Alo Paju (0)

Tallinna Polütehnikum
Referaat
Alo Paju “ Aare ”
Õpilane: ****
Õpetaja: ****
Tallinn 2008/2009
Alo Paju ja tema looming
Alo Paju on üks Eestis vähetuntud kirjanik. Tema teostest on avaldatud vaid sümboolne arv. Tuntuimate seas “Aare” ning “Muinaslugu”.
Muinaslugu on 88-leheküljeline taskuformaadis ja pehmes köites moodne muinasjutt , mille lühikirjeldus on järgmine: “ Kass Alfred oli rahul nagu tavaliselt. Tänase pidupäeva puhul oli talle isegi tilk poepiima valatud ja nüüd, aeledes mugavalt oma vaibatükil pliidi kõrval, jälgis ta vidukilsilmi üleüldist askeldamist. «Kardulad seie!», röökis ülaltkorra perenaine, ise mingit plekkriista kraapides. Kostis hirmsat kolinat ja vandumist, lapsed siplesid kõigil jalus , -- neil on ju, teadagi, alati lõbus. Aeg-ajalt tuli uusi külalisi. Eemal nurgas istus Artjom, kojamees , mudis oma piipu ja nohises paljutõtavalt. Harva lahkus tema pilk seina ääres seisvatelt viinapudelitelt. Diivanil istusid kaks meest, mõlemal käsi ümber teise kaela, ja jälgisid toimuvat, endil kohe väga muhedad näod. Täna, lämbel lõikuskuu reedel, olid mehed, ehk siis siitperemees ja naabrimees, isaks saanud. Kaks ponksi poisslast olid vajutanud lingile ja astunud siia ilma. Seda mitte just sagedast sündmust, et see naabrinaistel ühel päeval õnnestus, oli terve trepikoda tähistamas. «Ega's siin midagi,» kostis saginat üle kojamehe hääl, kes ringi vahtides juba pudelikorki keerutas. Kusagilt ilmus veel puhtamgi laudlina ja varsti võis näha söögist kõigeti mõnutundvaid kodanikke . Alfred keeras külge. “
Aare kujutab endast fantastika ja ulme sugemetega satiirilist seiklusromaani, eestikeelset ja algupärast, mis räägib mereröövlitest ja aardejahist. “Aare” ei ole Paju debüüt, ent BAASilegi tundmatu kümnenditagune “Muinaslugu” (Metsarada 1997) on tänaseks päevaks röögatu rariteet.
Aare on vormingult lühiromaan, sisaldab mitte-enam- algaja autori kümne aasta töö ometi rohkem vahvaid ideid kui mõni antoloogia. Tõsi, osa neist on tänaseks juba lausklišeed, seega on natuke kahju, et “Algernoni” toonane toimetus enne sajandivahetust teose esimest versiooni avaldamiskõlbulikuks ei pidanud, samas aga on viimistlemine , juurdekirjutamine, settimine ja ehk ka kirjastamisprotsess koos toimetamise ja korrektuuriga lõpptulemusele ainult head teinud. Stiil on Pajul endiselt muhe, kui ehk mõnevõrra täiskasvanulikum, elutargem, kibedam. Huumor on samuti mustemaks läinud.
Eellugu
Raamatu lugemise lõpptähtaeg hakkas kohale jõudma ja ma teadsin , et ma ei tohiks sellega hilineda, vaatamata sellele, et mul hetkel peresisene kriis on, läksin raamatukokku ning küsisin suvalist uuemat eesti romaani. Mulle näidati ette raamaturiiul , kust ma selle kindlasti leidma pidin . Uurisin erinevaid raamatuid, kuni silmasin ühte pruunide kaantega teost, mille taga oli kirjas: “Armas lugeja, ostes selle raamatu, oled sa oma raha sama hästi kui maha visanud. Aga mõelda, milline tore žest. Viskasin täna raha maha.” Mulle on alati meeldinud jutud piraatidest ja muust mereelust, olen isegi sellepeale mõelnud. Silmapilgu möödudes oli kindel, et just selle raamatu pean koju vedama, lootes midagi teistsugust, midagi põnevamat, isegi teose nimeks oli “Aare”, kas see raamat ise on minu siiani kadunud vaimne aare ning toit minu seiklushimulisele hingele? Jõudsin koju ning alustasin lugemist.
Teose probleemid: See teos rääkis ühest lõbusast seltskonnast meremeestest. Mehed olid seikluse alguses baaris , kus toimus kähmlus varguse kahtluse pärast. Kapten Täiskuu tahtis oma laeva Liisaga merele sõita, et ühelt maalt aare tuua, tal oli selleks ka kaart. Mõned meestest olid neist täitsa umbkeelsed ning valede arusaamade tõttu tekkisid väikesed rüselused, milled kapten maha rahustas ning meeste rahustamiseks rummivaadi välja tõi. Madrustel oli vaidlus draakoniga. Kapten askeldas kaardi lugemisega. Laeva trümmis elutses mees, kes tahtlikult ning katkematult laeval olevat toidumoona hävitas. Vahepeal muutus kogu raamatu sisu arvutimänguks, kus ämblikud ründasid madruseid, alguses vähehaaval ja nõrgemad, kuni mürki sülitavate punase triibuga ämblikuteni välja, selle mängu mehed võitsid, kuid kohkusid tõsiselt ära. Teose sees oli kirjeldatud ka ühte hoopis teemavälist raamatut, kuna üks pärismaalane seda luges . Pärismaalane näitas kaptenile suuremat saart , saare keskel olevat raudtorni ning selle sisu. Raudtorni sees olid inimesed arvutiga ühendatud, kõik, kes tahtsid, said omale virtuaalse reaalsuse tekitada, olla ise jumal, teha täpselt niisugune maailm, kui seda ise soovid. Seda proovis vastutahtmist ka kapten Täiskuu. Segane teema oli ka kapteni virtuaalsest reaalsusest, kus räägiti ühest mehest, kes oli maag , kes ühe teenindaja vahepeal konnaks muutis. Maag kohtas teises reaalsuses erinevaid olendeid , kui Emeraldi poole liikus, et näidata oma vägevust. Bill nägi virtuaalset und kokku 3 päeva, samal ajal olid mehed laeval kõiksugu asju korda saatnud, kaartki oli kadunud. Teele leidis kaardi. Kapten oli meeleheitel ning tahtis ennast maha lasta. Võlur rääkis kaptenile väga kummalise jutu jumala restoranist, kui ühest maailma tekkimise vaatest. Seal kujutati jumalat kusemas merd ning sittumas mägesid, lõpuks ennast füüsiliselt ning vaimselt kõikvõimalike orgamismide tekitamiseks tükeldamas, et restorani valik mitmekesisem oleks. Kokk leidis aarde ülesse, mis osutus ebameeldiva üllatusena Aare Viirsaluks.
Tegelased: Laeva valvasid kõhna koer Jimmy, vaatamata sellele, et ta sõi kahe inimese eest, keda kutsuti seljast välja tungiva terava selgroo tõttu Vikatiks, ning Joe. Nende kapten oliWilliam Täiskuu, kelle nägu oli, nagu ta perekonnanimigi, lai ja ümmargune, kutsuti ka Billiks. Tal oli suur isu nii söögile kui joogile, viimasega tekkis ka mõni pahandus. See mees oli võimas, kõik austasid teda, keegi ei julgenud vastu hakata ega isegi oma arvamust avaldada. Mehi toitis kokk, kes varjas fakti, et ta ise naine oli, nimeks oli Teele. Raška, Trump , Raonne ning Džafar olid samuti natukene tähtsamad tegelased. Baaba oli pootsman, kes oskas öelda vaid sõna “Sukinsõn”, seda ütles ta erinevates olukordades erineva hääletooni ja ilmega , nii et teised aru said, mis toimub. Magu oli hüüdnime saanud suure kõhu pärast ning Marek oli laevaarst. Isand Tulelont, kes oli seitsme meetri kõrgune tuhande peaga draakon, kes rääkis, et iga mahalõigatud pea asemele kasvab talle 7 uut asemele. Eduard , laeva trümmis elav mees, kes tagavarasid hävitas. Saarel elav pärismaalane, kes Billile ebareaalsust tutvustas . Tehisorganismist ettekandja , kelle silm kapteni toidu sisse kukkus. Maag, Cevil Roe, ta oli võlurikunstis kõikvõimas. Maag kohtas mitut olendit teises reaalsuses: kentaur, kääbus, Gouen - eakas tark, Hemming – haldjate esindaja, Solo – ehk Vares , linnuks moondaja, Roalanda – suursugune sõdalane, Thallio – Emeraldi peamaag. Melevi jõe Shaad – maagi õpetaja. Käbetiib, ta oli pisikene kärbes, keda püssiga lasta taheti. Melia Mandratütar – naiskentaur. Öökull, õilis metsaisand. Pärismaalase naised, kes üksteist katsusid.
Alo Paju vastused
Alo Paju tundub olevat väga omapärane mees, kellel on iga asja kohta oma maailmavaade. Ta tundub olevat aus, kuid natukene liiga uhke. Need iseloomujooned lugesin temast välja erinevate küsimuste vastustest veebikeskkonnas kliinfann. artun .ee, milledest ma esitan põnevamad:
K: Tuletage palun meelde siiralt rõõmsaid ehk siis positiivset meelestatust kandvaid (kunsti)teoseid eesti kultuurist!
V: No mis ma siia siis kirjutan . Ah jaa, selline tuntud literaat , nagu Alo Paju,
raamatu nime kahjuks ei mäleta.
K: Kuidas te teate, mis on rõõm?
V: Olen harjunud arvama , et rõõm on emotsioon, ajutine nagu tuju. Eristan rõõmu ja õnnetunnet. Viimase kosumisel ei ole rõõmuga midagi pistmist.
K: Kas "rõõm" ja "naer" on teie jaoks sünonüümid?
V: 'Üks võib, aga ei pruugi teisest tuleneda' peaks olema hea loll vastus lollile küsimusele.
K: Kas naerev mees ja naerev naine tähendavad sümbolitasandil teile erinevaid asju?
V: 'Naerev mees' tähendab ehk kurba meest, kellele timukas igavese naeratuse
näkku lõikas, 'naerev naine' tähendab võibolla, et kuskilt kostab kahjurõõmsat naeru .
K: Kes naerab viimasena?
V: Hetkel edestab Ivan oma naist, kuna ta avas uue pudeli ja Vassilissa õrna häält ei ole tuule mühinas eriti kuulda. Lendav laev jätkab oma teed. Vasja on näost
sinine, aga naerma peab, sest nii on kord kirjutatud ja lihtne talumees juba paberi vastu ei saa. Korraga kostab maa alt õõnsat naeru. See on Sisyphos , vana vastane, kes mäe otsas täiest kõrist naerab ja üht jalamile veerenud kivi silmitseb.
Vasja jääb lollisti ammuli sui passima, nii et kajakas talle kui prunt kurku lendab.
Vassilissa naerab hääletult.
Arvamused teose kohta
Üks tundmatu lugeja arvas teose kohta nii: Raamatu tagakaanel oli kirjas umbes midagi sellist, et kui oled selle raamatu ostnud, siis oled oma raha sama hästi kui maha visanud. Jutt jumala õige, mina võtsin õnneks teose raamatukogust ja rahalist kahju ei kannatanud. Küll aga on kahju lugemisele kulutatud ajast…Tundub nagu oleks autor teismeline poiss, aga kuna temalt on ilmunud veel üks raamat aastal 1997, siis kaldun arvama, et tegu peab olema vanema inimesega. Igaljuhul ei soovita ma teil seda lugeda.
Teinegi tundmatu arvamus teose kohta: Võrreldes 10 aasta taguse esikraamatuga on muutusi vähe: taas "vaimutsemine", taas reis eksootilisele maale, taas palju illustratsioone. Keegi kapten William korjab sadamast madruseid laevale, et sõita nendega kaugele saarele peidetud aaret otsima . Järgneb laevareis ning jant aarete saarel. Märksõnad on sürr, absurd , grotesk. Et need märksõnad võivad tähistada ka kunstiliselt kandvaid nähtusi, siis tuleb kindlasti ära märkida, et antud raamatu puhul ei ole see nii. Pigem tekib selline ebamugavustunne - saad aru, et autor tahab teha nalja , aga et naljad on nürivõitu, siis kuuled vaimukõrvas mitte kuulajate naeru, vaid piinlikku vaikust. Vaimukaid ütlusi on kümmekond, aga need mattuvad jabura sõnavahu alla. Need naljad oleks võinud mahutada paari "Baskini anekdoodi" mahtu ajalehenurka ning suhteliselt terase loo Jumala Restoranist vormistada humoreskina mõne lehe huumorilisasse, aga et terve raamat... Pidevalt joobes tegelaste tramburai ei suuda kohe kuidagi kaasa haarata. Ehk pole ka autor karsklane... Kui pehmelt öelda? Ehk selgitub suvaliselt paberile voolanud tekst autori teadvuse erilise seisundiga "loomehetkel"? Ikka õige, et Algernon selle teksti tagasi lükkas.
Minu arvamus teose kohta ehk järellugu
Arvan, et raamatu kirjutamise mõte tekkis Pajul lihtsalt eneseväljenduseks, näitamaks, et mees mõtleb tõsiselt palju ning fantaasia liigub igas võimalikus suunas. Raamatu üheltvõetav idee on arusaamatu.
Peale kahetunnilist raamatu lugemist lõpetasin viimase lehekülje, lükkasin kaane kinni ja ohkasin. Minu lootus jäigi vaid lootuseks leida midagi mõistlikku ja konkreetset sellest teosest. Mõtlesin hetke, kuidas see raamat minumeelest oleks võinud lõppeda, kuid see mõte viis tagasi raamatu algusesse , mina oleksin juba seda muutnud. Tuleb tõdeda fakti, et mina ei saa siia midagi parata, millal ja kuidas midagi teistmoodi oleks võinud olla, ainult enda fantaasias või unes võin seda teisiti läbi elada. Selle raamatu lõpuks õppisin Paju mõtteviisi lähemalt tundma, ta ei mõtle ühte ideed kohe kiirelt välja, vaid mitut asja korraga ning seda võimalikult palju venitades. Vahel oli täiesti ajuvaba tekst, kus tekkis küsimus: “Miks? Miks ta ometi tinti raiskas?” Leidus ka peidetud irooniat, mis vahel naeratama pani. See raamat oli vaimselt kurnav, kuid vaatamata sellele isegi fantaasiamaailma ergutav. Teost oli raske jälgida, ning arvan, et selle täielikuks mõistmiseks pean selle veelkord tulevikus ette võtma.
Kaanekujundus Piret Räni
Illustratsioonid Raul Keller
Toimetaja Mart Kalvet
Korrektuur Margit Raias
Kirjastuskeskus Tallinn 2008
Kasutatud kirjandus:
http://kliinfann.artun.ee/naba/ankeet/AloPaju.html
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?164317
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?16385
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=74651
Alo Paju “Aare”