kaasnevad nälg ning sellest omakorda tingituna ka haigused. Nende hädade ohvriks langeb iseenesest mõistetavalt peamiselt lihtrahvas, kes on tegelikult kõikide nende probleemide, ka poliitiliste tekkimises kõige vähem süüdi. Kas kõik see on hea? Vaevalt. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid (vähemalt talurahva seisukohalt) otsuseid, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli rohkem. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis
See thendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nd misniku omand. Kuigi veti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kik talupoja kohustused misa vastu, ei pidanud misnikud nendest alati kinni ja tlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal vimalus oma misnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jnud peale iglus, vaid hoopis raha, mida misnikul oli kindlasti rohkem. Taolist olukorramuutust talupoegade jaoks ei saa kuidagi pidada positiivseks. Kuid ei halvenenud ksnes talupoegade olukord. Muudatused tulid ka linnadesse. Nimelt kaotasid viimased oma linnaigused, mis on juba ainuksi oma phimttes tiesti negatiivne, rkimata tegelikest vabaduse piirangutest. Riigivim hakkas tegema linnadele rohkesti ettekirjutusi ja neid aina rohkem ldriiklikele huvidele allutama. Linnad, kus ei olnud sadamat, kaotasid vimaluse kaubanduses osalemiseks. Talupojad said ka nende reformide
Vana hea rootsiaeg Üsna sageli, kui meenutatakse Eesti ajalugu, räägitakse ka ´´vanast heast rootsiajast ´´ . See aeg oli kindlasti mõnevõrra parem kui Saksa aeg ja rootsi ajale järgnenud Vene aeg. Kuid kas see tõesti oligi nii hea ? Siis, kui Eesti oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks olulisem läbiviidud reform seisnes selles, et pärisorjus kehtestati juriidiliselt . Talupoeg ning tema lapsed olid mõisniku omand . Kuigi võeti kasutusele ka nn. Vakuraamatud, mis sisaldasid kõiki talupoja õigusi mõisa vastu, siis mõisnikud ei pidanud nendest alati kinni ning tõlgendasid neid kirjutatud õigusi nii nagu neile endale kasulik oli. Talupojal oli isegi õigus oma mõisnikku kohtusse kaevata, aga muidugi ei jäänud õiglus peale, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kohe kindlasti rohkem . Selline olukord ei ole kuigi positiivne talupoegade jaoks .
http://www.abiks.pri.ee Kui võimule sai Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 1672. aastal ning kuna tema õnnetuseks oli ta päranduseks saanud tühja riigikassa, siis alustas ta reduktsiooni. See mõjus erinevatele seisustele erinevalt. Balti aadlitele see ei meeldinud, sest just nende maad võeti ära. Kuna mõisad läksid riigile, siis mõisnikud ei saanud talupegi enam nii palju käsutada. Hakati täpsemalt kirja panema talupoegade koormisi, mis tähendas, et mõisnikud ei saanud talupoegi enam nii karmilt enda huvides ära kasutada. Kui talupojal oli siiski mõisnikuga probleeme, siis võis ta selle üle kaevata. See parandas suuresti talupoegade elu ning nad võisid jälle natuke inimlikumalt elada, vähemalt nii palju, kui võimalik. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis. Kuigi talupoegade maad olid väiksemad, kui mõisnikel, said nad siiski
Sõja ja hädaaegadel pärisorjus mõnevõrra leevenes. Mõisnike sissetulek sõltus eelkõige tema talupoegade arvust, seetõttu oli pagemine võimalik ja mõisnikud ei saanud talupoegadele eriti suuri koormisi peale panna. Talupojad kandsid ja kasutasid isegi tulirelvi. Mõisate arv tõusis ca 1000-le. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees. 8.Mida tähendas ,,vana hea rootsi aeg" majanduslikus ja õiguslikus mõttes eestlastele? Talupojad pärisorjastati ning see oli mõisnikele väga hea, kuna nende sissetulek olenes suurel jaol talupoegade arvust. Mõisnikel oli kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud (see oli talupoegadele suureks plussiks). Vastasel
Sellel ajavahemikul jõudis valitseda 5 kuningat Gustav II Adolf 1611-1632, Kuninganna Kristiina 1632-1654, Karl X Gustav 1654-1660, Karl XI 1660-1697, Karl XII 1697-1718. Rootsi ajal oli olulisi positiivseid külgi. Näiteks kuningas Karl XI tahtis lahti saada päris orjusest. Mis oleks olnud Eestlastele väga positiivne. Riigi mõisad võeti ära ja hakkati nende kasutamise eest renti küsima. Tema valitsemis ajal kehtestati ka vakuraamatud kuhu pandi kirja maksud mida talupoeg maksis. Rootsi ajal asustati ka TÜ ja hakkati ka ehitama linnakoole ja talurahvakoole. Eestimaa saamine Rootsi kuninga valduseks oli üks tähtsamaid reforme. Kuigi võeti kasutusele näiteks vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei
Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need
Talurahva olukord Rootsi ajal Tinglikult algas Rootsi aeg Liivi sõja lõpus aastal 1629. Rootsi aja lõpu üle aga vaieldakse. Osad arvavad, et Rootsi aeg sai läbi, kui Eesti ala läks Vene ülemvõimu kätte aastal 1710 ja teised arvavad, et Rootsi aeg sai läbi, kui sõlmiti Uusikaupunki rahu, 1721 aastal, mida loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järg lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Rootsi aega nimetatakse ka Rootsi-Poola ajaks. Peale mitmeid pikki sõdu, oli Eestimaa alad täiesti laastatud. Inimesi elas siin arvatavasti alla 100 000. Paljud linnad, kindlused, mõisad olid varemetes. Mõisnikud, kes soovisid kiiresti tööjõudu kasvatada, pakkusid talurahvale mõni aasta maksuvaba elu nende alal. Nii liikuski umbes kolmandik rahvast vähe viljakatelt aladelt laastatud viljakamatele aladele. Talurahvas valis endale viljakamaid maid elamiseks ja samuti valiti ka inimlikumaid mõisnikke. P�
Samuti rändas sisse palju lätlasi. Mõningaid tagasilööke rahavaarvu pidevale kasvule tingisid Vene-Rootsi sõja sündmused ja 1656-1658 aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid reforme, mida läbi viidi seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem. Kuid ei halvenenud üksnes talupoegade olukord
sulased. Olid ka üksjalad, kes käisid mõisatööd tegemas ühe jalapäeva nädalas, nemad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtmisega, arenedes said nemadki adratalupoegadeks. Vabatalupojad tasusid koormisi rahas ja olid teotööst vabad. Maavabad olid aga muistsete vanemate järglased, kellel lasus sõjaväekohustus, muud koormused puudusid. 15.sajandil hakkas välja kujunema sunnismaisus, mis tähendas, et talupoeg ei tohi mõisniku loata maalt lahkuda, sealt polnud enam pikk samm pärisorjuseni, seda kiirendas ka 1507.aastal Liivi ordumeisteri vastuvõetud otsus keelata eestlastel relvakandmine. 16.sajandiks kaotas talupoeg oma isikuvabaduse, seega oli kehtestatud pärisorjus. Aadlikel oli õigus talupoega kui omandit pärandada, osta, müüa ning vahetada Uue võimuga kaasnes ka uus usk-katoliiklus. See suruti eestlastele peale vägisi, vanadele hiitele ehitati kihelkonnakirikuid
miinuseid. Üheks kõige paremaks küljeks oli kindlasti see, et reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad igasugusest pärisorjusest, kuid samas kohe sellega tuleb meelde ka olukorra negatiivsem pool, kuna reduktsioon ei toimunud kahjuks igal pool, siis kõik talupojad siiski pärisorjusest ei pääsenud. Samuti oli talupoegadel raske, kuna mõisnikud olid ostnud endale igasugused õigused ja talupoegi lihtsalt ei usutud ega kuulatud. Talupoeg võis küll kaevata oma mõisniku kohtusse, kui teda ei koheldud nii nagu peaks, kuid üldiselt jäi siiski ka kohtus mõisnik peale, kuna tol ajal ei olnud niivõrd oluline õiglus, vaid pigem raha, mida mõisnikul rohkem oli. Talupoegade suhtes hea poole pealt vaadatuna oli hea ka see, et tehti Eesti- Rootsi viljaait, mille abil sai riikide vahel müüa ja vahetada vilja, kahjuks aga talupoegadel käis see kõik läbi mõisnike ja ise nad sellest kahjuks suurt kasumit ei saanud
vene keelseid teoseid avaldada). + Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht 4 "Ordinari Freytags Post-Zeitung". + Avati Akadeemiline gümnaasium, Tartu ülikool. 1630. aastal loodi Tartus Akadeemiline gümnaasium, mis muudeti ümber Tartu ülikooliks. See on üks Euroopa vanimaid ülikoole. - Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. - Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. - Nõiaprotsessid. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
· Eesti alad kaotasid sideme Lääne- ja Lõuna-Euroopaga, sest need olid katolikud. Eestist sai Saksa kultuuriruumi ääreala. Eesti ja Läti kirjanduses on kasutatud ka terminit "Vana hea Rootsi aeg". Selline termin võeti kasutusele sellepärast, et Rootsi aega hakati võrdlema peale tulnud Vene ajaga. 18.saj. lõpp oli hullem kui Rootsi aja lõpp. Kõik mis reduktsiooniga kaasa oli tulnud (talupoegade olukorra paranemine) kadus. 19.saj. II pool rahvuslik ärkamine. Valiti välja just "Vana hea Rootsi aeg", sest: · Poola võim valitses ainult Lõuna-Eestis, teati vähem. · Keskajast teati veel vähem, polnud ajaloolist pärimust. · Rootsi aeg elav ajalooline, suuline pärimus Arutluse teema "Vana hea Rootsi aeg" müüt või tegelikkus? Kavapunktid, millest võiks kirjutada: 1. Vaimulik elu 2. Haridus, kirjakeel 3. Reduktsioon 4
Just nende hädade tõttu sai Eestimaa lihtrahvas kõvasti kannatada. Rootsi aja juures on ka mõni positiivne külg. Eriti heaks pean seda, et haridus ja kirjakeel hakkas levima ka lihtrahva hulgas. See andis inimestele suurema võimaluse(kõigile kes tahtsid) õppida ning omandada erinevaid elukutseid. Positiivne oli ka see, et luterlus võidutses, kuigi võib-olla oleks katoliikluse taastamine olnud parem, aga seda me ei tea. Hea oli ka see, et Eestimaa elanikud said taastuda ja paraneda, kuna kahe sõja vahel, oli üsna pikk periood. ,,Vanal heal rootsi ajal" oli halb see, et ka linnadesse tulid muudatused: need kaotasid oma linnaõigused ning nende vabadused olid piiratud. Rootsi tegi linnadele palju korraldusi ja hakkas neid oma huvidele allutama. Nüüd oli nii, et näiteks linnad, kus polnud sadamat, kaotasid võimaluse kaubanduses osalemiseks. Ka talupojad said neis muudatustes palju kahju, kuna neil polnud enam võimalust linna põgenemisega vabaks saada.
ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega. - 14
seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Kuigi haridusolud paranesid Rootsi ajal takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Tänu Rootsi ajale paranesid Eestis haridus- ja kirikuolud. Reduktsiooni läbiviimisest ja mõisate rendile andmisest sai Rootsi raha, mis läks haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist (sunniviisiliselt), et inimesed täitsa lollid ei oleks. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
kraami (mastipuit, lauad, tõrv, tõkat). ● Suurem osa väljaveatavast kaubast läks Madalmaadesse. Väiksem osa Saksamaale. ● Sisse veeti Hispaaniast ja Prantsusest soola, metalli, soolaheeringat ning tubakat. Lisaks veini, klaase, paberit ja kolooniakaupu. ● Riik sai tollide ja teiste kaubandusest laekuvate maksude pealt olulist sissetulekut. Usuelu ● Luteri kirik oli Rootsi riigi kirik. Ka Balti aladel üritati välja juurida viimased paganluse ja katoliikluse ilmingud. ● Kirikus käimine ja künnise maksmine olid rangelt kohustuslikud. ● Herman Samson - Teoloog, esimene Liivima kindralsuperintendent (kirikupea). ○ Luterliku fundamentalismi esindaja Liivimaal. ○ 1527-1699 kohtutes 200 süüdistust nõidumises. ● Johann Fischer - Liivimaa kindralsuperintendent 1675-1700. ○ Eesmärgid: Luterluse süvendamine, vaestekoolide avamine, riigi trükikoda,
Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Vene ajal 1737. aastal sõnastati aga Roseni deklaratsioon , mis oli talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Seal oli kirjas, et siinne talupoeg on pärisori ja senised õigused kaotati. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Metsa üle oli aadlikel seaduse järgi rohkem õigust kui talurahval. Pärast Põhjasõda taastati Eestis pärisorjus kõikjal. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses
2.Teine aste oli meeskohus, kuhu läksid ainuld 4. kõige kõrgem Liivimaa õue kohus, mis asus aadlike vahelised asjad. Teoreetiliselt oli Riias talupojal õigus adrakohtu otsus edasi kaevata , aga seda ei tehtud kunagi 3.Kõige kõrgem oli Estimaa Ülem maa kohus- ainult aadlikud *Kõige kõrgem oli Rootsi kuningas (kuulub mõlema alla) ,tema oli kõige tähtsam.Seadus, mis lubas pöörduda otse kuninga poole.!Mõni üksiks eesti talupoeg sinna ka jõudis. Rootsi suhtus Liivimaasse kui vallutatud provintsi, Eestimaa oli Rootsi riigi osa. Seega suhtumine nendesse kahte kubermangu täiesti erinev. Eestis oli 17 saj alguses juba välja kujunenud aadlike rüütelkond, mis vene ajal oli väga suure tähtsusega.See oli pm aadlike omavalitsus, oma võimu organ. Maapäevale valiti kõige tähtsamad nendest.Liivimaal kuningas keelas rüütelkondadel kokku koguneda ja tekkida.See näitab, et Liivimaasse suhtuti teisiti, teisejärguliselt
läbi Liivimaal positiivsed määrused. Vene ajal sai suurema tähtsuse Liivimaa, Eesti alad jäid tahaplaanile. Positiivsed määrused Positiivsed määrused pidid kergendama talurahva olukorda. Piirasid kodukariõigust, millega mõisnik võis ilma kohtuta talupoega karistada. Seati piirid ka koormistele. Talupojal oli õigus vallasvarale talupojale said kuuluda näiteks mõned riided ning mööblitükid, mida mõisnik ei saanud ära võtta. Vallasvara sai talupoeg omada ainult juhul kui ta ei olnud mõisnikule võlgu. Kehtestati kohustus mõisnikele rajada koole, kuid see jäi suuremas osas paberi peale. Asehalduskord, 1783. Sisuliselt tähendas see Balti erikorra tühistamist, kuigi luteri usk ja saksa keel jäid alles. Rohkem taheti allutada aadlikud keskvõimule. Jäid kehtima Eestimaa ja Liivima kubermangud, kuid neid kubermange valitses ainult üks asehaldur, kes tuli Venemaalt. Peamine eesmärk oli liita Eesti- ja Liivimaa tugevamalt Venemaaga
eestikeelne kirjasõna, see sai tõuke vajadusest tõlkida piibel rahvuskeelde, et rohkem inimesi luterlusse pöörata, mis omakoda tähendas palju uute sõnade tuletamist ja loomist. 1637. Aastal ilmus Heinrich Stahli esimene eesti keele grammatika. Jõudis kätte aeg, kui Rootsi tahtis ka Saaremaad enda valdusesse, see saavutati Rootsi-Taani sõja käigus, mille lõppedes loovutas Taani Brömsebro rahu käigus oma valdused ning algas Rootsi aeg. Fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus, talupoeg vabastati mõisniku kohtumõistmise alt, aga endiselt kehtis kodukari õigus (arrest või ihunuhtlus) ning pärisorje ei tohtinud ei osta, müüa ega vahetada. Rootsi riik pärisorjust ei kaotanud, sest ei tahetud minna tülli kohalike mõisnikega. Venemaa nägi võimalust laiasid Eesti alasid endale saada ning ründas Tartut ja Ida-Eestit sõjaga, mille aga jällegi lõpetas seekord Kärde rahu (1661). Nüüd asus troonile noor Rootsi kuningas Karl XI.
§21. Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal Halduskorraldus Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti neli maakonda moodustasid Eestimaa kubermangu. Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti moodustasid Liivimaa kubermangu, keskuseks Riia. Saaremaa kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu. Seal oli oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus, erinev maksusüsteem. Kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga poolt määratud kindralkuberner. Nad kamandasid sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Nad kandsid hoolt ka avaliku korra eest. Rüütelkonnad. Võimu omasid ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eestimaa rüütelkonna kõrvale kujunes ka Liivimaa rüütelkond. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12 maanõunikku. Igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rü
§21. Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal Halduskorraldus Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti neli maakonda moodustasid Eestimaa kubermangu. Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti moodustasid Liivimaa kubermangu, keskuseks Riia. Saaremaa kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu. Seal oli oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus, erinev maksusüsteem. Kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga poolt määratud kindralkuberner. Nad kamandasid sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Nad kandsid hoolt ka avaliku korra eest. Rüütelkonnad. Võimu omasid ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eestimaa rüütelkonna kõrvale kujunes ka Liivimaa rüütelkond. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12 maanõunikku. Igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rü
Vana hea Rootsi aeg Rootslased said Eestimaal võimule järk-järgult. Esmalt 1561. aastal ajasid rootslased poolakad Toompealt välja ja niimoodi alistades Põhja-Eesti. Järgmisena, 1629. aastal sõlmiti Rootsi ja Poola vahel Altmargi vahe-rahu, millega Poola loovutas Lõuna-Eesti Rootsile. Sellega oli 70- aastane sõdade ajajärk lõppenud. Aastail 1643-1645 peeti Taani ja Rootsi vahel järjekordne sõda, mille järgselt taanlased, kui kaotajad loovutasid Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu eestlaste maa läinud Rootsi riigile ja Eestis algas Rootsi aeg. Eesti ajaloos räägitakse tihti Rootsi ajast, nimetades seda ,,vanaks heaks Rootsi ajaks". Kuid kas see aeg oli tõesti nii hea võrreldes talle eelnenud Ordu aja ja järgnenud Vene ajaga, et seda perioodi saaks nimetada ,,vanaks heaks"? Rootsi ajal toimusid rahvastikus suured muudatused.17.sajandi alguses hinnati rahvaarvu vähemaks kui 100 000. Kuna sõdades, mis to
kodukariõigus- mõisniku õigus oma alamaid karistada Mõisnik koormisi tõsta ei saa Karistuseks nüpeldati talupoega piitsa vm.ga 8. ,,vana hea Rootsi aeg" majanduslikus ja õiguslikus mõttes eestlastele Pärisorjadeks olid talupojad tehtud juba oruaja lõpul. Talupoegi hakati müüma, vahetama ja ostma. Mõisnike sissetulekud sõltusid eelkõige talupoegade arvust. Raskenema hakkas teokoorem. Mõisate arv kasvas, aga talupoeg oli ja jäi mõisniku omandiks. Mõisnikel oli kodukariõigus( võis talupoega peksta). Makse ja koormisi ei saanud mõisnik tõsta, aga kui ta seda tegi võis talupoeg ta kohtusse kaevata. 9. Kuidas mõjutas Eesti kultuurilugu Rootsi riigi usupoliitikat? Kirikud olid suhteliselt näruses seisundis. Rootsi-Poola sõda pühkis ära selle viimasegi, mis alles oli jäänud. Erandiks oli Tallinn, millest kujunes tugev luterlik keskus
õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung". 3 Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast,
Adramaarevisjon- talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse ja revisjoni käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Pearahamaks- selle kehtestamise järel hakati tegema hingeloendusi, et panna kirja maksukohustuslik elanikkond, kes riigile maksta saab. Talurahvas Rootsi ajal rootsistamispoliitika nurjumine lõpetas rootsi võüimude katsed lähendada eesti talupoegade õiguslikku olukorda rootsi vabade talupoegade omale. Taaskehtestati sunnismaisus, talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse. 1600 aastal andis Karl 9-s korralduse ühtlustada maksud kogu P-Eestis. 1645 fikseeriti Eestimaa kuberneri Gustav Oxienstierna maakorraldusega sunnismaisus ja pärisorjus juriidiliselt. 1668 avaldas Liivimaa kindralkuberner Clas Tott maapolitseikorralduse, mis samuti määras talupojad pärisorjuslikku seisundisse 17, saj keskel- toimus kohaliku talurahva lõplik pärisorjastamine.
vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletaud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks. Talupoeg sai isiklikult vabaks. Maa kuulutati mõisniku ainuomandiks, talupoeg sai seda kasutada vaid rendi eest, mille suurus oli mõisniku määrata. Talupoeg võis minna ühe mõisniku juurest teise juurde, kuid ta ei võinud minna linna ega teise kubermangu. 5. Hilisemad talurahvaseadused Majanduslikud raskused, millele lisandus alandatud talurahva käärimine, sundisid aadelkonda talurahvaküsimust uuesti läbi vaatama.Vene tsaari Nikolai I ringkond sai aru, et 1816. Aasta seaduse parandamiseks on vaja uut reformi. Uute seaduste
Kuressaare Ametikool Tehniliste erialade osakond Rootsi aeg Referaat Juhendaja: Koostaja: Rühm: Kuressaare 2009 I Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal Halduskorraldus. Nagu enne, nii ka nüüd jäi Eesti ala jagatuks kahe kubermangu vahel. PõhjaEesti neli maakonda (Lääne, Harju, Järva ja Virumaa), mis olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas, moodustasid Eestimaa kubermangu. Poolalt vallutatud aladest, LõunaEestist ning PõhjaLätist kujunes Liivimaa kubermang, keskusega Riias. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu LõunaEesti mandriosa. Saaremaa, mis liideti Rootsi valdustega alles 1645. aastal Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga, kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu, säilitades aga edaspidi teatud eriseisu
Suurema saagi korral leiti kindalasti mõni seadus, et talupojalt rohkem saaki saada. Ei halvenenud üksnes talupoegade olukord. Muudatused tulid ka linnadesse. Linnad kaotasid oma linnaõigused, mis on juba ainuüksi oma põhimõtte pärast negatiivne, rääkimata vabaduse piirangutest. Linnad, kus ei olnud sadamat, kaotasid võimaluse kaubanduses osalemiseks. Talupojad said ka nende reformide tagajärjel kannatada neil kadus võimalus linna põgemisega vabaks saada. Reduktsiooni läbiviimisest ja mõisate rendile andmisest sai Rootsi raha, mis läks haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. 1637. aastal koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mis oli saksa keele reeglitele kohandatud
aastal koostas Forselius esimese aabitsa. Talupojad olid Rootsi ajal sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada. Sõja ja hädaaegadel pärisorjus mõnevõrra leevenes. Alles pärast 1680. aastal toimunud reduktsiooni paranes talurahva olukord. Talupoegade koormisi hakati üles kirjutama vakuraamatutesse. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Kuid mõisnikud kasutasid vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal väita ei saa. Eesti aladel hakkas majandus arenema ning hakati rohkelt toorainet teistsesse riikidesse saatma. Rootsi aja alguses oli Eesti aladel üle 1000 mõisa. Mõisnikud panid rõhu teraviljakasvatamisele, sest see oli kõige tulusam. Eestit hakati kutsuma Rootsi
Muutused olid miski, mida talupojad olid oodanud. Seda võib järeldada pearaharahutustest kui ka vennastekoguduseliikumistest. Ratsionalistlikud ideed muutusid populaarseteks, milles jõuti selgusele, et talunike hädade põhjuseks oli peamiselt pärisorjus. Aleksander I võttis kasutusele talurahva seadused, mille pani kehtima Eesti ja Liivimaal. Talurahva seadused muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ja kohustusi. Aastal 1802/04 võeti vastu regulatiiv, millega talupoeg sai õiguse oma talu pärandada kui kõik koormised ja kohustused on korras. Talupojad jäid endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud müüa, kinkida ega pantida. Pärisorjus kaotati lõplikult 23. mail 1816/19 talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Nende müük ja ost keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas ja kinnisvara, aga ei tohtinud elukutset vahetada, pidid tegelema ainult põlluharimisega. Liikumisvabadus oli samuti piiratud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
