Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Vioola ehk altviiul". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vioola, altviiul, viiulist, keelpill, viiulit, poognaga, pannes, hindemith, helilooja, dirigent, davies, sümfooniaKeel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse
Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tsello ja kontrabass. Helinäide See on alt. Sellel pillil on ka teine nimi - vioola. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetSee on tsello. Ta on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla
Keelpillid Pille, mille heli tekkitatakse pllikeelt võnkuma pannes on kellpill. 1. Poognaga (poogen keelpillid) 2. keeli sõrmega näppides(näppkell pillid) Heli kõrgus sõltub eelkõige kelle pikkusest, mida lühem keel seda kõrgem heli, keelejämedusest ja keelepingest. Poogenkeelpillid Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil. Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur.
mandoliini, balalaikat ja bandzot- mängitakse sõrmedega. Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellisedpillid on mandora ja rebekk, Viiul Viiul on keelpill, mis koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud ja kõlakasti keskel roop, mis hoiab keelehoidja külge kinnituvat nelja keelt. Viiulit mängitakse poognaga, harva ka sõrmitsedes (pizzicato). Viiuleid hakati valmistama 16. sajandi keskpaiku Itaalias, paljud silmapaistvad heliloojad, sealhulgas Vivaldi, Bach ja Beethoven, on loonud viiulikontserte.
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks
pani õhu võnkuma ning seeläbi tekkis heli. Selliste algeliste pillide jälgi näeme Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Aastatuhandete jooksul tegid keelpillid läbi suure arengu. Esimeseks kitarriga sarnanevaks pilliks peetakse ligi 5000 a. e. Kr. Kesk-Aasias kasutusel olnud kitara. Egiptuses ja Mesopotaamias mängiti pilli nimega nefrit. Kreeklastel kutsusid ühte kindlat liiki lüürat kithara'ks. Roomlastel olid kasutusel pillid tanbur ja fidikula. Viimasest arenenud keelpill fiidel on keskajal tekkinud pilli gitter'ni otsene eelkäija. Gittern'il oli kaheksakujuline, lameda põhjaga kere ja neli üksikut keelt st. kitarri põhitunnused. (Mätlik, 1991:3) 1.2 Kitarri teke 7. saj. mauride sisserände käigus toodi Euroopasse ka lauto ja araabia kitarr. Need kaks eksisteerisid Hispaanias, koos ladina kitarriga (gitten), üksteisega pidevalt konkureerides, kuni 14. sajandini, kui araabia ja ladina kitarr lõplikult ühte sulasid (vaata Lisa 5, lk 11).
..................................................................................... 5 Eesti tuntumad kitarristid....................................................................................... 6 Lisad....................................................................................................................... 6 2 Sissejuhatus Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii öelda "peeglis". Ajalugu Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varasemaid kitarri
Barokiajastu instrumentaalmuusika 17. sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine ansabli ja soolipillina . Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas . Seal kujunes viiuli klassikaline kuju ja ehitus, sealse meister Nicolo Amati ning tema õpilased Andrea Guarnieri ja Antonio Stradivardi . → Üks esimesi heliloojaid, kes avas viiuli võimalused oli Claudio Monteverdi
Rembrandt, Amsterdamis majamuuseum Rubens Alustati ja lõpetati Peeter Pauli kindluse ehitamine Purskaevud Lossiansambel- Versailles’ loss Bernini- arhitekt ja skulptor Kirjandus Inimene oli seesmiselt lõhestunud ja allakäinud Musketäride ajastu (Louis XIII) Esimene Inglise koloonia Põhja-Ameerikas Instrumentaalmuusika Charpentier „Te Deum“ Poogenpillid: viiul, vioola e. altviiul, tsello, kontrabass Stradivari, Amati, Guarneri- perekonnad, kes ehitavad ja valmistavad viiuleid (elavad Itaalias Cremonas) Viiuliperekonna pillide populaaruse põhjused: ilus kõla, neid pille on võimalik häälestada Barokktriod: meloodialiin, harmoonia saade akordid, bass Nummerdatud bass e. generaal bass- heliloojad kirjutavad nootidena meloodia, bassi, harmooni numbritega muusika alla 17
Muutusteks valmistatakse ette juba renessansis. 16.sajandi II poolel arenes instrumentaalne soolomäng, kus saatena kasutati näiteks akordipille (lauto, klavessiin) või harmooniapille. Tähtis koht uue stiili kujunemises on Firenze Camerata´l. See on Firenzes tegutsenud aristokraatlik ring, kuhu kuulusid kunstnikud ja muusikud. See ring tundis eriti huvi Vana-Kreeka vastu. Ja tänu nendele kujuneb välja soololaul. Vincenxo Galilei- Galileo Galilei isa, lautokunstnik, teoreetik, helilooja. Kirjutas deklamatsiooni. See oli aluseks soolomadrigalile ja see omakorda aluseks ooperiaariale. Kontsertstiil 16.sajand on tuntud kui rikaste metseenide (sponsorite) sajand. Metseenid üritasid üksteist üle trumbata palgates kapelle, mis olid paremad teiste omadest. Hinda läks virtuoossus. Õukonnas esinemine muutus tööks/kutseks. Kontsert ei tähendanud siis veel avalikku ettekannet. Itaalia kellest sõnast CONCERTO-koosmäng. Algselt pillimängijad ja lauljad.
Nii nagu klassikutel, oli ka romantikute meloodial juhtiv tähtsus. Seda kujundati mitte niivõrd esteetiliste reeglite ja seaduste järgi vaid hingelise väljenduslaadi abil. Sageli arvati, et mida lihtsam meloodia, seda parem. Rütm Aluseks klassikute rütmika, mida täiendati psühholoogilis-poeetiliste laiendustega nagu trioolid, trioolid duoolide vastu, punkteerimine kui idee fix, sünkoobid, polürütmika jne. Subjektivism toob sisse personaalrütmid, mis on loodud vastava helilooja karakterist tulenevalt. Kõlavärvid Romantism, mis käsitleb muusikat kui looduse ja universumi sügavamat olemust, eelistab looduslähedasi kõlavärve: metsasarv sümboliseerib sageli jahti, linnust, rüütelkonda; flööt kui paan, Arkaadia, karjuste idüll, jne. Universaalsus, aga ka 19.saj. materialism toovad kaasa võimsad kõlad, suured orkestrid ja koorid. Ajalooliste piiride laiendamine viib uute (vanade ) pillideni (näit. Berlioz kasutas antiik-taldrikuid)
pikkusega vilet. Aja jooksul õpiti torusse puurima ka auke, mis sõrmedega sulgedes või avamisel muutis heli kõrgust. Vanim flööt on leitud Idrijca Orust Lääne Sloveenias 1995 aastal 65 000 - 41 000 vanuse neandertaallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsme diatoonilisele helireale. Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöör pärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli. Võib-olla see viiski teda mõttele valmistada esimene keelpill? Vanad keelpillid olid tehtud kilpkonna kestast või õõnestatud kõrvitsast, mis täitis kõlakasti ülesannet. Nendel pillidel oli mitu keelt, mis pandi helisema mitmel erineval moel. Millega ja kuidas tekib heli? Trummikiled ja -pulgad Trummi löömisel tekib nii ring- kui segmentvõnkumine. Tulemuseks on põhitoon ja mitmed ülemhelid, mille hulk ja tugevus mõjutavad pilli tämbrit. Trummi kõlavärv ja helikõrgus varieeruvad ka selle järgi,
KODUNE KONTROLLTÖÖ TORUPILL puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt. Torupill oli Eestis tõenäoliselt juba 14. sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist. Torupill koosneb neljast põhiosast: o Nahast õhukotist seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt. o Õhupuhumistorust selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde. o Mänguvilest sellega mängitakse tantsu või lauluviise. o Bassvilest annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks. Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Torupilli kasutati nii pidudel kui muudel rahvakogunemistel. On üleskirjutisi, kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste er
..................................................................................................... 2 Claude Debussy........................................................................................................... 2 Maurice Ravel............................................................................................................... 2 Neoklassitsism................................................................................................................. 3 Paul Hindemith............................................................................................................. 3 Igor Stravinski............................................................................................................... 3 Sergei Rahmaninov...................................................................................................... 5 Carl Orff.......................................................................................................................
keerukamaks. Meloodiate selge liigendus asendus pideva, lõpmatusse suunatud arenguga, rütm ,muutus vabamaks ja ebareeglipärasemaks, ning kaotas oma selge seose tekstiga. Zanrid jäid samaks ,domineerinud ilmalik laul loovutas koha missale ja motetile. Iseloomulik on äärmiselt viimistletud ja mõistuspärane polüfooniatehnika, mille arenenumaks võtteks on kaanon ( võte ,kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest). 15.saj. II poole tähtsaim helilooja madalmaadel oli Johannes Ockeghem (1420- 1497).Pärit Ida Flandriast,laulis katedralikoolis,1440 siirdus Pr. ja sai kuningakapelli liikmeks ja peatselt juhiks. Tegutses peamiselt Tours`is ja Pariisis, Pr. kuningate kahes residentsis. Hinnatud kui suurepärane helilooja ja laulja, väljapaistvate heliloojate õpetaja. Looming- kümmekond terviklikku missat (mitmed kirjutatud vabas tehnikas).Üks kuulsaim teos on esimene säilinud polüfooniline reekviem missa.
Mängiti tavaliselt üksi. Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. sajandil, kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehääli võimaldavad pillid viiul, külakannel ja lõõtspill. Pillimäng oli Eestis traditsiooniliselt meeste tegevus, alates 20. sajandist hakkasid pille (esmalt kannelt) mängima ka naised. 2.1. Keelpillid (kordofonid) Keelpillidel tekitavad heli pinguldatud keeled, mida tõmmatakse poognaga või näpistatakse. Tuntuim muistne keelpill on kannel. Eesti vanim kandletüüp on mitme tuhande aasta vanune 6-7 keelega väikekannel. 18.-19. sajandil hakati valmistama 10-11 keelega laudadest uuemaid külakandleid. Kannelt tuntakse kui ühte muusikasümbolit: seda pilli mängis Soome ,,Kalevala" laulik-tark Väinämöinen ning tema eeskujul sündis 19. sajandil ka eestlaste laulujumal Vanemuine. Eesti rannikualadele ilmus 13. -14. sajandil rootslaste kaudu põhjamaade pill poognaga mängitav hiiu kannel. Talharpa.
uus monoodiline stiil ühehäälne laulmine akordilise saatega, millest kirjutatakse üles ainult bassiliin (akordilist saadet ja bassiliini mängis basso continuo-pill või sagedamini terve basso continuo grupp: viola da gamba, violone; lauto, teorb, chitarrone, harf jt, samuti klavessiin) uus tekstiedastamisstiil stile recitativo (kõnelev), stile narrativo (jutustav), stile concitato (erutatud), stile rappresentativo (kujutav, etendav) Giulio Caccini (laulja ja helilooja, tolleaegne avangardist, kes 1602 avaldas laulukogumiku Le Nuove musiche), mille eessõnas kaitses ja põhjendas uut stiili: uues stiilis on kõige tähtsam tekst, millest tulenevad rütm ja meloodia. (16/17. sajandi vahetusel nimetati mitmehäälse muusika kirjutamist ,,prima prattica", uut monoodilist stiili ,,seconda prattica") Tüüpainestik vanakreeka ja vanarooma müüdid: Orpheus (Orfeo), Euridyke (Euridice), Daphne (Dafne), Apollon jne.
alla. Teise maailmasõja ajal moodustati nõukogude tagalas, Jaroslavlis eestlaste dzässorkester. Sõjajärgsel ajal esitas dzässmuusikat kodumaal Eesti Raadio estraadiorkester. 1948. aastal keelati nõukogude võimu poolt muusika, millel oli lääne mõjusid, seetõttu keelati ka dzäss. Viiekümnendate aastate teisest poolest hakkas suhtumine sellesse muusikastiili siiski jälle vabamaks muutuma. Eesti rahvamuusika teemadel improviseerimise ja loominguga alustas dzässmuusikas esimesena helilooja Uno Naissoo. Ta on tuntud paljude populaarsete laulude autorina ning ta oli teerajajaks eesti instrumentaalses dzässis. Naissoo eestvedamisel toimusid regulaarselt Tallinna dzässifestivalid aastatel 1949-1967 ning tema algatusel rajati G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis levimuusika osakond. Seitsmekümnendail algas dzässmuusika vaibumine Eestis, selle üheks põhjuseks oli rockmuusika pealetung. Kaheksakümnendail elavnes
Ta koostas I Eesti kirjanduse ajaloo raamatu. Alustas ka Eesti entsüklopeediat. Keeleteadlasena. ,,Eesti keele grammatika ja eesti keele lause õpetus" eestlastele. Venelastele ,,Täieline vene keele õpiraamat". Uued sõnad haritlane, õpetlane, peide, täide, köide, aula, heliredel, magala, lehtla, rahvus, mitmus, maitsus(maitsma), ilmaütlev, kaasaütlev, saav, rajav, olev, keeleterminid (ülivõrre, asesõna, sidesõna, ainsus, mitmus, häälik, tähesti), helilooja, kolmkõla, helivältus, kolmkõla pöörded jmt. Paarkümmend aastat elu lõpust oli Tartu ülikooli õppejõud. Elujooksul tuhatkond teost, liedertafellik stiil. ,,Mingem üles mägedele" ,,Oh, laula ja hõiska" ,,Isamaa mälestus". 1908 üritas ooperit kirjutada, ise nimetas seda laulelduseks ,,Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad." Sealt ,,Kungla rahvas". Juhatab Eesti üldlaulupidusid. Kogub rahvaviise. Pärit Põltsamaalt, Võhmast. Ta kaotas väga varakult mõlemad vanemad
ansamblitest), vaid pöördus muusikadraama poole (pidev tegevuse ja muusika areng). Debussyd huvitas muusikateater väga, aga ta ei leidnud kaua aega sobivat ainestikku. 1893 nägi ta teatris Maeterlincki näidendit “Pelléas ja Mélisande” ning see oli tema teatrikujutelmale vastav maailm – sümbolistlik draama. Tavapärase libreto asemel, mis oleks tähendanud näidendi ümbertöötamist ooperitekstiks kas spetsiaalse libretisti või helilooja enda poolt, otsustas Debussy panna kogu näidendi tekst muusikasse (on mõningaid lühendamisi), jättes samaks ka struktuuri. (Enne teda oli selliselt toiminud vene helilooja Aleksandr Dargomõžski (1813-1869; ajaliselt Glinka ja “Võimsa rühma” – Rimski-Korsakov, Mussorgski, Borodin jt – vahelüli), kes kirjutas Puškini draama “Kivist külaline” ainel retsitatiivooperi otseselt Puškini teksti kasutades.) Maeterlincki draama näol oli tegemist
FERENC LISZT (1811-1886 ) Ta oli ajastu suurimaid pianiste, kelle sensatsioonilist menu võis samastada ainult Paganini omaga. Lisaks sellele oli ta viljakas helilooja, pedagoog, muusikakirjanik, dirigent, organisaator ja kunstilise tõe eest võitleja mitte ühe maa kitsastes piirides, vaid kogu Euroopa ulatuses. Ta oli pikk ja kõhetu, kahvatu näo ja suurte merevee värvi rohekate silmadega. Kõnnak oli tal ebakindel. Intiimses seltskonnas oli ta näoilme hajameelselt rahutu, kontserdilaval aga kuninglik. Rääkis ta kiiresti ja katkendlikult, arvamust väljendas kindlalt, kirglikult arendas oma mõtteid. 1819
antiikdraama muus.t- rea novaatorlikke samme. Üks neist, Vincenzo Galilei (Galileo Galilei isa), teeb ettepaneku asendada mitmehäälne laulmine ühehäälsega mingi pilli saatel, sest siis kandub sõna hästi kuulajani, kusjuures säilib teksti intonatsioon ja emotsionaalne värving. Kuna ta järgis sõna ning püüdis edasi anda kõneintonatsiooni, siis hakati teda nimetama retsitatiiviks. Retsitatiivi tekkimisega tärkas võimalus proovida taasluua antiikteatri etendusi. Helilooja ja laulja Jakopo Peri kirjutas tolle aja tuntud poeedi Ottavio Rinuccini tekstile esimese uues stiilis ooperi "Daphne", mis lavastati 1597-1598. aastal ühe jõuka firenzelase majas. Kuna autorid järgisid antiikteatri eeskuju, oli teose süzee pärit antiikmütoloogiast (metsanümf Daphne, kes selleks, et pääseda pakku teda jälitava jumala Apolloni eest, muudab end loorberipuuks). Voolavad ja elegantsed värsid, liigutav muus. ning Peri hea osatäitmine kindlustasid etendusele
A n t s l a g ü mn a a s i u m Liis Kikas PUHKPILLID 7. a klass Juhendaja: E. Hirson 2004 Antsla 1 S i s u ko r d Sissejuhatus..............................................lk. 3 Üldist.......................................................lk. 4 Puupuhkpillid............................................lk. 5- 6 FLÖÖT ....................................lk. 5 OBOE ..................................... lk. 5 KLARNET.................................lk .6 FLAGOTT.................................lk. 6 Vaskpuhkpillid ......................................... lk. 7- 9 TROMBET ............................... lk. 7 METSASARV............................ lk. 7 TROMBOON ............................ lk. 8 TUUBA ...........................
See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis. Biwa Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel. On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja
(Romani people 2010). Balkanimaades on rohkem levinud ballaadid ja metsikud tantsulood. Sealne muusika on lüüriline ja meloodiline, samas võib aga kuulda ka India mõjust tingitud toorest jõudu ja emotsionaalsust. Seejuures öeldakse, et mustlasmuusika lauljale on iseloomulik lapselik süütus, samas aga ka kannatav ja õnnetu hing. (World Music: the Rough Guide...1999: 149-150) Albaanias ja Makedoonias kasutatakse pillidest sagedasti klarnetit, akordionit, viiulit ja lautot. Rumeenias domineerivad keelpillid, nagu näiteks kontrabass ja viiul. Lisaks on ka seal levinud dulcimer ja akordion. Kirde-Rumeenias, mida kutsutakse Transilvaaniaks, on mustlasansamblis 15 tavaliselt kaks või kolm viiuldajat ja kontrabass. Üks viiuldaja mängib meloodiat, ülejäänud viiuldajad aga off-beat akorde (akordid, mida ei mängita löögi peale, näiteks 4/4 taktimõõdus
muutu. Fauni ja flööti pannakse kokku. ,,Nokturnid" sümfooniline triptühhon on 3-osaline kokkumiksitud variant, kuid 3-s osa pole valminud. Korraga valmisid I osa ,,Pilved" ja II osa ,,Pidustused". Aasra hiljem lisandus III osa ,,Sireenid" (lisas koori, naissolistid, kindel arv hääli ja kindel arv lauljaid). Debussy kirjutas selle teose 2 aasta jooksul. MK: ,,Sümfooniline eskiis"; ,,Meri" ( I ,,Koidust", II ,,Lainete mäng" ja III osa ,,Mere ja tuule kahekõne) Debussy on pianist, dirigent, helilooja. Ta lõpetas Pariisi konservatooriumi, hiljem täiendas ennast Roomas. Kirjutas hästi suurele orkestrile, kuid kõlas ei tule välja see. Ei teinud valjut muusikat, vaid pigem vaiksemat. Löökpillide suur tähtsus, kuid muusika ei ole rütmiline. Klaver oli tema jaoks eriline. Esimene suurem teos süit ,,Bergamasque" 1890-ndatel kirjutatud. Debussy klaverimuusikas on hästi palju passaazi (üles-alla lainetamised, akordid üles-alla tervel klaveril).
Tuntuim: Toccata d- moll. 11 Viiulikontserdid, millest on säilinud kolm. Kirjuats neid hulga Köthenis. 1730. aastatel on ta Leipzigis paljud neist ümber töötanud klavessiinikontsrtideks. Nendest algabki klahvpillikontserdi ajalugu. 3. Georg Friedrich Händel. Elu sõltub teiste arvamusest. Saksamaal sündinud inglise helilooja. Sündis Halles. H. muusikuelu kujunemisel oli suur roll hertsogil. Hertsog soovitas Händelil orelimängu õppida, mistõttu anti poiss kuulsa organisti Friedrich Wilhelm Zachovi käe alla. Tema juures õppis poiss orelit, klavessiini, viiulit ja kompositsioonialuseid ja kirjutas seal vähemalt 7 kirikukantaati. 1702 astus Händel ülikooli õigusteadust õppima, kuid kõrvalt töötas Halle kalvinistlikus toomkirikus abiorganistina. 1703 lahkus ta Hamburgi
isa oli oma nooruse veetnud Prantsusmaal. Ta oli seal sündinud, 16-aastaselt aga Poolasse rännanud, abiellunud poolatariga, õpetajana oma elu poola haridusele ja kultuurile pühendanud. Kui perekond Varssavisse kolis, sai temast Varssavi Lütseumi õppejõud. Suvekuud veetis helilooja maal, kus erilist huvi pakkusid talle talupoegade koosviibimised, rahvapilliorkestrid, värvikad rahvariided, toredad tantsud: poloneesid, masurkad, krakovjakid. Chopini esimeseks loominguliseks katsetuseks oli ka polonees, mille ta kirjutas 7-aastaselt ja viimaseks teoseks masurka. Tema muusikaline anne avaldus varakult, teda on võrreldud imelaps Mozartiga
Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool Anne-Mai Edala Jean Sibeliuse soololaulud ,,Teemant märtsilumel" klaveri- ja orkestriversioonis Kursusetöö Juhendaja Maia Lilje ' Tallinn 2008 2 ABSTRAKT Jean Sibelius on helilooja, keda tunnevad kõik muusikast huvituvad inimesed. On ju kõikidele teada, et Sibelius on suur sümfooniatemeister, kuid tema saavutustega väiksemates zanrites ei ole just paljud kursis. Oma kursusetöös proovingi tutvustada Jean Sibeliuse vokaalmuusikat ning täpsemalt soololaule. Püüan leida vastuseid küsimustele, miks suurmeistri laulud ei ole väga populaarsed tänaste lauljate repertuaaris ja mida erilist on Sibelius soololaulu zanris saavutanud.
· Tekkisid uued zanrid: soololaul (laul häälele klaveri saatel), sümfooniline poeem (üheosaline teos sümfooniaorkestrile, see on programmiline ehk sellel on sisu), kammerlikud väiketeosed klaverile (nokturn öömuusika; ballaad; ,,sõnadeta laul"), klaveritranskriptsioon (suurteose ümberkirjutus klaverile) ja operett (meelelahutuszanr, mis tekkinud koomilise ooperi baasil). Rober Schumann ,,Unelm" Franz Schubert (1797-1828) On Austria helilooja, kes sündis paljulapselises peres. Isa oli range koolmeister. Kodus armastati muusikat. Oma isa ja vendade eeskujul hakkas õppima erinevaid pille ja kirjutama ka muusikat. Schubert töötas abiõpetajana mõned aastad, tekkis konflikt isaga. Schubert oli veendunud, et tahtis kirjutada muusikat. Ta kirjutas muusikat erakordse kiirusega. Sõbrad olid Schuberti jaoks väga tähtsad. Sõbrad korraldasid schubertiaade. Tema armastatu pere põlgas Schuberti ära, sest ta polnud piisavalt jõukas
Rüütlilaul oli valdavalt Prantsusmaal ja Saksamaal ilmalik. Hispaaniast pärit suurim keskaegne laulukogu kannab nime „Cantigas de Santa Maria“ ning on koostatud kuningas Alfonso X poolt. Nimesid: truväär Richard I Lõvisüda. Pillid ja pillimuusika Esimesed teated kirikuorelistest pärinevad Strasbourgist ja Aachenist. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks fiidel ja rebekk. Näppepillidest harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt. Lisaks: lauto, keelpill organistrum. Puhkpillidest erinevad flöödid MITMEHÄÄLNE MUUSIKA KESKAJAL Eeldusteks võib pidada ühiskonnas toimunud suuri muutusi, keskaja elu paranemist. Siiski on ka ühehäälsusega kaasnenud lihtsad mitmehäälsuse tüübid: 1. Burdoon-saatehääl, meloodiast madalamal, enamasti mõne pilliga mängitakse. 2. Parafoonia-meloodia dubleerimine kvart või kvint kõrgemalt või madalamalt. 3. Heterofoonia-ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla. 4.
muusikastiil. Mõnikord käsitletakse seda osana keskaja muusikast ning mõnikord renessanssmuusika esimese ilminguna. Stiil sai nimetuse Philippe de Vitry umbes 1322. aastal kirjutatud traktaadi Ars Nova järgi. De Vitryd peetakse stiilile alusepanijaks. Stiili algusajaks on loetud Gervais du Bus'le omistatud luuletuse "Roman de Fauvel" kirjutamise aega, mis oli vahemikus 1310-1314, või aastat 1320. Stiili lõpuajana on nimetatud 1380. aastat või tähtsaima ars nova helilooja Guillaume de Machaut' surmaaastat 1377. · Madalmaade muusika 15.-16. Sajandil Geograafiliselt hõlmab see termin- madalmaad- tänase Belgia, Põhja-Prantsumaa ja Hollandi. Burgundia. Ta korjas rikka riigina endasse kunstnikud üle Euroopa ja purunedes paiskas nad jälle laiali. Aga erinevatest riikidest pärit kunstnike kooseksisteerimine Burgundias soodustas erinevate kultuuride segunemise (Näiteks: muusikas- Itaalia- ilus, laulev meloodia, Prantsumaa- mõistuspärasus, ratsionaalsus,
annaabi.ee 
