Põldosi söödav. Soonõianõges ugujad risoomid Kurekellukas mugulad Angerpist - surm silmees sööd seda.Tugeva tärpentini maitsega. (mugulad) Laugud - metlaugal muguad, natuke kibe. Rohulauk umbes sama. Karulaugul paremmaitse. Murulaugul on ülipisikesed mugulad,neid ei leia. Võivad olla võõrliigid. Pung kirburohi risoom ka küllaltki hea maitsega. Kanakoole tulikas, kõik mürgised. Söödav kevade enne õitsemist. Lehed pidid ka olema söödavad. Vist eestis võõrliik. Söödav puukoor, mähk Kasutatav vaid elus osa korba all.
5.Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastiku-tüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.). 6.Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. 7.Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega
Alusmetsa tihedus on väga erinev: kõige levinumad liigid on kadakas, sarapuu, harilik kuslapuu. The ground vegetation varies according to the light conditions and geographical lacation. Alustaimestik muutub vastavalt valgustingimustele ja geograafilisele asukohale. The characteristic species are: red grass, heath false brome, mountain melick, blue moor grass, blood-red geranium, dropwort, hepatica. Iseloomulikud liigid on metskastik, sulg-aruluste, longus helmikas, lubikas, verev kurereha, angerpist, sinilill. The characteristic plants of the moss layer are: Hylocomium splenders, Pleurozium schreberi, Rhytidiadelphus triquetrus. Samblarindele iseloomulikud taimed on harilik laanik (Hylocomium splendens), palusammal (Pleurozium schreberi), metskäharik (Rhytidiadelphus triquetrus). . The blue moor grass (Sesleria) alvar can be found in insignificant amounts on soils on limestone layer where the water disharge is hindered by the plain or hollow relief
jpt Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mulla kiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madalksero-ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljastarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus1950ndatel aastatel ligikaudu 44000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Muldade neutraliseerimiseks sobivad paekivi jahu, dolomiidi jahu, klinkri tolm, põlevkivi tuhk, puu tuhk. HAPPELINE MULD (pH alla 5,5) Põldrõigas, põld-nälghein, põld-kaderohi, väikeoblikas jusshein, maarjahein, jänestarn, tähttarn, karusammal ja/või põldkannike NEUTRAALNE MULD (pH 5,5 – 7,5) Põldsinep, põld-kukekannus, kollane karikakar ja humallutsern ALUSELINE MULD (lubjarikas muld, pH üle7,5) Lubikas, angerpist, varretu ohakas, seakapsas. Mineraalainete transport mullas • Kolm võimalikku viisi mineraalainete kättesaamiseks: – otsene kontakt juurega (tavaliselt juuri 1% mulla mahust) – massivool piki veepotentsiaali gradienti (transpiratsioon, leostumine) - Liigispetsiifiline • Taime vanusest ja päevaajast sõltuv • Mulla kuivamisele tundlik (sademed
2. Indikaatortaimede järgi otsustamine, kas muld on happeline või mitte. Happesuse indikaatoriteks (st osutavad happelisele mullale) • põllul on väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein jt. • rohumaal on jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. Aluselisuse indikaatoriteks (st osutavad lubjarikkale mullale) • põllul on põldsinep, põldkukekannus, humallutsern, kollane karikakar jt • rohumaal on lubikas, angerpist, vesihaljas tarn, raudtarn jt. Ligikaudselt saab muldade lupjamisvajadust ja lubjatarvet määrata ka universaalindikaatori abil, mida on mugav kasutada välitingimustes. Kiirem viis mulla lubjatarbe määramiseks on aga mulla happesust määrata elektrooniliste happesuse (pH) testrite abil (Jenwey jt). Mulla reaktsioon mõjutab oluliselt mullas olevate mikroorganismide aktiivsust ja taime-toiteelementide liikuvust. Kõrvaloleval joonisel on toodud need seosed mineraalmuldadel
sügaval ja pole taimedele kättesaadav. Alusmetsas h. kadakas (Juniperus communis), vähem leidub h. pihlakat (Sorbus aucuparia), h. paakspuud (Rhamnus frangula) ja h. kuslapuud (Lonicera xylosteum). Alustaimestik hõre, kohati puudub täiesti. Sagedasemad liigid on verev kurereha (Geranium sanquineum), h. leesikas (Arctostaphylos uva-ursi), nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), h. kassikäpp (Antennaria dioica), värv-varjulill (Asperula tinctoria), hobumadar (Galium verum), angerpist (Filipendula vulgaris), lillakas (Rubus saxatilis), h. sinilill (Hepatica nobilis) jt. liigid. Puude all tüvede ümber leidub h. pohla (Vaccinium vitis-idaea), palu-härgheina (Melampyrum pratense) jt. Sambliku- samblarinne on katkendlik ja osades paigus puudub hoopiski. Samblad kasvavad enamasti puutüvesid ümbritsevatel mikrokõrgendikel palusammal (Pleurozium schreberi), laanik (Hylocomium splendens), metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus),
Metsad hõredate männikutega, IVVa, alustaimestk liigirikas Elustikus domineerivad lülijalgsed, vihmausside tegevus praktiliselt puudub (kadakas, lodjapuu, kuslapuu, mage sõstar, kibuvits, sarapuu jt.) ja varieeruva tihedusega. Lagunemine seenelise iseloomuga Alustaimestik: lubikas, vesihaljas tarn, hirsstarn, angerpist, tedremaran jt. Juurte sügavuti levikut takistab Ea ja veelrohkem Bf Samblaid vähe : metsakäharik, niiduehmik, roossammal, tähtsammal De 2,652,66 Mg cm-3, Hu sisseuhte korral väheneb, Fe sisseuhtel suureneb Dm 1,451,55 min. kihtides, Hu korral väheneb, Fe puhul suureneb Sügavamatel naadi kkt. salumetsad, kus domineerivad kaasikud ja kuusikud, esineb ka
ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab, toomingas. Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel
annaabi.ee 
