"Läänerindel muutuseta" referaat (8)

Valga Gümnaasium
12b klass
Siim Kornel
PÕLVKOND, KELLE HÄVITAS SÕDA – ISEGI KUI KUULID NEID EI TABANUD
Referaat
Valga 2008
Sisukord
Sissejuhatus 3
1Erich Maria Remarque 4
1.1Elulugu 4
1.2Teosed 6
2 Romaani „Läänerindel muutuseta“ analüüs 7
Kokkuvõte 10
Kasutatud allikad 11

Sissejuhatus

„[---] Lääne-Euroopas on Esimene maailmasõda jäänud mitme rahva (näiteks prantslaste ja itaallaste) teadvusse palju hirmsama katastroofina kui järgnenud Teine maailmasõda, [---] (jäädes) nende rahvaste ajalukku kui Suur Sõda. Sõtta mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest (neist 48,35 miljonit Antandi ja 25,16 miljonit Keskriikide poolel). Hukkunuid oli Esimeses maailmasõjas umbes 10 miljonit, haavatuid 20 miljonit; mitu miljonit inimest suri nälga ja haigustesse . Kohe pärast sõda niitis gripiepideemia veel 20 miljonit sõjavintsutusest ja alatoitumusest nõrgestatud inimest. Sõjakulusid on hinnatud mitmeti, mõne arvutuse põhjal näiteks 359,9 miljardile USA dollarile. Euroopa riigid muutusid Ameerika Ühendriikide võlgnikeks. Euroopa oli rusudes, terve põlvkond noori mehi hukkunud või vaimselt ja füüsiliselt muserdatud (nn kadunud sugupõlv).“ (Adamson jt 2003:35)
Nii kirjeldatakse Esimese maailmasõja järgset olukorda maailmas minu ajalooõpikus. Oma referaadis tahan jõuda selgusele, kuivõrd peab paika allikas esitatud „kadunud põlvkonna“ definitsioon. Kuna ka raamatu autor oli Esimese maailmasõja veteran, saab tõmmata paralleele ka autori eluga. See on põhjus, milleks on referaadis käsitletud autori elulugu, millest kasvab välja tema looming.

Erich Maria Remarque

Elulugu

Erich Paul Remark , keda tuntakse paremini nime all Erich Maria Remarque sündis 22. juunil 1898 Saksamaal Osnabrückis ( Soosaar 2005). Teise eesnime Paul muutis kirjanik Mariaks austusest oma ema Anna Maria vastu ning oma kirjanikunime Remarque võttis ta prantslastest esivanemate järgi (Ruubas). Remarque’id olid alandlik, kõigutamatult katoliiklik perekond, kes oli rahul tagasihoidlike võimalustega, kuni Erich tavapärasusest välja murdis (Tims 2004: 15). Tema isa töötas raamatuköitjana ja elatas peret, kus lisaks Erichile oli ka kaks õde: Ella ja Elfride (Soosaar 2005).
Nagu enamikul toonastel perekondadel, oli Remarkidel klaver ja Erich avastas endas muusikaarmastuse ja –meele. Ta õppis muusikat tõsiselt ning saavutas aja jooksul taseme, mis võimaldas mõelda karjäärile elukutselise muusikuna . Ta teenis majanduslike raskuste ajal elatist pianisti ja orelimängijana. Erich kogus ka marke ja kive, korjas väärtusliku liblikakollektsiooni ning tundis huvi maalimise vastu, millest ajapikku kujunes eluaegne kunstiarmastus. (Tims 2004: 15-16)
Koolis leidis Erich teatud väljapääsu oma koduste intellektuaalsest pärsitusest. Kuigi kooliõhkkond oli vaevalt vähem karm kui Remarkide kodus, oli seal vähemalt tasemel õpetus ja motivatsioon huvide väljendamiseks. Erich oli lahtise peaga poiss, kelle meelest oli õppimine kerge ning seetõttu ta kodus eriti ei õppinud. Kujunemisaastatel käis Erich ainult kahes koolis, mis tähendas teretulnud püsivust ja katoliku usu stabiilset mõju. Pärast põhikooli lõpetamist, mis oli esile toonud tema märkimisväärselt tugeva õppimisvõime, jätkus Remarque haridustee kohalikus katoliiklikus õpetajate seminaris . (Tims 2004: 17-21)
26. novembril 1916 mobilisatsioonikutse saanud Erich läks nekrutiks vastumeelselt, kusjuures ta oli üks Saksa kutsealuste teismeliste kiiresti kasvavast hulgast, kelle illusioonid oli hävitanud sõda ja rindel tagalasse imbuvad õuduslood (Tims 2004: 23-24). Rindel sai Erich mitmeid kordi haavata ning oli üsna ruttu sunnitud sõjast tagasi tulema , töötades lühikest aega abiõpetajana, hiljem juhutöödel raamatupidaja , müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina ning kirjutas teatrikriitikat Osnabrücki ajalehtedele. Remarque elas kaks aastat Hannoveris, kus koostas reklaamtekste. Järgnesid aastad Berliinis ajakirja Sport im Bild spordiuudiste toimetajana . (Scholl 2005: 91)
1917. aastal lamas ta granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis (Scholl 2005: 88). Rindel oli teda tabanud mürsukillud kaela, vasakusse säärde ja paremasse käsivarde kokku viiest kohast (Tims 2004: 32). Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkiski Remarque’il hospidalis lamades , kuid plaani elluviimiseks kulus üle kümne aasta. Romaan tegi kirjaniku kuulsaks peaaegu üleöö, see tõlgiti umbes viiekümnesse keelde ja üsna varsti pärast raamatu ilmumist vändati Lewis Milestone’i käe all Hollywoodis selle järgi film . Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, avalikult tauniti tema elustiili ja teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Romaani vastu võitlesid eelkõige natsionaalsotsialistid , kasutades kõikvõimalikke vahendeid. (Scholl 2005: 89-91)
Aastal 1931 lahkus Remarque Saksamaalt ning asus elama Põhja-Itaaliasse Lago Maggiore järve äärde Tessinisse. Aastal 1938 võeti temalt Saksa kodakondsus . 1939. aastal emigreerus Remarque USA-sse, kus aastatel 1939 kuni 1943 elas Los Angeleses ja hiljem kolis New Yorki . Aastal 1947 sai ta USA kodakondsuse. Alates 1948. aastast elas  vaheldumisi New Yorgis ja Šveitsis. 25. veebruaril 1958 abiellus kirjanik Erich Maria Remarque filminäitleja Paulette Goddardiga. See oli tema kolmas abielu. Enne seda oli ta kaks korda olnud abielus Ilsa Jeanne Zambouiga. Erich Maria Remarque suri 25. septembril 1970 Šveitsis Locarnos. (Vikipeedia 2008)

Teosed

Romaanid :

„ Unistuste tuba“ (1920, eesti keeles 1993)

„Gam“ (kirjutatud 1924, ilmus 1998; eesti keeles 2003)

„Jaam silmapiiril“ (1927, eesti keeles 2001)

„Läänerindel muutuseta“ (1929, eesti keeles 1929)

„Tagasitee“ (1931, eesti keeles 1994)

„Kolm sõpra“ (1937, eesti keeles 1992)

„Armasta oma ligimest “ (1940, eesti keeles 1994)

„Arc de Triomphe “ (1946, eesti keeles 1975)

„Elusäde“ (1952, eesti keeles 1996)

„Aeg antud elada, aeg antud surra“ (1954, eesti keeles 1959 )

„Must obelisk“ (1956, eesti keeles 1992)

„ Taeval ei ole soosikuid “ (1961, eesti keeles 1991)

„Lissaboni öö“ (1962, eesti keeles 1964)

„Das gelobte Land “ (1970)

„Varjud paradiisis “ (ilmus postuumselt 1971 , eesti keeles 1993)
Muud teosed:

näidend „Lõpp- peatus “ (1956)

lühijutud „Der Feind“ (1930)

käsikiri „Der letzte Akt“ (1955) (Vikipeedia 2008)

Romaani „Läänerindel muutuseta“ analüüs

Romaan „Läänerindel muutuseta” esitab põhjaliku kirjelduse Esimesest maailmasõjast läbi rindel oleva noore koolipoisi silmade. Teos on eriline selle poolest, et see loob sõjast ausa pildi, mis näitab, et elu lahingutandril on hoopis teistsugune, kui kaugelolijad seda ette kujutada võivad. Need noored kujunemata maailmapildiga poisid, kes uljusega sõtta saadeti, ei olnud pärast sõda enam endised , sest nende ellusuhtumine ja elu nägemine oli tundmatuseni muutunud.
Kui sõduri baaskursusel tundus rividrill ja täielik kuuletumine nii harjumatu ja mõttetuna, tõid need tulevikus tõelist kasu ja kasvatasid noorte ühtekuuluvustunnet. Õppuste käigus sai noortest poistest karmide, umbusklike, halastamatute, kättemaksuhimuliste ja jõhkrate sõdurite klann , mis polnud lahingute seisukohalt sugugi paha, sest just neid sõjas hädavajalikke omadusi oli kõigil noortel vajaka. (Remarque 1983: 20) Mürsulehtris varjudes ei andnud varemomandatud koolitarkus sõduritele midagi, sest seal lugesid vaid instinktid , õnn ja intuitsioon . „Koolis aga ei õpetanud keegi meile, kuidas vihmas ja tormis sigaretti läita, märgade puudega lõket süüdata, – ­või seda, et kõige parem on püssitääki kõhtu torgata, sest rinda lüües jääb tääk ribide vahele kinni.” (Remarque 1983: 54) Koolmeistrite juhised ja näpunäited jäid neile irooniliseks mälestuseks varasemast elust. Uued tõed tulid ilmsiks esimest surnu ja esimene turmtuld nähes ja nii sai selgeks, et surmahirm on tugevam üllast kohustusest riiki teenida, kusjuures senised veendumused pudenesid põrmu (Remarque 1983: 12).
Nii sattus see umbes kahekümneaastaste noormeeste põlvkond vaimselt kõige keerulisemasse olukorda. „Kõik vanemad inimesed on endisega kindlalt seotud, neil on naised, lapsed, elukutse ja huvid, mis on juba nii tugevad, et sõda neid puruks rebida ei saa. Meil, kahekümneaastastel, aga on ainult meie vanemad ja mõnel tütarlaps. [---] Peale selle ei olnud meil ju kuigi palju muud; natuke unistamist, mõned lemmikharrastused ja kool; kaugemale meie elu veel ei küündinud. Ja sellest ei ole midagi järele jäänud. [---] Me polnud veel juurdunud. Sõda uhtus meid ära.” (Remarque 1983: 16) Sõda muserdas noorukeid ja purustas nende mõttemaailma, milles nad ei osanud mitte midagi loota . Teades, et sõjamälestused ei kao kuhugi , elasid noorsõdurid päevast päeva pinge all, kusjuures oma sõprade surma nähes ning teadmata kas ise järgmine päev elus ollakse, harjuti lõpuks kõigega ja muututi kalkideks meesteks. Ka tagalas olles välditi möödunud negatiivsete sündmuste arutamist, sest huumorimeele säilitamine oli ainus võimalus täie mõistuse juures püsida. Siiski keegi neist ei unustanud, et kõik see, mis praegu kivina neisse oli vajunud, tõusis pärast sõda jälle pinnale ja alles siis leiab aset tõeline võitlus elu ja surma vahel (Remarque 1983: 87).
Sõda muutis inimesi tundmatuseni ja see tuli eriti hästi ilmsiks tõsiasjas, et rindel olles on kõigil mõttes üks eesmärk: ellu jääda. „Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta – mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab; [---] Kui sinu isa tuleks nendega seal, sa ei kõhkleks talle käsigranaati rindu viskamast!” (Remarque 1983: 71) Viisakatest ülikonnas koolipoistest, kes vabal ajal linnas jalutasid ja välikohvikus istusid , oli nüüd saanud väljapääsmatus olukorras vaevlevate noormeeste kamp . Sellesse keerisesse sattununa polnud kellelgi lihtsat väljapääsu. Nad olid kurnatud ja tülpinud ning ainus, mis neid tegutsemas hoidis, oli tahe elada. Nad teadsid, et nende võiduvõimalused on kehvad, sest vastaste varustus ja tehnika olid ilmselgelt on paremad. Ülekoormatud suurtükitorud tulistasid nii suure hajuvusega, et sageli sadas mürske oma kaevikutessegi (Remarque 1983: 63).
Siiski ei karda keegi ka surma, sest surm valitseb rindel igal pool ja sellega oldi juba harjunud , kuid vaatamata sellele vajutas järjekordse langenud kamraadi surm südamele pitseri , mis jäi sinna alatiseks. Noorukid harjusid nii surma kui haavatutega, kuid ei mõistnud, kuidas selline koledus võimalik on. „Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. [---] Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda takistada, et need verejõed valati , et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda.” (Remarque 1983: 158)
Sõdurid täitsid vapralt oma kohustust kodumaa ees ja vastaseid rünnati väga raevukalt, teades, et nii nemad ise kui ka vastased on tegelikult lihtsad inimesed, kes peavad riigivalitsejate soovide elluviimise nimel loomastuma. „Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma valutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime alles kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama ; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse, me usume sõjasse.” (Remarque 1983: 56) Noored on kõigele uuele vastuvõtlikumad, seepärast oli sõja mõju neile üüratult suur. Sõdurid harjusid lahingutega ning tsiviilelus ei osanud nad enam ei käituda ega oma kohta leida. „Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras. [---] Mind haarab korraga kohutav võõrastustunne. Ma ei leia enam teed tagasi, olen välja tõugatud. Nii väga, kui ma ka anun ja ennast pingutan, midagi ei virgu minus , ja ma istun tuimalt ja kurvalt justkui süüdimõistetu, ja minevik jätab mind maha.” (Remarque 1983: 107)
Pikaaegne sõdurielu ja sellega kaasnenud läbielamised ja tuimus viisid mälust haigettegevad mälestused endisest elust. Mälestus ei virgunud enam sõdurites, see oli tugev, aga siiski kauge , saavutamatu ja asjatu lootus (Remarque 1983: 76). Noored kaotasid läbielatud julmuse ja surma pärast lootuse ja rõõmu, nende lapsepõlv lõppes liiga järsult. „Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? See oli ammu tagasi. Me oleme vanad inimesed.” (Remarque 1983: 16) „Tänapäev kõnniksime oma nooruse paikades ringi nagu reisijad . Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud – oleme kohutavalt ükskõiksed. [---] Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud.” (Remarque 1983: 77)
Sõda hävitas raamatus kirjeldatud noorte elu, sest isegi need vähesed, kel õnnestus sõjast eluga pääseda, olid liiga kibestunud ning liiga palju läbi elanud, selleks, et tsiviilellu sulanduda. Nad ei olnud võimelised väljaspool militaarset elu hakkama saama, sest kõik muu tundus neile liiga võõras ja vastuvõetamatu ning nad ei leidnudki oma kohta elus. Kuna enne mobiliseerimist polnud neil tööd ega oma elu, ei olnud neil argiellu, millesse sukelduda, vaid nad oleksid pidanud alustama uut elu, kuid mälestused ja läbielamised ei oleks lasknud seda teha.

Kokkuvõte

Raamat annab ülevaate „kadunud põlvkonnast“, tehes seda rindel oleva noore sõduri vaatevinklist. Kujutatud pilt vastab sissejuhatuses toodud hüpoteesile. Noorte elu sai sõja poolt purustatud, sest isegi vähesed ellujäänud, olid liiga kibestunud ja liiga palju läbi elanud, et tavalisse ellu sulanduda. Poisid, kelle nooruse sõda oli järsult lõhestanud, ei olnud võimelised väljaspool sõjaväelist karmi ja konkreetset elu hakkama saama. Tsiviilelu oli neile liiga võõras ja vastuvõetamatu, mistõttu nad ei leidnud oma kohta elus. Kuna enne sõtta minekut polnud neil tööd ega oma elu, ei olnud neil kuhugi naasta, vaid nad oleksid pidanud alustama millegi uuega, aga mälestused ja läbielamised ei oleks lasknud seda teha. Seepärast ongi oluline, et kadunud põlvkonna inimeste pingutusi sõjatandreil väärtustataks. Nende noorte inimeste ellu jäänud auku , ei täida ei mälestusmärkide ega kiidulaulude kaja. Kui noorte jaoks saab sõjast eluküsimus, on nende elu piisavalt hävitatud – isegi, kui kuulid neid nii otseses mõttes ei tabanud.

Kasutatud allikad

Andres Adamson, Jüri Ant, Marko Mihkelson, Sulev Valdmaa, Värä, E. „Lähiajalugu. Õpik XII klassile“ Tallinn „ Argo “ 2003

Schulz , A. „Erich Maria Remarque – elu ja looming” – järelsõna raamatule „Läänerindel muutuseta”, „Lissaboni öö” Tallinn „Avita“ 2000

Remarque, E. M. „Läänerindel muutuseta” Tallinn „Eesti Raamat” 1983

Ruubas, M. Erich Maria Remarque. URL= http://www.koolielu.ee/files/Remarque.ppt 20.12.2008

Scholl, J. 2005. 50 klassikut. Romaanid 20. sajand. Tallinn „TEA“

Soosaar, H. 2005. Erich Maria Remarque 1898 – 1970. URL= http://www.nrg.tartu.ee/~heily/remarque.ppt 20.12.2008

Tims, H. 2004. Erich Maria Remarque: viimane romantik. Tallinn „ Kunst “

Vikipeedia 2008. Vikipeedia vaba entsüklopeedia. Erich Maria Remarque. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Erich_Maria_Remarque 13.12.2008
11