Vadjalased (1)

Vadjalased .
Üldandmed:
Lipp ja vapp
Sinised alad lipul sümboliseerivad veekogusid, v-tähe kujuline valge tähistab veekogude vahele kiiluvat randa ning märgib ühtlasi vadjalaste etnonüümi algustähte, punane rist lipul sümboliseerib aga vadjalaste jumalakartlikkust ning aastasadade pikkuseid kannatusi ning üleelamisi. Sama sümboolikaga on ka vapp.
Nimetused
Vadjalaste enesenimetusteks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvaz, maavätši, samuti seostatakse vadjalastega alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid tšud ja vod' etnonüüme. 
Asuala

Vadjalased on isurite kõrval Ingerimaa , praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemeresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e. Kr.
Arvukus ja keel
Aasta Allikas Arv
1848 Peter von Köppen 5148
XIX saj lõpp Eemil Nestor Setälä 1500-3000
1915 Lauri Kettunen 1000
1926 Rahvaloendus 705
1930 Vene TA ekspeditsioonide andmed 500
1942 Gustav Ränk 400-500
1943 Julius Mägiste ~ 500
1948 Paul Ariste 100
1957 Paul Ariste 25
1995 Heinike Heinsoo ~ 60
2002 Venemaa rahvaloendus 74
1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral u. 30-40 inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtšüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis.1 Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased „teiste rahvaste“ hulka.
Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Vadja keel on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa tšeeli). 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat.
Vadja keeles on neli murret ja mitu erinevat murrakut:

• † idavadja
  
• läänevadja
  
  • † Mäe vadja
    
  • † Oru vadja
    
  • Vaipoole vadja
    
• † Kukkusi vadja
  
• † kreevini
  

Kreevini keelt kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itšäpäivä, vene k Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni , mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku.
Elatusajad
Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus . Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on vadjalased teenistust leidnud Peterburis. 2002. aasta andmeil elab umbes kolmveerand Venemaa vadjalastest linnades.
Usund
Vadjalased sattusid õigeusu mõjusfääri juba 10. sajandi lõpul, ent sisuliselt said nad õigeusklikeks ehk alles 16. sajandil. Vadja küladest pole kristluse- eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini.
Ajalugu
Vadjalaste asuala Lääne-Ingerimaal pole olnud kuigi turvaline paik venelaste, rootslaste ja sakslaste sõjakäikude tõttu ning juba 9. sajandil jäädi võõraste võimu alla. Kiievi Venemaa killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tšuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. 
1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome ( karjala ) talupoegi (ingerisoomlased). Tühjaks jäänud alad asustati Kagu-Soomest pärit luterlike talupoegadega, kuid ametivõimude ponnistustest hoolimata jäid vadjalased õigeusklikeks ning (ingeri)soomlastega nad ulatuslikult ei segunenud. Assimileerumine venelastega hoogustus veel enam aga peale Põhjasõda, kui piirkond läks taas Vene riigi valdusse ning peamiselt läänemeresoomlastega asustatud territooriumile rajati Peterburi linn.
Võime oletada, et nn. etnograafilisel asualal püsis vadja keel ja iseteadvus kauem, sest see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud.
Ajalooallikatele, keele- ja arheoloogia toetudes võime väita, et vadjalastega asustatud ala on ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izhora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas.
Kultuur
Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest. Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. 19. sajandi lõpuks jõudsid vadjalaste etnograafilisele asualale suured kiviteed ning raudteeühendus, mis avas needki maakohad täiel määral industrialiseerumisele ja urbaniseerumisele. See tõi omakorda kaasa võõraste massilise juurdevoolu ning traditsioonilise etnotsentrilise külaühiskonna järkjärgulise murendumise. Veel praegugi seostavad Vaipoole vadja vanurid venelaste ja muude "võõramaalaste" tulekut külla suurte maanteede ja raudteede rajamisega. Akulturatsiooniprotsessile avaldas mõju kindlasti ka vadjalaste asualale venekeelsete koolide asutamine. Kooliharidus eeldas noortelt varakult head vene keele oskust ning hakkas vadja keelt välja tõrjuma ka koduringist. Sel põhjusel muutus vadja keel teatud ajahetkel tarbetuks, väheperspektiivikaks, mille õppimist ja lastele õpetamist ei peetud vajalikuks. Oma osa mängis kindlasti seejuures ka omaaegne Nõukogude Liidu suuršovinistlik rahvuspoliitika. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid . On ehk tegu esimese vadjalaste rahvusliku ärkamisega?
Keele ja kultuuri taastamisest
On soetatud ka kirjavara. 2004. aastal ilmus Muslimovi ja Kuznetsova koostatud 40-leheküljeline raamat “Vađđa kaazgõt” (Vadja muinasjutud , enamikus Paul Ariste kogutud). Lisaks Muslimovi käsikirjalisele õpikule koostas Vitali Tšernjavski 2007. aastal raamatu “Vaďďa tšeeli (Izeõpõttaja)”, mida saab internetist.
Kui varem on vadja rahvusliikumine toiminud omaalgatuslikult, siis viimasel ajal on hakatud vadja asja vastu huvi tundma ka riiklikul tasandil. Sõktõvkaris töötav Venemaa soome- ugri keskus on näiteks lülitanud järgmise aasta tegevuskavva vadja aabitsa väljaandmise, peetakse plaani luua vadja ja isuri kultuurikeskus. Äsja tuli Venemaalt teade, et vadjalased on arvatud väikesearvuliste põlisrahvaste nimekirja.
Kui akadeemik Paul Ariste 40-ndate aastate lõpus liivlased oma õpilaste hoolde jättis ja vadjalastele pühendus, siis oli ta eesmärgiks päästa nii palju vadja keelt ja kultuuri kui võimalik. Usun, et ka selleks, et tulevikus oleks võimalik keelt ja kultuuri taastada.
Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis:

• Helsingi Ülikool, Soome-ugri osakond : Läänemeresoome keeled
  
• Joensuu Ülikool, Soome keele ja kultuuriteaduse osakond: Läänemeresoome keeled
  
• Jyväskylä Ülikool, Keelte osakond: Läänemeresoome keeled
  
• Tartu Ülikool, Eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond.
  

Kirjandus vadjalastest

• Adler, Elna ja Merle Leppik : Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Signalet, 1990, 1994; Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, 1996, 2000.
  

• Ariste, Paul: Wotische Sprachproben. Eesti Keele Arhiivi Toimetised 4. Tartu, 1935.
  
• Ariste, Paul: A grammar of the Votic language . Bloomington: Indiana University , The Hague, The Netherlands : Mouton & Co., 1968 (Indiana University Publications. Uralic and Altaic Series 68).
  
• Ariste, Paul: Vadjalaste laule. Emakeele Seltsi toimetised 3. Tallinn, 1960.
  
• Ariste, Paul: Vadja muinasjutte. Emakeele Seltsi toimetised 4. Tallinn, 1962.
  
• Ariste, Paul: Vadja rahvakalender. Emakeele Seltsi toimetised 8. Tallinn: Valgus, 1969.
  
• Ariste, Paul: Vadjalane kätkist kalmuni. Emakeele Seltsi toimetised 10. Tallinn: Valgus, 1974.
  
• Ariste, Paul: Vadja mõistatusi. Emakeele Seltsi toimetised 13. Tallinn: Valgus, 1979.
  
• Ariste, Paul: Vadja keele lugemik eesti filoloogia üliõpilastele. Tartu, 1980.
  
• Ariste, Paul: Vadja rahvalaulud ja nende keel. Emakeele Seltsi toimetised 22. Tallinn: Valgus 1986.
  
• Kettunen, Lauri: Vatjan kielen äännehistoria. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 185. Helsinki , 1930.
  
• Kettunen, Lauri: Vatjan kielen Mahun murteen sanasto. Castrenianumin toimitteita 27. Helsinki, 1986.
  
• Kettunen, Lauri ja Lauri Posti: Näytteitä vatjan kielestä. Suomalais -Ugrilaisen Seuran Toimituksia 63. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1932.
  
• Laakso, Johanna : Vatjan käänteissanasto. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 49. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1989.
  
• Lauerma, Petri: Vatjan vokaalisointu. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1993. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 214) ISBN 951-9403-57-4.
  
• Mälk, Vaina: Vadja vanasõnad. Tallinn: Eesti Raamat, 1976.
  
• Posti, Lauri: Vatjan kielen Kukkosin murteen sanakirja. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1980 ( Lexica Societatis Fenno -Ugricae XIX).
  
• Salminen, Väinö: Runonäytteitä Vatjan kielestä. Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1928.
  
• Tsvetkov, Dmitri: Vatjan kielen Joenperän murteen sanasto. Helsingi: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1995 (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XXV).
  
• Tsvetkov, Dmitri: Vadja keele grammatika. Tallinn, 2008.
  
• Viitso, Tiit- Rein : Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia. Emakeele Seltsi aastaraamat VII. Tallinn, 1961.
  

Kokkuvõte
Huvitav oli teada saada selle sugulasrahva kommetest ja ajaloost, kuna ma polnud sellest rahvast varem midagi kuulnud oli see uus ja huvitav. Kahju ainult sellest, et seda keelt ähvardab keelehääbumine.
Vadjalased on hääbuv rahvas. Seda võib järeldada isegi faktist, et noorim vadjalane on sündinud 1935. aastal. See tähendab, et tänapäeval on noorim vadjalane 71 aastat vana. Kuigi vadjalastel on elus olnud palju raskeid perioode, võttes näiteks kasvõi urbaniseerumise või küüditamise, on nüüdseks nad õnnelikumad ja uhkemad, et nad saavad kuuluda vadjalaste hõimu. Nad tohivad avalikult laulda ja teha mis neile meeldib.
Kuigi nüüdseks on vadjalasi väga vähe, on neil ka ellujäämislootust vähe, sest naised ei ole enam nii kõrges eas sünnitama uusi vadjalasi.
Kasutatud kirjandus
http://wapedia.mobi/et/Vadja_keel
http://et.wikipedia.org/wiki/Vadjalased
http://wapedia.mobi/et/Vadjalased?t=1
http://www.fennougria.ee/index.php?id=10525
http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/keskuskas.ht m
http://www.eki.ee/suri/press/2003/20030714.html
www.suri.ee