„Läänerindel muutuseta“ Erich Maria Remarque (0)

„Läänerindel muutuseta“ Erich Maria Remarque
Erich Maria Remarque oli saksa kirjanik, kes sai kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna. Remarque sündis Osnabrückis raamatuköitja pojana. Aastal 1916 asus ta sõdurina rindele, kus ta mitmeid kordi haavata sai. Oma teoses „Läänerindel muutuseta” kirjeldab ta enda sündmusi ja kogemusi Esimeses maailmasõjas. Lisaks toob ta esile ka sõja koledused ning üksikud rõõmuhetked. Selle teosega sai Remarque kuulsaks üleöö ning juba järgmisel aastal, peale raamatu ilmumist, tõlgiti romaan umbes viiekümnesse keelde.
Raamat algab ja lõpeb üsna rahulikult . 19-aastane Paul satub oma seitsme sõbraga sõtta. Neil ei ole eelnevat kogemust ega mitte mingisuguseid teadmisi sõja kohta. Kõik mida nad teavad on koolis õpitud või küla peal kuuldud . Teose algus nõuab juba ühe sõbra elu, kelleks oli Kemmerich . Tema näos peegeldus vaprus ning julgus. Sõjas on ikka langenuid, kuid kes oleks arvanud, et see algab sõbra surmaga. Midagi pole parata, sõda läheb edasi.
Noortel sõduritel seisab ees veel palju katsumusi ning takistusi. Kord nad tulevad eesliinilt, kord nad lähevad eesliinile. Meelelahutuseks viskavad nad üksteise kulul nalja ja räägivad lollusi, mis nad elus korda on saatnud.
Vahelduseks saab Paul puhkust ning sõidab koju ema juurde. Kodukoht on palju muutunud, seepärast on tal seal ebamugav. Kõik targutavad ja räägivad sõjast, kuid tegelikult ei tea nad midagi ning see ärritab Pauli. Peale puhkust sõidab ta õppelaagrisse, kus ta kohtab vene vange. Paul püüab tuua vähegi inimlikkust esile ning annab venelastele ema küpsetatud kartulikotlette.
Pärast suurt puhkust peab Paul rindele naasma. Ta pakub ennast vabatahtlikult luuresalka. Luure ei kanna vilja, sest Paul jääb süvikusse lõksu. Natukese aja pärast hüppab süvikusse ka hirmunud vaenlane , kelle Paul kiirelt kõrvaldab. Pärast seda langeb ta sügavasse depressiooni ning teda tabab šokk. Tal hakkas hukkunust kahju ja püüdis leida endas allesjäänud inimlikkust, et hukkunu pere aidata.
Paulini on jõudnud halb uudis. Albert on haavata saanud ning lamab laatsaretis. Pauli ja Alberti vaheline sõprus on nii suur, et Paul otsustab Albertiga jääda. Ta tahab olla sõbrale igati toeks ning aidata teda viimase hingetõmbeni. Kardetuimaks ruumiks kujuneb „surituba”, kuhu ei taha keegi sattuda. Räägitakse, et kes sinna läheb, see tagasi ei tule. Sõjasalk ootab Pauli tagasi ning nii ta ka teeb.
Tagasitulles on Paul muutunud, ta ei karda enam midagi ega kedagi. Ta tunneb hinges tühjust. Paljud ta sõbrad on läbi sõja hukkunud ning ta kardab allesjäänute pärast. Kat on ainuke, kes talle järele on jäänud. Nad alustavad veel viimast missiooni. Kõik paistab ilus kuni Kat haavata saab. Paul ei taha enam riski võtta ning veab Kati tagasi. Läbi kuulide ja pommikildude jõuavad nad tagasi, kuid on liiga hilja. Kat oli kildudega pihta saanud ning hinge heitnud. Pauli tabas hingelõhestav hetk. Tal polnud enam kellega võidelda ning põhjust, mille pärast võidelda.
Paul langeb oktoobris 1918, päeval, mil rindel oli vaikus ja rahu. Sõja lõpuni oli jäänud veel kuu aega. Sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega :läänerindel muutuseta.
Peamiseks tegelaseks oli kahtlemata Paul. Paul oli vapper ning julge koolipoiss, kes ei löönud kartma , kui oli vaja sõpru päästa. Ta ei olnud kunagi kuri ega ebameeldiv, vaid aitas kõiki hädasolijaid. Sõda muutis teda palju, aga sõpru ei jätnud ta kunagi, isegi siis, kui ohus oleks olnud tema enda elu.
Minule tundus ka Kat vägagi küpsena. Kui teised olid meeleheitel ja nuputasid mida järgmiseks teha, teadis tema juba kuidas käituma peab. Kõik austasid Kati tema vapruse ja nutikuse pärast. Ta suutis leida toitu ja muu vajaliku isegi inimestetühjas külas.
Raamat näitab meile, milline oli elu sõja ajal ning kuidas hakkama saadi. Sõprus on see, mille nimel võidelda ja edasi suruda. Teos on täis näiteid, kuidas sõda muudab inimest. Sõdurid muutuvad nagu tundeta robotiteks, kel pole hinge ega südant. Kuid kõik sellised ei ole. Leidub ka neid kelle tunded muutuvad suuremaks ning kelle lootus kasvab igapäev.
Minu arvamus raamatust on hea. Kirjanik toob esile erinevaid näiteid, sündmusi ja tundeid, mida noored sõdurid läbi peavad elama. Raamat näitab inimestele, milline on tegelikkus ja mis väärtus on sõprusel. Karaktereid on hästi kirjeldatud ning iseloomustatud. Tänu kirjanikule saab kujutleda enda ees pilti kõigest sellest, mis raamatus kirjas..