Referaat - Isikunimed eesti fraseoloogias (1)

Tartu Ülikool
Isikunimed eesti fraseoloogias
Referaat
Koostaja
Juhendaja
Tartu 2009
Sisukord
1. Fraseologismidest üldiselt 3
2. Isikunimetused eesti fraseoloogias 4
2.1. Fraseoloogiliste isikunimetuste struktuur 4
2.2. Fraseoloogiliste isikunimetuste moodustamine 5
2. 3. Isikunimetuste põhisõna stereotüüpsed kujundid 6
Kokkuvõte 7
Kirjandus 8

1. Fraseologismidest üldiselt

Fraseologism on kujundlik sõnaühend, liitsõna, lause või lausekatke, mille tähendus erineb teda moodustavate sõnade algtähenduste summast. Näiteks kujundit vesi on ahjus ei tõlgendata tavaliselt sõna-sõnalt, vaid mõistetakse, ütlus märgib enamasti halvustavalt hirmutunnet. Fraseologismid on suulises või kirjalikus kõnes esinevad, peamiselt retoorilise funktsiooniga struktuurielemendid. Nende koostisosad moodustavad omaette mõtteterviku, mis mõjutab kõne vastuvõtja hinnangut kirjeldatava objekti suhtes.( Õim 2001A: 19; Õim 2001B: 554)
Fraseoloogia esineb kõigis keeltes ja selle kujundid võivad olla päritolult kas algupärased või laenulised. Eesti keelde on tulnud palju fraseologisme saksa ja vene keelest ning piiblist, paljud väljendid on ka peaaegu tuvastamatu päritoluga – paljudes keeltes samaaegselt esinevad. Näiteks võrreldakse isegi eri keelkondadesse kuuluvates keeltes tülitsevate inimeste suhet kassi ja koera suhtega. (Õim 2001A)
Nii fraseologismi vorm kui sisu võib aja jooksul muutuda. Näiteks tähistas väljend Paabeli keeltesegadus esialgu vaid keelte segiolekut, kuid tänapäeval märgib Paabeli segadus – paabel igasugust suurt segadust. Eesti fraseoloogiale on iseloomulik ühest fraseologismist erinevate vormide moodustamine (pead püsti hoidma – püstipäi) ja see, et väljendi komponentide järjekord ei ole alati püsiv ( taevale tänu – tänu taevale). (Õim 2001A: 24)

2. Isikunimetused eesti fraseoloogias

Inimesel on keeles palju erinevaid kujundlikke nimetusi, mis varieeruvad olenevalt sellest, kas kirjeldatakse tema ühiskondlikku positsiooni, eetilisi tõekspidamisi, vaimseid võimeid, välimust või mõnd muud tunnust. Suurem osa fraseoloogilistest isikunimetustest on hinnangult negatiivsed, väiksem osa neutraalsed, hinnangult positiivsed on üksikud (Õim 2001B: 554). Fraseoloogilise nimetuse puhul ei ole esmatähtis identifitseeriv funktsioon, primaarne ongi isikunimetuse tähenduses sisalduv hinnang. (Õim 2001B)
Fraseologismide mõistmiseks on enamasti vajalikud taustteadmised. Näiteks väljendid aadamaülikonnas ja eevaülikonnas tähistavad alastiolekut, kuid nende tähendus võib jääda täiesti selgusetuks inimesele, kes ei ole kokku puutunud ristiusuga. Kujund luuakse semantilise teisenduse käigus, nii et fraseoloogiline nimetus kaugeneb prototüübi tähendusest, kuid säilitab sellega semantilise seose. (Õim 2001B: 555)

2.1. Fraseoloogiliste isikunimetuste struktuur

Struktuurilt on fraseoloogiline isikunimetus kas liitnimisõna või nominaalfraas, mille põhjaks on substantiiv (Õim 2001B: 555).
Liitnimisõna (tunnus + selle kandja)
Substantiivse täiendosisega fraseoloogilised nimisõnad, milles põhisõna märgib metafoorselt inimest ja täiendosa iseloomustab teda lähemalt mingist tunnusjoonest lähtuvalt. Selliste sõnade kohta kasutatakse ka terminit „metafoorsed liigisõnad” ning nende kirjeldavad täiendosad võivad viidata omadusele (vedelvorst, kuldsuu ), iseloomulikule tegevusele (pigikäpp, pättjalg), välimusele (lokilammas), elukohale (maarott) jne.
Süntaktilise teisenduse käigus tekkinud liitnimisõnad. Need on eeskätt verbifraasist moodustunud tegijanimed: keelt kandma – keelekandja, tühja tuult tallama – tuuletallaja jne. Siia kuuluvad ka verbifraasist moodustatavad teonimed, kuigi need ei ole eesti keeles alati soositud (nt väljendid keelesügamine ja keelekratsimine keelekasutuses tihti ei esine). Mõned fraseoloogilised ja-sufiksiga isikunimetused võivad tõenäoliselt olla ka iseseisvalt tekkinud: pudelipaikaja (pudelit paikama?), kirburautaja (kirpu rautama?) jne. Sellised nimetused on enamasi tugeva negatiivse konnotatsiooniga.
Fraseoloogilised liitumid, mis koosnevad sisu poolest loogiliselt liitunud elementidest ja millel on olemas analoog vaba või metaforiseerunud sõnaühendi näol: pime kana – pimekana, üks silm – ükssilm jne. Sellistes sõnades märgib adjektiiv nimisõna liiki. Siia kuuluvad ka määrsõnalise esikomponendiga liitumid (püsti kurat – püstikurat jms), milles esimene pool iseloomustab nimekandjat seisundi oleku või olemisviisi kaudu.
Nominaalfraas
Isikunimetusena esineb ainult selline nominaalfraas, mille aluseks on substantiiv, sest inimese nimetamise määrab tegelikkuse objekt.
Fraseologism kui nimisõnafraas, kus peasõna laiend väljendab nimisõnaga tähistatu tunnust. Siia kuuluvad adjektiivatribuudiga fraasid (valge vares , igavene juut ), genitiivatribuudiga fraasid (kurva kuju rüütel, saksa Mihkel), fraasid, kus atribuudiks on nimisõna muud käändevormid (sarvedega mees, tiibadeta ingel ) ja adverbiaalatribuudiga fraasid (hunt lambanahas, kits kärneriks).
Fraseologism kui hulgasõnafraas, kus peasõnaks on hulga- või mõõdunimisõna, laiendiks aga nimisõna. Näiteks: iga mats , viies ratas vankri all jne.
Fraseologism kui paarissõna (substantiiv + substantiiv), mis on isikunimetustena rajatud kas vastandusele (Taavet ja Koljat , tuli ja vesi) või samasusele (Mikud ja Mannid, sukk ja saabas). (Õim 2001B)

2.2. Fraseoloogiliste isikunimetuste moodustamine

Fraseoloogilised isikunimetused on kujunenud kas keelelisel või keelelisel ja keelevälisel alusel. Esimesel juhul moodustavad fraseologismi sõnaühendid, mis on semantilise teisenduse käigus fraseologiseerunud (kärnane lammas, villis venelane), teisel juhul on fraseologismil nii keeleväline (süžee vms) kui ka keeleline alus: halastaja samaariamees, Buridani eesel. Fraseoloogilise nominatsiooni aluseks olevad tunnused võivad avalduda väljendi struktuuris erinevatel viisidel :
Motiveeritud nimetused, mille prototüübi tunnused sisalduvad väljendi atributiivses komponendis : eksinud lammas, valge vares vms
Väljendid, mille nominatsiooni aluseks on tunnustest tekkiv assotsiatiivne tervikkujutelm: hunt lambanahas, kits kärneriks, ingel maa peal jne. selliste nimetuste puhul kirjeldatakse inimest mitmest aspektist korraga.
Situatsioonist lähtuva kujundiga nimetused, mis on sageli tekkinud mingi kirjandusliku süžee alusel: halastaja samaariamees, Taavet ja Koljat, koer heinakuhja otsas jne. (Õim 2001B)

2. 3. Isikunimetuste põhisõna stereotüüpsed kujundid

Põhisõna tähistab fraseologismis eeskätt inimest kui sellist ja võib nimetamisel lähtuda erinevatest aspektidest.
Inimene > loom vm zooloogiline olend . Selle stereotüübi puhul kas aktualiseeruvad prototüüpse looma tunnused ning väljendi atributiivne komponent rõhutab neid (ussike põrmus, süütu talleke jne) või aktualiseerub ainult põhitunnus – zoomaailma kuuluv – ja konkreetne loom oma iseloomulike omadustega ei ole kujundi suhtes primaarne (valge vares, kärnane lammas, vana kala, hilpharakas jne).
Inimene > teine inimene. Sellises kujundis nimetatakse inimest tavaliselt ameti-, sugulus- vm suhte kaudu: vaga isa, vedel vend, kadunud poeg jne. (Õim 2001B)
Inimene > pärisnimi. Siin on liitsõna põhikomponendiks üldlevinud eesti (või muu kirjeldatava rahvuse) eesnimi ja inimese iseloomujooned väljenduvad fraseologismi atributiivses komponendis: venivillem, kubujuss, saksa Mihkel, sitavanka (vene Ivanist), onu Sam (ameeriklane) jne. Eesti mehenimedest on kujundiloomes sagedasemad olnud Ants, Jaan, Jaak, Mats ja Kusti (pudruants, ilmjaan, jupijaak, maamats, kõõmakusti), naisenimedest Kai, Leenu , Liisu, Mari, Triinu (räpakai, pläraläraleenu, piripilliliisu, salgumari, tuhkatriinu). Pärisnimi on kasutusel üldnimena ka sõnapaarides (Minnid ja Mannid, Jukud ja Jaanid) ning üksikult (koljat – koljatikasvu mees, Juku – poiss, laps). (Õim 2001B; Mäearu 2002)
Inimene > rahvuse esindaja. Need nimetused ei ole eriti sagedased: villis venelane, igavene juut, viimane mohikaanlane.
Inimene > mütoloogiline olend. Sellisel kujundil on enamasti usundiline taust: tiibadeta ingel, ingel maa peal, vaene kurat, püstisaatan jne.
Inimene > kehaosa . Nende fraseologismide puhul on lähtutud osa-terviku suhtest ja nimetuse moodustamises on lähtutud kehaosa tähtsusest (helge pea, kulupea , tainapea jne), funktsioonist (parem käsi, kobakäpp, kurjad keeled, kuldsuu), asendist (tähtis nina, lehtsaba), välimusest (kirvenägu) vms.
Inimene > botaanikatermin. Need on enamasti üsna kergesti assotsiatsioone loovad kujundid: jõujuurikas, vana känd, õnneseen jne.
Inimene > aine. Need nimetused nii läbipaistvad ei ole kui botaanikaterminitest lähtuvad väljendid: liha ja veri , maa sool, üks luu ja liha.
Inimene > asi. Kujundiloomes kasutatakse igapäevases eluolus tuttavaid ja vajalikke esemeid, harvem riideesemeid: hädapasun, elav ajaleht; jänespüks jne.
Inimene > kvantum. Nendes väljendites iseloomustab hulgasõna inimest kvantitatiivselt, atribuut aga kvalitatiivselt : magus suutäis, hunnik õnnetust jne. Isikunimetustena need siiski eriti populaarsed ei ole. (Õim 2001B)

Kokkuvõte

Fraseoloogilised nimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa, nad väljendavad tugevalt kõneleja ekspressiivhinnangulist suhtumist kirjeldatava objekti suhtes. Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (poriorikas), vaimsete omaduste (tuhajuhan), iseloomu (nõiaella), käitumise (tolaants), päritolu (maamats) või ameti (kirjaneitsi) järgi. Eesti keele kujunemise ajaloost tulenevalt on paljud eesti fraseologismid piiblipäritolu või eeskuju saanud vene ja saksa keelest. Fraseologismid on enamasti humoorika sisuga ning rikastavad inimeste keelt, andes kuulajale illustratiivset materjali. (Õim 2001B; Mäearu 2002)

Kirjandus

Mäearu, Sirje 2002. Pindejürist prügikastikustini. – Oma Keel nr 1, lk 29–31.
Õim, Asta 2001A. Mööda eesti fraseoloogiamaastikku liikudes. – Oma Keel nr 2, lk 19–25.
Õim, Asta 2001B. Isikunimetustest eesti fraseoloogias. – Keel ja Kirjandus nr 8, lk 554–562.
8