Veenus (1)

Veenus
referaat


Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks.
Veenuse uurimine
Veenust on korduvalt uuritud. Esimesena maandus 15. detsembril 1970. aastal Veenusele Nõukogude Liidu automaatjaam “Venera 7”.
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Tavapärasele pildistamisele lisaks on Veenuse pinnaehitust uuritud radaritega.
"Venera 10", "Venera 14", " Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega.
Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud.
"Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas.
"Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid murtuid kiviplaate. Tolmu “Venera 14”le näha ei olnud. Kihiline pinnas meenutab settekivimeid. Veenusel toimub settimine atmosfääris, mitte vees.
Veenuse atmosfäär
Teleskoobist vaadates paistab Veenus alati sirbikujulisena. Veenuse pinda ei saa vaadelda, kuna Veenusel on teavas kogu aeg pilves . 50-65 kilomeetri kõrgusel pakneb kõige tihedam pilvede kiht. Hõredaim pilvede kith asub umbes 72 kilomeetri kõrgusel. Pilvekihtide vahel puhub tugev tuul. Tuule kesmine kiirus on umbes 300 – 400 meetrit sekundis.
Temperatuur Veenuse pinnal on 480°C.
Veenuse atmosfäär on ligi 100 korda tihedam Maa omast. Veenuse atmosfääri rõhk on 9 MPa. Maal on umbes selline rõhk ookeanides 1 km sügavuses.
Veenuse atmosfäär sisaldab süsinikdioksiidi 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Kokku umbes 0,1% on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO2) ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub.
Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi.
Veenuse pinnavormid ja koostis
Pinnavormidelt on Veenus Maaga sarnane. Veenus on üldiselt tasane. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit, suurim kõrgustevahe Maal on 20 kilomeetrit. Madalamad alad ehk ookeanid vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade ehk mandritega.
Veenuse põhjapoolkeral paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner . Kontinendi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi, mille kõrgus on 12 kilomeetrit. Seda ümbritsevad ahelikud on vaid 2-3 kilomeetrit kõrged. Lõunapookeral paikneb umbes 7-10 kilomeetri kõrgune Aafrika suurune Aphrodite maa. Hiljem on leitud kaugemal lõunas veel üks kontinent - Lada maa.
Ishtari maa lääneosas asub Lakshmi platoo . Selle kõrgus ümbritseva tasandi suhtes on 3-4 kilomeetrit.
Lakshmi platoost ida suunas muutub reljeef. Paralleelsed harjad ja orud asenduvad lühemate, lõikuvate rõngakujuliselt või kaootiliselt paiknevate harjade ja orgude süsteemiga. Seda nimetatakse parketiks ja seda pole leitud mitte ühelgi teisel taevakehal. Tasandike keskel on kõrgendikud, mille pind meenutab tasandikke. Need on Beta , Bell'i, Ulfrun'i ja Metis 'e piirkonnad kõrgusega 2-4 kilomeetrit. Ka nendel on astanguid ja kraatreid .
On veel Beta piirkond, mis on eraldiseisev kõrgem ala. Seal on kaks suurt vulkaani: Theia ja Rhea . Suurema läbimõõt on 820 kilomeetrit ja ta on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit.
Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav laava on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km.
Mandrilaamade liikumisele tüüpilised elemendid siiski puuduvad, selle põhjuseks peetakse kõrgemast temperatuurist tingitud Veenuse koore väiksemat paksust ja suuremat painduvust.
Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid vähem kui vulkaanikraatreid.
Suurima meteoriidikraatri Mead'i läbimõõt on 280 kilomeetrit. Peaaegu täielikult puuduvad meteoriidikraatrid läbimõõduga alla kahe kilomeetri, sest neid tekitada võivad meteoorid põlevad Veenuse tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Ka on meteoriidikraatrid sageli parvena koos, sest neid tekitanud suurem meteoor on tihedas atmosfääris purunenud . Veenuse pind näib olevat põhjalikult muutunud 300 kuni 500 miljonit aastat tagasi.
Veenusel on üsna sageli ka maavärinaid.
Planeedi pind sarnaneb kivikõrbega. Pinnaseproovid ja pinnafotod näitavad normaalse maise koostisega tardkivimite ( graniit , basalt) olemasolu. Veenuse tasandikud koosnevad põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival .
Veenuse orbit ja pöörlemine
Veenuse orbiit on praktiliselt ringikujuline.
Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, ning alles paarkümmend aastat tagasi õnnestus USA astronoomil G. Pettingil radari abil kindlaks teha planeedi tavapärasele vastassuunaline pöörlemine.
Kuna Veenus pöörleb aeglaselt tagurpidi, kestab Veenuse päikeseööpäev 117 Maa ööpäeva. Seega on Veenuse aastas 2 ööpäeva.
Veenuse atmosfäär on nii tihe, et aastaaegade ning öö ja päeva vahet peaaegu ei ole.
Maale lähenedes on Veenus alati sama küljega meie poole pööratud
On arvatud, et Veenusel võis tekkida elu paralleelselt eluga Maal. Kui kliima ja temperatuur võimaldasid vee voolamist , siis sobisid need tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Kuid umbes pool miljonit aastat tagasi algas – ilmselt rohkete vulkaanipursete tagajärjel – peatumatu soojenemine, mis hävitas Veenuse kliima ja aurustas lõpuks ookeanid.
Veenusel looduslikud kaaslased puuduvad
Veenus.
Veenuse sümbol.
Eestis tehtud pilt Veenuse ja Kuu lähisuhtest.
Venera 14’ne tehtud foto Veenuse pinnast.