ISURID (0)

ISURID
Isurid on läänemeresoome hõim, kelle ajalooline asuala on Ingerimaa , mis asub Läänemere kagukaldal Narva ja Peterburi vahel. Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Ingerimaa on Narva jõe ja Laadoga järve vahele jääv 15 000 km2 suurune ala. Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola ja Soikkola poolsaartel ning Hevaha (Kovaši) jõgikonnas. Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni.
Isurite rahvaarv on vastavalt Venemaa 2010. aasta loendusele 266 inimest. 2002. aastal oli isureid 327, vähenemine on 13%. Isuri keele oskajaid on aga selle ajaga vähemaks jäänud 66% – 2002. aastal oli isuri keele rääkijaid 362, 2010. aastal 123
Isurite kui rahva murdumine ning pöördumatu hääbumine tuleb kanda Nõukogude võimu arvele. Massirepressioonid 1930. aastatel ja II maailmasõja järel hävitasid füüsiliselt nendest enamiku. Sõja lõpufaasis evakueeriti suur osa isureid koos ingerisioomlastega Soome ja anti 1945. aastal NSV Liidule tagasi, misjärel nad pillutati Sise-Venemaa oblastitesse ning Ingerimaa asustati vene uusasukatega. 1959 . aasta rahvaloendusel registreeriti veel 1062 isurit, neist emakeelseid 34,7%. Niisiis vähenes isurite arv 30 aastaga ligi 97%.
Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks - soikola, hevaha (heva), alamluuga ja oredeži murre. Esimest kõneldakse peamiselt Soikola poolsaarel, teist Hevaha jõgikonnas, kolmandat Luuga alamjooksul ja Kurgola poolsaarel. Neljandat räägiti Leningradi oblasti lõunaosas, mõnes Oredeži jõgikonnas asuvas külas (Novinka, Tšaštša). Tänaseks on see hääbunud.
Näiteid isuri keelest:
eglen – eile
kagra – kaer
tedri – teder
Rahvariided - isuri meeste riietus oli venelaste rõivastega sarnane ning naiste oma erinev. Tüdrukud ei katnud pead kuni laulatuseni, millega samal päeval panid nad pähe saban’i – peaaegu jalgadeni ulatuva rippuva osaga pearäti. Isuri naised kandsid palju ehteid ning nende riietus on värvirikas ja mustriline. Nende rõivastuse juurde kuulusid mitmed põlled ja uhked vööd.
Kommetest - erinevalt eesti pulmast oli ingerlastel näiteks komme kosjade vastuvõtmist kinnitada ühise tubakasuitsetamisega aida ees. Ingeris peeti nn laulupulmi, kus erinevate rituaalidega seondusid teatud laulutüübid kindlas järjekorras.
Matusetalituse juures leidub samuti iseärasusi - kadunu koduse ärasaatmise korraldavad külanaised. Lauldakse ja palvetatakse kirikuslaavi keeles. Vanasti itketi isuri keeles. Kirikust tuuakse õnnistatud liiva, mis pannakse puusärki kaasa või visatakse hauda. Lahkunule pandi vasakusse kätte taskurätik, paremasse paber kirikukirjadega ja küünal.
AJALUGU
Isurite esivanemad eraldusid karjalastest arvatavasti II aastatuhande algul pKr ning liikusid Karjala kannaselt (võib-olla ka Ižora jõgikonnast) läände ja edelasse, vadjalaste asualale, hilisemale Ingerimaale. 
Ingerimaa kuulus tollal Kiievi Venemaa koosseisu, alates 12. sajandist Novgorodi feodaalvabariiki. Isuri hõimuülikud tegutsesid Novgorodi vasallidena ning venestusid ajapikku. Isurite ja vadjalaste asuala oli sageli Novgorodi ning selle katoliiklike läänenaabrite (Vana- Liivimaa , Rootsi) vahelise sõjategevuse tallermaaks. 
1478 . aastal ühendati kogu Novgorodi feodaalvabariik Moskva suurvürstiriigiga. Osa isureid küüditati 1480 . aastail Venemaa siseosadesse, asemele toodi venelasi . Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, lahkus suur osa sajandite vältel õigeusklikeks saanud isureid luterluse pealesurumist peljates Venemaa siseossa Oredeži jõgikonda. Paigalejäänud sulasid osalt kokku lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega.
Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingerimaa tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut. 
Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased . Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897 . aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni, 1926. aastal oli isureid 26 137.
HUVITAVAT
Huvitava elukäiguga isuri mees oli Fjodor Safronov, kes sündis 1886. aastal Ingeris, Soikkola poolsaarel Viistina külas. Saatus viis ta Soome, kuhu ta peale I Maailmasõda alatiseks elama jäi. Ta suri Helsingis 1962. aastal ja seal kutsuti teda juba Teppo Repo. Ta sai tuntuks kui ingeri rahvapillide tegija ja mängija. Tema lugusid on avaldatud mitmel heliplaadil.
Üht omapärast isurite rahvuspilli nimetas ta jalutuskepiks – kävelykeppi. See oli pikk puust vilepill , mis oli pealt kasetohuga mähitud
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Isurid
http://www.fennougria.ee/?id=10528
http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri-rahvakultuur/Isurid
http://soomeugri.weebly.com/vadjalased-ja-isurid.html
http://www.folklore.ee/tagused/nr1/tonuris.ht m