Pierre Abélard (0)

SISUKORD

Sissejuhatus 2
Varasem elu 3
Héloïse 4
Elu mungana 5
Hilisem elu 6
Kokkuvõte 7
Kasutatud allikad 7

Sissejuhatus

Antud referaadis käsitlen kuulsa Prantsuse filosoofi, teoloogi ja loogiku Pierre Abélard´i elulugu. Referaadi eesmärgiks on edasi anda filosoofi elukäike, lühidalt rääkida tema armuloost Héloïse’iga ja tema õpetustest ning filosoofiast. Pierre Abélard on eelkõige tuntud oma universaalprobleemide lahenduse ja dialektika kasutamise poolest. Samuti on ta tuntud oma luule ning armuafääri poolest Héloïse’iga. „ Chambers Biographical Dictionary-s“ on teda kirjeldatud, kui 12. sajandi kõige teravamat mõtlejat ja julgeimat teoloogi. Palju infot võib tänapäeval tema kohta leida tänu säilinud kirjutistele, sealhulgas näiteks autobiograafia Historia calamitatum’ile („Minu õnnetuste ajalugu.“)
Pierre Abélard

Varasem elu

Pierre Abélard, tegeliku nimega „Pierre le Pallet", sündis 1079. aastal Prantsusmaal Britannia maakonnas rüütliperekonda. Ta loobus oma pärandusest ja sõjamehekarjäärist selle nimel, et õppida Prantsusmaal filosoofiat , eriti loogikat. Ta õppis kiiresti ning oli loomulikult juba väga andekas. Eeskuju võttis ta näiteks sellistelt suurkujudelt nagu Cicero, Horatius , Juvenalis, Ovidius , Lucanus, Seneca ja Vergilius. Ta rändas õppimise nimel ringi ning enda sõnul sai ta „nagu üheks Peripateetikutest“. Sel ajal kuulas ta nominalisti Roscellinuse dialektikaloenguid. Matemaatika ja loodusteadused valmistasid talle raskusi.
Tema rännakud tõid ta Pariisi, kus tema õpetlaseks sai realist Champeaux William, Anselmi Laoni järgija. Sel ajal vahetas ta ka oma perekonnanime „Abélard’i“ vastu. Peagi oli ta nii võimekas, et suutis vaidlustes võita oma õpetajat. Ta lükkas ümber tol ajal domineeriva realismi ning asendas selle enda loodud nominalismiga. Abélard eristas sõna (vox) sõna tähendusest ( sermo ('kõne')), mida ta seostas universaalidega: inimtunnetuses vastab universaalile ainult sermo. Vox väljendab üldist ja abstraktset mõistet ning niiviisi saab temast nomen (nimetus) ja sermo, mis oma sisus väljendab mõeldud tegelikkust. Üldmõisted, mis meie mõtlemine asjadest loob, ei eksisteeri nominalismi järgi asjadest sõltumatult. Mõisted isegi ei peegelda asjade omadusi ja kvaliteete. Asjad on mõistete alused. Nominalismi vastandiks oli realism .
Vaid 22-aastasena rajas ta Melun’i oma kooli, mille peagi tõi Pariisile lähemale. Ta oli õpetamisel väga edukas, kuid peagi pidi ta halveneva tervise tõttu õpetamise pooleli jätma. Ta naasis oma endise õpetaja Williami juurde, kus võitis teda jälle filosoofilises debatis. Melunist kolis ta oma kooli peagi Pariisi, Seine ’i jõe äärde. 1113. või 1114. aastal läks ta Laoni, et õppida Anselmi käe all teoloogiat. Anselm oli selle aja parim piiblitundja ja õpetlane. Abélard osutus taaskord väga edukaks. Ta suutis anda paremaid teoloogialoenguid kui tema õpetaja, seda eelnevalt õppimatagi. Abélard oli nüüd oma kuulsuse tipus. Aastal 1115 sai ta Notre-Dame’i kanoonikuks. Üks tema õpilastest oli tulevane paavst Coelestinus II. Abélard’i austati üle kogu maailma. Tema juurde tuli tuhandeid õpilasi. Oma teoses Historia Calamitatum räägib ta, kuidas õpilasi kogunes tema ümber parvedena. Ta pidas end ümberlükkamatuks filosoofiks ning seda ta tol ajal tegelikult oligi. Oma XIV kirjas kirjutas ta: "Ma ei taha olla filosoof , kui see viib mind lahtiütlemiseni Pühast Paulusest; ma ei taha olla Aristoteles , kui see võib mind Kristusest eemale viia."

Héloïse

Peagi hakkas Abélardi loengutel käima tüdruk nimega Héloïse ( 1101 –1162). Ta oli ilus ja intelligentne ning rääkis tolle aja kohta palju keeli - kreeka, ladina ja heebrea keelt. Neiu elas koos oma onu Fulbertiga. Pierre Abélardil õnnestus saada tüdruku koduõpetajaks. Nad armusid. Kui Héloïse’i onu nende suhtest kuulis , keelas ta selle ära, kuid armunud jätkasid salaja kohtumisi. Héloïse jäi rasedaks ning sünnitas poja, keda hakati teadusliku instumendi järgi kutsuma Astrolabeks. Abélard tahtis Héloïse’ga abielluda , kuid ta vaidles vastu, et mees on suurepärane filosoof , määratud muutma intellektuualset maailma ajalugu ning et tema töö on liiga tähtis, et seda abieluga ohustada. Nad abiellusid salaja siiski. Selleks, et onu raevu vähendada, pidi Abélard talle ütlema, et nad on abiellunud, kuid ülejäänud maailmale oma töö tõttu mitte. Fulbert ei uskunud meest ning arvas , et ta soovib vaid neiust lahti saada. Ta palkas mehed, kes tungisid öösel salaja Abélardi juurde sisse ning kastreerisid mehe vägivaldselt. See tekitas skandaali: kohitsemine oli karistus , mida keskaegsel Prantsusmaal kasutati vaid vägistajate puhul. Antud juhul oli tegemist aga selge kättemaksuga. Samuti oli vägivallaakti objektiks üks tuntumaid ja austatumaid filosoofe ja teolooge maailmas.
Héloïse läks nunnaks Argentueil' kloostrisse, sest Abélard ei saanud oma abielumehe kohuseid täita ning teisi mehi Héloïse peale oma abikaasa ei soovinud. Nad siiski jäid kirjavahetusse. Abélard'i auƚobiograafia " Minu kannatuste lugu“ (1135 Historia calamitatum mearum) ja nende kirjavahetus tegid neist maailmakirjanduse kuulsaima armastajapaari. On teada, et Abélard komposeeris Héloise’ile ka armastuslaule, kuid need on praeguseks kadunud.

Elu mungana

Abélard otsustas hakata mungaks ja astus St. Denis kloostrisse, kus ta jätkas oma teadustöid ja väsimatult kritiseeris kaasmunkade käitumist ja eluviisi. Tema arutlused piibli üle viisid kristliku kiriku õpetuste vastuoluliste tsitaatide kogumiseni, mille ta koondas kogumikku Sic and non („Jah ja ei“). Antud raamatus kõrvutas ta piibli ning eri kirikuisade omavahel vasturääkivaid seisukohti paljudes teoloogilistes küsimustes ning lepitas need, osutades väljendite kahemõttelisusele. Sellest sai alguse hoiak, et autoriteetsed tekstid nõuavad tõlgendamist ja neid ei saa sõna-sõnalt võtta. See pani aluse uuele teoloogia meetodile . Abélard leidis, et dialektika rakendamine teoloogias kergendab usu müsteeriumide vastuvõtmist ning filosoofide ja hereetikute rünnakute tõrjumist.
Aastal 1121 tunnistas Soissonsi kirikukogu Abélardi hereetikuks ning mõistis tema esimese teoloogilise töö "Tractatus de unitate et trinitate divina" (" Traktaat Jumala ainsusest ja kolmsusest") põletamisele. Abélard määrati elama Püha Medarduse kloostrisse. Elu kloostris muutus aga Abélardi jaoks kannatamatuks ning tal lubati lahkuda.

Hilisem elu

Eraldatud kohta Nogent-sur-Seine’i lähedale ehitas Pierre Abélard kõrtest ja pilliroost onni ning hakkas eremiidiks. Kui sellest kuuldi, hakkasid Pariisi õpilased Abélardi juurde kogunema ning peagi oli teda ümbritsev maa kaetud telkide ja onnidega. Kui ta uuesti õpetama asus, leidis ta lohutust ja rajas oma Parakleedi (Püha Vaimu) kloostri. Kartes aga taas tagakiusamisi, jättis ta Parakleedi kloostri ning veetis kümme aastat oma elust Saint-Gildas-de-Rhuys’i kloostri eesistujana. Samal ajal sai ta aga Héloise’i määrata uue nunnade asutuse juhiks Parakleedis. Mõne aja möödudes kirjutas Pierre Abélard oma kuulsa Historia Calamitatum’i. Varajastes 1130 -ndates koostasid nad koos oma armastuskirjade kollektsiooni.
1135. aastal Abélard läks Mont- Sainte -Geneviève’i taas õpetama. Seal kirjutas ta järgmisi kavandeid Theologiast, kus ta analüüsis Kolmainsust ja ülistas paganlikke filosoofe. Ta kirjutas ka raamatu Ethica or Scito te ipsum („Tunne iseennast ”), lühike suurteos, milles ta keskendus patu mõistele ja jõudis järeldusele, et teod ei muuda inimest jumala silmis halvemaks ega paremaks, loevad vaid inimese kavatsused.
Aastal 1141 kutsuti Clairvaux' Bernardi algatusel kokku Sensi kirikukogu, kus Abélardi õpetuse vead mõisteti veel kord hukka. Seda kinnitas paavst Innocentius III. Mõnda aega veetis kuulus filosoof Cluny kloostris, kus ta sõlmis rahu Clairvaux Bernardiga ja taandus õpetamisest. St. Marceli abikloostris ta suri. Levib arvamus, et tema viimased sõnad olid „Ma ei tea.“ 1142. aastal ta suri palavikku ja nahahaigusesse. Esmalt maetud St. Marcelisse, viidi tema säilmed peagi Parakleeti Héloise’i hoolde. Praegu on kahe armastaja haud surnuaias Cimetière du Père Lachaise, Pariisis.
Abélardi ning Héloise’i haud

Kokkuvõte

Pierre Abélardi mõju 13. sajandi filosoofidele ning teoloogidele oli kahtlemata väga suur, kuid ta mõjutas kogu keskaega . 13. sajandi loogikud võtsid üle Abélardi terminoloogia ning tema hoiaku, et meeleline tunnetus annab kindla teadmise ning üldine tunnetus on pigem arvamus. Tema suurim panus ühiskonda oli see, et ta korraldas paremini kui keegi teine varem skolastilise filosoofia. Kaasajale on ta aga kinkinud aegade ühe suurima armuloo. Pierre Abélard on kogu aegade üks suurimaid mõtlejaid ja õpetlasi.

Kasutatud allikad

• http://www.britannica.com/EBchecked/topic/1041/Peter-Abelard
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Pierre_Ab%C3%A9lard
  
• http://kalah.zzz.ee/index.php/Pierre_Abelard
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Abelard
  
• http://justus.anglican.org/resources/bio/142.html
  
• http://www.newadvent.org/cathen/01036b.ht m