Linn keskajal (0)

Linn Keskajal
Esialgu oli linn kaubanduslik sõlmpunkt, turg . Igal linnal oli oma isand ehk maahärra, kes oli linna asutaja. Keskajal rajati Euroopas tuhandeid uusi linnu. Linnad olid tähtsad kaubanduskeskused, seal tekkisid uued käsitööharud. Linnadest kujunesid ka tähtsad kultuurikeskused, kus töötasid koolit ja tegutsesid teatrid.
11.-12. sajandul haarasid linnakodanikud ehk bürgerid kontrolli linna üle maahärra käest enda kätte, ning ametisse astus linnakodanike omavalitsusorgan – raad . Üldjuhul valiti rae liikmed ehk raehärrad linna kaupmeeste ja käsitööliste seast. Raad esindas linna ja juhtis selle välispoliitikat. Veelgi tähtsam ülesande oli hoida kontrolli all linna väljaminekud ja leida vajaduse korral uusi sissetulekuid. Rae käes oli enamasti ka linnas toimepandud kuritegude eest karistamine. Raehärrade ülesanne oli ka uute kodanike vastuvõtt. Kodanikuks bürgia pidi maksma kodanikuraha ja andma kodanikuvande. Reeglid ja vabadused, mille järgi inimesed oma elu linnas seadma pidid, olid koondatud linnaõigustesse.
Suurem olsa eluks vajalikku toodeti keskaja algul omaenese majapidamises või vahetati kaup kauba vastu. Seoses linnade tekke ja kaubavahetuse elavnemisega kõrgkeskajal vermiti üha enam mitmesuguses vääringus münte ja kaupade eest tasuti ainua rohkem rahas. 12.-13. sajandiltekkisid esimesed pangad . Euroopa kaubandus laienes keskajal märgatavalt. Läänemere ääres kasvas kaupmeeste ühingutest välja võimas kaubalinnade organisatsioon – Hansa liit.
Eesti linnadest kuulusid Hansa liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Hansa liidu poliitikat reguleeriti ja töötati välja nn hansapäevadel.
Kaubandusega tegelemine nõudis head ettevalmistust ja haridust. Edukas kaupmees pidi tundma võõraid olusid ja kauplemistavasid ning valdama võõrkeeli, Keskajal suhtuti kaupmeestesse üpris vastuoluliselt. Ühest küljest polnud võimalik temata hakkama saada, sest valitsejad vajasid kaupu ja raha. Samas tuauniti tema ahnust ja saamahimu. Kaupmehed koondusid organisatsioonidsees: gildidesse ja vennaskondadesse. Kaupmeeste käes oli kogu võim linnades.
Käsitöölised aga koondusid erialade kaupa kutseühingutesse ehk tsunftidesse . Seda tingid käsitööliste vajadus kaitsta ühiselt oma huve. Igal tsunftil oli põhikiri ehk skraaa. Käsitöölised õppisid ametit mitu aastat, algul õpipoisina, siis sellina ja lõpuks said nad meistriks.
Linnaõigus ei pidanud naist mehega võrdväärseks ja tavaliselt olid naised oma isa või mehe eestkoste all. Seetõttu oli naise esimene ja peamine eesmärk võimalikult soodsalt abielluda . Naiselt oodati , et ta oleks hea abikaasa, majaperenaine ja ema. Kuid paljudel naisetel oli tähtis roll ka linnade majandus elus. Linnas sai naine isegi üksikuna toime tulla ja end oma tööst elatada.
Hoolimata linnakodanike ulatuslikest vabadustest leidus linnas inimesi, kes olid ilma jäänud kodanikevastastikusest abist ja toetusest ning olid linnakogukonnast otsekui välja tõrjutud.Eelkõige arvati nende hulka nn autute ametite pidajad: timukad , prostituudid, saundamehed, surnumatjad, öövahid, rändnäitlejad ja - muusikud . Öinnakogukonnast jäeti välja ka juudud, pidalitõbised ja kerjused.