Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Analüütiline keemia ". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kromat, kont, kromatograafia, proov, lainepikkus, kolonn, polar, fluor, molekul, aatom, stand, kvant, sorptsioon, lora, sulg, proviisor, beer, komponent, kvanti, gaas, retensioon, piik, murdumisnäitaja, alas, filtri, spektrofotomeetria, pilu, fluorestsents, faasil, polaarsus, laiuse, eripöörang, neelavad, monokromaator, spekter, teepikkus, sõltuvusInstrumentaalanalüüs kordamisküsimused (I osa) 1. Analüütilise keemia definitsioon Analüütiline keemia on teaduslik disipliin, mis arendab ja rakendab meetodeid, instrumente ja strateegiaid selleks, et saada infot nii aine koostise, iseloomu kohta ajas ja ruumis kui ka mõõtmiste väärtusest. 2. Kromatograafia definitsioon Kromatograafia on ainete segu komponentideks lahutamise meetod. 3. Teoreetiliste taldrikute mudel Ainete segu lahutamine toimub ühendatud anumate süsteemis, kus on mingi hulk liikumatut faasi ja ülejäänud liikuv faas. Kogu protsess on vaadeldud kahe faasi süsteemist. Kõigepealt transporditakse liikuvas faasis olev gaas esimesse anumasse.Tekib tasakaal liikuvas ja liikumatus faasis olevate molekulide vahel. Järgmisena transporditakse esimese taldriku
- suhteline lahustuvus, - laeng. kromatograafia on meetod, mille abil saab segusid üksikuteks komponentideks lahutada, teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse (liikumatu) faasiga. Kromatograafilise lahutamise pôhiidee : mitmekordne sorbtsioon/desorbtsioonMobiilne faas e. eluentStatsionaarne faas e. kolonni täidismaterjalAine retensiooniruumala ; mobiilse faasi ruumala, mis on vajalik poole aine koguse elueerimiseks kolonnist Kromatograafia tüübid: Ioonvahetus kromatograafia: *Komponendid liiguvad piki kolonni, rohkem kinni peetud komponent asendab vähema. *Näiteks vee pehmendamine, ioonvahetuskolonniga; *ei saa komponente täielikult lahutada; *kolonni pikendamine ei mõju -Gaaskromatograafia: -Vedelikkromatograafia (LC): A on väga väike, B ja C on väikesed, sest vedelikes on difusioon palju väiksem kui gaasides. -Elektroforees:Meetodid: Paber-, geel-, kapillaarelektroforees Põhimõte: elektrivoolu toimel liiguvad ioonid, aminohapped või
- suhteline lahustuvus, - laeng. kromatograafia on meetod, mille abil saab segusid üksikuteks komponentideks lahutada, teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse (liikumatu) faasiga. Kromatograafilise lahutamise pôhiidee : mitmekordne sorbtsioon/desorbtsioonMobiilne faas e. eluentStatsionaarne faas e. kolonni täidismaterjalAine retensiooniruumala ; mobiilse faasi ruumala, mis on vajalik poole aine koguse elueerimiseks kolonnist Kromatograafia tüübid- Ioonvahetus kromatograafia: Komponendid liiguvad piki kolonni, rohkem kinni peetud komponent asendab vähema. Näiteks vee pehmendamine, ioonvahetuskolonniga; ei saa komponente täielikult lahutada; kolonni pikendamine ei mõju Gaaskromatograafia: Vedelikkromatograafia (LC): A on väga väike, B ja C on väikesed, sest vedelikes on difusioon palju väiksem kui gaasides. Elektroforees: Meetodid: Paber-, geel-, kapillaarelektroforees
1. Analüütilise instrumendi struktuur. Defineerige analüütilise instrumendi dünaamiline diapasoon:, detekteerimispiir ja instrumendi tundlikkus. Analüütilise instrumendi skeem: Ergastus Proov Detektor allikas energia energia Ergastusallikas genereerib energiavoo, mis astub prooviga vastasmõjusse (valgus, soojus, pinge jms). detektor teisendab proovi keemilise reaktsiooni energiavoole elektriliseks signaaliks, mille suurus on proportsionaalne aatomite/molekulide arguga ja mille kuju sõltub sageli aatomite/molekulide loomusest. Detektori signaali pole
= h· kaudu. Nii on näiteks ultraviolettkiirguse footonid suurema energiaga kui nähtava valguse footonid, mille sagedus on madalam. Energia neeldumisel toimuvad aatomi elektronide üleminekud tuumast kaugemal asuvatele energiatasemetele E1, E2, ..., En. Ergastunud aatomid kaotavad saadud energiahulga kiiresti ja ligikaudu 10 -8 s möödudes lähevad üle kas väiksema energiaga või mitteergastanud normaalolekusse. Seejuures saadab aatom välja energiat elektromagnetilise kiirgusenergia kvandina, mille suurus võrdub energeetiliste olekute vahega. Efooton = E2 E1 Mida tähendab Lambert-Beer´i seadus ja mis rolli mängib see keskkonna spektroskoopilistes analüüsides? Kui valgusvoog läbib lahusega täidetud läbipaistvate seintega anuma, siis anumast väljuva valguse intensiivsus I on neeldumise ja osalise peegeldumise tõttu alati väiksem anumasse siseneva valguse intensiivsusest I0
...... 21 1.2.6 Selivanoff'i reaktsioon ................................................................................ 22 1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga ........................................................................ 23 Kontrollküsimused ............................................................................................... 23 1.3 LIPIIDIDE REAKTSIOONID.............................................................................. 25 1.3.1 Rasvapleki proov ....................................................................................... 27 1.3.2. Emulsioonitest ........................................................................................... 28 1.3.3 Akroleiiniproov ........................................................................................... 28 1.3.4 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides ......................................... 29 1.3
ning apolaarseid orgaanilisi eluente. Sobib HILIC – hydrophilic interaction liquid chromatography, kus stats.faasi pinnal on õhuke vee kiht. Stats.faas on siin puhul polaarne, tsüano, või silikageel. Mittepolaarsetele – aromaatsed, halogeene või fluoori sisaldavad molekulid, alifaatsed molekulid. Mittepolaarsed eluendid on atseetonitriil, THF, heksaan ning stats.faasid C8, ja n-oktadetsüülsilüül. Pööratud faasi kolonn? Ioonsetele – Ioonvahetus. Laengutevahelised vastasmõjud analüüdi ja ioonide vahel, mis on seotud statsionaarsele faasile. Anioonkromatograafias on stats.faasil "+" laenguga amiinid, katioonkromatograasias "-" laenguga sulfoonhappe ja karboksüülhappe rühmad. Lahutamine pH muutmisega. Kõrgmolekulaarsetele – size-exclusion chromatography. Poori suurusest väiksemad molekulid elueeruvad hiljem, kuna liiguvad
Analüüsi teostatakse tavaliselt lahuses. Siirdemetalli ioonide lahused võivad olla värvilised (absorbeerivad nähtavat valgust), sest metalli aatomites olevaid d-elektrone on võimalik ergastada ühelt elektronergastuse nivoolt teisele. Erinevad lisandid mõjutavad tugevalt metalliioone sisaldava lahuse värvust. Sellisteks lisanditeks on erinevad anioonid ja ligandid. Näiteks vasksulfaadi lahja lahus on helesinine. Sellele ammoniaaki lisades tumeneb lahuse värvus ja neeldumismaksimumi lainepikkus muutub (max). Orgaanilised ühendid, milles eelistatult esineb tugev konjugatsioon (nt. DNA, RNA, valgud), neelavad valgust elektromagnetkiirguse spektri UV või nähtavas alas. Kui tegu on vees lahustuva ainega, kasutatakse analüüsides lahustina vett. Orgaanilistes solventides lahustuvate ainete jaoks kasutatakse etanooli. (Orgaanilised lahustid võivad omada spektris iseloomulikku neelduvust UV alas. Seetõttu ei ole kõik lahustid sobivad UV/Vis spektroskoopia jaoks.
statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafiat kasutatakse lipiidi, süsivesikute, valgude, aminohappete jt biomolekulide lahutamiseks.Kromatograafiat võib teha kas kinnises süsteemis kolonnis(kolonnkromatograafia), või lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil(nt. planaarkromatograafia). Pole vaja siin korrata juhendit!
● temperatuurist Neelduvustegur EI SÕLTU aine kontsentratsioonist. 15.UV-Vis elektronüleminekud orgaanilistes molekulides Kõik org. ühendid on võimelised neelama EM kiirgust, sest sisaldavad v alentselektrone, mida saab ergastada ja üle viia kõrgematele energiatasemetele. 16.UV-Vis spektromeetri ehitus Lambid: ● Deuteeriumi/vesinikulamp (UV ala, 160-375 nm) - pidevspekter tekib deuteeriumi elektrilisel ergastusel. Ergastatud molekul dissotsieerub vabastades UV footoni. D2 + Ee → D*2 → D’ + D” + hv ● Volframlamp (nähtav ja IR ala, 320-2500 nm) - volframi traat kuumutatakse 2870K juures. Emiteeritav kiirgus omab max intensiivsust u 1200 nm juures. Ühekiireline instrument: Monokromaatorist väljuva kiirguse ette asetatakse nn tühiproov ja seejärel uuritav proov. 100% neelduvus (A) seatakse blokeeritud kiirega (shutter). Tühiproov annab 0% neelduvuse
- Vedelikkromatograafiat - Ioniiti - Ülekriitilise fluidumi kromatograafiat - Biospetsiifilist sorbenti - Poorset geeli - Kandja pooridesse seotud vedelikku Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest, kasutatakse erinevaid kromatograafia liike: Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide jt biomolekulide segude lahutamisel. Kromatograafilist protsessi võib läbi viia nii kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia) kui ka lahtises süsteemis: paberil või kromatograafilisel plaadil (planaarkromatograafia). KOLONNKROMATOGRAAFIA: Kolonnkromatograafia võimaldab lahutada suuremaid ainehulki kui planaarkromatograafia.
............................................................. 20 4.4 Aatomabsorptsioonspektroskoopia (AAS) .................................................... 20 4.5 Aatomemissioonspektroskoopia (AES) ........................................................ 21 4.6 Aatom-massispektroskoopia ......................................................................... 21 4.7 Röntgenfluorestsents spektroskoopia (XRF) ................................................ 22 5 Kromatograafia ................................................................................................. 22 5.1 Gaaskromatograafia ...................................................................................... 24 5.2 Vedelikkromatograafia .................................................................................. 24 5.3 Ioonkromatograafia ....................................................................................... 25 5
I don't want to know the answers, I don't need to understand 2011. sügis KEEMILISE ANALÜÜSI ÜLDKÜSIMUSED 1. Analüüsiobjekt, proov, analüüt, maatriks. Tooge näiteid. Analüüsiobjekt on objekt, mille keemilist koostist me määrata soovime. Enamasti ei määrata mitte proovi täielikku koostist, vaid ainult mõnede konkreetsete ainete analüütide sisaldust, nt pestitsiidide sisaldust puuviljades või askorbiinhappe määramine mahlas. Analüüsiobjektid on enamasti liiga suured, et neid tervenisti analüüsida (nt kui soovime analüüsida vee kvaliteeti Emajões või suurt partiid apelsine), seetõttu võetakse
vahemikes. Monokromaator lubab määrata ainult ühe spektraaljoone. Selle seade dispergeerivaks elemendiks on vahetatav prisma kvartsist või klaasist. Suurema dispersiooniga klaasprismat kasutatakse punase spektripiirkonna uurimiseks. Lühilainelise piirkonna jaoks on prisma kvartsist, mis on rohkem läbipaistev spektri ultraviolett osas, kuid omab väiksemat dispersiooni. Fokuseeriva optikana töötab siin enamasti paraboolne alumiineeritud peegel. Valguskiirgust iseloomustavad valguse lainepikkus, mis tähistab kahe lähima, ühes ja samas faasis oleva lainepunkti vahelist kaugust, sagedus (v), mis näitab kindlat 1 ruumipunkti 1 sekundis läbivate lainete arvu, ja lainearv, mis tähistab lainete arvu 1 sentimeetris. Kindla lainepikkusega elektromagnetilise kiirguse neeldumine on isloomulik paljudele molekulidele ja sõltub elektronide liikumisest aine erinevate energiatasemete vahel. Kiirguse neeldumist teatud aine poolt iseloomustab
vahemikes. Monokromaator lubab määrata ainult ühe spektraaljoone. Selle seade dispergeerivaks elemendiks on vahetatav prisma kvartsist või klaasist. Suurema dispersiooniga klaasprismat kasutatakse punase spektripiirkonna uurimiseks. Lühilainelise piirkonna jaoks on prisma kvartsist, mis on rohkem läbipaistev spektri ultraviolett osas, kuid omab väiksemat dispersiooni. Fokuseeriva optikana töötab siin enamasti paraboolne alumiineeritud peegel. Valguskiirgust iseloomustavad valguse lainepikkus, mis tähistab kahe lähima, ühes ja samas faasis oleva lainepunkti vahelist kaugust, sagedus (v), mis näitab kindlat 1 ruumipunkti 1 sekundis läbivate lainete arvu, ja lainearv, mis tähistab lainete arvu 1 sentimeetris. Kindla lainepikkusega elektromagnetilise kiirguse neeldumine on isloomulik paljudele molekulidele ja sõltub elektronide liikumisest aine erinevate energiatasemete vahel. Kiirguse neeldumist teatud aine poolt iseloomustab
4. Elektromagnetiline spekter Hõlmab erinevate energiatega elektromagnetlaineid alates kõige madalamatest sagedustest kuni gammakiirguseni. Spekter jaguneb sagedusaladeks ja iga sagedusala sees kitsamateks aladeks. Väga kõrgetel sagedustel käitub elektromagnetlaine footonite voona. Liigitatakse elektromagnetlaine sageduse järgi. 5. Neeldumise ja emissiooni spektrite seos Aatom neelab peamiselt kiirgust, mille sagedus vastab energiaväärtustele aatomi erinevate orbitaalide vahel. Aatom aga ise kiirgab just samadele energiavahemikele vastavat kiirgust. Aatom võib neelata samu valguse sagedusi, mida ta võib kiirata. Kui on teada aatomi neeldumisspekter, on sellest arvutatav vastava aatomi kiirgusspekter ning vastupidi. Emissiooni ja neeldumise spektrite intensiivsused on väga erinevad mistõttu nad pole ühesed. 6. Kiirgusallikad spektroskoopias Kiirgusallikas peab olema intensiivne ja stabiilne. Allikaid võib jagada kahte
statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia. Kromatograafiat kasutatakse lipiidi, süsivesikute, valgude, aminohappete jt biomolekulide lahutamiseks.Kromatograafiat võib teha kas kinnises süsteemis kolonnis(kolonnkromatograafia), või lahtises süsteemis paberil või kromatograafilisel plaadil(nt. planaarkromatograafia). Põhilised kromatograafia metodid:
värvuse. Kas / miks võivad ka taimeõlide lahused anda rohelise värvusega reaktsioonisegu? Jah, sest taimeõlid võivad sisaldada ka teisi steroole peale kolesterooli, mis samuti annavad selle testiga positiivse reaktsiooni. 10. Milliseid reaktiive kasutatakse Liebermann-Burchard'i testi läbiviimiseks? Äädikhappe anhüdriid ja väävelhape. 11. Kuidas teha kindlaks lipiidide esinemist a) tahkes materjalis rasvapleki proov rasv lahustatakse orgaanilises solvendis b) vedelikus emulsioontest lipiidid moodustavad mittelahustavas eskkonnas, vees, emulsiooni 12. Mis on emulsioon ja mis on emulgaator? Emulsioon on kahe- või enamafaasilised süsteemid, mis koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust. Emulgaator on aine, mis põhjustab emulsiooni tekke. 1. Mis on kromatograafia, millel see põhineb ja milliseid kromatograafia liike teate?
aine on mittelenduv, siis tõstab selle lisamine keemistemperatuuri. Osmoos – nähtus, kus solvent tungib läbi poolläbilaskva membraani kontsentreeritumasse lahusesse. Membraan laseb läbi vaid osasid molekule. Pöördosmoos – kui rakendatakse suuremat rõhku kui osmootne rõhk, madalamalt kontsentratsioonilt kõrgemale liikumine, liikumine puhtasse lahustisse. Kasutatakse joogivee tootmisel mereveest. 42. Jaotusseadus. Destillatsioon, ekstraktsioon ja kromatograafia. Psum=PA+PB aurufaas rikkam lenduvama komponendi osas = fakti saab kasutada puhastamiseks. Destilleerimine – segu keemine temperatuuril, kus tema aururõhk saab võrdseks välisrõhuga. Kasutatakse puhastamiseks. Solventekstraktsioon – meetod lahustunud ainete segude lahutamiseks, lahust segatakse teise, temas mittelahustuva solvendiga. Lahustunud ained jaotuvad kahe vedela faasi vahel, olenevalt nende lahustuvusest kummaski faasis. Sarnaselt saab
Tiina Randla 20.02.2017 05.03.2017 arvestatud: 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Kromatograadia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt amiohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil.
9. Liebermann-Burchard'i test annab kolesterooli esinemise korral tumerohelise värvuse. Kas / miks võivad ka taimeõlide lahused anda rohelise värvusega reaktsioonisegu? 10. Milliseid reaktiive kasutatakse Liebermann-Burchard'i testi läbiviimiseks? Kolesterooli reageerimisel äädikhappe anhüdriidiga (CH3CO)2O väävelhappe keskkonnas moodustub tume sinakas-rohelise värvusega reaktsioonisegu. 11. Kuidas teha kindlaks lipiidide esinemist a) tahkes materjalis - Rasvapleki proov (Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb) b) vedelikus Emulsioonitest (Rasvad lahustuvad orgaanilistes solventides, nagu kloroform, benseen, aga ka atsetoon, metanool jt. Kui taolises solvendis valmistatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda intensiivselt segada või loksutada, siis moodustub õli-vees tüüpi emulsioon.) 12
YKL0060 Biokeemia-praktikum Laboratoorne Töö pealkiri: töö nr. 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Õpperühm: Töö teostaja: KATB-41 Sigrid Reinsalu 095908 Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll arvestatud: Tiina Randla 28.02.2011 Töö teoreetilised alused Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Geelkromatograafia meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele.Geelkromotograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis-kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurjusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensiooniga.
2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil · Töö teoreetilised alused Töö eesmärgiks oli segu erinevate komponentide lahutamine. Selleks kasutasin kromatograafilist meetodit segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (=statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilise protsessi realiseerisin kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia). Kromatograafia liigina kasutasin geelkromatograafiat selle meetoditest omakorda kasutasin kõige tuntumat ehk geelfiltratsiooni, meetodit tuntakse ka molekulaarsõelte, aga samuti eksklusioonkromatograafia nime all. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele. Lahuses sisalduvad erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi
Maksimaalne elueerimismaht Vxmax= Vt-Vg Vxmax= 102-10,2= 91,8 cm3 Fraktsioonide üldarv n= Vxmax/ 2 n= 91,8/246 katseklaasi Elueerimispuhver: 0,15 M NaCl; 20 mM Tris/HCl; pH= 7,5 Lahutatava segu koostis: dekstraansinine 3 mg/ml, müoglobiin 6 mg/ml, DNP- aspartaat 0,3 mg/ml Segu komponentide lahutamine kolonnis 1. Avasin alumise kraani ja lasin voolutil kolonnist tilkuda väiksesse keeduklaasi kuni vooluti oli mõne mm kõrgusel geeli nivoost, jälgides, et kolonn kuivaks ei jookseks. 2. Sulgesin kolonni väljavooluava ning doseerisin pipetiga geeli pinnale 1 ml uuritavat proovi. 3. Järgmiseks lisasin tilkhaaval voolutit, et proov imenduks geeli, kuid ei lahustuks voolutis. 4. Kui proov oli geeli sisenenud, lisasin suurema koguse voolutit geeli pinnale. 5. Valmistasin ette 40 katseklaasi, kuhu fraktsioone koguda, ning asetasin ühe 100 ml keedu-klaasi väljavooluava alla, avasin kraani. 6
geeli pooridesse, tulevad kolonnist läbi esimesena. Kõige väiksemad molekulid aga takistuvad pooridesse, ning väljuvad geelist viimastena. Geelkromatograafias protsess viiakse läbi kinnises süsteemis- kolonnis. Kolonn on täidetud geeliga, ,mille pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakriilamidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustasid järgmised mahud:
Õppejõud: Priit Eek, Kaia Kukk Tallinn 2013 Sissejuhatus Viienda praktikumi (1. aprill 2013) jooksul sooritati laboratoorne töö 2.1, mille teemaks oli ainete lahutamine geelkromatograafia meetodil. Töö sisuks oli geelkromatograafia kolonni ettevalmistamine, uuritava proovi kolonni sisestamine ja kolonni voolutamine. Töö nõudis pidevat tähelepanu, kuna voolutuslahust tuli juurde lisada iga paari minuti tagant, et kolonn kuivaks ei jääks. Samuti tuli vahetada kalibreeritud katseklaase, et koguda fraktsioone täpselt 2 ml kaupa. Töö viimases faasis mõõdeti iga fraktsiooni optiline tihedus spektrofotomeetril. Järgnevalt on toodud geelkromatograafia teoreetiline osa, seejärel töö käik, tulemused ning järeldused. Teoreetiline osa Kromatograafia on segu komponentide
Süsteem: Kolonn: C18, L=150 mm, d=4,6 mm, dosake=5 μm Eluent: atsetonitriil/vesi Dosaator: 5 μl Voolu kiirus: 0,7 ml/min Detekteerimine 254 nm (UV) Töö käik: Valmista 5 mM standardlahustest 1 ml proovi metanoolis nii, et analüütide sisaldus oleks 0,1 mM. 20 μl kvertsetiini, 20 μl rutiini. 1000 μl-40 μl=960 μl metanooli. Puhasta enne katsete alustamist süstal ja dosaator vähemalt 3 korda Milli- Q veega, seejärel prooviga Sisesta proov dosaatorisse nii, et sinna ei satuks mulle! Arvutused: 1. Teoreetiliste taldrikute arv (N) 5. Selektiivsuskoefitsent (�) 2. Teoreetiliste taldrikute kõrgus (H) 6. Standardhälve (SD) ja suhteline standardhälve (RSD) katsete 2-4 3. Lahutuvus ehk resolutsioon (RS) retentsiooniaegadele 4. Mahtuvusfaktor ehk 7. Iseloomusta saadud parameetrite retentsioonifaktor (k’) põhjal süsteemi lahutusvõimet ja
kõrgsurvevedelikkromatograafiat. Teooria Üks suuremaid keskkonnaprobleeme on vee reostamine, mis ohustab inimese tervist kui ka elusloodust. Veereostuse puhul jälgitakse tavaliselt veekogude seisundit ja sinna lastava heitvee koostist ja kogust. Reostuskoormuse määramiseks on vaja mõõta heitvee hulk ja saasteainete sisaldust. Reoveest, heitveest või suublast võetakse tavaliselt üksik-, sari- või keskmistatud proov. · Üksikproov (punktproov) iseloomustab vee kvaliteeti ainult proovivõtu ajal ja kohas ning võetakse mingil ajahetkel ühekordselt. · Keskmistatud proove (liitproove), s.o. kahe või enama üksik- või sariproovi (osaproovi) segu kindlas vahekorras, võetakse uuritava näitaja keskmise väärtuse määramiseks. · Ajakeskmine proov võetakse vähe muutuva vooluhulga korral, selle saamiseks segatakse
Metalliline side. Iooniline side Kovalentne side Moodustumine Tekib metalli ja mittemetalli vahel. Tekib valdavalt sarnaste elektro- Mittemetallid on „tugevamad“ kui negatiivsustega mittemetallide vahel. metallid ning suudavad paremini Kumbki aatom pole piisavalt „tugev“, omistada metallidelt elektrone. Kahe et tõmmata teiselt elektrone ära, vastandiooni vahel tekib tõmme ning mistõttu stabiilsuse tagamiseks on moodustub iooniline side. mõlemad sunnitud väliskihil elektrone
Võtsin 0,5 ml uuritavat segu ja tilgutasin geeli pinnale. · Alguses kogusin ühendatud fraktsiooni (sest kuni kolonni alaossa jõuab kõige kiiremini liikuv komponent dekstraansinine, väljub kolonnist puhas vooluti), selle kogusin 100 ml kuiva kolbi. Mõõtsin selle, sest see moodustab osa dekstraansinise elueerimismahust Vxmin. Ühendatud fraktsiooni maht: 22,5 ml. · Selleks, et uuritav proov siseneks täidisesse täielikult kandsin geeli pinnale kiiresti peale segu umbes 2 ml voolutuslahust ja kordasin protsessi seni kuni, olin veendunud, et proov on täielikult täidises. Lõpuks kandsin geeli pinnale suurema koguse voolutit. · Kui sinine riba (dekstraansinine) hakkas lähenema kolonni põhjale, eemaldasin ühendatud fraktsiooni kolvi kolonni alt ja alustasin 2 ml mahuga fraktsioonide kogumist katseklaasidesse
ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt.)Vxmax = Vt Vg Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht Vx vaadeldavas keskkonnason kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf Rf = Kromotogramm-kromotograafia protsessi visuaalne väljund, see on graafiline sõltuvust eluaadi fraktsioonides sisuldava aine kontsentratsioon ja eluaadi mahu vahe. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine Kolonn nr.1.Kontrollisin kolonni vertikaalsust ja märkisin üles täidise margi: Sephadex G-75. Pundumistegur k=0,1. Joonlauda abiga mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 17,4 cm ja diameetri D = 2,8 cm. Arvutasin täidise kogumahu Vt = = 76,49 cm3 Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k Vt = 7,65 cm ja kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 68,84 cm. Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml ehk n =
· Alguses kogusin ühendatud fraktsiooni (sest kuni kolonni alaossa jõuab kõige kiiremini liikuv komponent dekstraansinine, väljub kolonnist puhas vooluti), selle kogusin 100 ml kuiva kolbi. ( hakkasin koguma fraktsiooni, kui sinine värv oli alt kuskil 3-4 cm kaugusel) Mõõtsin selle, kuna see moodustab osa dekstraansinise elueerimismahust Vxmin. Ühendatud fraktsiooni maht: 20 ml. · Selleks, et uuritav proov siseneks täidisesse täielikult kandsin geeli pinnale kiiresti peale segu umbes 2 ml voolutuslahust ja kordasin protsessi seni kuni, olin veendunud, et proov on täielikult täidises. Lõpuks kandsin geeli pinnale suurema koguse voolutit. · Kui sinine riba (dekstraansinine) hakkas lähenema kolonni põhjale, eemaldasin ühendatud fraktsiooni kolvi kolonni alt ja alustasin 2 ml mahuga fraktsioonide kogumist katseklaasidesse
YKL0060 Biokeemia Töö nr 2.1 Ainete lahutamine geelkromatograafia meetodil Yasb 21 Juhendaja Tiina Randla 17.02.2012 Teooria Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Erineva molekulaarmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Meetodit kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite ja soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kus proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud
annaabi.ee 
