Kadunud põlvkond (0)

Kadunud põlvkond
Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque teos „Läänerindel muutuseta“ kirjeldab sõja õudusi ning selles osalenud elukogenematute ja noorte 19- aastaste koolipoiste osalemist selles. Noorsugu läks võitlema koolipingist oma õpetaja algatusel vabatahtlikena, kuid koolis õpituga polnud seal midagi peale hakata. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu.
Raamat räägib Paulist, kes läks sõtta koos oma kuue klassivennaga. Peale sõja nad elus palju muud ei näinudki. Hommikul ärgates ei võinud iial teada, kui kaua veel elada lastakse. Kogemusi oli poistel vähe. Nad ei teadnud elust muud kui kõigest meeleheidet, surma ja hirmu. Selliste mõtetega on raske edasi elada. Iga päev kõlavad kõrvades ainult pommi- ja püssipaugud. Remarque kirjutab: „Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud.“ Need seitse noort olles vabad ja rikkumata, kes läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab, osalesid väljaõppe treeningutel ning kuulasid kaugelt rinde kõminaid.
,,Ma näen, kuidas rahvad üksteise vastu kihutavad ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool , terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond.’’ Nii on kirjutanud Remarque oma raamatus. Sõda on koht, kus rahvad lihtsalt üksteist süütult tapavad. Eesotsas on n.ö ,,bossid’’, kes tavarahavast ära kasutavad oma poliitiliste õiguste leidmiseks. „Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud — oleme kohutavalt ükskõiksed.“ Sõda rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad hoolimatuteks. Sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega „kadunud põlvkonnaks“, sest kes rindel ei hukkunud , said haavata hingeliselt.
Ainult kõige tugevamad elavad üle sõja jubedused: “Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab , kui hakkad selle üle järele mõtlema’’. Noorte tegevus sõjas koosneski kaevikutes istumistest ja rindel edasi - tagasi jooksmisest, inimeste tapmisest ja omade surma nägemises. Neist said ükskõiksed rindevõitlejad, kes püüavad oma tundeid alla suruda, et mõistust selgena hoida. Teose tegelane Albert ütles: „ Sõda on kõige jaoks meid ära rikkunud.“ Nende ainukene viis, kuidas sõda mõtetest eemale tõrjuda oli kaarte mängida, ka vaenlase tule all olles. Rindel olles räägiti teineteisele pidevalt nalju, lõbusaid jutte . Nad ei visanud nalja sellepärast, et neil on huumorimeelt, vaid selleks, et seda säilitada, ilma selleta oleksid nad omadega läbi. Iga kuuga muutus nende huumor kehvemaks. Toidupoolist hoiti nagu oma elu. Rindel olles tuli tihti nälga taluda ning kui toitu saadi, siis nauditi igat ampsu. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmuse, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu. Seda on kurb mõelda. Iga inimene väärib täisväärtusliku elu ilma igasuguse sõja ja hirmuta.
Remarque teose „Läänerindel muutseta“ põhiidee oli näidata, mida sõda võib ühe põlvkonna inimestega teha. Sõda muudab inimeste mõttemaailma ning emotsioone, eelkõige muututakse ükskõikseteks. „Me oleme ühtäkki kohutavalt üksinda ja igaüks meist pidi sellest ise jagu saama.“ Kuid üksindusest sünnib midagi positiivset - rindesõprus.