Jooksualad (0)

100 meetri jooks
100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. 100 meetri jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. 100 meetri jooks oli esmakordselt kavas esimestel nüüdisolümpiamängudel Ateenas 1896. aastal. Sellest sai kiiresti mängude tähtsündmus, mille võitja tunnistati maailma kiireimaks inimeseks . Naiste 100 m jooks oli esimest korda olümpiamängude kavas 1928. aastal Amsterdami olümpiamängudel. 100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks ( distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida19. Sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel.
Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast. Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 1920ndatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid. Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960ndatel võeti kasutusele kunstkattega rajad . Esimene maailmarekord (9,9) sellisel rajal registreeriti 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos Jim Hinesi nimele. Olümpiamängude kavas on 100 m jooks meestele 1896. aastast ja naistele 1928. aastast. 1900. ja 1904 . aasta suveolümpiamängudel oli kavas ka 60 m jooks.
100 meetri jooksu võistlus hõlmab mitmeid eeljookse. Finaaljooksus jooksevad eeljooksudes parimaid tulemusi näidanud 8 jooksjat. Jooksurajad on määratud eeljooksudes saadud parimatele aegadele vastavalt nii, et kiireimad jooksjad on keskmistel radadel.
Huvitavat:

Treeningutel jooksevad sprinterid harva rohkem kui 300 meetrit korraga, kuna liiga pikaks venitatud ponnitused võivad takistada maksimaalse kiiruse ja jõu arendamist ning säilitamist.

Sprinter teeb enne jooksu või treeningut umbes 1,5 tundi soojendus- ja venitusharjutusi.

Jalgade kiiruse tõstmiseks kasutavad sprinterid kummipaelu, mis veavad neid edasi, ning treenivad trenažööril või nõlvadel.
400 meetri jooks
Selle pikal sprindi alal võistelvad sprotlased jooksevad 400 meetrit nii kiiresti kui võimalik. 1850. aastal peeti Suurbritannias, Oxfordis, Exeteri kolledžis esimesed kergejõustikuvõistlused, kus oli kavas ka neljandikmiili jooks (402 m). See distants vähenes 400 meetrini ja oli kavas esimestel nüüdisolümpiamängdel 1896. aastal. Algselt ei joostud 400 meetrit jooksuradadel, vaid see oli väga taktikaline võidujooks, millega kaanes sagedasi intsidente ja tõuklemist. 1908. aastal muudeti reegleid ja sellest sai eri jooksuradadel peetav pikim võidujooks. Naiste 400 meetri jooksu olümpiadebüüt toimus 1964. aastal Tokyos. Meeste ja naiste 400 meetri jooksud olid tähtsal kohal esimestel maailmameistrivõistlustel 1983. aastal.
Huvitavat:

Sportlased peavad olema väga tugevad, kõrge valulävega ning oskama jagada oma jõuvarusid väga efektiivselt, kuna füsioloogiliselt on võimatu joosta maksimaalse kiirusega rohkem kui 7 sekundit.

400 meetri jooksja kehaehitus on väga sarnane 200 meetri jooksja omaga ning ka treening on sarnane. Suurema vastupidavuse saavutamiseks jooksevad nad kiires tempos sagedamini 200-600 meetri pikkusi distantse.
5000/10000 meetri jooks
Antiikolümpiamängude kavas oli pikamaajooks – dolichos, mille pikkus oli 12 või 24 staadionipikkust. Sportlased pidid jooksma peaaegu 5000 meetri pikkuse distantsi võimalikult kiiresti. 19. sajandil Inglismaal joostud 3 miili (4828 m) ja 6 miili (9656 m) jooksudest arenesid nende mugandused meetermõõdustikus: 5000 meetri ja 10000 meetri jooksud. 1912. aastal Stockholmi mängudel lülitati mõlemad jooksualad meeste olümpiaprogrammi. Naiste 10000 meetri jooks sai olümpiaalaks alles 1988. aastal Soulis, aasta pärast seda, kui ala oli võetud Rooma maailmameistrivõistluste kavva . Naiste 5000 meetri jooks oli esmakordselt olümpial kavas 1996. aasta Atlanta olümpiamängudel, asendades naiste 3000 meetri jooksu, mis oli kavas olnud kolmel eelmisel olümpial.
Huvitavat:

Praegu kehtiva meeste 5000 m jooksu maailmarekordi 12.37,35 püstitas Kenenisa Bekele Hengelos 31. mail 2004.

Rahvusvahelisel tasemel meesjooksja on umbes 170 cm pikk ja kaalub 60 kg; naised on 165 cm pikad ja kaaluvad 50 kg. Neid on vaimselt treenitud pidevateks, kauakestvateks pingutusteks.

Treeningul arendatakse peamiselt vastupidavust, joostes aeglases tempos vahemaid 1000 – 10000 meetrit. Aeroobse võime – organismi hapnikutranspordi ja hapniku omastamise võime – suurendamiseks jooksevad sportlased ka 400 – 1000 meetriseid staadionidistantse.

5000 meetri ja 10000 meetri tippjooksjad jooksevad üldiselt 10 kuni 30 km päevas, mõningal puhul ületab nende keskmine kiirus 17 km tunnis.