Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Valgud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
valgud, ensüüm, happed, aminohapped, ensüümid, antikehad, hemoglobiin, heeliksi, biopolümeerid, lihtvalk, liitvalk, erinevast, ühenditest, neljandat, mehaaniline, kiiritus, toimuks, tormiliselt, igat, inhibiitorid, antibiotikumid, arseen, tsüaniid, kõhunääre, insuliin, neerupealsed, adrenaliin, kaitsefunktsioon, valgetes, immuunvastusPolümeer on keemiline ühend, mille molekul koosneb paljudest keemilise sidemega seotud korduvatest struktuurühikutest. Elusloodus – ehk looduselustik on looduse, mille moodustavad organismide ehk elusolendid. Näited: DNA, Hemoglobiin, sahharoos jne. Eluta loodus – Osa universumist, mis pole bioloogilises mõttes elus. Eluta looduse hulka kuuluvad õhk, vesi, mineraalid jne. Näited: ammoniaak , vesi , naatriumkloriid. Vesi – Vesinikust ja hapnikust koosnev kõige levinum aine maal ning universaalne lahusti, mille keemiline valem on H2O. Vee omadusteks on näiteks suur soojusmahutuvus ja kõrge keemistemperatuur. Lahusti paljudele ainetele, rakkudes turgori (raku siserühk ) tagamine,
Pärnu Koidula Gümnaasium Elvi Sobolev 10.c klass VALGUD Referaat Pärnu 2008 SISUKORD 1. VALKUDE KOOSTIS JA STRUKTUUR ...........................................................................4 1.1. Aminohapped ..................................................................................................................4 1.1.1. Valkude seotus aminohapetega ................................................................................5 1.2. Valgu molekulide struktuur ............................................................................................ 6 2. VALKUDE ÜLESANDED ................................................................................................... 8 2.1
valke. Nende kõrval on enim esindatud lipiidid (rasvad, õlid, vahad) ja sahhariidid (glükoos, tärklis, tselluloos). Ehkki nukleiinhapete (DNA pärilikkuse kandja ja RNA päriliku informatsiooni avaldamine) sisaldus on suhteliselt madal, on nad vajalikud kõigile rakkudele. Tabel 1: Keemiliste ühendite keskmine sisaldus rakkudes Anorgaanilised ained % Orgaanilised ained % Valgud 14 Lipiidid 2 Vesi 80 Sahhariidid 1 Teised Nukleiinhapped: anorgaanilised 1.5 DNA 0.4 ühendid (soolad) RNA 0.7 Madalmolekulaarsed
Valdav osa orgaanilisi aineid koosneb süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Nende kõrval on enamlevinud keemilised elemendid on lämmastik, fosfor ja vääval. Seega leiduvad orgaaniliste ühendite koostises kõik makroelemendid. Orgaanilist ainet iseloomustab: Ainult elusorganismides tekkinud Sisaldavad alati süsinikku (C) Sisaldavad rakkudele kättesaadavat energiat (O reageerimine, põlemine) C on seotud nelja kovalentse sidemega Bioaktiivsed ained ensüümid, vitamiinid, hormoonid, antibiootikumid, mürgid, süsivesikud, lipiidid, valgud, nukleiinhapped. Makroelemendid ja nende ülesanne organismis Süsinik keskne eluelement kuulub kõikide biomolekulide (valkude, rasvade, süsivesikute) koostisesse. CO2 fotosünteesi lähteaine, hingamise ja käärimise lpp-produkt. Vesinik esineb kõikide biomolekulide koostises. Osaleb vesiniksidemete (O...H; N...H) moodustumises. Mida rohkem on ühendis vesinikku, seda energiarikkam see on.
BIOLOOGIA EKSAMIKS 1. BIOLOOGIA UURIB ELU Biomolekulid-Ained mis ei moodustu väljaspool organismi- sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped, vitamiinid. Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talitluslikul ja regulatoorsel tasandil. Elu tunnus: rakuline ehitus, kõrge organiseerituse tase, (biomolekulide esinemine), aine- ja energiavahetus, sisekeskonna stabiilsus(ph), paljunemine, (pärilikkus), reageerimine ärritustele, areng Viirus pole elusorganism! Rakk on kõige lihtsam ehituslik ja talitluslik üksus, millel on kõik elu omadused.
OH - ja H+ ioonide kontsentratsioonide korrutis on alati konstantne (10 -14), järelikult võimalik arvutada teine pool. pH’st sõltub enamik bioloogilisi protsesse. Homeostaas – optimaalse pH taseme hoidmine kudedes protsesside stabiilsuse tagamiseks puhversüsteemide abil Puhversüsteemid – tagatakse happelisuse-aluselisuse tasakaal teatud vahemikus 1) Bikarbonaatne – piimhappe prootoni sidumine ja kehast välja viskamine 2) Aminohapped – võib siduda aluseid või happeid Vesinikside -Nõrk side. Hoiab valgusideme stabiilsena nii et geneetiline kood ei läheks kaduma. Veebilanss - veetasakaalu hoidmine toimub negatiivse tagasiside abil Vere osmootne kontsentratsioon tõuseb -> signaal vee kaotamisest on vee saamisest suurem -> hüpotalamus 1) stimuleerib ajus asuvat janukeskust või 2)stimuleerib ajus asuvat käbikeha sünteesima antidiureetilist hormooni -> mida rohkem hormooni, seda rohkem imatakse
Kaks uurimisobjektide gruppi: kontroll- ja eksperimentaalgrupp. Peavad olema sarnastes tingimustes, ainuke erinevus uuritavas teguris ehk muutujas 5. Tulemuste analüüs ja järelduste tegemine võrreldakse kahe grupi vaatlustulemusi. ORGANISMIDE KOOSTIS Keemiliste elementide sisaldus rakkudes Hapnik, süsinik, vesinik, lämmastik (HONC) moodustavad kokku 98 % raku keemiliste elementide kogumassist. Keemiliste ühendite sisaldus rakkudes Anorgaanilised ained: vesi Orgaanilised ained: Valgud, lipiidid, sahhariidid, nukleiinhapped(DNA, RNA) jne Anorgaanilised ained organismis Vesi · Hea lahusti · Osaleb keemilistes reaktsioonides · Aitab säilitada rakusisest püsivat temperatuuri Vee molekul on dipolaarne. Lahustab hästi anorgaanilisi aineid ja paljusid polaarseid orgaanilisi ühendeid. Molekulid moodustavad vesiniksidemeid. Katioonid K+ ja Na+ - osalevad närviimpulsi tekkes, leidub veres ja rakkude tsütoplasmas
.....................................................................................5 Anorgaanilise ained rakus.........................................................................................................6 Orgaanilise ained rakus.............................................................................................................7 Lipiidid....................................................................................................................................8 Valgud.....................................................................................................................................8 Nukliinhapped......................................................................................................................10 Bioaktiivsed ained................................................................................................................ 11 Vitamiinid...........................................................................
Kui fotosüntees pidurdub või lakkab, kasutavad taimed energia saamiseks tärklist. Selleks lagundatakse tärklis uuesti glükoosi molekulideks. Kartul tselluloos (ehitus, kaitse-taimed). Tselluloosi molekulid on ühinenud kimpudesse, mis omakorda moodustavad tselluloosikiude. Tselluloosi on rohkesti taimede tugikoe rakkude kestades ning see muudab varred tugevaks. Taimed ei saa ise tselluloosi energeetilisteks vajadusteks enam kasutada. Ka inimese seedeelundkonna ensüümid tselluloosi ei lagunda. Rohusööjatel loomadel aitavad seda siiski teha soolestikus elavad mikroobid. glükogeen (varuaine loomad, seened). Loomorganismides säilitatakse glükoosivarusid peamiselt maksas ja lihastes loomse tärklise ehk glükogeeni molekulidena. kitiin (ehitus, kaitse-loomad, putukad, seened). Lülijalgsete välisskeletis, aga ka seente rakukestas esineb kitiin, mis samuti kuulub polüsahhariidide hulka. Selle
Väga väikestes kogustes mõjuvad. Reguleerivad ainevahetust ja kogu org talitlust. Kolesterool moodustub organismis, kui toit sisaldab palju rasva ja suhkrut. Kolesteroool on samuti üks steroididest. Kolesterool kuulub kõigi membraanide koostisesse(muudab elastseks??!?!). Liigne kolesterool võib koos rasvhapete ja kaltsiumisooladega ladestuda arterite seintele ja põh veresoonte lupjumist e ateroskleroosi. 3. Valkude lühiiseloomustus. Valgud ehk proteiinid on biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid. Organismis on 20 erinevat aminohapet. Väheste valkude koostisest leiame aga kõik 20 aminohappe jääki. Aminohapped on amforteesed ühendid, sest iga aminohappe koostisesse kuulub aluseliste omadustega aminorühm (NH2) ja happeliste omadustega karboksüülrühm (COOH) Aminohappejäägid on valgu molekulis omavahel ühendatud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma ja teise aminohappe aminorühma vahel:
ilmselt on peamine põhjus selles, et neil on rakus täita palju ülesandeid. Lipiidid (rasvad, õlid ja vahad) ja sahhariidid (glükoos, tärklis, tselluloos). Need ühendid kuuluvad erinevate rakustruktuuride koostisse ja on organismi põhienergiaallikateks. Nukleiinhapete sisaldus on suhteliselt madal, on nad vajalikud kõikidele rakkudele- DNA on pärilikkuse kandja; RNA molekulidel on oluline roll päriliku informatsiooni avaldumises. 3. Inimkeha aminohapped Aminohapped karboksüülhapete derivaadid, mis sisaldavad vähemalt ühte amino- ja karboksüülrühma. Inimkehas 20 standardset, teised on terivaadid, mis on tekkinud põhi ah reaktsioonidest. Neid kasutatakse ehitusüksustena: ensüümide, valkude ja hormoonide sünteesil, energiamaterjalina: süsinikskeleti lammutamise teel; eelühenditena: paljude signaalmolekulide ja teiste biomolekulide süsteemis.
Rasvkoes võivad talletuda kehavõõrad ained (mürgid). v. Pruun rasvkude, kus toimub aktiivne rasvhapete lõhustumine on oluline imikute soojusregulatsioonis, samuti talveunest ärkavatel loomadel aga ka talisuplejatel. vi. Lahusti funktsioon. Veres olevad lipoproteiinid kannavad rasvlahustuvaid vitamiine organismi kõikidesse kudedesse. 3.Valkude lühiiseloomustus Valgud e proteiinid- on polümeerid, mille monomeerideks on aminohapped. On 20 erinevaid aminohapet (neist 8 asendamatud ja 12 , mida rakud saavad ise sünteesida), mis võivad kuuluda valkude koostisesse. Amonihappeid iseloomustab amino- ja karboksüülrühmad. Valgu molekulisaminohapete vahel on peptiidsidemed: N-H ja karboksüülrühma( ) vaheline kovalentne side. Peptiidsideme moodustamisel eraldub üks molekul vett (OH H )Valkudes on kolm osa: N-terminaalosa, peptiidsidet moodustav osa ja C- terminaalosa
farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. 2. Keemilised ühendid ja elemendid loomorganismis Põhibioelemendid – C, H, N, O, P, S, mikroelemendid – raud, tsink, vask, mangaan, koobalt, jood jne, ja makroelemendid – kaltsium, naatrium, kaalium, magneesium, kloor. 3. Inimkeha aminohapped Aminohapped – karboksüülhapete derivaadid, mis sisaldavad vähemalt ühte amino- ja karboksüülrühma. Looduses umb 300, inimkehas 20 põhilist – asendamatud ja asendatavad. Neid kasutatakse ehitusüksustena: ensüümide, valkude ja hormoonide sünteesil, energiamaterjalina: süsinikskeleti lammutamise teel, eelühenditena: paljude signaalmolekulide ja teiste biomolekulide süsteemis. Proteinogeensed aminohapped:
iii. Veelindudel kaitseks märgumise eest. iv. Rasvkoes võivad talletuda kehavõõrad ained (mürgid). v. Pruun rasvkude, kus toimub aktiivne rasvhapete lõhustumine on oluline imikute soojusregulatsioonis, samuti talveunest ärkavatel loomadel aga ka talisuplejatel. vi. Lahusti funktsioon. Veres olevad lipoproteiinid kannavad rasvlahustuvaid vitamiine organismi kõikidesse kudedesse. Aminohapete ja valkude lühiiseloomustus. Valgud e proteiinid- on polümeerid, mille monomeerideks on aminohapped. On 20 erinevat aminohapet (neist 8 asendamatud ja 12 , mida rakud saavad ise sünteesida), mis võivad kuuluda valkude koostisesse. Amonihappeid iseloomustab amino- ja karboksüülrühmad. Valgu molekulisaminohapete vahel on peptiidsidemed: N-H ja karboksüülrühma( COOH ) vaheline kovalentne side. Peptiidsideme moodustamisel eraldub üks molekul vett
lupjumist e ateroskleroosi. Funktsionaalsuse järgi jaotatakse: *varulipiidid; *struktuurilipiidid; *signaalmolekulid (hormoonid); *kofaktorid ja rasvlahustuvad vitamiinid (D,A,E,K); *pigmendid. (vesilahustuvad vitamiinid on B,H,C) 3. Valkude lühiiseloomustus. Valgud ehk proteiinid on biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid. Organismis on 20 erinevat aminohapet. Väheste valkude koostisest leiame aga kõik 20 aminohappe jääki. Aminohapped on amforteersed ühendid, sest iga aminohappe koostisesse kuulub aluseliste omadustega aminorühm (-NH2) ja happeliste omadustega karboksüülrühm (-COOH) Aminohappejäägid on valgu molekulis omavahel ühendatud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma ja teise aminohappe aminorühma vahel:
Pruun rasvkude, kus toimub aktiivne rasvhapete lõhustumine on oluline imikute soojusregulatsioonis, samuti talveunest ärkavatel loomadel aga ka talisuplejatel. Lahusti funktsioon. Veres olevad lipoproteiinid kannavad rasvlahustuvaid vitamiine organismi kõikidesse kudedesse. 3.Aminohapete ja valkude lühiiseloomustus Valgud ehk proteiinid on aminohapetest moodustunud polümeerid. Erinevaid aminohappeid võib olla kuni 20 valkude ehituses. Aminohapped koosnevad aluseliste omadustega aminorühmast (NH 2), happeliste omadustega karboksüülrühmast (COOH) ning molekuli ülejäänud osa on erinev kõigil aminohapetel. Selletõttu ongi neil mitmesugused keemilised omadused. Aminohappeid tähistatakse kolmetäheliste lühenditega. Valke sünteesitakse raku tsütoplasmas paiknevates ribosoomides. Kahe aminohappe reageerimisel moodustub nende vahele kovalentne side ehk peptiidside. Valgu molekulis
Inimene saab organismile vajalikud anorgaanilised ühendid peamiselt igapäevase toiduga. Suur osa sooli omandatakse joogveest. Orgaanilised ained Valdav osa orgaanilisi aineid koosneb süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Nende kõrval on enamlevinud N, S ja P. Seega leiduvad orgaaniliste ühendite koostises kõik makroelemendid. Organismide koostisse kuuluvateks põhilisteks orgaanilisteks aineteks on: · sahhariidid, · lipiidid, · valgud, · nukleiinhapped. Neid nimetatakse ka biomolekulideks. Nad kuuluvad rakkude ehitusse, reguleerivad rakkude talitlust ja omavahelist koostööd ning osalevad organismi aine- ja informatsioonivahetuses ümbritseva keskkonnaga. Biomolekulide all mõistetakse orgaanilisi ühendeid, mis moodustuvad organismide elutegevuse tulemusena. Peale eelnimetatute kuuluva biomolekulide hulka mitmed madalmolekulaarsed ained (aminohapped, nukleotiidid, vitamiinid jt).
Organismide keemiline koostis Ainete jagunemine: 1. Anorgaanilised ained (eluta loodus) - vesi - anorgaanilised ühendid (happed, alused, soolad) 2. Orgaanilised ained (elusloodus) - valgud - lipiidid - sahhariidi biomolekulid - nukleiinhapped (DNA, RNA) - madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid (aminohapped, vitamiinid, hormoonid) Rakkudes on kõige enam: hapnikku, süsinikku, vesinikku, lämmastikku. Vesi Vee molekulis on polaarne kovalentne side. Vesiniksidemed tekivad ja lagunevad. Kui vesiniksidet poleks, oleks vesi gaasilises olekus.
Soodustav C-vitamiini bioaktiivsust. Vajalik rinnapiima produtseerimiseks(inimestel), vereloome soodustamiseks ning side- ja luukoe moodustumiseks. Jood kilpnäärme hormoonide süntees, kilpnäärme töö ja valkude süntees, millest sõltub järglaste kasv, areng; metabolismi kiirus; termogenees; juuste, küünte ja naha seisund. Organismis veel leiduvaid mikrobioelemente : Seleen, Tina, Koobalt, Molübdeen, Nikkel, Kroom, Arseen, Vanaadium, Boor 3. Aminohapped: Omadused, klassifikatsioon Aminohapped on karbksüülhapete derivaadid. Inimkeha valgud ja peptiidid koosnevad aminohapetest. Aminohappeid kasutab inimkeha: ehitusüksustena; ensüümide, valkude, hormoonide süntees; energiamaterjalina süsinikskeleti lammutamisel; teiste biomolekulide sünteesil. Aminohappeid kui lihtbiomolekule kasutatakse inimorganismis : * Ehitusüksustena valkude, ensüümide, hormoonide, jne sünteesiks
soojusregulatsioonis, samuti talveunest ärkavatel loomadel aga ka talisuplejatel. vi. Lahusti funktsioon. Veres olevad lipoproteiinid kannavad rasvlahustuvaid vitamiine organismi kõikidesse kudedesse. 3.Aminohapete lühiiseloomustus Aminohapped (aminokarboksüülhapped) on keemilised ühendid, mis sisaldavad funktsionaalsete rühmadena nii aminorühmi(NH2) kui ka karboksüülrühmi(C+). Aminohapped on karboksüülhapped, mille alküülradikaalis on üks või mitu vesiniku(H) aatomit asendunud aminorühmaga. Kakskümmend peamist (standartset) aminohapet moodustavad enamiku elusorganismide valgud. · Alfa-aminohapped valkude koosseisukuuluvad monomeerid · Valkude struktuurne ja funktsionaalne mitmekesisus baseerub 20 erineva aminohappe kombinatsioonidel Valkude lühiiseloomustus
Toimub rakus interfaasi ajal. Transkriptsiooni teostab RNA polümeraas, mis protsessi alguses seostub promootoriga (geeni algus). DNA biheeliks keeratakse lahti, sünteesitakse ühe DNA ahelaga komplementaarne RNA molekul. Seejuures kasutatakse karüoplasmas olevaid makroergilisi nukleotiide. Transkriptsioonil kehtib järgnev komplementaarsus: DNA RNA A - U T - A C - G G - C RNA süntees lõpeb, kui ensüüm jõuab DNA nukleotiidse järjestuseni, mida nim. terminaatoriks. RNA sünteesi lõppedes eraldub ensüüm DNA molekulist, DNA omandab endise biheeliksi kuju ning sünteesitud RNA liigub läbi tuumamembraanis olevate pooride tsütoplasmasse. Geeni transkriptsioon sõltub RNA- polümeraasi seostumisest promootorpiirkonnaga. RNA- polümeraasi seostumist takistab vahel mõni teine valk, mida nim. repressoriks. Osade geenide avaldumiseks on vaja aktivaatorvalku
BIOLOOGIA teadus mis uurib elu (kreeka keelest: bios-elu, logos mõiste) I MOLEKULAARBIOLOOGIA teadusharu mis uurib elunähtusi molekulide tasemel, kasutades bioloogia, keemia ja füüsika meetodeid. Uuritakse: 1. biopoümeere- nukleiinhapped, valgud. 2. agregaate kromosoome, rakuorganoide, viiruseid. II TSÜTOLOOGIA rakuteadus. Alguse sai 17. saj keskkpaigast kui Robert Hook leiutas valgusmikroskoobi. Uurib: rakkude ehitust ja talitlust. III HISTOLOOGIA koeõpetus. Uurib: loomorganismide kudede peenehitust. 1 BIOLOOGIA TEADUSHARUD Teadusharu Uurimisvaldkond
Bioloogia Riigieksam 24.05.2013 Eluslooduse ühised tunnused Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talituslikul ja regulatoorsel tasandil. 1. Biomolekulid on orgaanilise aine molekulid, mille moodustumine on seotud organismide elutegevusega. Süsivesikud, valgud ehk proteiinid, nukleiinhapped (DNA, RNA), rasvad ehk lipiidid, sahhariidid, vitamiinid. Süsivesikud Rasvad 1 Valgud ehk proteiinid DNA & RNA 2 Vitamiinid 2. Rakuline ehitus
Süsinik(C) Elu keskne element. Miks? Sest...: · 2 C aatomi vhel võivad moodustuda 3tüüpi sidemed. (üksiksidemed, kaksiksidemed, kolmiksidemed-mürgised need tavaliselt) · Ruumpaigutus võib muuta( eritingimustes võivad molekulid moodustada eri kuju) · C ahelad võivad anda eri struktuure.a) lieaarne b)hargnev c)tsükliline · C aatomi vahelised sidemed on piisavalt tugevad, et mitte ise ära laguneda, samas piisavalt nõrgad, et ensüümid neid lagundaks Vesinik(H) · Happelised bioelemendid määrvad ära ph (täiskasvanu maonõre: ph 1,5 2,5, happevihmad: ph on alla 5,5) · H osaleb vesiniksidemete tekkes 1) H...O 2) H...N · H määrab ühendi energeetilise potensiaali 1) süsivesinik 4kcal(1g) vesinikside suureneb 2) alkohool(etanool) 7kcal(1g) 3) rasvad, õli 9kcal(1g) Hapnik(O)
kõikide elusorganismide ehituse järgitakse kindlaid printsiipe rakkude, kudede ja organite tasadil. + Biomolekulide esinemine. Biomolekulid esinevad vaid elusorganismides (DNA, Valgud) Ainevahetus - toitainete omastamine keskkonnast, selle kehaomaseks muutmine ja jääkainete eritamine. <----------------------------------------------------------------> Bioloogilise organiseerituse tasandid 1. Biomolekule uurib molekulaarbioloogia. (DNA, Valgud, RNA) 2. Rakustruktuure ja rakke uurib tsütoloogia e. rakubioloogia. (Bakterid, taime-, looma-, ja seenerakud. Protistid) 3. Kudesid uurib Koebioloogia e. histoloogia. (Taimed = kattekude, Loomad = epiteelkude) 4. Elundite ja organite tööd uurivad Anatoomia(ehitust) ja Füsioloogia(talitlust). (leht, õis, kops, maks) 5. Organisme uurivad Zooloogia, Botaanika, Mükoloogia, Geneetika ja Biokeemia. (taimed, loomad, seened) 6. Populatsiooni uurivad Ökoloogia, Evolutsionism ja Geneetika
Ribosoomid stabiliseerivad RNA- valgu struktuuri. Subühikuid iseloomustatakse raskusväljas liikumise kiiruse järgi (sadenemise järgi) – Svedberg. Bakteri ribosoomid 30S ja 50S – kokku 70S. Eukarüootidel 40S ja 60S – kokku 80S. Sõltub osakeste massist ja tema tihedusest – Svedberg. Sõltub osakeste massist ja tema tihedusest. Subühikud on omavahel koos subühikutevaheliste sildadega, põhiliselt RNA-RNA interaktsioon. Väike subühik – 1500 nukleotiidiline, 1 heeliks ja valgud. Suur subühik on natukene teistmoodi orienteeritud. Suur subühik – 6 sekundaarstruktuuri, lisaks 5S RNA. Subühikute vahele seostub tRNA 3 erinevasse saiti (A, P, E). Subühikud võivad olla erinevad, aga neid on alati kaks. 23S + 15 S RNA (suur subühik). Ribosoomi massist prokarüootidel 2/3 RNA. Eukarüootidel on suhteliselt rohkem valke (umbes pooleks), aga ka RNA on suurem. Põhjus, miks ta koosneb kahest subühikust on see, et mRNA käib kahe subühiku vahelt läbi.
·Silelihaskoest silelihasrakk: d=2-5m, p=100-400m ·Vöötlihaskoest e skeletilihaskoest lihaskiud: d=10-100m, p=10-15cm (max30cm) ·Südamelihaskoest kardiomüotsüüt: d= 15m, p=80m F-aktiin(peenike filament) ·Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina (d=7-8 nm) ·Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga ·Troponiin ja tropomüosiin on regulatoorsed valgud, mis kontrollivad müosiini aktiivsust ja seostumist müosiiniga Troponiini kompleksTropomüosiin G-aktiini molekul F-aktiin(peenike filament) ·Müosiini molekulil (d=16nm, pikkus ~160 nm) eristatakse saba ja pead. Viimasel on nii aktiiniga sidumisvõime kui ka ATP aasne aktiivsus Libisevate niitide teooria (Huxley& Hanson,1954) ·Aktsioonipotentsiaalid (AP) liiguvad mööda motoorset närvikiudu ·Signaali ülekanne lihaskiule toimub müoneuraalses sünapsis (mediaatorikson ACh), mida
Organismi võime valke sünteesida on piiratud, omastatakse loomse ja taimse valgu kujul toiduga, mis lähevad organismis kudede ülesehitamiseks(energiavajaduseks 11 13% kogu energiakulust). Ööpäevane valgu vajadus on 0,8 g valku 1 kg kehamassi kohta puhkeolekus, kehalisel tööl on see poole suurem. Oluline on ka nende aminohappeline koostis 20-st teadaolevast on 9 asendamatud peamiselt loomsed valgud (leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, metioniin, fenüülalaniin, teroniin, trüptofaan, valiin, histidiin). Neid organismis ei sünteesita (saab toiduga). Mida enam neid valgus on, seda suurem on valgu bioloogiline väärtus. Seedetraktis lõhustatakse valgud polü- ja oligopeptiidideks ja edasi aminohapeteks pankrese fermetide toimel ja seejärel imenduvad peensoolest verre.
valikut (tüüpiline väärarusaam on see, et organismides on palju neid aineid sellepärast, et neid on ka palju keskkonnas), nende elementide baasil saab moodustada lihtsaid anorgaanilisi ühendeid, mida saavad organismid kergelt eritada (H20; CH2; NH3- ammoniaak, mis on soojavereliste organismide jaoks toksiline). C süsinik elusorganismides keskne element. Põhjus: iga C aatom annab 4 piisavalt stabiilselt sidet (iseenesest ei lagune ära, kuid ensüümid suudavad neid tekitada ja lagundada), C baasil saab üles ehitada erinevaid struktuure (Sirged, hargnevad, tsüklilised), kahe C aatomi vahel võivad olla erinevad sidemed (üksik/kaksik, kolmik sidemed on ka, aga mitte eriri biosüsteemides), C-st koosnevad molekulid omavad erinevat ruumpaigutust. O hapnik valdavates organismides (aeroobides) oksüdeerija, organismid kasutavad hapniku vabu radikaale. Vaba radikaal on paardumata elektroniga osake, mis on väga reaktsiooni võimeline
heterodupleksid. Kromosoomide struktuur: viiruste genoomid; bakterikromosoom; eukarüootsete kromosoomide struktuur ja koostis: histoonid; nukleosoomid. Üks kromosoom üks DNA molekul. Eukarüootse kromosoomi pakkimine. Metafaasikromosoom. Tsentromeerid ja telomeerid. DNA kordusjärjestused eukarüootses genoomis. 11. DNA replikatsioon. Nukleiinhapete sünteesist üldiselt: nukleiinhapete sünteesi suund; sünteesi läbiviivad ensüümid. DNA replikatsiooni mudelid: semikonservatiivse mudeli tõestamine; kahesuunalise replikatsiooni tõestamine. DNA replikatsiooni alguspunkt bakterites ja eukarüootidel. DNA replikatsioonikahvlite liikumine vastassuunas. DNA polümeraasid bakterites: E. coli DNA polümeraas I; replikatiivne DNA polümeraas III; DNA polümeraaside vigu korrigeeriv (proofreading) aktiivsus; vigaderohked DNA polümeraasid pol IV ja pol V bakterites. DNA replikatsiooni toimumine
kromosoomiväliseid elemente - plasmiide. Need võimaldavad huvipakkuvat DNA-d paljundada ja selles sisalduva geneetilise informatsiooni avaldumist uurida bakterirakus. Lisaks on konstrueeritud hulgaliselt ka eukarüootseid vektoreid, mis põhinevad enamasti eukarüoodi viiruste genoomidel. Huvipakkuvat DNA lõiku on võimalik vektorisse viia sel viisil, et nii vektorit kui ka seda DNA-d, millest soovitakse paljundada huvipakkuvaid geene, töödeldakse restriktaasidega. Restriktaasid on ensüümid, mis teevad DNA ahelatesse katked kindla nukleotiidse järjestuse kohalt. Seejärel liidetakse huvipakkuva DNA lõigu ja vektori DNA ahelate otsad ensüümiga DNA ligaas. Saadakse rekombinantsed DNA molekulid, mida on võimalik paljundada kas siis bakteri või eukarüoodi rakus. Tänu täiustunud tehnoloogiale, mis võimaldab üha kiiremini ja odavamalt määrata DNA nukleotiidset järjestust, on paeguseks sekveneeritud paljude organismide genoomi primaarjärjestus (nukleotiidne järjestus)
Lactobacillus acidophilus Piim 66-87 Rhizobium japonicum Mannitool, pärmiekstrakt 344-461 Mycobacterium tuberculosis Sünteetiline 792-932 Treponema pallidum Küüliku testised 1980 Diauksia on nähtus, mis tekib log-faasis, kui bakterid lülituvad ümber uuele energiaallikale. Uue substraadi kasutuselevõtu tõttu bakterite kasv mõneks ajaks peatub ning siis, kui vajalik transportsüsteem ja metabolismiraja ensüümid on ekspresseeritud, eksponentsiaalne kasv jätkub. Uue substraadi kasutamiselevõtu järel on tavaliselt generatsiooniaeg pikem, kuna uus substraat on energiavaesem. Statsionaarne faas (muutumatu kasvu faas). Suletud süsteemis ei saa kasv lõpmatuseni jätkuda. Toitainete ammendumisel, metabolismi lõpp- produktide kuhjumisel või ,,bioloogilise ruumi" täiskasvamisel rakkude kasv peatub. Statsionaarsele kasvufaasile on iseloomulik, et rakkude arv jääb konstantseks
Säilitavad mehhanismid: membraani suhteliselt suur läbilaskvus K+ läbi vastavate mittereguleeritavate lekkekanalite, ioonide ebaühtlane jaotus mõlemal pool membraani, rakusiseste suurte anioonide olemasolust tekivad Gibbs-Donnani efektid ja Na+-K+-pump. Libisevate filamentide teooria (H.E.Huxley ja J.Hanson) – lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristisildade kohal, need kannavad ka ensüüm adenosiintrifosfataasi, mis kutsub esile ATP → ADP ja müofilamentide teineteise suhtes nihkumiseks vajaliku energia vabanemise. Aktiini müofilamentide libisemine müosiini suhtes lühendab sarkomeeri. Sarkomeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest. Lõõgastumise ajal sarkomeer pikeneb. Lihase lühenemine on sarkomeeride lühenemise resultaat. Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva aktsioonipotentsiaali
annaabi.ee 
