Valik mõisted Eesti muinasajast (3)

Billingeni katastroof- enam kui 8000 a.eKr murdsid Balti jääpaisjärve veed Kesk- Rootsi alal Billingeni mägedest põhja poolt läbi ookeani, selle tagajärjel langes Läänemere pind korraga 20- 30 meetri võrra. Eesti pindala suurenes märgatavalt. Kaheksandal at. eKr. soojenes kliima siinmail tunduvalt, ilmusid kase- ja männimetsad jne. Sellest ajast pärineb ka esimene teadaolev in. peatuspaik Eestis.
Kunda kultuur- Kõik Eesti mesoliitikumi ehk kiviaja asulad kuuluvad sellesse kult. Kunda kult. oli levinud kõigis Läänemere idaranniku maades, alates Lõuna- Soomest kuni Visla jõe suudmeni. Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli võimalik kalapüük ja vee äärde jooma tulnud loomade küttimine ning pakkusid järved ja jõed paremaid liiklemisvõimalusi kui tihedad raskestiläbitavad metsad . Arvatavasti elati ritvadest püstitatud koonusekujulistes püstkodades. Kunda kult. elanikud kasutasid sageli luid ja sarvi, millest valmistati mitmesuguseid töö- ja tarbeesemeid. Suuremate tööriistade valm. kasut. kristalseid kivimeid, mida töödeldi lihvimise teel. Selleagsed kivikirved olid ebakorrapärase kuju ja konarliste pindadega ning lihvitud üksnes teraosalt. Väiksemaid kirveid, mida nimet. ka talbadeks, varretati vahel isegi eriliste sarvest kirvepeade abil. Praegu oletatakse nende tulekut esmajoones lõuna poolt Euroopast. (Kunda lammasmägi/ Pulli )
Kammkeraamika kult.- U. 3300. a paiku eKr. jõudis Eestisse paremini valmistatud savinõude tüüp. Nende välispind oli kaunistatud lohukeste ja täketega, tehti arvatavalt kammi meenutava riistapuuga, sealt ka nimetus kammkeraamika kultuur.
Kivikirstkalme - Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest enamasti 3-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskele laotud põhja- lõuna- suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu v. ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees- ilmselt perekonnapea.
Tarand kalme- Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud piklikku nelinurkset põhja-lõunasuunalist tarandit. Tarandkalme pikkus on kuni 60 m. Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Väliskülg on sirge. Tarandi pikkus on 2...10 m, laius 1...6 m. Tarand on täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse on maetud mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena.
Aestid (“ästid”)- Rooma geograafid ja ajaloolased on kirjeldanud läänemere rannikul elavaid rahvaid , esmakordselt aastal 98 pKr pandi Tactiuse poolt kirja rahvas aestid. Tänapäeval arvatakse õldiselt, et aestidena nimetati põhiliselt balti hõimusid.
Fennid - Fennideks nimetati rooma allikates põhiliselt soomlasi .
Linnamägi- Rahvasuus tuntakse mägi- ja neemiklinnuseid linnamägedena ja neid kohtab kogu Eesti mandril (va. Lääne- Eestis).
Maalinn- Rahvasuus tuntakse maalinnadena ringvall-linnuseid, neid iseloomustab umber kogu linnuseõue rajatud kõrge kunstlik vall. Kõige võimsamate vallidega ringvall- linnuseid rajati enim saaremaale ja lääne- eestisse. Nt. muhu linnus
Tšuudid- Vene kroonikates nimetati eestlasi ja mõningaid teisi ida pool Peipsit elanud läänemeresoomlasi tšuudideks.
Malev, maleva- Põhiliseks väeüksuseks oli maakonnas mood. malev, mis koosnes nii ratsa kui ka jalameestest.
Vägi- oli üheks muinasusu põhimõisteks ja elemendiks . Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge ja jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Viimsases ilmnes see eriti selgelt äikese ajal. Ent väge võis olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid, pidid ka ise omama erilist väge. Selliseid isikuid nimet. tarkadeks ehk nõidadeks.
Mõõgavendade ordu- 1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu “Kristuse Sõjateenistuse Vennad”. Ordu liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma mõõgavendade orduks. Ordu juhiks oli ordumeister . Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Preestervennad pidasid vaimulikke talitlusi. Teenijate vendade hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokkasi ning teisi ametimehi.
Kolme maleva manööver- (3-e maleva nimi, aeg, kirjeldus)-
  Kevadel 1215 .a. liikus kolm eesti malevat lõuna poole:
    - saarlased pidid Riia ümber piirama ja Väina sadama kinni panema ;
    - ridalased Turaida liivlastele kallale tungima;
    - sakalased ühes ugalastega pidud kallale tungima lätlastele.
Sõjakäik oli küll väga hästi mõeldud, kuid vaenlast hävitada siiski ei jõutud.
     Saarlased pidid Riia alt, kus nad kividega täidetud laevu, paate ja kaste jõesuudme sulgemiseks põhja lasid, kiiresti lahkuma , sest uued ristisõdijate salgad jõudsid kohale ja sundisid nad põgenema.
     Ridalased, kes liivlastega sõdisid ja nende maad laastasid, pöördusid saarlaste põgenemist kuuldes tagasi omale maale.
     Kõige enam said kannatada lätlased ja nende maa. Püüti kõik paha, mis lätlased kunagi teinud, kätte maksta.
Toreida vaherahu -. Eestlased sõlmisid sakslastega 3 aasta peale ( 1212 -1215) rahu, mille järel Sakala pidi sakslaste ülemvõimu tunnustama ja lubama vastu võtta ristiusu.
Katk- kergesti leviv nakkushaigus , mida tekitavad bakterid. Mitmed katkuepideemiad on inimkonna ajalugu otsustavalt mõjutanud. Katku levitavad närilised, eriti rotid ja ümisejad. Neil parasiitidena elavad kirbud nakatavad inimesi. Katku nimettatakse ka Mustaks Surmaks. Tavaliselt puhkes katk sõja tagajärjel, kui sõjakahjustused olid suured.
Danebrog “Taani kangas”- ehk Taani rahvuslipp.
Lembitu (Lemmitu, Lambite, Lembitus, Lembito) Sakala põhjaosa vanem, kellele kuulus Leole (arvatavasti Lõhavere) linnus. Sai tuntuks eestlaste tähtsaima juhina muistse vabadusvõitluse perioodil.
Vjatško Koknese vürst, kes oli sunnitud ristisõdijate tegevuse tõttu 1208. a. oma vürstkonnast loobuma.
Wolquin (Folkvin, Volkewin) Mõõgavendade ordu ordumeister (1209-1236), kes juhtis ordut ristisõjas eestlaste ja teiste ümberkaudsete paganarahvastega.
Theoderich (Teoderic, Dietrich ) tsistertslaste ordu preester , piiskop Meinhardi abiline misjonitegevuses. Toreida vanema Kaupo oletatav ristija ja usuline mõjutaja. 1191. a. püüdis alustada misjonitööd Eestis, kuid pääses vaevu ohverdamisest päikesevarjutuse tõttu. 1196 . a. õnnestus Theoderichil paavst Coelestinus III saavutada bulla, milles lubati "pattude andeksandmist kõigile, kes võtavad risti", so. lähevad ristisõtta Liivimaale. 1202. a. asutas ta vaimuliku rüütliordu "Kristuse Sõjateenistuse Vennad" (Mõõgavendade ordu). 1205 . a. nimetas piiskop Albert Theoderichi Dünamünde (Daugavgriva) kloostri abtiks. 1211. a. nimetati ta Eestimaa piiskopiks.
Kaupo (Caupo) Toreida (Turaida) liivlaste vanem, kelle arvatavasti ristis preester Teoderic. Sai innukaks ja ustavaks kristlaseks, osutades edaspidi ristisõdijatele hindamatut abi. 1203 -1204. aastal rändas Rooma, kus kohtus paavst Innocentius III-ga, kes kinkis talle käsikirjalise Piibli. Kaupo osales ristisõdades eestlaste vastu. On arvatud, et Kaupo pidas ristiusu vastuvõtmist liivlastele kasulikuks ja vajalikuks, et saada osa Lääne-Euroopa kõrgemast vaimsest ja materjaalsest kultuurist.
Tabelinus (Thabelinus) Pudiviru (umbes tänapäevase Simuna kihelkonna alal) vanem, kes olnud ristitud juba enne ristisõja algust Ojamaal. On arvatud, et Tabelinus oli üks olulisemaid Virumaa vanemaid.
Henrik (Läti Henrik, Henricus de Lettis) (u. 1187- pärast 1259. a.) pärit arvatavasti Põhja-Saksamaalt Magdeburgi kandist, saabus 1205. a. Liivimaale ning pühitseti 1208. a. kevadel preestriks. Tema teenistuspiirkonnaks oli Ümera lätlaste ala ning elupaigaks Rubene. Henrik on olnud väga liikuv ning agar mees võttes osa mitmetest olulistest sündmustest. Ta on olnud aktiivne osaleja ristisõjas eestlaste vastu. Hea keeleteoskuse tõttu - ta oskas saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keelt - kasutati teda ilmselt tihti tõlgina.