Ajalugu Vana-Rooma (0)

Vana- Rooma
Vana-rooma ajalugu on seotud apenniini poolsaarega. Roomlaste esivanemad olid itaalikud, kes teiseaastatuhande algul põhjapoolt poolsaarele rändasid. Nad asustasid ps. keskosa, ning jagunesid mitmeks hõimurühmaks (latiinid), nende asuala hakati nimetama laatsiumiks.
Juba enne itaalikuid elasid apeniinidel etruskid , keda võib pidada põliselanikeks. Nende keele ja päritolu kohta pole täpset teavet. Esimese aastatuhande esimesel poolel olid etruskid ps valitsev rahvas.
Umbes 7saj. e.K.r hakkas kasvama Latiumi maakonnas Tiberi jõe suudmes Rooma linn. See kujunes algselt 7mele künkale, kõige tuntum Kapitooliumi küngas.
Rooma linna tekkimise müüt- Romulus, Remus, emahunt. Legend jutustab, et tütarlapse isa, jõhker ning jumalakartmatu kuningas, käskis visata kaksikud korviga tiberisse. Vool aga uhtus poisid kaldale , kus nad sattusid emahundi hoolealla, kui emahunt neid natukene aega imetas kasvas nad üles kohalik karjus. Suureks saades kukutasid vennad oma vanaisa võimult ja asusid endale uut linna rajama. Töö käigus puhkenud tülis tappis Romulus Remuse ja lõpetus ehituse üksinda. Tema järgi sai Rooma nime.
Roomast sai linnriik , mis tasapisi hakkas oma valdusi laiendama, kasvas hiljem üle impeeriumiks.
Rooma ajaloo perioodid:

Kuningad(-510e.kr)

Vabariik(-30e.kr)

Keisririigi(-476p.kr)
Rooma vabariigi ajalugu
Vabariigi perioodi algul oli rooma endiselt linnriik, esialgu tuli hõivata apenniini ps , tuli alistada etruskid, see õnnestus umbes 3nda sajandi keskpaigal. Sel ajal muutus vahemere lõunakaldal tugevaks Kartaago linnriik. Rooma ja Kartaago sõdisid omavahel umbes 100 aastat, ülemvõimu pärast vahemeres. Seda tuntakse nime all kolm Puunia sõda. Otsustava tähtsusega olid teine Puunia sõda, kus Kartaagolasi juhtis legendaarne väepealik Hannibal . Lõpuks võitsid roomlased ja Kartaago hävitati.
Samal ajal tungisid roomlased juba Balkanile ja purustasid Makedoonia , ning hõivasid kogu Balkani. Teise sajandi teisel poolel haarasid roomlased juba esimesed valdused ka väike- aasia poolsaarest.
Nii oli Roomast mitme sajandi jooksul linnriigist impeerium .
04.10 Vabariigiaegne ühiskondlik korraldus
Rooma ühiskonnas kujunesid läbivateks mõisteteks: patriitsid ja plebeid.

Patriitsid olid vanadest suguvõsadest pärit roomlased, jõukad, suured maavaldused.

Plebeid olid suurem osa rahvast, lihtrahvas.
Plebeid tahtsid õigusi juurde, patriitsid ei soovinud privileege loovutada.
Patriitse ja plebesid sidus positiivses mõttes :patrooni ja kliendi suhe

Patroon – mõjuvõimas isik, rikas kodanik, kes andis osa oma maast vaesemale kaaskodanikule kasutada. Tekkis patrooni ja kliendi suhe. Patroon kaitses oma klienti igas mõttes ja samal ajal pidi klient patroonile lojaalne olema. Kliendilt oodati NT: sõjakäikudel osalemist, positiivse reklaami tegemine. Ühel patroonil kujunes välja terve klientide võrgustik.
Poliitiline korraldus vabariigi ajal
Rooma vabariik ehk res publica - ladina k. ühiskondlik asi. Olid olemas mitmed riigivõimu organid .

Rahvakoosolek-koosnes rooma kodanikest. Rahvakoosoleku funtsioon ei andnud välja seadusi, kuid sai neid kinnitada või tagasi lükata.

Senat – tegelik otsustaja vabariigi perioodil, algatas seadusi ja mingil määral ka täitis neid. Senat koosnes senaatoritest, kelle positsioon oli eluaegne

Magistraadid – olid riigiametnikud , neil oli puhtalt täitesaatevõim , igal valdkonnal olio ma magistraat. Magistraadid valiti kollegiaalsuse põhimõttel, see tähendab et korraga oli ametis kaks magistraati. Kaks kõrgemat magistraati olid konsulid - sisuliselt peaministrid aga ka kõrgemad sõjaväejuhid.
Milliseid funktsioone täitsid :
Preetorid -
Tsensorid-
Kvestorid-
Rahvatribuunid-
Diktaator - valiti senati poolt, suure kriisi momendil
07.10 Rooma impeerium ja selle valitsemine
Juba teise sajandi keskpaigast saab rääkida Roomast rääkida kui impeeriumist. Impeeriumi keskuseks kujunes mõistagi Rooma linn. Allutatud alades väljas pool apenniini poolsaart moodustasid roomlased provintse , iga provintsi ees otsas seisis asehaldur, kes vastutas otseselt võimukeskuse eest. Asehalduri ülesanne, 1)maksude kogumine 2)sõjavägede juhtimine.
Territooriumi suurenedes tekkis provintse aina juurde. Alistatud rahvaste kultuuri ei sekutud. Kohalike ülikuid kasutati tihti ka valitsejatena. Provintsid pidid korralikult makes tasuma ja pidid olema lojaalsed. (jaga ja valitse)
Vabariikliku korra kriis
Impeeriumi laienedes kaotas rahvakoosoleks oma tähtsust ja ka senati roll vähenes. Suure hoobi vabariiklukule korrale andis väepealik Mariuse sõjaväe reform, teise ja esimese sajandi vaheldusel.
Seni oli Rooma sõjavägi koosnenud peamiselt kodanikest(talupojad), kes sõjaolukorras oma relvastusega armeesse tulid ja sõja lõppedes taas koju pöördusid. Marius lõi palgasõdurite armee, see koosnes elukutselistest sõjameestest, kes teenisid armees aastakümneid ja said oma väejuhilt palka. Taoline armee oli võitlusvõimelisem. Elukutselised sõjaväelased koondusid oma väepealiku umber. Neile ei läinud eriti korda roomas toimuv. See andis väepealikule suure võimu ja nende seljataga olid tugevad leegionid , kes olid jäägitult ustavad. Väepealikel tekkis kiusatus ise otsustada, peagi puhkesid väepealike vahel konfliktid ja sellest kasvasid välja kodusõjad ja selle tagajärjel lagunes vabariiklik kord lõplikult, senat ei suutnud enam asja hallata.
Kodusõjad ja vabariigi lõpp
Esimses sajandi algusest puhkesid kodusõjad mitmete väejuhtide vahel, siis moodustasid kolm väepealiku liidu “triumviraat”. Ühe surma järel läksid kaks väpealiku tülli omavahel (Graeus Pompeius, Gaius Julilus Caesar ). Lõpuks võitis Caesar, ta haaras enda kätte kõik tähtsamad ametid ja saavutas riigis ainuvõimu. Caesar oli väepealik, riigimees ja kirjanik. Ta alistas Rooma võimu alla Gallia/ keldid . Kirjutas raamatu Gallia sõdadest. Ta oli ka esimene väpealik, kes jõudis inglismaale. Ta ei suutnud siiski oma võimu piisavalt kindlustada. Aastal 44 e.K.r organiseeris senat Caesari vastu vandenõu ja tapeti (Ta ütles „ka sina Prutus )“
Seejärel tõusis esile Caesari kasupoeg Octravianus ja üks väepealikest Antonius , Octavianus ja Antonius kõrvaldasid Caesari tapjad ja läksid tülli. Puhkes kodusõda Octavianuse ja Antoniuse vahel. Antonius oli sõlminud liidu Egiptuse kuningannaga ja Kleopatraga, nii sai ta ülemvõimu merel , siiski sai Antonius otsustavas merelahingus lüüa Actiumi merelahing 31 e.Kr. Egiptus liideti roomaga .
Octavianus haaras endale nüüd tähtsamad ametid, senat kaotas järjest oma tähtsust , kuigi tegutses ametlikult edasi. Octavianus võttis endale lisanime Augustus. Sellest hetkest võib pidada vabariigi aega lõppenuks.
Järk-järgult hakkasid üksteisest erinema Rooma lääne- ja idaprovintsid . Lääne porintsides oli valdav Ladina keel ja kultuur. Ida provintsides levis Kreeka keel ja kultuur. Majanduslikult hakkasid Lääne provintsid Ida provintsidest järjest enam maha jääma NT: Ida provintsides olid suuuremad linnas. Hiljem moodustus selle jaotuse alusel kaks eraldi keisririiki.
Rooma sõjavägi 14.10.
Vallutuste ja reformide käigus kujunes rooma sõjavägi järjest tugevamaks. Sõjaväes oli peamine roll jalaväel ja olulisel kohal olid : distsipliin , paigutus ja lahingu taktika. Jalaväe põhiüksusteks olid : kohort ja leegion (oli umbes 6000 meest, igas leegionis oli 10 kohorti). Erinevalt varasemast traditsioonist paigutusid leegionid lahinguväljal malelaua mustrit järgides. See muutis leegioni liikuvaks ja paindlikuks ja maastiku suhtes vähem nõudlikuks.
Rooma keisririik (30e.Kr.-476p.Kr.)
Augustuse valitsusaeg oli stabiilne ja rahulik, nii ei avaldatud ka eriti protesti , kui Augustus valitses ainuisikuliselt. Ametlikult oli Rooma endiselt vabariik, tegutses ka senat, kuid tegelik võim kuulus keisritele. Augustus kasutas tiitleid enda kohta „Princeps“ ja „Imperaator“
Rooma ühiskonna ülemkihi moodustasid , need olid : 1)senatiaristokraatia- see moodustus senaatorite paasil, nad olid jõukad mehed suurte maavaldustega, nende kätte koondusid tähtsamad riigiametid ja paljud neist olid provintside asevalitsejad. 2) ratsanikud- need olid teatud varandusliku positsiooni saavutanud roomlased, kes tegelesid ka kaubandusega. Senaatorid ja ratsanikud olid patroonid.
3)käsitöölised ja vabad talupojad 4) proletaarid- nad olid kõige vaesemad elanikud, püsiva töö ja elukohata, siiski olid ka nemad rooma kodanikud, see tähendab vaba ja kõigi juriidliste õigustega . * orjad - kuna rooma kasvas vallutuste tagajärjel ja siis suurenes orjade hulk, nii muutus rooma ühiskond tugevalt orjanduslikuks ja hiljem tõi see kaasa suuri probleeme.
Ristiusu tekkimine.
Elu ajal oli jeesust järginud teatud õpilaste ring -jüngrid. Lähemaid jüngreid oli 12 ja neid hakati nimetama apostliteks.
Pärast jeesuse ristilöömist tekkis jüngritel veendumus, et jeesus on surnuist üles äratatud, sellel veendumusel hakkas kujunema ristiusk . See usk levis kiiresti juuda provintsist välja ja sellele aitasid kaasa eriti apostlid , eriti aktiivsed kuulutajad ehk misjonärid ( Peetrus ja Paulus ). Paulus rändas väike aasias ja kreekas ning rajas palju kogudusi ehk kirikuid. Nii levis ristiusk paarikümne aasta jooksul üle rooma impeeriumi , kujunes välja koguduste võrgustik ja hierarhia (ameti astmestik ) . Preester/ pastor on ühe kiriku või koguduse peajuht.
Mõned linnad ja piirkonnad omandasid erilise tähtsuse. (Jeruusalem, Aleksandria, Rooma) Esimese sajandi lõpuks kujunes välja UT( uus testament ), mis koos vana testamendiga koos moodustab Piibli. UT- koosneb paljudest šanridest 1) 4 evangeeliumit(need on raamatud, mis räägivad jeesuse elust, tegevusest ja õpetusest. Autorid: Matteus , Markus, Luukas Johannes). 2) Apostlite kirjad(kirjad erinevatele kogudustele) 3) Johannese ilmutus (johannesele antud ilmutus lõpuaja sündmustest).
Ristiusu olukord Roomast oli kahetine, üheltpoolt levis ristiusk kiiresti, teisalt võitlesid traditsioonilise usu juhid ja keisrid ristiusu vastu. Esines ka perioode kus kristlasi taga kiusati, neid kes eesitasid usust taganemisele surma hakati nimetama Märteriks.
Olukord muutus 4ndal sajandil , kui ristiusust said algul lubatud usk ja siis juba riigiusk .
Rooma keisririigi lõhenemine ja langus
Pärast Augustust tugevnes keisrite positsioon järjest. Keisrite kätte koondus sisuliselt ainuvõim , hilisemaid keisreid austati juba pool jumalatena, see periood kannab nime dominaat-printsipaat.
Kolmandal sajandil tabas keisrivõimu ajutine kriis (sõdurkeisrite ajastu).
Järjest enam hakkas ilmnema erinevus Rooma lääne- ja idaprovintside vahel(lk211).
Lääneprovintse iseloomustas Ladina kultuur ja need hõlmasid tänapäeva lääne-euroopa. Idaprovintse iseloomustas Kreeka kultuur ja need olid tänapäeva Balkan , Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus. Lääne provintsid jäid oma arengult idast järjest enam maha. Idaprovintside olid jõukamad ja kaubanduslikult arenenud jne.
Lääne provintsid jäid ida provintsides arengust maha.
Selles olukorras sai Rooma keisriks Constantinus Suur. Constantinus rajas impeeriumile uue pealinna, mis sai nimeks Konstantinoopol. Ta hakkas ise sealt valitsema, ta määras endale kaaskeisri(valitseja) Rooma. Sellega seoses lõhenes Rooma impeerium kaheks , lääne-rooma keisririigiks , keskusega roomas ja ida-rooma keisririigiks, keskusega Bütsants. Constatinus oli esimene kesier kes võttis vastu ristiusu, tema ajal sai ristiusk lubatud usuks ja 4.sajandi lõpus juba rooma riigiusuks. Konstantinoopolist sai suur ristiusu keskus Rooma kõrval.
4.sajandi teiseks pooleks oli lääne-rooma muutunud üsna haavatavaks just sellel hetkel leidis aset niinimetatud suur rahvaste rändamine.
Lääne-Rooma ida piiride taga elasid paljud germaani hõimud. Seni suutsid roomlased neid üsna edukalt tõrjuda. 5.sajandil tungisid ida poolt germaanlaste aladele hunnid . Hunnid olid rändkarjakasvatajad, kes olid väga liikuvad, neil oli suurepärane ratsavägi, nad olid väga sõjakad. Tungisid kuskil 5ndal sajandil germaanlaste asualadele. Piljardikuuli teooria . Germaanlased valgusid üle Rooma piiride ja nõrgestatud Rooma ei suutnud neid enam tõrjuda. 5sajandi keskel ühendas hunnid hõimuliidud pealik Attila, kes tungis omakorda Rooma aladele. Aastal 476p. Kr. Kukutas üks germaanlaste väepealik keisri. See on ka vanaaja lõpp ja keskaja algus. Bütsants jäi püsima veel umbes tuhandeks aastaks.