Arutlus teemal "Kas keskaegne linn oli kui riik riigis?" (0)

Kas keskaegne linn oli kui riik riigis?
Varakeskaja lõpul tänu majandusolude paranemisele taastekkisid linnad. Uuendused põllumajanduses soodustasid kaubandus ja majandus arengut. Kaubavahetus hakkas toimuma rahvarohketes, soodsates kohtades, millest tekkisid linnad. Keskaegsed linnad olid võimsad, kuid kas võib väita, et see oli kui riik riigis?
Keskaegsed linnad rajati kaubateede ristumiskohtadesse, vanade linnade kohale, veekogude äärde või kohtadesse , mis olid soodsad põlluharimiseks. Linnad olid üpriski suured ja uhked . Majad ehitati tihedalt üksteise kõrvale. Linnad olid ümbritsetud müüriga, mis kaitses linna sõjaliselt ja ka röövlite eest. Seoses linna suurenemisega, pidi linna müüri mitu korda uuesti ehitama, et seda suurendada.
Riigi üheks tähtsaimaks tunnuseks on põhiseadus, ilma millega ei saa riik toimida. Keskaegsetel linnade oli samaväärseks asjaks linnaõigus. Kuna keskaegsed linnad rajati feodaali maale, said feodaalid linnaelanikelt makse kogudes rikastuda. Algul olid linnas feodaalide mõju all, kuid hiljem said sellest vabaks, ning võisid hakata ise oma linnaelu korraldama, vastavalt linnaõigusele. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike kohustused ja õigused – seda kutsuti linnaõiguseks. Linlased said õiguse teha käsitööd ja kaubelda , kuid nad pidid maksma makse. Linnaõigus on põhimõtteliselt sama nagu igal riigil on põhiseadus, milles on kirjad kõik seadused ja eeskirjad, mida järgima peab.
Linna elanikkond jagunes üldjoontes kolmeks: kaupmehed ehk patriitsid , käsitöölised ja linna alamkihid ehk pleebsid. Kaupmehed olid linna kõige jõukamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest, kaubavahetusest jne. Linna juhid valiti tavaliselt kaupmeeste hulgast. Käsitöölised olid kaupmeestest alamühiskonnakiht. Nad ei olnud nii jõukad kui kaupmehed ega saanud eriti kaasa rääkida linna valitsemises. Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse . Kõige vaesem ühiskonnakiht ei saanud üldse kaasa rääkida linna elu korraldamise küsimustes. Nad olid kõige tavalisemad töölised, nagunäiteks teenijad , prostituudid, kerjused jne.
Nagu ka riigielu juhib valitsus, juhtis keskaegset linna raad, mis oli nagu nõukogu. Rae liikme staatus oli eluaegne. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara linnas. Ta pidi elatist teenima kaupmehena. Käsitöölised organiseerusid ametite kaupa ühingutesse – gildidesse ja tsunftidesse. Tsunftid ja gildid kontrollisid tootmist, kehtestasid reegleid vastavalt kvaliteedile, määrasid hindu. Inimestel, kes ühingutesse ei kuulnud, oli keelatud toota. Nendesse ühingutesse mitte kuulunud linnaelanikud jäid tavaliselt kodanike hulgast välja.
Naturaalmajandus asendus kaubandusega. Enam ei toodetud asju ainult ühe majapidamise tarbeks, vaid osteti sisse kaupu, mida kohapeal ei olnud ning ka vastupidi. Keskajal tekkis kaubalinnade ja kaupmeeste ühendus – Hansa liit, mis oli algul ainult saksa kaupmeeste ühendus, kuid hiljem levis üle Euroopa. Hansa liidu tähtsaimaks keskuseks sai Lübeck. Vahete vahel korraldati ka hansapäevi, mis olid linna esindajate kokkutulek, kus otsustati sõja ja rahu küsimusi, lahendati erinevaid tülisid jne. Kaubanduse areng tõi kaasa vajaduse raha järele. Peamiselt kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad, tegid münte. Müntide väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja suurusest. Ajajooksul kujunesid välja nii mitmedki jõukad linnakodanikud , kes tegelesid raha laenamise ja vahetamisega – meie mõistes pankurid. Hiljem kujunesid sellistest rahalaenamise ettevõtetest pangad. Nagu näha on majandus ja kaubandus üks tähtis osa riigi elust nagu see oli ka keskaegses linnas.
Keskaegses linnas elati kirevat elu. Näiteks oli seal levinud prostitutsioon, mis oli isegi kiriku ja linnavõimu poolt heaks kiidetud , et vallalised mehed ei kasutaks ära korralikke naisi enne abiellumist. Linnas toimusid ka igasuguseid pidustusi, mida peeti nii gildides, tsunftides kui ka terve kodanikkond üheskoos. Varakevadel, enne 40-päevast paastumist, peeti maha vastlakarneval. Seal püüti võimalikult palju süüa, et pidada vastu järgmised 40 päeva paastumise ajal. Vastlakarnevalil mängiti turuplatsidel, gildihoonetes jne ka näitemänge. Algul olid näitemängus tihedalt seotud usuga, kuid hiljem mitte enam nii palju.
Nagu eelnevast tekstist aru oli saada, oli keskaegne linn vägagi sarnane tänapäeva riigiga. Riigi põhitunnused oli keskaegsel linnas olemas, ning selle pärast võib väita, et keskaegne linn oli kui riik riigis.
Liisa Sildmaa