Euroopa suurimad linnad olid Pariis (100 000), Milano, Firenze ja Veneetsia Saksamaal elas kõige rohkem inimesi Kölnis (40 000) Liivimaa suurim linn oli Riia, kus elas umbes 10 000 inimest Leidus ka linnu, kus elas ainult 200-300 inimest, nagu näiteks Eestis Vana-Pärnu, Paide ja Rakvere Talupojad läksid linnadesse otsima paremat elu, suuremaid vabadusi ja uusi võimalusi Keskaja Euroopa linnades elas koos palju erinevast rahvusest inimesi Linnaõigus Linnaõigusesse olid koondatud reeglid ja vabadused, mille järgi inimesed oma elu elama pidid See koostati lähtudes kaupmeeste ja käsitööliste huvidest Linnaõiguse sai linn oma maahärralt Lübecki õigus kehtis lisaks Lübeckile veel umbes sajas linnas Läänemere ümbruses Iga seadus kehtis siis, kui linnakogukond suutis seda kehtestada Pilt linnaõigusest Rae kohustused ja ülesanded Linnaelanike tegevust reguleerisid lisaks linnaõigusele
KESKAEGNE LINN KORDAMINE. 1. Mõisted. 1) Bürger – linnakodanik 2) Bürgermeister – linnavanem 3) Linnaõigus – Linnakgukonnale antud eesõigused ja normid 4) Raad – linnavalitsus 5) Raehärra – raei liige 6) Hansa Liit – Läänemere äärsete kaubalinnade liit 7) Gild – kaupmeeste ühendus 8) Tsunft – käsitööliste kutseorganisatsioon 9) Skraa – tsunfti põhikiri 10) Seek – haigete ja vaeste varjupaik 2. Kuhu ja miks tekkisid keskajal linnad, mis iseloomustas? 11.saj hakkas rahvas hoogsalt kasvama ning toimus suur põllumajanduse areng. Põllumajandustoodangu ülejääk
Esialgu oli linn kaubanduslik sõlmpunkt, turg. Igal linnal oli oma isand ehk maahärra, kes oli linna asutaja. Keskajal rajati Euroopas tuhandeid uusi linnu. Linnad olid tähtsad kaubanduskeskused, seal tekkisid uued käsitööharud. Linnadest kujunesid ka tähtsad kultuurikeskused, kus töötasid koolit ja tegutsesid teatrid. 11.-12. sajandul haarasid linnakodanikud ehk bürgerid kontrolli linna üle maahärra käest enda kätte, ning ametisse astus linnakodanike omavalitsusorgan raad. Üldjuhul valiti rae liikmed ehk raehärrad linna kaupmeeste ja käsitööliste seast. Raad esindas linna ja juhtis selle välispoliitikat. Veelgi tähtsam ülesande oli hoida kontrolli all linna väljaminekud ja leida vajaduse korral uusi sissetulekuid. Rae käes oli enamasti ka linnas toimepandud kuritegude eest karistamine. Raehärrade ülesanne oli ka uute kodanike vastuvõtt. Kodanikuks bürgia pidi maksma kodanikuraha ja andma kodanikuvande. Reeglid ja
Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj. on need linnad säilinud, Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on nendest suurimad. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad, kus elas lihtrahvas. Eeslinnu kutsuti aguliteks. Ka Tallinna ümbritses linnamüür ja vallikraavid. Linna pääses kuue müürivärava kaudu, mida kaitsesid väravatornid ja tõstesillad. Et kaitsta vasalle ehitasid maahärrad linnuseid. Neid ehitisi oli erinevaid: kivilinnus, kastell-linnus, tornlinnus. Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid
kohale, veekogude äärde või kohtadesse, mis olid soodsad põlluharimiseks. Linnad olid üpriski suured ja uhked. Majad ehitati tihedalt üksteise kõrvale. Linnad olid ümbritsetud müüriga, mis kaitses linna sõjaliselt ja ka röövlite eest. Seoses linna suurenemisega, pidi linna müüri mitu korda uuesti ehitama, et seda suurendada. Riigi üheks tähtsaimaks tunnuseks on põhiseadus, ilma millega ei saa riik toimida. Keskaegsetel linnade oli samaväärseks asjaks linnaõigus. Kuna keskaegsed linnad rajati feodaali maale, said feodaalid linnaelanikelt makse kogudes rikastuda. Algul olid linnas feodaalide mõju all, kuid hiljem said sellest vabaks, ning võisid hakata ise oma linnaelu korraldama, vastavalt linnaõigusele. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike kohustused ja õigused seda kutsuti linnaõiguseks. Linlased said õiguse teha käsitööd ja kaubelda, kuid nad pidid maksma makse
1. Liivimaa ristisõja põhjused ja algus Hamburgi-Bremeni peapiiskop lootis taastada oma kiriku kunagise liidripositsiooni Põhja-Euroopas. Rahulik misjonitöö ei andnud tulemusi. Saksa kaupmehed tahtsid ligipääsu uutele aladele ning turvalisemat kauplemiskeskkonda. Rüütlid läksid sõtta oma maavalduste saamise nimel. Sõda toetasid ka tsisterlaste ordu mungad, kes ei kannatanud paganlust. Piiskop Berthold sai paavstilt volitused ristisõja korraldamiseks, kuna liivlased olid hakanud sakslasi umbusaldama. 2. Allajäämise põhjused ja tagajärjed Vastaseid oli rohkem, nende sõjamehed olid elukutselised ja hea väljaõppega, omasid kogemusi. Neil oli parem relvastus ja sõjatehnika
IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Linnad kasvasid järkjärgult
Jakob Westholmi Gümnaasium Keskaegse linlase elu 11.a Tallinn 2017 Keskaegse linlase elu Linnakodanike kodud Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Peamiselt oli töötuba vaid käsitöölistel. Kaupmehed võtsid oma kodudes ka kliente vastu. Kõige suurem ruum oli tiile, mis koosnes köögist, söögitoast ja elutoast. Tiiles oli suur kamin, kus oli avatud tulel sööginõu ja kortsen läbis kõiki korruseid. Magamistuba kutsuti törnseks. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Asukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda
abistamiseks ja puuetega inimeste eest hoolitsemiseks. Linnas ei olnud vaja karta näljasurma ning ka töötuse ja viletsuse perioodil oli seal võimalik hinge sees hoida. Kuigi linnas elati pead- jalad koos oli maapiirkonnas aga ohtlikum elada ning seal võis tabada inimesi näljasurm või röövlid ja rüüstajad, mistõttu paljud talupojad suundusid linnadesse elama. Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus mis põhines kohalikul tavaõigusel, senjööri poolt antud privileegidel ja rae poolt välja antud määrustel. Raad oli linnanõukogu. Raad juhtis linnade elu ja see koosnes raehärradest, bürgermeistritest Saksamaal ja meeridest Prantsusmaal. Raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed ning nende liikmete arv sõltus linna suurusest. Toimis ,,istuva" ja ,,puhkava" rae süsteem, kus poolt koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel poolaastal
· Veneetsia > oma sõjaväe ja kohtuga > iseseisva maksusüsteemi ja müntimisõigusega · Saksamaal olid: vabalinnad - laialdase omavalitsusega linnad (Köln, Worms, Maintz) riigilinnad - linnad, kus kõrgem haldus- ja kohtuvõim kuulus Saksa- Rooma keisri ametnikele 2 · Linnade valitsemine: NB! Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines: kohalikul tavaõigusel senjööri poolt antud privileegidel rae poolt välja antud määrustel jne. · Linnade elu juhtis raad = linnanõukogu · Raad koosnes: - raehärrad tavaliselt jõukad kaupmehed liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest (N: Tln.-s 15.saj. 24 tk.) ½ koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel
kaubavahetust (Kõiv, Raudkivi 1996: 72). IX sajandil hakkas Euroopa muutuma. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpus toimunud majandusolude paranemine. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Käsitööliste valmistatud esemed olid talupoja tehtud esemetest ilusamad ning vastupidavamad. Elavnes kaubavahetus ning kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed (Kõiv, Raudkivi 1996: 72-73). Käsitöölistel ja kaupmeestel oli feodaali võimu all elamine kulukas, palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides. Käsitöölised ning kaupmehed hakkasid elamiseks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linnad kasvasid järk-järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale, kloostrile või piiskopile kuulunud linnuse naabruses paiknevad asulad. XIII sajandil hakkasid aga maaisandad ka ise uusi linnu rajama.
rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad, kus elas lihtrahvas. Tallinna ümbritses ka linnamüür ja vallikraavid. Linna pääses kuue müürivärava kaudu, mida kaitsesid väravatornid ja tõstesillad. Vasallide kaitseks ehitasid maahärrad linnuseid. Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Eestis on Oleviste ja Niguliste kirikud, mis asuvad Tallinnas
Õpik "inimene, ühiskond, kultuur - keskaeg" lk 156-167 Miks kujunesid keskajal taas linnad? Inimesed hakkasid tootma rohkem kaupu kui ise jõudsid tarbida, seega tekkisid linnad, millest said käsitöö- ja kaubanduskeskused. Kui Rooma riik hävitati, kadusid ka vanaaja linnad. Kuid rahvaarv kasvas, põlluharimisviisid ja tööriistad täiustusid ning uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kaubavahetus elavnes ning tekkisid kaupmehed, kes vahetasid tooteid käsitööliste ja põllumeeste vahel. Kaupmeestel oli aga tulusam elada liiklusteede sõlmpunktides ning sellistesse piirkondadesse hakkasidki kujunema linnad. Linna erinevus külast: linnas olid majad lähestikku (tulekahju korral häving suurem), linn oli rohkem rahvastatud ja üldiselt antisanitaarsem kui küla (palju inimesi koos, haigused levisid kergemini), linna võimuorganiks oli raad, linna elukorraldus toimis linnaõiguse alusel. 1
Elu keskaegses linnas polnud sugugi nii lihtne nagu me arvame. See erines paljuski tänapäeva elust. Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis on vahe tohutu suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Veel oli linnas raekoda, mis oli linnanõukogu hoone ja ka hospitalid ehk hoolitsusasutused, kus põetati haigeid. Levinumad haigused keskajal olid leepra ehk pidalitõbi ja tuberkoloos. Linna elu juhtis linna nõukogu ehk raad ja selle liikmeks said ainul jõukad linnaelanikud, tavaliselt kaupmehed
kaubandusest sai raha, siis muutusid linnad rikaks ja linnadesse suundus rohkem inimesi · Käsitöölised tekkis linnaturu nõudlusele spetsialiseerunud käsitööliste kiht, mille tegevus pani aluse kaubatootmisele ja linna jõukusele. · rahvaarvu kasv paljud inimesed suundusid linna, sest polnud kuhugi mujale minna. 15) Mis rolli omasid keskaegse linna kujunemisel linnamüür ja linnaõigus? Selgitage mõne lausega. Keskaegse linna kaks olulist tunnust on linnamüür ja linnaõigus. Julgeoleku tõttu piirati linnad müüriga. ja linna ehitati tihedalt täis. See, kummal pool linnamüürist sa elad, näitas sinu staatust: linnamüüri ees elasid vaesemad ja sõja korral toodi need ohvriks, linnamüüri taga elasid rikkamad ja need, keda KAITSTI. Kui sa oled elanud aasta linnamüüride taga, muutusid vabaks. linna tunnuseks on on dokument ,,Linnaõigus"
Germaani sõna, mille laenasid roomlased. Linna eelkäija. vicus - väikseim administratiivne üksus rooma impeeriumis. Tekkisid rooma sõjaväegarinsonide lähedusse. Pakkusid sõduritele kaupu ja teenuseid. Esialgu polnud ka mingit legaalset staatust. Linna eelkäija. portus põhimõtteliselt sama, mis eelnevad. Keskaegsed linnad sündisid ja arenesid just majandusliku funktsiooni baasilt, selle baasi loob kaubavahetuse elavnemine, selle loovad kaupmehed. Kui alguses (varakeskajal) oli linn eelkõige vahetuse koht, kaubanduslik sõlmpunkt, turg, siis nüüd on tema tähtsaimaks funktsiooniks tootmistegevus. Linn on töökoda. Kaubavahetus käis muidugi edasi. Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev.
Germaani sõna, mille laenasid roomlased. Linna eelkäija. vicus - väikseim administratiivne üksus rooma impeeriumis. Tekkisid rooma sõjaväegarinsonide lähedusse. Pakkusid sõduritele kaupu ja teenuseid. Esialgu polnud ka mingit legaalset staatust. Linna eelkäija. portus – põhimõtteliselt sama, mis eelnevad. Keskaegsed linnad sündisid ja arenesid just majandusliku funktsiooni baasilt, selle baasi loob kaubavahetuse elavnemine, selle loovad kaupmehed. Kui alguses (varakeskajal) oli linn eelkõige vahetuse koht, kaubanduslik sõlmpunkt, turg, siis nüüd on tema tähtsaimaks funktsiooniks tootmistegevus. Linn on töökoda. Kaubavahetus käis muidugi edasi. Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev.
kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises. Linnaelanike sotsiaalsed kihid ja linna valitsemiskord Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: 1. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt
Soola imporditi õige kaugelt: peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 2030 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna. Siin laaditi sool maha ja võeti vastukaubana pardale Liivimaa teravili. Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis, mis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi. Keskaegsete linnade tekkimine Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht
Keskaegne linn koosnes kitsaste tänavate, läbikäikude ja siseõuede võrgustikust (võis võõrale inimesele tunduda kui labürint) Tänavaid kaitsesid kas varikatused või lihtsalt üles riputatud riidepalakad Maja ühkemad pooled olid muidugi tänava poole Inimesed armastasid eredaid värve eriliselt punast ja kuldset Ideaalne linn pidi sarnanema ideaalse ühiskonnaga pidi olema jaotatud ja liigendatud Keskaegsel linnal oli kaks olulist tunnust linnamüür linnaõigus Pidid tagama linna püsimise ja võime määrata ise oma käekäiku Senjöör üritas oma ülemvõimu säilitada ja laiendada Linn üritas end seevastu vabaks võidelda Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa saavutasid selles edu Veneetsia, Genova, Firenze ja Bologna liitsid ümberkaudsed maaalad oma valdustega kokku ja muutusid linnvabariikideks. neid juhtisid valitavad nõukogud
talupoegadega). Maa kindlustamiseks rajati linnuseid. Linnustesse pandi elama rüütlistest läänimehed. Lääni võis saada igaüks , kes oli lojaalne, võitlusvõimeline ja piisavalt jõukas ( lään tuli välja osta) . Põhiliselt moodustasid vadallide kihi Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikud ja teenistuslased, läänimeeste hulka sattus ka kohalikke ülikuid. Vasallide hulka võisid isegi sulanduda mitteaadlikest seiklejad, linnakodanikud ja kaupmehed. Hiljem vasallisuguvõsade päritolu ühtlustus ja tekkis sünnijärgne aadel. Enamik vasalle elas maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid kord aastas , et määratuid andmeid vastu võtta. Siis peeti talupoegade ühiseid söömaaegu vakusepidusid. Maa jäi talupoegadel vabalt kasutada. Kiriku,- kohtu- ja haldusvõim oli maaisandal. Hiljem hakkasid läänimehed linnustest maale siirduma ja asutati esimesed eramõisad. Mõis oli vasalli elupaik ja
just keskaegsed linnad. Üks väärtuslikemaid on ka Tallinna vanalinn, mis pakub siia tulevatele turistidele kõige rohkem huvi, selle tõttu, et see on kõige paremini säilinud. Kui võrrelda tänapäevast linnaehitust ning ka rajamist on sel siis palju erinevusi võrreldes keskaegsete linnadega. Rääkides linna ehitusest on ka linna valitsemine ja kord erinev. Linnad keskajal · Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad mille liikmete arv sõltus linna suurusest.Rae liikme ( raehärra) staatus oli eluaegne. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara linna piires, samuti ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, seetõttu valiti rae liikmeid kaupmeeste seast. Palka raehärra oma tegevuse eest ei saanud. Iga raehärra pidi täitma mingit kindlat raeametit
Arvan, et kõrgkeskajal alguse saanud kaubanduslik areng nendes linnades on teinud neist ka tänapäeval olulised kaubanduslikud keskused. Selle üheks näiteks võib tuua Londoni, mis on üks suurimaid kaubanduslinnu Euroopas ka tänapäeval. Kaubanduse ja käsitöö areng tõi kaasa majanduslike ühingute tekke. Tekkisid gildid- kaupmeeste ja käsitööliste seisuslikud ühendused ja tsunftid- käsitööliste kutseühendused. Suurkaupmehed moodustasid omaette ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud(tsunftijänesed). Seda reguleeris põhikiri ehk Skraa. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Arvestades seda, kui palju väidetavalt tsunftijäneseid trahviti ning toetudes selle aja Skraale võib oletada, et kõrgkeskaeg oli väga reegliterohke ajajärk.
Kirikuid ehitati kihelkonna keskpunkti, mne vana linnamäe või pühapaiga lähedusse. Millised olid preestri ülesanded: 1)Palvetamine;jumalateenistuse pidamine. 2)Sahramentide jagamine. 3)Rahvast kristlikus vaimus õpetada ja juhatada. Kuhu tekkisid keskaegsed linnad Eestis? Muistsete kauplemiskohtade juurde. Tähtsamate teede sõlmpunktiks. Olid juba enne tõmbepunktid. Kes moodustasid algul linnade põhilise elanikkonna? Saksamaalt saabunud käsitöölised ja kaupmehed. Kohalik rahvas. VANA-LIIVIMAA KUJUNEMINE Vana-Liivimaa-eestlaste, liivlaste ja lätlaste hõimude asuala, mille ristisõdijad vallutasid. Lepiti kokku ühises võitluses Vene vürstiriikide vastu, et laiendada katoliku kiriku võimu. MÕISTED 1)Maahärra ehk maaisand ehk senjöör-Väikeriigi valitseja Liivimaal; jagas lääne; omas kiriku-, kohtu- ja haldusvõimu. 2)Lään ehk feood-Maavaldus, mida saadi sõjaväeteenistuse läbimise eest, hiljem tekkis võimalus maa-ala välja osta.
Tsunftijänes tegi käsitööd väljaspool tsunfti Stift piiskopi ilmalik valdus, milles ta maahärrana valitses Diötsees piiskopi vaimulik valdus, mis kuulus tema kirikliku võimu piirkonda Hansa Liit Põhja-Saksa kaubalinnade liit, mis kontrollis keskajal kogu Põhja-Euroopa kaubandust. Eesti alalt kuulusid sinna Taru, Tallinn, Uus-Pärnu ja Viljandi. Tallinnas olid kaupmeeste organisatsioonideks Suurgild ning Mustpeade Vennaskond, kuhu koondusid vallalised kaupmehed. Raad võimu ja kohtuorgan keskaegses linnas. Kaubandus majandusharu, mis andis linnadele põhilise osa sissetulekust. Maapäev maaisandate ja seisuste regulaarsed kokkusaamised, need toimusid Valgas, vahel ka Volmaris, kokkukutsujaks oli Liivimaa ordumeister, Riia peapiiskop või mõlemad korraga, alguse sai 1420.aastal, esindatud oli 4 seisuslikku gruppi (vaimulikud, ordumeister, vasallkond, linnad), arutati välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning lahendati omavahelisi tülisid.
ajastu. Antiikaja linnad hävisid kui barbarid Rooma riigi hävitasid. Osa neist purustati võitluse käigus, osad hääbusid ise. Pärast anttikaja linnade hävimsit hakkasidki kujunema keskagsed linnad. Linnade tekkimine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka kösitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Elu elavnes ka endistes Rooma-aegsetes linnades, sest needki oldi enamast rajatud kaubateede ristumispaikadesse. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi . Seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljaspoole müüregi, kus aga need samuti kaitset vajasid. Algselt ajas asja ära ka puidust tara, kuid linlaste jõukuse kasvades ja sageli ka
Eestlaste lüüasaamise põhjused ja tagajärjed. Henriku Liivimaa kroonika ajalooallikana. 2. Vana-Liivimaa riigid: riiklik korraldus ja poliitiline kaart. 3. Seisused. Maapäev. Vana-Liivimaa riikide omavahelised suhted ja suhted naabritega. 4. Jüriöö ülestõus, selle põhjused ja tagajärjed. 5. Keskaja ühiskond Eestis: läänikorraldus. Mõisate rajamine. Sunnismaisuse ja teoorjuse kujunemine. 6. Keskaegsed linnad Eestis: linnade teke, valitsemine. Käsitöö, kaubandus, Hansa Liit. Gildid ja tsunftid. Eluolu linnas. 7. Kirik ja kultuur: vaimulikud ordud ja kloostrid. Reformatsioon. Õpilane seletab ja kasutab kontekstis mõisteid: Vana-Liivimaa, Liivi Ordu, vasallkond, mõis, teoorjus, pärisorjus, sunnismaisus, adramaa; teab, kes olid: Lembitu, Kaupo, piiskop Albert ja kroonik Henrik, ning iseloomustab nende tegevust. 1. RISTISÕJA EESMÄRGID: Paavsti soov levitada ristiusku Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigile maade juurde vallutamine
töökoda, teisel asusid eluruumid,kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe,selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Kui võrrelda keskaegset linna külaga,siis oli vahe tohutult suur. Tänavatel ja väljakutel tunglesid linnakodanikud ja kerjused, talupojad oma linnakäikudel,hulgused, üliõpilased, liikusid vankrid ja kaarkud. Suuremates linnades asunud kerjusmungaordude konvendid pakkusid peavarju nii munkadele kui nunnadele. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistis rändajatele juba kaugelt silma. Müüd oli mõeldu kaitseks vaenase rünnakute ja kallaletungide vastu. Esialgu oli müür madal,kuid järk-järgult lisati sellele kõrgust ja tugevust. Linnad kasvasid kiiresti ning kui müüriga piiratud ala kippus kitsaks jääma. Siis ehitati uus ja pikem ringmüür. Linnamüürist tõusid tornid ja ringmüüril jalutasid relvastatud valvurid. Linna pääses läbi hästi valvatud väravate kaudu
Erinevalt majanduslikust aspektist võis juriidiline aspekt (linnaõigus, privileeg) sõltuda üksikisiku (senjöör, süserään) suvast. Vaatamata sellele ei olnud linnaõiguse andmine kunagi pelgalt tehniline akt, vaid suure sümboolsusega ürik, mis tähistas uut algust. Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõigus ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse. Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida- Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit
Kiriklikke talitlusi pidasid preestervennad. SaareLääne piiskopkond kuulusid Saaremaa ja Läänemaa, maahärraks SaareLääne piiskop, kes allus Riia peapiiskopile, keskuseks algul VanaPärnu, hiljem Haapsalu Tartu piiskopkond maahärraks Tartu piiskop, kuulusid Ugandi ja Vaiga lõunaosa, keskus Tartu, allus Riia peapiiskopile. MÕISTED . Mõis eraldi suurem majapidamine. Maapäev kohalike aadlike kokkukutsumine Bürgermeister linnapea Raad linnavalitseja (24) Sündik advokaat Linnafoogt kaitses feodaali huve, kelle maal linn asus Tsunft käsitööliste ühing Gild kaupmeeste organisatsioon Oleviste gild Tallinnas töötavad eestlastest käsitöölised Toom gild toompeal tegutsevad eestlastest käsitöölised Kanuti gild sakslastest käsitöölised Suurgild abielus jõukate kaupmeeste organisatsioon Mustpeade vennaskond vallaliste kaupmeeste org
ülemklassiks 2)mittesakslastest maarahvaks. · Säilis maarahva kultuur, eriti Lõuna-Eestis, palju arhailisi jooni. · Ristiusu ning kristlike tavade visa juurdumine. · Maa uued kultuurimõjud linnade, kiriku ja hiljem ka mõisate kaudu keelelised laenud. · Rahva vaimsesse kultuuri (usundisse, kommetesse, rahvameditsiini) tõi suure pöörde ristiusu vastuvõtmine. Linnad ja kaubandus 1. Linnaõigus ja elanikud a) Linnade tekkimine 13 saj tekkis 7 linna: Tallinn, Tartu, V- ja U-Pärnu, Haapsalu, paide, Viljandi · 14 saj II poolel narva ja Rakvere b) Alevist eristas neid linnaõigus keskaegse linna õiguslik alus(?) mis saadi maismaalt · Eesti linnad said selle naabermaade eeskujul (Tallinnal oli taani kuningalt saadud Lubecki linnaõigus) · Linnakodanikele tagasi isiklik vabadus · Kaitstud olid kodanike omand ja pärimisõigus
1238 Stensby leping > Taani kuningas sai kunagised valdused tagasi > Eestimaa hertsogkond Lääniaadli teke Linnuste rajamised maa kindlustamiseks. Linnustesse rüütlitest läänimehed (maa kaitse). Saksa ordule polnud läänimeeste abi tähtis > ei läänistatud > linnustesse ordurüütlid Lääni saamine > lojaalsus, võitlusvõimelisus, jõukas. Vasallid Põhja-Saksamaa väikeaadlid, teenistlased; ka kohalikud ülikud (Lõuna- Eestis vähem); mitteaadlikest seiklejad, linnakodanikud, kaupmehed. 13. saj vasallid elasid linnustes, külastasid vaid paar korda aastas valdusi > vaikepidud talupoegadega, maksti andamit. 13. saj II pool eramõisate ehitamine Talurahva õiguslik seisund Enamus talupojaseisuses. Tunnistati isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Jõukuse kasv, hansakaubandus > suuremad võimalused. Palju koormisi (viljakümnis, hinnus), erimaksud, ehituste kohustus. Vabad mehed sõjateenistuskohustus. 1507 talupoegade relvakandmisõiguse
Linna oluliseks tunnuseks oli eriline õiguslik korraldus, mis põhines linnaõigusel. Eesti linnade õiguslik korraldus kujunes välja varem naabermail tekkinud linnade eeskujul. Nii kehtestati Tallinnas, Rakveres, Narvas Lüübeki õigus Uus-Pärnus, Viljandis, Tartus, Paides Riia õigus Haapsalus ja Vana-Pärnus piiskopi õigus. Linnaõigus andis linnadele laialdase omavalitsus linna asjade korraldamisel ja ka välissuhetes. Linna võimuorganiks oli raad ehk magistraat mille liikmete arv eri linnades oli erinev. Kõige mõjukam oli Tallinna raad, mis XIV saj. koosnes 24 liikmest (e. raehärrast). Sellest koosseisust tegeles igal aastal linna valitsemisega pool. XV saj. kadus rae liikmete iga-aastane vahetamine raehärrade arvuks kujunes 14. Rae koosseisu kuulusid ka bürgermeistrid, kes moodustasid midagi rae juhatuse taolist. Tallinnas oli bürgermeistreid 4