maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud. Vabadussõjas langes 3588 Eesti sõdurit. Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. Rahulepingule allakirjutamiseks peeti Eesti-Vene rahukonverents, mis kestis kaks kuud. Rahulepingu läbirääkimistel olid Eesti esindajad Jaan Poska ja Jaan Soots. Rahulepingule kirjutasid alla Adolf Joffe, Issidor Gukovski ja Jaan Poska. Eesti esindajate juures olid eksperdid Victor Mutt, Aleksander Oinas ja Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning Vene saatkonna juures välisministri erasekretär William Tomingas. Venemaa esindajad olid Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, Fjodor Kostjajev ja Mihailov, Konstantin Benckendorff, V. Rasolts. Lepingu kohaselt
Asutava Kogu liige Jaan Poska Asutava Kogu liige - Ants Piip Asutava Kogu liige Asutava Kogu liige Mait Püüman Julius Seljamaa Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esindajad: Tööliste, talupoegade, punaarmeelaste ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kasakate nõukogu Ülevenemaalise kolleegiumi liige - Isidor Gukovski Kesktäitevkomitee liige - Adolf Joffe Lepingu tagajärjed Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust de jure(juriidiliselt e. seaduslikult). Loobus "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta". Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Eestist sai esimene riik, mis tunnustas Nõukogude Venemaad.
Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad · Asutava Kogu liige Jaan Poska · Asutava Kogu liige Ants Piip · Asutava Kogu liige Mait Püüman · Asutava Kogu liige Julius Seljamaa · Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi esindajad · Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe · Venemaa SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski Allikad · https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_rahu · http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=1 37&lang=est Aitäh kuulamast!
Tartu Rahuleping ● Tartu rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. ● Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots. ● Lepingu ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima. ● Jaan Poska: "Tänane päev on Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel kõige tähtsam, sest täna esimest korda määrab Eesti ise lõplikult oma tulevase saatuse. Protsess ● Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. ● Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartusse 4. detsembril 1919, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määra...
veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat. Eesti esindajad olid Jaan Poska ja Jaan Soots.Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, kaubanduskomissar Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek, Issidor Gukovski.Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr. 39. * Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad: o Asutava Kogu liige Jaan Poska, o Asutava Kogu liige Ants Piip, o Asutava Kogu liige Mait Püüman o Asutava Kogu liige Julius Seljamaa o Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots. * Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus veel mõnda aega Eesti ja Läti piiril. Venemaa püüdis uuesti Eestisse siseneda kuid need katsed nurjusid. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartus Tartu Rahu (kirjutasid alla Tartu Rahu lepingule). Eesti poole pealt kirjutasid lepingule alla: Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püümann, Julius Seljamaa, kindralmajor Jaan Soots. Venemaa poolel olid allakirjutajad Adolf Joffe ja Issidor Gukovski. Selle lepingu kohaselt loobus Venemaa ,,igaveseks" kõigist eriarvamustest Eesti kohta, tunnistas tingimusteta Eesti vabariigi iseseisvust tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati korralikult kindlaks Eesti ja Nõukogude Venemaa piir. Leping on koostatud eesti ja vene keeles ning registreeritud ka Rahvasteliidus.
novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe. Mõlemapoolsed rahusaatkonnad saabusid Tartusse 4. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni liikmed olid Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman, Julius Seljamaa ja Jaan Soots ning Vene delegatsiooni kuulusid Adolf Soffe ja Isidor Gukovski. Läbirääkimised algasid raskelt, sest mõlemad pooled olid umbusklikud ja liiga nõudlikud. Eriti kaua vaieldi piiriküsimustes. Tartu rahu kirjutati alla 2. veebruaril 1920. aastal kell 00.45. Pärast allakirjutamist sõnas Jaan Poska vaikselt Eesti delegatsiooni liikmetele:``Tänane päev on Eestile tema ajaloos 700 aasta keskel kõige tähtsam, sest täna esimest korda määrab Eesti ise lõplikult oma rahva tulevase saatuse.``
Sõjaväljal lüüa saanud Vene kindralid süüdistasid lahingupiirkondades elavaid juute koostöös vaenlasega. Nad aeti kodudest minema, kogu vara jäi maha. Enamik juute pooldasid Eesti Vabariiki. Vabadussõjast võttis osa ligi 200 juuti, neist pooled vabatahtlikena. Eesti ajaloole on äärmiselt oluline Tartu rahulepingu koostamine, mida võib pidada ka eestlaste ja juutide vaheliseks lepinguks. Vaherahule kirjutasid alla nõukogude Venemaad esindanud juudi soost Adolf Joffe ning Issidor Gukovski. Juudi huumor Tuhandeaastane tõrjutus ja tagakiusamine, pürg kõige kiuste püsima jääda, vajadus kasvatada immuunsusekihti enda ümber välise surve vastu elu niisugustes tingimustes sundis juute huumorimeele abil tõestama oma väärikust. Huumorimeel on juudi rahva üks elujõulisemaid omadusi. Üheks juudi huumori omapäraks on selle tavatu enesekriitilisus. Raske on leida teist rahvast, kes iseenda üle naeraks.
6 sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahvKonstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts[1]. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal.
olevad väed, et need vajadusel Vene valgete vastu saata. Nii olid loodud rahvusvahelised eeldused rahukõneluste alustamiseks. (EA VI: 44; Laamann 143-144) Rahukonverents avati Tartus 5. detsembril 1919. Sellest võtsid osa Eesti rahudelegatsiooni koosseisu kuuluvad esimees Jaan Poska ning liikmed Jaan Soots, Mait Püüman, Ants Piip ja Julius Seljamaa; Vene poolt esindas Leonid Krassin, keda aga detsembris asendas Adolf Joffe, ning Isidor Gukovski. Samuti kuulus mõlemasse delegatsiooni hulk kindraleid, eksperte ja tehnilisi töötajaid. Rahukõnelused jagunesid suures osas kahte etappi. Esimeses neist - detsembris 1919 - oli peamiseks eesmärgiks vastastikune sõjategevuse lõpetamine, vaherahu sõlmimine ja diskussioon Eesti iseseisvuse tunnustamise, riigipiiride määramise ning sõjaliste tagatiste üle. Kõneluste teine pool, mis leidis aset jaanuaris 1920, koosnes peamiselt majanduslikest küsimustest
Lääne-Läti, Riia. Läti valitsus põgenes Eestisse, palus abi*meie 3.diviis tungis P-Lätti, 15-23.06- Võnnu juures otsustavad lahingud. 23.06-Landeswehr löödi taganema*06 lõpus vabastati Riia, taastati Läti valitsus *07 andis Landeswehr alla, saadeti laiali*Lõuna-Läti vabastati Leedu, Poola armee poolt Vetapp(sügis-talv1919)-*okt algasid rahuläbirääkimised, toimusid Tartus(telegatsioonide juhid:Eesti:J Poska, J Soots Vene:A Joffe, I Gukovski) Tartu rahu-02.02.1920-kirj allaTingimused:1.riigipiir Eesti ja Venemaa vahel(12km laiune maariba Narva jõe taga, Ivangorodi linn, terve Setumaa, Petseri, Irboska) 2.EV ja Nõukogude Venemaa tunnustasid teineteist iseseisvate riikidena 3.kehtestati diplomaatilised suhted 4.EV sai 11t kulda, millega maksti ära osa võlgadest 5.Eesti ja Vene kodanikel lubati kodumaale tagasi pöörduda*Sõlmiti kaubandus- ja majanduslepingud. Kuni 1923 olid majandussuhted Venega hea.
Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal.
ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest ning lisaks veel võõrväed. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10:30 hommikul. Tartu rahu 2. jaanuaril sõlmisid Eesti esindajad Jaan Poska ja Jaan Soots ning Venemaa esindajad Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski Tartus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel vaherahu. Läbirääkimised toimusid Aia tänavas majas nr. 39. Rahulepinguga määrati ära, et Venemaa tunnustab Eesti iseseisvust ja loobub õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta. Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga. Eesti vabanes kõigist kohustustest
rahudelegatsiooni koosseisu, etteotsa Jaan Poska, delegatsiooni liikmeteks Julius Seljamaa Tööerakonnast, sotsdem Mait Püüman, pikaajaline eesti saadik Londonis Ants Piip, sõjaväelaste esindajana kindralmajor Jaan Soots. Nõuk pool moodustas väiksema delegatsiooni: juhiks Leonid Krassin (teedeminister) ja Adolf Joffe (Bresti rahulepingu allkirjastaja). Delegatsiooni koosseis muutus, Krassin kutsuti tagasi, Joffest juht, keda saadeti abistama rahandusminsiter Issidar Gukovski. Delegatsiooni kogusuurus 26 inimest. Ekspertide hulgas Fjodor Kostjajev. Läbirääkimised algasid 5.12, kell 10 hommikul Vanemuise (siis Aia) tänava majas. Delegatsioonide esimeeste kõned. Krassini kõne oli üsna ähvardav, luges üles PA võidud, andes mõsita, et Eesti peaks väga kiiresti rahu sõlmima. Krassini nõudmised, Nõuk pool üsna kapriisne. Dets 1919 pol küsimuste arutamine, jaan 1920 majanduslikud- tehnilised probleemid. Dets-s oli eesti poole peamiseks eesmärgiks otsese
Nõukogude Venemaaga suhtluskanaleid sisse seadma. Eesti jäi aga olulisemaks transiitriigiks Venemaale - 1921. aasta oli Eesti transtiitkaubanduse tipp-aasta. Valitsus kaalus vabakaubanduse sadamate loomist, näiteks Paldiskist pidi üks selline tulema. Näiteks aktsiaselts Atlanta, kelle asutajates olid Ipsberg, Juhan Raamot, hiljem liitusid ka Päts ja teised tuntud poliitikud. Sai alguse sellest, et Nõukogude Venemaa kaubandusesindaja Eestis oli Gukovski, kes pöördus Eesti poliitikute poole teadaandmisega, et Venemaa vajaks hädasti Singerimasina tagavaraosasid - just nende hankimiseks moodustati ka aktsiaselts Atlanta, kes esitas Singerile tellimuse. Tegemist oli hiiglasliku tellimusega. Äriprojekt, mis esialgu oli mõeldud ühekordsena, tasus end aktsiaseltsi asutajatele nii hästi ära, et sai Venemaalt juba uusi tellimusi ka teistele kauplemisartiklitele. Õige peas leidis Atlanta juhtkond, et nii mõndagi saaks toota kohapeal
annaabi.ee 
