Kapten Hatterase seiklused (0)

Referaat kirjandusest
JULES VERNE “KAPTEN HATTERASE SEIKLUSED ”
raamat ekspeditsioonist põhjapoolusele
Koostas :
Klass :
Juhendaja :
Sisukord
3 – sissejuhatus
4 – tegelaste iseloomustus
5 – sisu
8 – kokkuvõte
9 – kasutatud kirjandus
Sissejuhatus
Jules Gabriel Verne (8. veebruar 1828 – 24. märts 1905) oli prantsuse kirjanik, üks ulmekirjanduse pioneere. Jules Verne sündis Nantes'is advokaadi perekonnas esimesena viiest lapsest ja veetis lapsepõlve oma vanavanemate juures.
Pärast lütseumi lõpetamist läks ta Pariisi õigusteadust õppima ja 1848. aasta paiku hakkas ta kirjutama ooperilibretosid. Kui isa sai teada, et ta õpingud ei edene, katkestas ta tema rahalise toetamise ja Jules oli sunnitud äraelamiseks tööd otsima .
Ta tutvus kirjanike Alexandre Dumas ' ja Victor Hugoga, kelledelt sai ta häid nõuandeid raamatute kirjutamiseks. 1857. aastal ta abiellus lesega, kellel oli kaks poega, ja sai 1861. aastal kolmanda poja isaks. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi leidis ta lõpuks kirjastaja ja 1863. aastal avaldati tema esimene raamat "Viis nädalat õhupalliga".
Esimene raamat tegi ta kohe kuulsaks ja peagi ka rikkaks. Edaspidi ilmus temalt peaaegu igal aastal üks või mitu romaani. Tema romaanid ilmusid sageli järjejuttudena ajakirjades, enne kui eraldi raamatuna. Kogutud teosed (82 köidet) ilmusid 1878–1910.
UNESCO statistika põhjal on Jules Verne maailma kõige enam tõlgitud kirjanik, tema teoseid on avaldatud 148 keeles.
Tema kuulsaimad teosed on “Reis maakera südamesse”, “20 000 ljööd vee all” ja “Viieteistkümneaastane kapten”.
Enne selle raamatu valimist oli mul valida kolme raamatu vahel ning ma ei suutnud otsustada, millist võtta. Niisiis ma lugesin kõigist kolmest raamatust läbi esimesed 20 lehekülge ning siis tegin otsuse. Selle raamatu koheselt põnev algus aitas mul seda valikut teha, kuid kaasa aitas ka huvi Jules Verne raamatute vastu, kelle ühte teost ma juba olen lugenud.
Tegelaste iseloomustus
Kapten John Hatteras – loo peategelane ning “Forwardi” kapten. Karm, julge ning visa patrioot, kes oli kogu elu unistanud põhjapoolusele jõudmisest. Ta oli seda proovinud ennegi kaks korda, kuid need katsed ebaõnnestusid ja paljud said nende käigus surma. Tema kangekaelsus, sihikindlus ning osavus aitasid meeskonnal edasi rännata põhja poole.
Doktor Clawbonny – arst, kes võeti kaasa “Forwardi” pardale . Tema on kogu raamatu rõõmsaim ja asjalikuim tegelane. Tihtipeale oli just tema, kes seletas raamatu vältel varasemalt tehtud ekspeditsioonidest või virmaliste tekkimise nähtusest. Alati, kui valitses vaikus ning morn tuju, muutis doktor kõigil tuju heaks oma positiivse ellu suhtumisega.
Kapten Altamont – ameeriklane, laeva “Porpoise” kapten. Otsis loodepoolset läbipääsu põhjapoolusele, kuni ta laev jäi kahe kalju vahele kinni triivival jääl. Minnes kogu meeskonnaga abi otsima, sattusid nad peagi tormi kätte ja kõik peale Altamonti hukkusid. Ta oleks ise ka hukkunud , kui juhuslikult poleks “Forwardi” meeskond teda jää alt leidnud ja tema elu päästnud. Ta iseloom on sarnane kapten Hatterasele. Ta on veidi jutukam ning mitte nii suure kinnisideega jõuda põhjapoolusele.
Johnson – vana ning vapper pootsman laeval “ Forward ”. Üks vähestest, kes jäi reisi vältel ustavaks kapten Hatterasele ning tema otsustele.
Bell – osav puusepp ning madrus laeval “Forward”. Üks vähestest, kes jäi reisi vältel ustavaks kapten Hatterasele ning tema otsustele.
Duk – kapten Hatterase ustav koer, kellel olid omapärased kombed ning üllatavalt täpne haistmine küttimisel.
Richard Shandon – kapteni abi laeval “Forward”, kes oli algselt kapten kuni Hatterase saabumiseni, kuid tasapisi hakkas liikuma Hatterase vastu ning lõpuks juhtis mässulisi laeva üle võtma, kui Hatteras eemal oli.
Sisu
Kõik algas 2.augustil aastal 1859 . Richard Shandon, kogenud meremees , sai kirja tundmatult isikult, kes andis tema kätte piisava koguse raha ja ehitusmaterjali, et ehitada prikk “Forward” ning valida sinna parim meeskond. Kõikidele reisil osalejatele lubati neljakordset palka. Shandon oli pannud kokku meeskonna, kellele veel lisandus ka doktor Clawbonny ning ka koer, mõlemad olid pardale määratud tundmatu isiku käsul. Uue kirjaga anti teada, et suunduda laevaga põhjapooluse poole, kapten astuvat laeva peale tee peale jäävast asulast. Varsti hakkas Shandon kaotama kontrolli meremeeste üle, nad olid ärritunud, et neil pole infot, kuhu nad lähevad ning mis neist saama hakkab. Nad isegi üritasid tappa pardal olevat koera . Niipea kui meremehed tahtsid mässama hakata, astus üks madrus, Garry, tekile ning teatas, et tema on selle laeva tegelik kapten. Ta paljastas end kui kapten Hatterast, kuulsat meremeest, kes oli proovinud kordi jõuda põhjapoolusele, kuid kõik ta katsed olid ebaõnnestunud. Teda häiris fakt, et paljud suured avastused olid tehtud mitteinglaste poolt ning ta soovis oma riigi nimel avastada põhjapoolust. Kuna keegi enam ei tahtnud minna temaga reisile, kuna suur võimalus oli hukkuda, siis korraldas ta varjunime all kogu reisi ning ise asus laevale toole madrusena. Hatteras võttis koheselt endale kapteni positsiooni ja asus korraldusi andma. Tema juhtimise all taastus hea meeleolu ning koostöö laeval. Kuid peagi hakkasid kivisöe varud lõppema, millega laev edasi liikus, kuid Hatteras vaid lisas kiirust, et jõuda varudeni, mis olid jäetud eelnevate uurijate poolt. Jõudnud sinna, avastasid nad, et kõik varud olid ära varastatud eskimote poolt. Nüüd liikus „Forward“ kõrgetel põhjalaiustel vähese küttevaruga. Peagi jõudis meri jäätuda ning nad jäid triivima koos jääga. Nende kivisöe varud said lõpuks täiesti otsa ning ka meeste tervis hakkas halvenema. Lõpuk tehti isegi ettepanek hakata põletama laeva osi, kuid kapten keeldus sellest koheselt. Hatteras, kartes uut mässu, läks oma kajutisse ja hakkas uurima mitmeid raamatuid eelnevate ekspeditsioonide kohta. Järsku leidis ta infot, et kolmsada kilomeetrit eemal asuval mandril leidus kivisütt. Koheselt valmistus kapten minema seda tooma, võttes kaasa endale kõige ustavamad mehed, ehk doktor Clawbonny, puusepp Belli ja madrus Simpsoni. Pootsman Johnsoni hoole alla jättis ta laeva. Tee osutus raskemaks, kui ennustati ning toiduvarud hakkasid otsa lõppema. Varsti muutus tee nii raskeks, et Simpson suri. Otsides talle matmispaika, sattusid mehed kellegi külmunud laipade peale. Nad kõik ehmusid, kuni märkasid, et ühel nendest veel oli pulssi tunda. Nad tirisid ta lume alt välja ning doktor asus teda elustama. Ta küljest leiti lipik, millel oli kirjas „Kapten Altamont. „Porpoise“. New York “. Kõik olid ehmunud, kuna nad polnud sellisest laevast midagi kuulnud . Kuid veelgi häirivam oli kaptenile see, et ta oli ameeriklane ning ta tundus olevat samade kavatsustega: vallutada põhjapoolus. Kapten Hatteras otsustas kohe jätta reis pooleli ning naaseda oma laevale, samal ajal oli tal kartus , et Johnson ei saa üksi hakkama laeva valvamisega ning et midagi halba on juhtunud. Jõudes laevani, märkas ta suurt tulehunnikut ning Johnsonit selle ees seismas. See oli ta laev, „Forward“. Peagi kostis plahvatus ja laev lendas mitmesajaks väikeseks tükiks. Johnson seletas, et peale kapteni lahkumist hakkasid Shandon ja ülejäänud meekonnaliikmed mässu tõstma ning Johnson kaotas kontrolli nende üle. Lõpuks nad otsustasid lahkuda omapäid, võttes kaasa kõik varud ning pannes laeva põlema. Toiduvarud olid lõppemas ning nende olukord halvenes kiiresti. Kuid peagi hakkas päästetud ameeriklane rääkima ning andis oma laeva koordinaadid, kus olevat piisavalt kütte- ja toiduvarusid. Laev asus neist vaid 200 miili kaugusel. Nad siis võtsid ette raske ja kurnava rännaku, kuid lõpuks nad joudsid kohale. Tee peal paranes Altamonti olukord ning ta seletas, et on laeva „Porpoise“ kapten, kes oli saadetud siiakanti loodepoolset läbipääsu otsima. Laeva peal leiti tonnide kaupa toitu ja sütt ning mehed otsustasid seal läheduses talvitada ja ehitada endale maja ning varuda toiduaineid. Doktor projekteeris maja, mis oli inspireeritud Venemaal asuvast Jääpaleest. Majale anti nimeks Doktorimaja ja kindlus , kus see asus, nimetati Kõigevägevama kindluseks. Ühel söömaajal hakkas Hatteras hakkas mõtlema, milline nimi panna mandrile, millel nad asuvad, kuid Altamont teatas juba, et tema nimetas selle Uus-Ameerika mandriks, kuna tema oli sellel enne neid. Edasi anti nimed ka teiste meeste järgi, läheduses asuv saar nimetati Johnsoni saareks ning läheduses olev mägi nimetati Belli mäeks. Ühel päeval, kui koik läksid küttima, jäi doktor üksi. Järsku hakkasid karud mehi taga ajama ning nad piirasid sisse Doktorimajja. Kõige enam muretsesid mehed doktori pärast, kel polnud aimugi karudest ning kes võis rahulikult jalutada otse nende haardesse. Siis nad kuulsid kraapimist ühe maja nurgas. Nad arvasid, et karud hakkasid kraapima teed sisse. Lõpuks siiski selgus, et see oli hoopis doktor, kes üritas sisse saada. Ta seletas, et ta oli kuulnud püssipauke, roninud mäe otsa ning näinud karusid ümber maja. Siis kraapis ta läbi püssilao endale tee majja. Peagi tuli ta mõttele, kuidas karudest lahti saada. Neil oli püssilaos püssirohtu ning ka elekter. Doktor tõi ka enda püütud rebasenaha välja. Tema mõte oli kasutada rebasenahka söödana ning panna see täis püssirohtu. Kui karud jõuavad sellele piisavalt lähedale, siis doktor laseb selle õhku. Ta plaan õnnestus ning enamus karusid lendasid õhku ja ellujäänud jooksid hirmunult minema. Kogu talvitamise ajal olid pinged Hatterase ja Altamonti vahel suurenenud. Mõlemad eirasid üksteist ning doktor teadis, et sellest tuleb probleem. Ühel päeval läksid doktor, Hatteras ja Altamont küttima. Nad leidsid paar piisonlõvi ning tegid plaani, kuidas neid kätte saada. Aga plaan läks nurja ja mõlemad lõvid ründasid Hatterast. Altamont riskis oma eluga ning lasi ühe lõvi maha ja kiskus teise Hatterase pealt ära ning lõi looma noaga . Hatteras tänas Altamonti tema elu päästmise eest ja tahtis midagi talle kinkida, kuid Altamont tuletas meelde, et Hatteras päästis ta külmumise eest ning et nad mõlemad on nüüd tasa. Nad leppisid ära ning enam polnud erimeelsusi nende vahel. Varsti hakkas jää vaikselt sulama ning Johnson ja Bell hakkasid ehitama luupi „Porpoise“ vrakijäänustest. Lõpuks mindi sellega merele koos kõikide varudega ning jälle hakati liikuma edasi põhja poole. Viimasel kraadil pidid nad vee peal kohale sõitma, kuid tekkis võimas torm ning Hatteras jäi kadunuks. Ülejäänud mehed, kes uskusid, et Hatteras on surnud, leidsid varjualuse koopas ja valmistusid magama. Kuid järsku hakkas Duk valjult haukuma ning tahtis kuhugile joosta. Mehed jooksid talle järgi ning leidsid kapten Hatterase maa peal inglise lipu sisse mässitult. Ta teatas neile, et nad on jõudnud põhjapoolusele. Hiljem määrati ära nende asukoht, mis oli 89.laiusel. Siis nad arvutasid välja, et põhjapooluse täpne asukoht on läheduses oleva vulkaani peal. Hatteras otsustas sinna ronida, et täita oma unistus . Teised mehed üritasid teda peatada, kuid ta ei kuulanud neid ning mõtlemata ronis kärmelt mööda mäge. Lõpuks ta oleks peaaegu vulkaani kraatrisse kukkunud, kui Altamont poleks teda kinni püüdnud. Ta toodi tagasi alla, kuid ta ei rääkinud midagi ja lihtsalt vaatas tühjalt. Doktor teatas, et ta on hulluks läinud. Kapteni järel pandi vulkaani nimeks Hatterase mägi. Siis hakkasid nad tagasi minema, mis oli palju raskem. Doktorimaja oli ära sulanud ning enamus toiduvarusid ära söödud. Nad lõpuks jõudsid ühe Taani vaalapüügilaeva peale, kus neile anti süüa ning viidi Taani, sealt edasi Inglismaale. Doktor esitles oma avastusi ning kõik mehed said oma palga kätte. Hatteras paigutati vaimuhaiglasse koos oma koera, Dukiga. Kuigi ta ei rääkinud midagi, tõusis ta aeg-ajalt voodis püsti ning hakkas kõndima mööda koridori ukse suunas. Keegi ei teadnud, miks ta nii tegi, kuid doktor sai aru. Ta sammus vääramatult põhja poole.
Raamatule oli iseloomulik autori ettekujutav kirjeldus. Kuna raamatu kirjutamise ajal polnud veel põhjapoolus avastatud ning ei teatud seal olevast olukorrast, siis autor mõtles ise välja sinna kliima ja tingimused.
Kokkuvõte
„Kapten Hatterase seiklused“ on väärt lugemist. See on samal ajal nii arendav kui ka huvitav. Raamatu algus juba köidab lugejat oma salapärasusega. Raamat küll oli teatud kohtades ehk veidi üksluine ning liigselt kirjeldav, kuid ma leidsin, et see oligi hea vaheldus . Kõige rohkem meeldis mulle lõpp ning lõpulause, mis tundus omapärase ja ootamatuna. Väga hästi kirjeldati kapten Hatterase aina süvenevat kinnisideed jõuda põhjapooluseni ning sellega vaikselt kaasnevat hullust. Kokkuvõttes mulle väga meeldis see raamat ning ma soovitaksin seda ka teistele.
Kasutatud kirjandus

J.Verne „Kapten Hatterase seiklused“ Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

http://et.wikipedia.org/wiki/Jules_Verne