Kadunud põlvkond (2)

„Kadunud põlvkonna“ traagika
Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque teos „Läänerindel muutuseta“ kirjeldab sõja õudusi ning selles osalenud elukogenematute ja noorte 19- aastaste koolipoiste osalemist selles. Noorsugu läks võitlema koolipingist oma õpetaja algatusel vabatahtlikena, kuid koolis õpituga polnud seal midagi peale hakata. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu.
Remarque`i teoses „Läänerindel muutuseta“ kirjeldab autor seda tunnet , mida peategelane pidi läbi elama, kui tema kõrval langesid ta klassivendadest vabatahtlikud ning tuttavad. Remarque kirjutab: „Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud.“ Need seitse noort olles vabad ja rikkumata, kes läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab, osalesid väljaõppe treeningutel ning kuulasid kaugelt rinde kõminaid. Viimne kui üks saadeti eesliinile, ilma erilise kogemuseta ning mehed tundsid suurt hirmu sõja ees. Peagi mõisteti sõja peensusi: osati kuulata mürsu tulekut ja teati selle ohtlikkusest, tuli varjuda ja end välja lülitada nendest õudustest, mis seal toimus. Noorte tegevus sõjas koosneski kaevikutes istumistes ja rindel edasi-tagasi jooksmises, inimeste tapmises ja omade surma nägemises. „Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud — oleme kohutavalt ükskõiksed.“ Sõda rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad hoolimatuteks. Sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega „kadunud põlvkonnaks“, sest kes rindel ei hukkunud, said haavata hingeliselt.
Tuhanded sõdurid hukkuvad mõttetutes võitlustes. Ainult kõige tugevamad elavad üle sõja jubedused: “Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab , kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid ja ükskõiksed rindevõitlejad, kes püüavad oma tundeid alla suruda, et mõistust selgena hoida. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Juhused on ainsad, mida sõduripoisid suudavad usaldada ja uskuda. Nad on üksteise vastu tunded kaotanud, suudavad mingi ime jõul veel joosta ja tappa- see on rutiin . Sõjas osalevad mehed harjuvad kõigega, ka kaitsekraaviga.
Teose tegelane Albert ütles: „ Sõda on kõige jaoks meid ära rikkunud.“ Nende ainukene viis, kuidas sõda mõtetest eemale tõrjuda oli kaarte mängida, ka vaenlase tule all olles. Rindel olles räägiti teineteisele pidevalt nalju, lõbusaid jutte . Nad ei visanud nalja sellepärast, et neil on huumorimeelt, vaid selleks, et säilitada seda, ilma selleta oleksid nad omadega läbi. Iga kuuga muutus nende huumor kehvemaks. Toidupoolist hoiti nagu oma elu. Rindel olles tuli tihti nälga taluda ning kui toitu saadi, siis nauditi igat ampsu. Söök oli sõduri jaoks kõige tähtsam. Olles suurtüki tule all, tehti kartuli pannkooke, nende jaoks oli tähtis ka viimane kook valmis teha. Mis siis, et iga sekund võisid pihta saada tule või klaasikildudega. Seetõttu tuli süüa nii palju kui võimalik, sest järgmine hetk võisid sa surnud olla. Mehehakatised üritasid alati teineteist aidata, neil oli tekkinud rindesõprus. Kogenenumad üritasid õpetada ja aidata nekruteid, rumalaid ja hirmunud noorikuid, kui nood olid hullumise äärel. Kui üks meestest käis toitu otsimas, siis hiljem jagas ta seda teistega. Üksteisega osati arvestada, ühtekuuluvustunne oli tugev.
Sõjas osalenute jaoks oli elu saanud uue tähenduse, relvastatud võitlus riikide vahel muutis nende mõttemaaila ja tundeid. Surma nägemine muutis neid külmaverelisteks ja kalkideks. Kõigi kohta nii öelda ei saa, kuna Paul ei muutunud päris selliseks . Teoses kujutati Pauli, kui ta oli kaevikus trükkali tapnud ning ta otsustas, et kirjutab ta naisele, kuidas tolle mees suri. Paul tundis süümepiinu, sest tegelikult ei tahtnud ta vaenlast tappa. Sõjast tagasi tulles on mehed väsinud, laostunud, ilma lootuseta. Nad ei leia enam kohta elus. Tunnevad , et on ülearused iseendale . Raske on pöörduda tagasi elu juurde, millega pole enam harjunud . Ei osata oma eluga midagi peale hakata, mitte millelgi pole mõtet, sest sõda on elud ära rikkunud. Milleks minna kooli õppima, kui sõjas neid tarkusi sa kasutada ei saa? Puudub motivatsioon, et jätkata oma elu nii, nagu oli see varem.
Remarque teose „Läänerindel muutseta“ põhiidee oli näidata, mida sõda võib ühe põlvkonna inimestega teha. Sõda muudab inimeste mõttemaailma ning emotsioone, eelkõige muututakse ükskõikseteks. „Me oleme ühtäkki kohutavalt üksinda- ja igaüks meist pidi sellest ise jagu saama.“ Kuid üksindusest sünnib midagi positiivset -rindesõprus.