Eesti rahvalaul ja rahvapillid (2)

• Esineb mõttekordus ehk parallelism
  
• Vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (-U-U-U-U)
  
• „läbi lillede“ rääkimine
  
• Satiir
  
• Tantsulisus ja mängulisus
  
• Kõige vanemad loits ja itk ( nutulaul )
  

• Jaguneb:
  

• Saartel on segunenud nii vana kui uus rahvalaul.
  
• Regilaulu 3 tähtsat komponenti:
  
  • Tekst – nn põlvkondade elutarkus , selle suureks mõjutajaks on usk, kombed ja traditsioonid ( rahvakalender ).
    
  • Viis – viise on vähem kui tekste , 8 nooti, viisil vähene ulatus.
    
  • Esitus – eestlaulja + koor
    
• Laulus valitseb sõna!
  
• Regilaulud lõppevad helilaadi teisel astmel.
  
• Põhja-Eestis on palju kiige rütmis laule.
  
• Fermaat – pikendus ; asetseb viisi keskel / viisi lõpus.
  
• Lõuna-Eesti laulud on varieeruvamad, esineb ka heterofooniat (juhuslikku mitmehäälsust).
  
• Setu laulud on mitmehäälsed (killõ, torrõ (ja abihääl)).
  
• Võrumaal, Kanepi, Urvaste kihelkonnas esineb burdooni (meloodiaga kaasa liikuv madalam heli).
  
• Üksi lauldi tavaliselt hällilaule, karjaselaule, mõningaid itku ja vaeslapselaule.
  
• Koor ja eeslaulja laulsid nt kiigelaule, sanditamise laule ja pulmalaule.
  

• LAULU ALALIIGID:
  
  • Hällilaulud – lauldi vaikselt ; lihtsad, lühikesed, retsitatiivsed. (kuulasime: „Uni tule silma peale“).
    
  • Mängituslaulud – nendega õpetati lapsi ümbritsevat maailma tundma; lapse arengu seisukohalt oli neil suur tähendus; helisevad silbid on mõeldud lapse tähelepanu tõmbamiseks. (nt „ Tihane “, „Sõit Riiga “, „Loomad tööl“).
    
  • Lastelaulud – nt „ Kits karja“, „Parmu matus“, „Metsa puid raiuma“.
    
  • Karjaselaulud – meloodiline pool pole enam ühtlase liikumisega, esineb ka suuremaid hüppeid ja kaunistusi (nt „huiked“, „Aja kari siia“).
    
  • Koduste tööde laulud – nt „Sõõru lehmakene“, „Kokku kooreke“, „Kee pada “
    
  • Lõikuslaulud – nt „Põld lindudele“.
    
  • Tavandilaulud:
    
    • Perekondlikud – nt „Noorikut pole kodu“, „Sööge langud “
      
    • Kalendritähtpäevadega seotud – tähtsaimad pühad: mardi - ja kadripäev, hingede aeg, talsipühad e jõulud (aeg, mil päike jõudis oma pessa ja pani kolme päeva jooksul mehele oma kolm tütart), andresepäev (käärima jõuluõlu, tuppa kirsioksad – kas lähvad õitsema?), toomapäev (õlu sai valmis; valmistati pühade toidud, koristati), jõulu ajal tuppa mänd ( kuusk alles 18. saj), vastlapäev, kevadpühad (õitsil käima – hobusekarja hoidmas; kiiged parandatud, põllutööriistad valmis; jõululaupäeval ja Suurel Reedel külas ei käidud, pidu pühapäeval), suistepüha, jaanipeäv, ussimaarjapäev. Laulud: nt „Vastlapäeva laul“, „Tulge tuld hoidma“, „ Kiik heas kohas“, „Ilus neiu kiigel“.
      
  • Tavandiväline lüürika
    
    • Lüroeepiline laul – laul, mis jääb vana ja uue vahele; seal esineb juba ühiskondlikke teemasid. (nt „Laul“, „Anumate puhtus “, „Humal“, „Joodiku hobune“, „Joodiku kojukutse“, „Must naine“)
      
    • 18. sajandil tekkis vaimulik rahvalaul – koraalitekstid, pillisaade.
      

Rahvapillid

• Nt lokk – kuusepuust laud, mida taoti kase- või tammepuust vasaraga . Igal perel oli oma signaalide süsteem. Tänapäeval on kasutusel kromaatiline lokk.
  
• Heli tekib materjali jäikusest.
  
• Tihti varustati pillid pere märkidega.
  
• Triangel – mida suurem triangel, seda madalam heli.
  
• Parmupill – erinevates helistikes, soolopill (kuulasime ka..)
  
• Juhuslikult heli tekitavad pillid:
  
  • Pingipill
    
  • Luuapill
    
  • Jauram – lüüakse vastu maad, võib esineda ka poogen .
    

• Põsepill
  
• Kõriorel
  
• Kammipill