Keskaja teadus ja religioon (0)

KESKAJA TEADUS JA RELIGIOON
Probleem
Peamine oli teoloogia ehk siis õpetus Jumala sõnast. Jumala olemasolu kahtluse alla ei saanud seada, kuid sai arutleda tema õpetuse üle. Peamiselt selle, et kas kristlus läbi Jeesuse eeskuju nõuab vaesust või on lubatud ka rikkus. Ketserid kippusid Piiblit tõlgendama kui vaesuse propageerimist. Mungad rõhutasid ka loobumise vajalikkust. Samas kirik oma rikkuse suurendes ei saanud rikkust hukka mõista.
Suur osa tänapäevastest vaidlustest olid keskajal ketserlikud ja seega nende küsimustega ei tegeletud (kuna tuleriidal surra soovijaid väga palju ei olnud). Seda näiteks arutelu hinge surematuse üle. Või Jeesuse ülestõusmise üle. Tuntud dogmad olid veel see, et Jeesus sündis neitsist ema lapsena ja et paavst on ilmeksimatu.
Filosoofias oli tähtsaim vaidlus universaalide üle. See tähendab, et kas üldmõisted on olemas vaid suhtlemise hõlbustajatena (suvalised erinevad loomad on mõlemad nimetatud koerteks, sest neil on enam-vähem sarnane välimus) või on nad olemas ka reaalselt.
Skolastika – kriitilise mõtlemise meetod keskaja ülikoolides, mis keskendus ristiusu dogmade põhjendamisele formaalloogika abil. Suurimaks autoriteediks oli Aristoteles .
Nominalism – keskaegne filosoofiasuund, mis pidas üldmõisteid üksikesmete nimetusteks. Mõisted selle järgi ei eksisteeri asjadest sõltumatult ja ei peegelda nende omadusi.
Realism – keskaegne filosoofiasuund, mille järgi asjad on tunnetajast sõltumatult olemas. Sealhulgas siis on olemas univesaalid (üldised ideed), mille olemasolu nominalism eitab.
Ratsionalism – tunnetusteooria filosoofias, mis lähtus teadmise omandamisel mõistusest ja loogilisest mõtlemisest, seades loogilise korrektsuse ülemaks kogemusest ja meelte andmetest (pidas inimmeeli ekslikuteks). Kujunes välja uusajal (Descartes, Spinoza , Leibniz), ent sisuliselt lähtus antiikaja loogikast.
Empirism – tunnetusteooria filosoofias, mis pidas teadmise aluseks kogemusi ja eitas kaasasündinud ideede olemasolu. Kujunes välja uusajal vastandina ratsionalismile (Locke, Berkeley ).
a priori – termin, mis puudutab teadmist, mis ei eelda kogemust (a priori teadmine, et lühinäeglikud inimesed ei näe ilma abivahendita hästi kaugele).
a posteriori – termin, mis puudutab teadmist, mis eeldab kogemust (a posteriori teadmine, et kui käsi tulle panna, siis on valus ).
Boëthius (480-525)
Pani aluse nii skolastikale kui ka vaidlusele universaalide üle. Oma aja õpetatuim mees Lääne- Rooma aladel, kes alustas Aristotelese uurimist . Tema kirjutatud on läbi aegade üks kuulsamaid filosoofiaalaseid raamatuid „Filosoofia lohutus“.
Albertus Magnus († 1280)
Saksa päritolu dominiiklane , õppis Itaalias ja Pariisis. Oma aja haritumaid mehi, pühendus Aristotelese uurimisele. Lähtus Aristotelese seisukohast , et kõik on moodustunud mateeriast (ainest) ja vormist . Jumal on absoluutne täielik valitsev entiteet.
Tommaso d'Aquino (1225-1274)
Itaallane, dominiiklane, Albertus Magnuse õpilane. Õppis Napolis , Kölnis ja Pariisis. Tema õpetus tomism, mis on täna roomatoliku kiriku filosoofia alus, tõestas Jumala olemasolu a posteriori (Jumal peab olemas olema, sest me näeme ta tegevuse viljasid, näiteks asjad liiguvad ja keegi pidi ju esimesena need liikuma lükkama, mis hakkas põhjustama edasist liikumist). Hing ja keha on tomismi järgi vormi ja mateeria suhtes, kus keha on hingele vajalik oma loomuse teostamiseks. Hing on surematu, kuid ei ole ilma kehata täiuslik ning hing ja keha ühinevad viimsel kohtupäeval.
Robert Grosseteste (1175-1253)
Inglise teoloog ja teadlane, Lincolni piiskop 1235 -1253. Oli Oxfordi Ülikooli õppejõud (võib-olla ka kantsler) ning ta tuntumaid õpilasi on Roger Bacon . Tundis huvi loodusteaduste vastu ja pooldas teadmiste omandamist läbi kogemuste.
Roger Bacon ( 1214 -1294)
Inglise päritolu frantsisklane, õppis Oxfordis. Robert Grosseteste'i õpilane. Pooldas keelte (kreeka ja heebrea) õppimist, et Piiblit ja Aristotelest paremini mõista. Kritiseeris autoriteetide pimedat järgimist. Rõhutas kogemuse ja loodusteaduste tähtsust, seetõttu on teda peetud esimeseks empiristiks.
John Duns Scotus (1266-1308)
Šoti frantsisklane, õppis Oxfordi Ülikoolis. Pooldas arusaama, et Jumala olemasolu saab tõestada ainult a posteriori. Ta lahendas küsimuse Neitsi Maarja pärispatu osas (leidis, et Maarja oli patune nagu kõik inimesed, sest pärispatt on kaasasündinud, kuid sai lunastuse teistest varem ja seega oli võimalik tema pärispatuta eostamine). Kirjutas ka loogikaalaseid teoseid. Pooldas realismi.
William of Ockham (1287- 1347 )
Inglise frantsisklane, õppis Oxfordis. Pooldas nominalismi (vastandus seega Duns Scotusele) ja seega ei uskunud universaalide eksistentsi. Temalt on pärit ka ökonoomsuse printsiip, tuntud kui Occami habemenuga, mis ütleb, et eelistada tuleb nähtuse kõige lihtsamat seletust. See printsiip on loodusteadustes tänaseni kasutusel.